Hetkel hingan kergendatult,vähenalt on lootus et midagi suuremat sealt ei paista tulema.
Siiski olen ma teadlik,et nad suhtlevad palju,kirjutavad mõnel päeval tundide viisi,olen ka mõnele vestlusele hiljem “jälile saanud”.
Üks asi muidugi kriibib millele jälile sain kevadel.
Leidsin twitterist nende vestluse,kus ma tõesti ei saa aru,kas naljaga või mitte…
Kûsis ta sellelt naiselt igaljuhul,kas too temaga ei tahaks abielluda?
Naine vastas sellele muidugi naljatavalt ja umbmääraselt,kriibib ikkagi.
Ma ei saa neid asju paraku küsida,sest see oli nuhkimine. Vestluseid ta ei ole avalikustanud vs kustutab need.
Sellest jutust oleksid sa pidanud oma teemas alustama. See muudab ju kõike.
Pigem jääb mulje, et su mees on ühe suhtes naise seksisemu, naine teda päris endale ei taha, aga sinu mees teda tahaks küll. Aga kuna ei saa, siis on ta sinuga koos. Seega on sul su mees alles teise naise armust. Selline mulje jääb minul. Loodetavasti ma eksin.
Tundidepikkune kirjavahetus on imelik, kui teemaks on ainult paar korda kuus tunneteta seksi. Sellisel juhul peab ikka väga suur sõprus olema, aga siis oleks jällegi see abielujutt imelik.
See ei loe, et juba kolm aastat möödas ja midagi pole teie suhtemustris muutunud. Tõelised tunded ei kao kolme aastaga. Seda enam, kui kogu aeg uut ainest peale tuleb.
Kui sulle selline elu on senini sobinud, siis ela niimoodi edasi. Millegi ohjes hoidmise rong on nagunii ammu läinud juba. Sellises suhtes polegi võimalik lõpuni turvaliselt olla ja kui aus olla, kehtib see absoluutselt iga suhte kohta. Garantiisid ei ole.
Muidu, mis on kõige hullem, mis saaks juhtuda? Sinu ja mehe lahkuminek? Usu, see ei ole maailmalõpp. Normaalne mees on sulle sõbraks edasi ja toetab-kasvatab teie lapsi. Ja kui ta pole normaalne mees, siis pole ka lahkuminek lõpuks teab mis kaotus.
Aga lahkuminek tuleb seda kiiremini, mida rohkem sa muretsed ja urgitsed. Seega võta oma suhtest parim ja ela sellega, kuniks seda on antud. Ma mõtlen, et sa oled ju lubanud mehel kolm aastat teisega magada, temaga tundide kaupa kirjutada, seega oled lootusetult hiljaks jäänud sellega, et teil oleks mehega turvaline ja stabiilne suhe sinu tingimustel.
Mu jutt on karm, aga tegelikult ma siiski ei õelutse. Mu abikaasal oli minu kõrvalt salasuhe neli aastat. Ma ei teadnud sellest ja kui oleksin ka teadnud – nõus poleks sellega olnud. Kui teada sain, siis ütles mees, et asi oli ainult põnevuses. Ma olen mõistlik inimene ja sain väga hästi aru, et neli aastat pole selline asi kahepoolselt põnev midagi, tunded peavad mängus olema. Vähemalt ühel neist. Lahutasin ja sain teada, et mul oli õigus. Nad kolisid kokku ja on koos ka aastaid hiljem. Põnevust enam mängus polnud, seega ikkagi tunded.
Mina nutsin oma nutud ära ja sain üle. Kui vahel harva juhuslikult kohtun oma eksmehe ja laste isaga, siis vaatan ja imestan, et kuidas see võõras inimene sai kunagi olla mu eluarmastus?