Esileht Pereelu ja suhted Mees käitub ebaviisakalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 89 )

Teema: Mees käitub ebaviisakalt

Postitas:
Kägu

Oleme juba 7 aastat koos olnud ja ta on alati esimesena endale mõelnud. Sain juba tükk aega tagasi aru,et kas lepin sellega või lihtsalt lahkun. Olen korduvalt rääkinud sellest,et nii ei saa suhtes käituda.
Aga viimase aastaga on läinud asi kannatamatuks. Tekkinud on mingid sõbrannad. Ühiste hobide tulemusena veedetakse väga palju aega koos. Mees ütleb,et need on vaid sõbrannad( mida ma ka usun,et on. Sest ta pole kunagi valetanud mulle. Kui mingi teema on olnud on alati ausalt kõik üles tunnistanud, petnud pole aga kui keegi näiteks klubis on ligi ajanud siis on mulle alati sellistest asjadest rääkinud). Tahab sõita neile maale külla ja aega veeta. Mul poleks selle vastu isenesest midagi, aga ta võiks pöörduda viisakalt mu poole,et kas mulle sobib kui ta läheb, aga tema lihtsalt mingi päevase varuga teatab,et läheb ja kõik.
Kogu see tema suhtumine on selline. Kui veedame eraldi aega töö tõttu oleme tihti mõned päevad eraldi, siis näiteks ta ei näe mõtet suhelda ja küsida kuidas päev möödus vms, ütleb,et nagunii olen ma tööl või kodus milleks veel uurida ja küsida. Mina aga tahaks ,et ta tunneks ka huvi mu tegemiste vastu. Võin päevi oodata kuni ta mulle ise ükskord helistab või kirjutab. Kuidas panna paika selline mees? Kas lihtsalt mõneks ajaks ise vait jääda või kas on kellegil sarnaseid kogemusi jagada?
Tean,et ta armastab mind ja tahab koos olla aga lihtsalt inimene võtab nii iseenesest mõistetavalt mind aga nii ju asjad ei käi. Ma ei soovi soovitusi,et mees maha jätta vaid kuidas ma saaks läheneda talle jutuga nii,et ta saaks aru kuidas oleks õigem käituda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Et kuidas meest paika panna, palavus vist pähe hakanud. Mulle käiks korralikult pinda, kui keegi helistaks iga jumala päev korra, või, nagu Sa soovid 10 minuti tagant, et kallis, mis head oled peale viimast kõnet teinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oh, jeebus, kui vana trikk see juba on, et näitamaks kui aus ja korralik oled, räägi sellest, mis lolluseid teised tegid… Mina kasutasin seda teismelisena emale hämamisel 🙂

Jah, ma tean, et selliseid vastuseid sa ei soovinud…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei helista iga 10 min tagant.Päeva lõpus helistan isegi siis vastatakse,et ei viitsita rääkida. Minu arust igati normaalne kui koos ei ole mitu päeva ja leian ikka korra päevas aega,et küsida kuidas kallimal läheb. Mis ma pean see kolm neli päeva vaikima siis ja omaette olema v?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Saan ma õigesti aru, et sa ei tunne enda mehe sõbrannasid? See on ikka väga kummaline. Miks sa kaasa ei lähe? Ma küll tunnen enda mehe sõpru ja sõbrannasid. Kui tegemist on paarisuhtega, siis veedetakse ju üheskoos aega?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sellel mehel pole sinust sooja ega külma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Selles mõttes tean ikka neid aga oma sõbrannadeks või sõrpadeks kutsuda ei saa.
Näeme siis ikka teretame aga,et ühises seltskonnas viibiks ei. Tema käib alati oma seltskonnaga ja mina eraldi oma tuttavatega. Väljas nö käime mõlemad vähe tegelikult. Paar korda aastas võibolla. Aga just nende omavahelise hobi tõttu on neil palju viibimisi koos.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oleme juba 7 aastat koos olnud ja ta on alati esimesena endale mõelnud. Sain juba tükk aega tagasi aru,et kas lepin sellega või lihtsalt lahkun. Olen korduvalt rääkinud sellest,et nii ei saa suhtes käituda.

