Tundub (ja ma mõtlen seda nüüd heaga ja ilma kriitikata), et sul on areng kuhugi kinni kiilunud. Tavaliselt inimene alustab elu oma pere seltsis, siis saavad sõbrad tema jaoks tähtsaimaks, samast faasist sujuvalt minnakse üle kaaslase otsimisele ja kui kaaslane leitud, seotakse end peaasjalikult temaga ning selline karjas jooksmine ja sõpradega hängimine jääb sinna eelmisse arengufaasi. Ilmselt sinu mees on omadega seal faasis, kus ta tahab elada rahulikku elu ja veeta oma õhtud-nädalavahetused-puhkused ja muu tööst vaba aja oma valitud kaaslasega, aga kaaslane (ehk siis sina) on eelmises faasis ja hängib “lihtsalt sõpradega”.
See on õige, et mul on areng kuhugi kinni kiilunud. Aga mitte teismeikka. Pigem kusagile veel varasemasse aega. Sest sellist aega, kus mu oma päritolu pere oleks mulle kõige tähtsam olnud, pole olnudki. Olen alati tundnud, et ma olen seal mingi võõrkeha, et ma ei kuulu sinna ja ma olen vales kohas, et ma sattusin sinna kuidagi juhuslikult ja nüüd tuleb see kõik lihtsalt välja kannatada. Seega mul polegi seda kogemust, et ma kuuluks kusagile mingite inimeste juurde. Oma mehega tunnen seda tegelikult üleüldse kõige rohkem. Aga tema ikkagi tajub, et mina defineerin ennast temast eraldi, samas kui tema jaoks moodustame “meie” mingi ühise terviku. Nii et see olukord on tegelikult natuke teistsugune kui sa ette kujutad.
Eraldi küsimus on siis, miks sinu mees sinu ja su sõprade seltskonda ei sobi. Kas tema ei olegi ühtlasi su sõber? Kas sina ei taha teda sellesse seltskonda? Miks? Kas su sõbrad ei taha su meest oma seltskonda? Miks?
Jälle oluline küsimus. Mu mees on ilma kahtlusteta mu kõige parem sõber. Aga ma olen aru saanud, et mul on väga suur vajadus hoida kõik suhted eraldi. Oma mehega ma olen ühtemoodi. Kui ma tutvun mingite teiste inimestega, kes mulle meeldivad, siis nendega ma olen teistmoodi. Kellegi kolmandaga olen veel kolmandat moodi jne. Ma võin mehe kutsuda nendesse seltskondadesse, aga tulemuseks on see, et siis ei ole minul mugav. Ma tunnen, et mind jälgitakse ja ma ei saa end vabalt tunda.
Ja lõpuks, kui palju aega on möödas sinu lapsepõlvest, et selle mõjud ikka veel ei lase sul mõista, et paarisuhtes arvestatakse üksteisega ega seata teist lihtsalt fakti ette.
Kas sa saad aru, mida tegelikult tähendab mõistmine? Kas sa oled kunagi püüdnud mõista midagi, mille olemasolust sulle räägitakse, aga mida sa ise ei taju? Kui jah, siis peaksid aru saama, kui keeruline see on. Lapsepõlve asjadega on see, et mida varajasemast perioodist need pärit on, seda raskem on nendega maadelda. Üksikust täiskasvanueas toimunud traumast ülesaamine võtab ehk mõned kuud kuni paar aastat. Varajastest lapsepõlvetraumadest üldiselt täielikult ei tervenetagi. Nende mõjudega lihtsalt õpitakse elama, nii hästi kui see võimalik on.