Põhjuseid on mitmeid. Väga paljud inimesed tutvuse algusjärgus ei tea, mida või keda nad tahavad või õigemini, väga vähesed teavad kohe, et see on nüüd see õige asi. Lähtuvalt enda mitteteadmistest ei osata ka hinnata, kas kaaslane sobib või mitte. Ei saa ju hakata kohe ütlema, et kuule, sa vist ikka pole see, kui ise ka ei tea, mida sa ootad ja vajad. Nii ootad ja vaatadki, et ehk elu teeb oma korrektiivid ja kui mul seda tunnet ei tule, ehk ta siis ise saab kuidagi aru ja enam ei helista.
Inimesed ei taha reeglina end halbadena näidata ja negatiivset sõnumit on raske edastada, eriti, kui sa tead juba ette, et teiselt poolt järgneb tormiline reageering ja vb isegi pikk vimm. Keegi ei taha end halvana tunda.
On ka inimesed, kes pikalt otsivad ja lõbutsevad ja suhtlevad ja kellel on oma 5-6 silmarõõmu korraga tules, nad ei tahagi valida (sest sellega kaasneb vastutus, ka osadest loobumine) ja pigem loodavad, et mingi uus beib nad hingetuks võtab, nad peavad ainult veel rohkem otsima ja ringi hängima, praegused pole ikka need (just meeste hulgas on sellist mentaliteeti rohkem).
Noorena on aega laialt käes, siis saab lubada, et ei peagi midagi seletama, täna sinuga, homme teisega, mis seal vahet. Vanuse kasvades hakkab aeg maksma (just järelejäänud aeg) ja oleks tore, kui me seda hindaksime, ehk et kui inimene sulle ei meeldi, siis tuleb seda talle öelda, et ta ei ootaks ega looks valelootusi, vimma hakkab ta su peale pärast just sellepärast kandma, et sa ei suutnud end õigel ajal ausalt ja otsekohesemalt väljendada.
Olen ise teinud palju seda viga, et pole öelnud ja üritanud vaikselt ära kaduda, et ehk ta saab ise aru, sest pole tahtnud tundeid riivata ja pole ka suutnud otsustada (mõnel juhul), aga vanemana hakkan aru saama, et minu argus tegelikult ei austa teist inimest ja tema aega ja tekitab ka mulle peavalu, sest “armunud” teine pool on teemana kogu aeg üleval ja otsib kontakti, lootes…
Üks liik on veel, kaassõltuvuslike omadustega inimesed, nemad ei suuda kontakti lõpetada, jätavad tihti kõik n.ö varuks, ei suuda otsustada. Või isegi kui nad enda sees teavad, et seda meest või naist nad ei taha, ei suuda nad seda väljendada – üksi jäämise hirmust, kaastundest, murest teise tunnete pärast, murest, mis teisest pärast saab jne, kaassõltlastel on terve nimekiri põhjuseid, miks nad sinuga edasi võivad jahmerdada, olles ka ise selle juures õnnetud, sest enda sees nad teavad tõde, aga selle järgi käituda ei suuda.
Aga mulle oleks ka vaja juhiseid, kuidas viisakalt maha jätta või öelda, et sa pole minu jaoks see õige. Tavaliselt järgneb küsimus: miks? Ja ükskõik, mis sa sellele vastad, teine pool tunneb end halvasti, mittetahetuna, ego saab pihta (meie inimeste egod on reeglina hellad).