Aga viimase aastaga on läinud asi kannatamatuks. Tekkinud on mingid sõbrannad. Ühiste hobide tulemusena veedetakse väga palju aega koos. Mees ütleb,et need on vaid sõbrannad( mida ma ka usun,et on. Sest ta pole kunagi valetanud mulle. Kui mingi teema on olnud on alati ausalt kõik üles tunnistanud, petnud pole aga kui keegi näiteks klubis on ligi ajanud siis on mulle alati sellistest asjadest rääkinud). Tahab sõita neile maale külla ja aega veeta. Mul poleks selle vastu isenesest midagi, aga ta võiks pöörduda viisakalt mu poole,et kas mulle sobib kui ta läheb, aga tema lihtsalt mingi päevase varuga teatab,et läheb ja kõik.

Kogu see tema suhtumine on selline. Kui veedame eraldi aega töö tõttu oleme tihti mõned päevad eraldi, siis näiteks ta ei näe mõtet suhelda ja küsida kuidas päev möödus vms, ütleb,et nagunii olen ma tööl või kodus milleks veel uurida ja küsida. Mina aga tahaks ,et ta tunneks ka huvi mu tegemiste vastu. Võin päevi oodata kuni ta mulle ise ükskord helistab või kirjutab. Kuidas panna paika selline mees? Kas lihtsalt mõneks ajaks ise vait jääda või kas on kellegil sarnaseid kogemusi jagada?

Tean,et ta armastab mind ja tahab koos olla aga lihtsalt inimene võtab nii iseenesest mõistetavalt mind aga nii ju asjad ei käi. Ma ei soovi soovitusi,et mees maha jätta vaid kuidas ma saaks läheneda talle jutuga nii,et ta saaks aru kuidas oleks õigem käituda.

Oh õudust. Millest sa järeldad, et see mees sind armastab? Lausa valus on lugeda, milliseid elusid inimesed elavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Selles mõttes tean ikka neid aga oma sõbrannadeks või sõrpadeks kutsuda ei saa.

Näeme siis ikka teretame aga,et ühises seltskonnas viibiks ei. Tema käib alati oma seltskonnaga ja mina eraldi oma tuttavatega. Väljas nö käime mõlemad vähe tegelikult. Paar korda aastas võibolla. Aga just nende omavahelise hobi tõttu on neil palju viibimisi koos.

Aga ütle ausalt, kas sina ei taha samas seltskonnas viibida või ei taha seda mees? Miks te üheskoos ei taha väljas käia? Hoibideks tal ju on aega, sõbrannadega väljasõitudeks ka… Ja teda isegi ei huvita, kas see sulle sobib. Mis ta teeks, kui sa ütleksid, et sulle ei sobi, et ta läheb? Ma arvan, et siit sa saaksidki küsimused enda vastustele, kas ta sinust reaalselt ka hoolib ja sinuga koos olla tahab. Või oled sa lihtsalt mugav ajutine variant, kes sokid ära peseb.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru, et kust sa seda võtad, et ta sind armastab. Ei paista küll, et armastab. Milleks end petta sellise üllitisega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Asi pole selles kas me tahame kumbki või mitte,vaid selles,et ühiseid tuttavaid meil preaaegu et polegi.
Suhte algul klammerdusime paariks aastaks vaid enese külge. Olime koguaeg koos,tahtsime käija ja veeta vaid omavahel aega ja need ühised tuttavad kadusid. Kui olen öelnud,et ei meeldi kui läheb siis hakkab kas tülitsema,et miks ta ei või minna või siis ei lähe ja tuleb ikkagi tüli,et miks ma piiran.
Seda,et kas armastan tean selle põhjal mida koos oleme läbi elanud. Ja ta ütleb seda ka ikkagi päris tihti. Kui välja jätta need sõbrannad ja ta isekuse siis on meil koos väga lõbus ja hea olla. Mõistame teineteist sõna sõnalt ja naerame tundide viisi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu mees oli taolin eksemplar suhte alguses. Ta oli 5 aastat üksik olnud enne mind. Tal oli ka kombeks minna ja tulla ilma pikema etteteatamiseta. Tavaliselt ütleski, et ma lähen nüüd sõpradega välja! Ei osanud ta mõista miks on vaja öelda kellega, kuhu, kauaks… lihtsalt kadus ja tuli siis kui ise heaks arvas. Rääkisin temaga sellest, tulemust ei tulnud. Tegin siis talle korra täpselt sedasama – ütlesin, et lähen välja ja tõmbasin enda järelt ukse kinni. Kui mitmed-mitmed tunnid hiljem tagasi tulin, siis imekombel hakkas mees ise rääkima kui valesti ta käitunud on ja mida kõike ta teisiti tegema peaks. Peale seda juhtumit ta alati arutab minuga oma tulevased plaanid läbi ja pole kordagi nö vehkat teinud!
Aga see kõik toimus meil suhte alguses… kui juba aastaid koos olete olnud, siis ei tea kas sellisest konkreetsest teost oleks tolku. Nurkasid lihvitakse ikkagi suhte alguses, et ümaramaks muutuda ja koos veerema saaks hakata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Asi pole selles kas me tahame kumbki või mitte,vaid selles,et ühiseid tuttavaid meil preaaegu et polegi.

