Teema: Mees käitub ebaviisakalt

#2878093:

Tundub (ja ma mõtlen seda nüüd heaga ja ilma kriitikata), et sul on areng kuhugi kinni kiilunud. Tavaliselt inimene alustab elu oma pere seltsis, siis saavad sõbrad tema jaoks tähtsaimaks, samast faasist sujuvalt minnakse üle kaaslase otsimisele ja kui kaaslane leitud, seotakse end peaasjalikult temaga ning selline karjas jooksmine ja sõpradega hängimine jääb sinna eelmisse arengufaasi. Ilmselt sinu mees on omadega seal faasis, kus ta tahab elada rahulikku elu ja veeta oma õhtud-nädalavahetused-puhkused ja muu tööst vaba aja oma valitud kaaslasega, aga kaaslane (ehk siis sina) on eelmises faasis ja hängib “lihtsalt sõpradega”.

See on õige, et mul on areng kuhugi kinni kiilunud. Aga mitte teismeikka. Pigem kusagile veel varasemasse aega. Sest sellist aega, kus mu oma päritolu pere oleks mulle kõige tähtsam olnud, pole olnudki. Olen alati tundnud, et ma olen seal mingi võõrkeha, et ma ei kuulu sinna ja ma olen vales kohas, et ma sattusin sinna kuidagi juhuslikult ja nüüd tuleb see kõik lihtsalt välja kannatada. Seega mul polegi seda kogemust, et ma kuuluks kusagile mingite inimeste juurde. Oma mehega tunnen seda tegelikult üleüldse kõige rohkem. Aga tema ikkagi tajub, et mina defineerin ennast temast eraldi, samas kui tema jaoks moodustame “meie” mingi ühise terviku. Nii et see olukord on tegelikult natuke teistsugune kui sa ette kujutad.

Eraldi küsimus on siis, miks sinu mees sinu ja su sõprade seltskonda ei sobi. Kas tema ei olegi ühtlasi su sõber? Kas sina ei taha teda sellesse seltskonda? Miks? Kas su sõbrad ei taha su meest oma seltskonda? Miks?

Jälle oluline küsimus. Mu mees on ilma kahtlusteta mu kõige parem sõber. Aga ma olen aru saanud, et mul on väga suur vajadus hoida kõik suhted eraldi. Oma mehega ma olen ühtemoodi. Kui ma tutvun mingite teiste inimestega, kes mulle meeldivad, siis nendega ma olen teistmoodi. Kellegi kolmandaga olen veel kolmandat moodi jne. Ma võin mehe kutsuda nendesse seltskondadesse, aga tulemuseks on see, et siis ei ole minul mugav. Ma tunnen, et mind jälgitakse ja ma ei saa end vabalt tunda.

Ja lõpuks, kui palju aega on möödas sinu lapsepõlvest, et selle mõjud ikka veel ei lase sul mõista, et paarisuhtes arvestatakse üksteisega ega seata teist lihtsalt fakti ette.

Kas sa saad aru, mida tegelikult tähendab mõistmine? Kas sa oled kunagi püüdnud mõista midagi, mille olemasolust sulle räägitakse, aga mida sa ise ei taju? Kui jah, siis peaksid aru saama, kui keeruline see on. Lapsepõlve asjadega on see, et mida varajasemast perioodist need pärit on, seda raskem on nendega maadelda. Üksikust täiskasvanueas toimunud traumast ülesaamine võtab ehk mõned kuud kuni paar aastat. Varajastest lapsepõlvetraumadest üldiselt täielikult ei tervenetagi. Nende mõjudega lihtsalt õpitakse elama, nii hästi kui see võimalik on.

#2878128:

Näiteks mees ütleb, et ta läheb reede õhtul sõbraga/sõbrannaga välja sööma.

Nii, aga kui mees teatab laupäeva hommikul, et läheb nüüd uue sõbrannaga nv-ks suvilasse – siis on ka OK? Kui on, siis on sul vle mees, sest sinu mees ei taha niimoodi käia, küll aga tahad seda sina ja kindlasti on kusagil ka keegi naine, kes tahaks su mehega koos käia ja teha ning ka mingi mees, kellele selline üksitegutsemine sõbrannadega sobib.

See muide ei tähenda, et te mehega teineteist ei armastaks. Te lihtsalt ei sobi kokku, sest kuidas iganes sa oma asju seaks, üks teist oleks õnnetu. Kui sina käid nii, nagu sulle meeldib, siis on tema; kui sa tema tõttu jätaks käimata, oleks sina.