Suhte algul klammerdusime paariks aastaks vaid enese külge. Olime koguaeg koos,tahtsime käija ja veeta vaid omavahel aega ja need ühised tuttavad kadusid. Kui olen öelnud,et ei meeldi kui läheb siis hakkab kas tülitsema,et miks ta ei või minna või siis ei lähe ja tuleb ikkagi tüli,et miks ma piiran.

Seda,et kas armastan tean selle põhjal mida koos oleme läbi elanud. Ja ta ütleb seda ka ikkagi päris tihti. Kui välja jätta need sõbrannad ja ta isekuse siis on meil koos väga lõbus ja hea olla. Mõistame teineteist sõna sõnalt ja naerame tundide viisi.

No aga mine siis ju ometigi kaasa! Saad tuttavaks, paar päeva koos maal ja oletegi “sõbrannad”. Need sõbrannad ju ka mehel alles aastake olnud. Nemadki said hiljuti tuttavateks. Saategi ühise tutvusringkonna.
Mulle tunduks küll jube kahtlane, kui mehel oleks mingid sõbrannad, kes maale puhkama kutsuvad ja mina poleks oodatud. Nii ei ole mulle ka probleem, kui mõni sõbranna/sõber enda kaaslase seltskonda võtab.
Imelik on hoopis see, kui mingil x-põhjusel seda ei tehta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

aga tema lihtsalt mingi päevase varuga teatab,et läheb ja kõik.

Mehel on suva su arvamusest ja teatab päev ennem, sest nii jääb sul vähem näägutamise aega.

Sest ta pole kunagi valetanud mulle

Kuidas oled ta ausat juttu kontrollinud? Et aeti ligi- see on ikka väga süütu ülestunnistus. Kus see maakoht on üldse kuhu minnakse? Vaevalt ta sedagi sulle täpselt ütleb.

Sain juba tükk aega tagasi aru,et kas lepin sellega või lihtsalt lahkun

Nagu aru saada siis ju leppisid tema vigadega. Ega nüüd on hilja midagi muuta kui 7 aastat pole muutunud. Veel vähem saab muuta mingite selgitustega. Ainuke mida teha saad on samuti oma hobikaaslastega veeta aega ja olla kuskil meessõpradega öösiti metsatalus ja saunatada või grillida. Võibolla mees siis helistab ja uurib millal koju tuled, kuid võibolla mitte. Mingi kannatamise ja ootamisega , et mees muutub ära parem vaeva end.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen ise selline inimene. St eks mind on ka treenitud ja nüüd suudan vajadusel ka mingit näitemängu teha teise heameeleks, ent sisemiselt pole mul ilmselt eriti midagi muutunud. See ei tähenda, et ma ei armasta ega hooli (enda meelest), kuigi teine pool ütleb, et tema jaoks seda välja ei paista. Ma saan aru, et midagi on tema jaoks puudu, aga mis see täpselt on, ma ei tea, sest mul endal puudub igasugune kogemus sellise asjaga.

No tegelikult on olukord muidugi veel keerulisem. Näiteks oleks mul raske öelda mehele otse niimoodi, et ma nüüd lähen (näiteks mingite uute meessoost sõpradega kusagile suvilasse), sest ma tean, et ta reageerib negatiivselt ja mul tekivad sellest mingid süütunde laadsed tunded. Ma ei saa aru, miks ta niimoodi reageerib. Mulle ei meeldi, kui ta niimoodi reageerib, mul hakkab sellest halb olla. Mul tekib tunne, et mind ahistatakse ja mind peeditakse ilmaasjata, et mulle püütakse selgeks teha, et ma ei tohi olla selline inimene nagu ma olen. Seega ma siis ilmselt püüaksin kuidagi laveerida ja ümber nurga serveerida. Ma ei leia, et ma peaks seda temaga kuidagi arutama (mida siin arutada on?), aga mulle ei meeldi tunda end kuidagi ähmaselt süüdi selles, et ma tahan teha mingeid asju ja minna sinna, kuhu ma tahan.

Samamoodi olen end harjutanud mehega ühendust võtma kui kusagil komandeeringus olen, nii et oleks enam vähem kordamööda. Mul endal ei teki seda vajadust nii kiiresti. Võibolla nädalaga või paariga tekiks, aga ma püüan teha seda, mida mult oodatakse. See ei ole aga see. Teine inimene tunneb ära, et see on lihtsalt fassaad. Jällegi võib arvata, et ma ei hooli. Hoolin küll, aga mis ma teha saan, et ma ei oska hoolida viisil, nagu tavaliselt normaalseks peetakse.

Mida teha? Ei tea. Ilmselt saad ka mehe välja treenida tegema neid asju, mida sa tahad, aga pole kindel, et see sulle rõõmu ja rahuldust toob, sest ta teeks neid asju nö skripti järgi ja mitte spontaanselt. Võibolla kõige mõttekam oleks püüda otsida ja aru saada, millised on need viisid, millega tema oma hoolivust ja armastust sulle väljendab. Need viisid võivad ehk olla ebatavaliselt ja mittekonventsionaalsed, aga on vähemalt spontaansed ja inimese sisemusest tulenevad ning nendele väljendusavaldustele võid sa siis edaspidi kindel olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei leia, et ma peaks seda temaga kuidagi arutama

MIKS sa suhtes oled?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei leia, et ma peaks seda temaga kuidagi arutama

MIKS sa suhtes oled?

Kas sina oskaksid kohe lühidalt ja ammendavalt sellele samale küsimusele vastata, kui see sulle esitataks? Või on vastus sinu jaoks tõesti nii lihtne – et oleks keegi, kellega saaks oma tegevusi arutada?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei leia, et ma peaks seda temaga kuidagi arutama

MIKS sa suhtes oled?

Kas suhtes olemine peab tähendama puuris elamist ja igaks käiguks luba küsimist?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas sina oskaksid kohe lühidalt ja ammendavalt sellele samale küsimusele vastata, kui see sulle esitataks? Või on vastus sinu jaoks tõesti nii lihtne – et oleks keegi, kellega saaks oma tegevusi arutada?

Ma pigem tahaks teada, miks inimene, kes nii vabadust hindab, et ei taha arutadagi (mis muuseas ei ole sama, mis luba küsimine) ja kes absoluutselt oma kaaslase tunnetest ei hooli (ja kes sõltumata kaaslase olemasolust uute ja uute meestuttavatega kusagil suvilates käib?), end nii piirata tahab, et suhtes on. Sellised inimesed võiks oma vabadust piisavalt hinnata, et ka vabaks jääda. Aga ei, ikka on ju hea, kui saab vabana teha, mis endal tuju, teisega arvestamata, aga teine on siiski olemas. Pole vaja muretseda, alati seda teist olemas pole. Kui temaga arvestamata ja arutamata kogu aeg käie, sest “ma tahan, ma ei saa aru, mis talle ei meeldi”, siis ühel päeval tulete te lihtsalt tuhja koju. Lihtne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas suhtes olemine peab tähendama puuris elamist ja igaks käiguks luba küsimist?

Kas millegi arutamine tähendab luba küsimist? Kasva suureks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Võibolla kõige mõttekam oleks püüda otsida ja aru saada, millised on need viisid, millega tema oma hoolivust ja armastust sulle väljendab.

Aita teemaalgatajat – räägi talle, millised on sinu mittekonventsionaalsed ja ebatavalised viisid, millega näitad mehele, et temast hoolid. Ma küll ei saa aru, miks keegi kellelegi kõige lähem inimene neid viise OTSIMA peab – kas sinu puhul polegi siis mehele üheselt arusaadav, mil viisil ja kuidas sa temast hoolid, see on midagi, mida ta otsima peab?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas sina oskaksid kohe lühidalt ja ammendavalt sellele samale küsimusele vastata, kui see sulle esitataks? Või on vastus sinu jaoks tõesti nii lihtne – et oleks keegi, kellega saaks oma tegevusi arutada?