#2878117:

Ma ei ole päris kindel empaatia osas. Teatud momendid ja situatsioonid lubavad oletada, et ma olen võibolla pigem ülitundlik (jaa, ma tean, see kõlab nagu ma arvaks, et ma olen mingi lumehelbeke :D). Samas, õhkkond minu lapsepõlvekodus oli selline, et isegi nn normaalse empaatiaga inimesel oleks seal keeruline olnud ja tal oleks sealt tõenäoliselt mingi trauma saanud.

Sa ajad mõisted segi. Empaatiapuudulik inimene võin vägagi tundlik olla, ta lihtsalt ei oska end teise inimese olukorda kujutleda aru saamaks, mida teine tunneb. Sinul endal on kindlasti tunded olemas, seda oled sa igas oma kirjutises selgesti näidanud, küll aga ei mõista sa teiste inimeste tundeid teatud olukordades. Sa püüad intelligentsi abil mõidta, kuidas oma mehega käituda, mis on keeruline, sest sa ei suuda end tema olukorda mõelda ja aru saada, mida tema tunneb.

#2878123:

sellist aega, kus mu oma päritolu pere oleks mulle kõige tähtsam olnud, pole olnudki.

Kindlasti oli kunagi selline aeg (seda muidugi juhul, kui sa ikka oma päritoluperes kasvasid) – kui sa sündisid, olid aasta, kaks, kolm vana, enne, kui lasteaeda läksid. Nad ei pruukinud sulle armsad olla, sa ei pruukinud tunda kuuluvust, aga mingi aja olid nemad sinu maailm.

#2878145:

Kindlasti oli kunagi selline aeg (seda muidugi juhul, kui sa ikka oma päritoluperes kasvasid) – kui sa sündisid, olid aasta, kaks, kolm vana, enne, kui lasteaeda läksid. Nad ei pruukinud sulle armsad olla, sa ei pruukinud tunda kuuluvust, aga mingi aja olid nemad sinu maailm.

Sa panid mu nutma ja ma isegi ei tea miks …

#2878157:

See ei ole ju tegelikult üldse minu teemagi.

Tundub, et sellest sai sinu teema.

Ma ütlen ausalt ja siiralt, et mulle sa väga meeldid. Sinu elus on midagi puudu, mida sa täita püüad. Tegele sellega – katsu jälile saada, mis sul puudu on, sest enne, kui sa iseennast ei mõidta, ei saa sa ka meest mõistma.

Osalt ka seetõttu ühinen ma arvamusega, et parastada pole siin midagi ega osatada, “küll sa siis näed”. Inimesed ja elud on erinevad ja igal oma tee. Mõnede oma on sirge ja teised peavad end käänulist teed mööda võpsikust välja võitlema. Neist viimastest võivad lõpuks veel parimad inimesed saada.

#2878222:

Ma ei parastanud, kuid tõin näite kuhu selline suhtumine jõuda võib. Ei pea ennast vaevama kohe mehest ilmajäämise mõttega, kuid mängi see olukord peas läbi et kas oled kindel, et ei hakka meest tagasipaluma ja rääkima et kuidas sina olid aus ja käisid vaid sõpradega väljas ja kui väga sa nüüd püüad end muuta ja arutada asju läbi.

Sa ei saa aru. See ei ole mingi selline suhtumine, millest ma poleks teadlik ja mida ma saaks lihtsa vaevaga muuta. See olengi mina. Ma olengi selline, meeldib see mulle või mitte. Ma ei oska olla teistmoodi. See, kas mina hakkan meest tagasi paluma või mitte, ei puutu asjasse. Vabalt võib juhtuda, et hakkan. Vabalt võib juhtuda, et just siis äkki avastan ma enda jaoks arutamise võlu ja mõtte. Neid asju ei saa kahjuks ennetavalt ära teha, lihtsalt ei ole võimalik.

Muideks, midagi sellist on tegelikult korra juba juhtunud ja see tõepoolest mingid asjad logistas natuke lahti ja nüüd on natuke teistmoodi. Ma olen juba palju normaalsem kui ma olin varem (kui nii sobib öelda). Oma mehe otsuste eest (kas olla minuga või mitte) ma jätkuvalt ei vastuta.