Ma pigem tahaks teada, miks inimene, kes nii vabadust hindab, et ei taha arutadagi (mis muuseas ei ole sama, mis luba küsimine) ja kes absoluutselt oma kaaslase tunnetest ei hooli (ja kes sõltumata kaaslase olemasolust uute ja uute meestuttavatega kusagil suvilates käib?), end nii piirata tahab, et suhtes on. Sellised inimesed võiks oma vabadust piisavalt hinnata, et ka vabaks jääda. Aga ei, ikka on ju hea, kui saab vabana teha, mis endal tuju, teisega arvestamata, aga teine on siiski olemas. Pole vaja muretseda, alati seda teist olemas pole. Kui temaga arvestamata ja arutamata kogu aeg käie, sest “ma tahan, ma ei saa aru, mis talle ei meeldi”, siis ühel päeval tulete te lihtsalt tuhja koju. Lihtne.

Tundub, et küsimus on siiras, seega püüan sellele vastata.

Esiteks pean igaks juhuks ütlema, et näide meestega suvilasse minekust oli suvaline. Aga rohkem või vähem sarnaseid juhtumeid on minu elus olnud küll. Seega jääme selle näite juurde.

Arutamisega on nii, et ma siiani ei taipa täpselt, mis on selle mõte ja sisu. Ma arvan, et viimasel aastal-paaril taipan juba rohkem, aga varem see oli minu jaoks täiesti arusaamatu kontseptsioon. Minu lastetuba oli emotsioonide ja suhtlemise osas väga puudulik ja ilmselt jäi mul terve hulk olulisi asju, mis teistele inimestele on elementaarsed, lihtsalt õppimata. Kahjuks on nii, et neid asju, mida väikese lapsena on väga lihtne puhtalt kogemuse najal selgeks saada, on hiljem täiskasvanuna väga keeruline mõistma õppida. Lihtsalt kognitiivse õppimisena see polegi ilmselt võimalik, ikka on vaja kogemuslikku õppimist. See aga pole nii lihtne kui näib.

Ühesõnaga, ma lihtsalt ei saanud aru, mis on arutamise mõte ja sisu. Nüüd juba taipan, et selle eesmärk on mingi emotsionaalne värk ja seda tuleb teha selleks, et teine inimene kuidagi tunneks end emotsionaalselt kaasatuna. Aga mida selle arutamise käigus rääkida tuleks, kui mul tegelikult on oma peas otsus valmis, ma jätkuvalt väga hästi ei hooma.

Teiseks, ma hoolin oma kaaslase tunnetest – eeldusel, et ma saan neist aru. Näiteks uute (mees)sõpradega suvilasse minnes ma näen, et see mõjub talle negatiivselt, aga ma ei saa aru miks? Ma ei mõista neid tema tundeid. Need inimesed on ju lihtsalt sõbrad, ma tahan nendega koos aega veeta. Miks see minu kaasale haiget peaks tegema? See on teine väga oluline probleem, mis mul on ja mis tuleneb ilmselt samuti sellest puudlikust lastetoast – ma ei suuda tabada ja mõista teise inimese tundeid. Need on minu jaoks nagu hiina keel. Ma hoolin, aga ma ei saa aru. No lihtsalt ei saa. Jällegi, ma usun, et seda on võimalik täiskasvanuna õppida (ja ma tegelen sellega), aga see tuleb väga vaevaliselt.

Ja õige, ma pean olema valmis võimaluseks, et ühel päeval saab mu mehel lõplikult kõrini ja sellisel juhul see on tema õigus. Nii et asi pole selles, et ma seda ei teaks. Aga ma ei saa hüpata üle oma varju ja lihtsalt lambist hakata tundma viisil, mis on minu jaoks võõras, mõistetamatu ja arusaaamatu. Ma saan tegeleda (ja ma tegelengi) oma suhtepuudega, aga kahjuks see on tõesti väga valulik, aeglane ja vaevaline protsess. Aga see on parim, mida ma teha saan.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Võibolla kõige mõttekam oleks püüda otsida ja aru saada, millised on need viisid, millega tema oma hoolivust ja armastust sulle väljendab.

Aita teemaalgatajat – räägi talle, millised on sinu mittekonventsionaalsed ja ebatavalised viisid, millega näitad mehele, et temast hoolid. Ma küll ei saa aru, miks keegi kellelegi kõige lähem inimene neid viise OTSIMA peab – kas sinu puhul polegi siis mehele üheselt arusaadav, mil viisil ja kuidas sa temast hoolid, see on midagi, mida ta otsima peab?

Mina ei tunne tema meest, seega on väga keeruline midagi konkreetset soovitada.

Kasutasin sõnu ‘mittekonventsionaalne’ ja ‘ebatavaline’ seetõttu, et eeldasin, et mees siiski hoolib teemaalgatajast, siis järelikult see kuskil peab ju väljenduma. See ei väljendu sellistel tavapärastel viisidel, nagu teemaalgataja ootab. Aga kusagil peab ju väljenduma?

Miks peab otsima? Ega ei peagi – kui teemaalgataja oma mehest ei hooli ja teda ei armasta, siis ei pea midagi. Võib ka lahku minna ning endale sobivama kaaslase otsida. Aga jällegi, eeldades, et teemaalgataja hoolib oma mehest ja armastab teda, siis peab otsima, sest nagu näha, lihtsalt kandikul neid asju millegipärast kohale ei kanta.

Võibolla tasuks mehega nendel teemadel rääkima hakata? Mitte nõudes ega süüdistades, vaid huvi tundes. Sellest saab esmaselt aimu, kas mees üldse saab aru, millest jutt käib, kas talle on vajalikud kontseptsioonid tuttavad ning sõnavara olemas.

Teemaalgataja võiks ka ise mõelda, mida ta tahab. Kas tahab meest paika panna, nagu oma esimeses postituses väljendab, ja panna meest “õigesti” käituma. Või ta tahab tunda, et mees temast hoolib. Esimesel juhul oleks ilmselt targem tõesti lahku minna, sest midagi head sealt vaevalt et tuleb. Teisel juhul tuleb hakata rohkem rääkima – nii endast kui aidata ka mehel endast rohkem rääkida. Mingit imerohtu ei ole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Näiteks uute (mees)sõpradega suvilasse minnes ma näen, et see mõjub talle negatiivselt, aga ma ei saa aru miks?

See mõjub mehele negatiivselt tõenäoselt mitmel põhjusel. Esiteks ei saa ta aru, et kui sul on juba tore kaaslane, miks sa jätkuvalt uute meestega mingit sõprust lood, miks tema sinu ja nende sõprade koosviibimistele oodatud pole, miks sa ei taha oma vaba aega veeta oma valitud kaaslasega. Kõik need miksid teevad inimese ebakindlaks ja viimane neist paneb inimest ka mõtlema, kas tal poleks targem leida kaalsane, kes tegelikult ka tema KAASLANE tahab olla ja ei vaja oma vaba aja sisustamiseks uusi ja uusi tutavaid. Selle viimase miksi puhul pole muide vahet, kas sa käid vabal ajal meeste või naistega tšillimas, kas nad on uued või vnad tuttavad – sinu kaaslasele seal kohta pole ja selles on juba iseenesest probleem. Tundub, et selline meheta ajaviitmine on sinu jaoks suhteliselt tavaline, mitte korra aastas toimuv asi.

Tundub (ja ma mõtlen seda nüüd heaga ja ilma kriitikata), et sul on areng kuhugi kinni kiilunud. Tavaliselt inimene alustab elu oma pere seltsis, siis saavad sõbrad tema jaoks tähtsaimaks, samast faasist sujuvalt minnakse üle kaaslase otsimisele ja kui kaaslane leitud, seotakse end peaasjalikult temaga ning selline karjas jooksmine ja sõpradega hängimine jääb sinna eelmisse arengufaasi. Ilmselt sinu mees on omadega seal faasis, kus ta tahab elada rahulikku elu ja veeta oma õhtud-nädalavahetused-puhkused ja muu tööst vaba aja oma valitud kaaslasega, aga kaaslane (ehk siis sina) on eelmises faasis ja hängib “lihtsalt sõpradega”.

Selle järgi pole te lihtsalt huvitatud samasugusest elust.

“Miks ma ei või oma sõpradega väljas käia?” on küsimus, mida teismeline esitab oma vanematele, mitte täiskasvanud naine oma mehele.

Eraldi küsimus on siis, miks sinu mees sinu ja su sõprade seltskonda ei sobi. Kas tema ei olegi ühtlasi su sõber? Kas sina ei taha teda sellesse seltskonda? Miks? Kas su sõbrad ei taha su meest oma seltskonda? Miks?

Mis on sinu elus su mehega puudu, et sa järjest uute meestega tutvud?

Ja lõpuks, kui palju aega on möödas sinu lapsepõlvest, et selle mõjud ikka veel ei lase sul mõista, et paarisuhtes arvestatakse üksteisega ega seata teist lihtsalt fakti ette.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu arusaam paarisuhtest on, et tahetakse koos aega veeta. Üks asi on argipäev, et tullakse töölt mõlemad enamvähem kell 18, tehakse midagi hamba alla ja siis loeb üks tunnikese raamatut ja teine jalutab koeraga või teeb trenni. Ja päris õhtul vahitakse veel tunnike koos telekat ja siis kobitakse magama. Aga nädalavahetustel, eriti suvel, võiks teha koos midagi toredat, põnevat, meeldejäävat. Luua koos ühiseid mälestusi, kogemusi, mis seovad. See eeldab, et mees ja naine võiks mingil määral omavahel ka lihtsalt sõbrad olla või sõpradeks saada. Sellest on kasu, kui suur kirg on kadunud, siis on palju abi, kui suudetakse ka sõbratasandil suhelda.
Miks peaks koos läbi rääkima oma plaanid? Ma eeldan, et kui on selline suhe, et veedetakse koos aega, siis võib teisel olla ühiseid plaane. Meie suhtes peaks olema midagi erakordset, et me veedaks nädalavahetuse eraldi. Näiteks sel suvel me kumbki läheme ühe korra kumbki oma vanematele külla, et jääks rohkem aega muudeks tegevusteks. Muidu on üks nädalavahetus kuus hõivatud vanematekodu külastamisega. Nii hoiame ühe nädalavahetuse kokku muudeks tegevusteks. Nii teeme u üle korra, et üks kord külastame teineteise vanemaid koos ja teinekord sõidab kumbki üksi oma vanemate poole. Teine kord, kui oleme eraldi, on mehe firmapidu. Ülejäänud nädalavahetused on meil kõik koos planeeritud ühiste tegevustega, osad ka koos ühiste sõpradega. Ei oleks võimalik, et mees tuleks reedel koju ja teataks, et ta sõidab nüüd mingi mulle tundmatu Petsi poole ja laekub millalgi pühapäeval. Ega ka vastupidi, et mina nii teeks. Sest meil on ju ammugi ühised tegevused planeeritud.
Imelik on juba see, kui abikaasadel-kooselupaaril pole ühised sõbrad. On täiesti normaalne, kui vahel läheb naine koos sõbrannadega naisteõhtule ja mehel on vahel pokkeriõhtu meestega. Midagi taolist. Või et kumbki sõidab kuhugi oma hobiga seoses. Aga need asjad ei tule ju lambist, vaid hobiüritused on pikalt ette teada. Kui meil on mingi tühi ndv ees, siis ma tõenäoliselt hakkaks tegema plaane, kuidas see ikkagi sisustada. Kui mees saab pakkumise minna koos oma hobisõpradega kuhugi, siis ta peaks seda minuga arutama, ega mul ei ole muid plaane? Kui on mingi kaugem väljasõit, siis kutsutaks ka kaaslased kaasa. Ja mehe neid hobisõpru, kellega ta nt pärast võistlusi võib ühise majakese rentida ja saunatama jääda, ma tunnen ka. Üldisel mees kutsub pikematele hobiväljasõitudele alati ka mind kaasa. Ainult alati ma ei viitsi minna. Aga ta vähemalt kutsub. Mina teda oma hobiga seotud üritustele kutsun samuti. Kui ma peaksin hakkama mõne hobisõbraga tihedamalt suhtlema, siis otse loomulikult tähendaks see perekondlikku läbikäimist.
Üldiselt ma arvan, kui pole ühiseid sõpru, kui üks või teine pole pidanud vajalikuks kaaslast oma sõpradele tutvustada, siis see on ohumärk, et suhet ei võeta tõsiselt. Või siis on tegemist sellise ossiseltskonnaga, kus mehed veedavadki omavahel aega ja naised on ainult k…miseks ja kodu korras hoidjateks. Sest see, et vaba aega veedetakse koos kaaslastega, peab tulema ikkagi sõpruskonna valdava enamuse poolt. Kui ainult üks normaalne sõber võtab nädalavahetusele naise kaasa, vaadatakse viltu ja ega see üksik nainegi end seal hästi ei tunne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

ma ei suuda tabada ja mõista teise inimese tundeid

Empaatiapuudus ei tule puudulikust lastetoast, see on sünnipärane. Ja sul on õigus – empaatiat pole võimalik õppida. Mul on su mehest kahju, sest vabana üksinda olla on palju, palju lihtsam, kui suhtes olles üksinda olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja õige, ma pean olema valmis võimaluseks, et ühel päeval saab mu mehel lõplikult kõrini ja sellisel juhul see on tema õigus.

Vaata, et sa siis mäletad seda lauset. Usun, et su arenemine toimubki siis kui avastad, et mees on samuti aastaid oma “lihtsalt sõbrannaga” kohtunud ja leiab et temaga on hoopis rohkem üksteise mõistmist ja emotsionaalset sidet.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja õige, ma pean olema valmis võimaluseks, et ühel päeval saab mu mehel lõplikult kõrini ja sellisel juhul see on tema õigus.

Vaata, et sa siis mäletad seda lauset. Usun, et su arenemine toimubki siis kui avastad, et mees on samuti aastaid oma “lihtsalt sõbrannaga” kohtunud ja leiab et temaga on hoopis rohkem üksteise mõistmist ja emotsionaalset sidet.

See kommentaar kõlab kuidagi parastavalt (mitte et ma arvaks, et sisu tingimata vale oleks). Aga miks peaks parastama? Kui ma oskaks teistmoodi, ma ju teeks?!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ma ei suuda tabada ja mõista teise inimese tundeid

Empaatiapuudus ei tule puudulikust lastetoast, see on sünnipärane. Ja sul on õigus – empaatiat pole võimalik õppida. Mul on su mehest kahju, sest vabana üksinda olla on palju, palju lihtsam, kui suhtes olles üksinda olla.

Ma ei ole päris kindel empaatia osas. Teatud momendid ja situatsioonid lubavad oletada, et ma olen võibolla pigem ülitundlik (jaa, ma tean, see kõlab nagu ma arvaks, et ma olen mingi lumehelbeke :D). Samas, õhkkond minu lapsepõlvekodus oli selline, et isegi nn normaalse empaatiaga inimesel oleks seal keeruline olnud ja tal oleks sealt tõenäoliselt mingi trauma saanud. Minu puhul juhtus aga see, et ma väga varajasest vanusest alates lihtsalt harjusin kõiki oma tundeid maha suruma ja hiljem see tunduski normaalne.

Viimastel aastatel olen aga teadvustanud, et mingid lambisituatsioonid kutsuvad minus esile väga tugeva empaatia täiesti suvaliste inimeste vastu, keda ma isegi ei tunne. Need tunded mööduvad ja ma saan aru, et need ei ole minu omad. Varem ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest leidsin, et selline emotsionaalsus on väga piinlik ja sellest tuleb kiiremas korras lahti saada.

Nüüd ma siis tegelen sellega, et püüan õppida tundma oma tundeid ja emtsioone, sest olen taibanud, et läbi selle on võimalik saada kontakti ka teistega.

Ma arvan, et sul on õigusega mu mehest kahju. Teisest küljest, ma ei hoia teda jõuga kinni – ta on selles suhtes vabatahtlikult.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui ma oskaks teistmoodi, ma ju teeks?!

No kui raske on panna end teise inimese olukorda ?
Ära tee teisele seda, mida sa ei taha et sulle tehakse! Seda sa ju ometi mõistad? Või sa just oledki valmis, et mees käib omi käike ja kodus ei arutata? Siis ole valmis ka tagajärgedeks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 89 )


Esileht Pereelu ja suhted Mees käitub ebaviisakalt