Saab ikka ennetada veidi, kui oled suuteline kompromissideks. Kui on kuhugi plaan minna, siis küsidki aegsasti ega mees pole vastu ( lihtsalt küsivas vormis on jutt meeldivam kui lihtsalt: tahan minna )
ega siis see küsimine su olemust ja sisemust muuda kohe. see üks näide lihtsalt …

Kui sa ei ole valmis vastutulekuteks, siis võib jah olla olukord et mees leiab mõne hoolitseva ja avatud suhtleja, kes soovib just sellist igapäevast helistamist ja sõnumeid, mis musi teeb, millal näeme jne

ja kui sa siis äkki avastad, et ikka tasub pingutada, siis mees pole enam huvitatud ja polegi muud võimalust kui tõdeda et ise sa ta eemale tõukasid.
samas ei tasu siis õnnetu olla kui mees leiab sobivama naise ja ka sul võimalus leida sobivam.

#2878128:

#2878122:

#2878112:

Kui ma oskaks teistmoodi, ma ju teeks?!

No kui raske on panna end teise inimese olukorda ?

Ära tee teisele seda, mida sa ei taha et sulle tehakse! Seda sa ju ometi mõistad? Või sa just oledki valmis, et mees käib omi käike ja kodus ei arutata? Siis ole valmis ka tagajärgedeks.

Aga minu jaoks see ongi ok, kui mees läheb kusagile ja lihtsalt teatab. Näiteks mees ütleb, et ta läheb reede õhtul sõbraga/sõbrannaga välja sööma. No las läheb! Ma ei oskaks temaga midagi selles osas arutada.

Minu jaoks samuti ok. Ka siis, kui mees teatab reedel, et sõidab nädalavahetuseks ära. Mina teen plaane ainult endale ja lastele.

#2878140:

Empaatiapuudulik inimene võin vägagi tundlik olla, ta lihtsalt ei oska end teise inimese olukorda kujutleda aru saamaks, mida teine tunneb.

Just nii ongi. Seda empaatiapuudlikkust tunnevad tavaliselt Aspergeri sõndroomiga inimesed. Neil o teisi häid omadusi, mida neurotüüpilised ei oma, aga nendega lähisuhe võib osutuda väga keeruliseks.

Ei saa aru, kas inimesed elavad koos ja üldse kunagi midagi koos ei tee või ei planeeri? Meil on peaaegu igal nädalavahetusel mingi ettevõtmine, kas siis kummalgi eraldi, koos lastega või kahekesi koos. Igal juhul on vaja planeerida ja arutada eelnevalt, et teineteise plaanid ei kattuks. Pole ju mõeldav, et mees orgunnib mingi väljasõidu minuga koos ja mina omakorda temaga arutamata teise. Või et mina plaanin nädalavahetusel oma hobilaagrisse sõita ja mees samamoodi, kuhu siis lapsed jäävad? Täiesti normaalne on sellised asjad peres läbi arutada. Vastupidine käitumine jätaks väga iseka ja pohhuistliku mulje paarilise suhtumisest perekonda. Tegelikult ei olegi võimalik niimoodi koos eksisteerida normaalselt.
Kui mu meest kuskile kutsutakse, siis esimese asjana võtab ta kõne mulle ja küsib, et kuule, see ja see päev, ega sul midagi plaanis pole, praegu tehti selline ettepanek. See on täiesti elementaarne ja arvestav käitumine. Teemaalgataja puhul ma ei suudaks küll kuskilt otsast järeldada, et see mees teda armastab.

Mina olen ka selline, kellele eraldi olles ei meeldi igapäevaselt ühenduses olla. Mind lausa häiriks kui mu kallim ootaks mingit igapäevast telefonikõnet, et tühjast-tähjast lobiseda. Mulle ei meeldi üldiselt igapäevajutud – see on nii igav ja ma teeks parema meelega omaette midagi huvitavat. Mul on ka hobidega seoses sõbrad, kellega aeg-ajalt kokku saan. Enamasti räägin kallimale, et plaanid on nii tehtud ja küsin kas ta tahab kaasa tulla. Aga ma tean, et tal hakkab igav spordiväljaku kõrval päev läbi istuda. Ta tunneb mu sõpru ja nad saavad hästi läbi. Tal on ka omad tegemised ja ta võib vabalt plaane teha ja mulle siis teatada. Ma ei näe ka mingil arutamisel mõtet. Ja et ennetada küsimust et miks me koos oleme – mulle meeldib temaga koos tegutseda, näiteks reisimas käia, grilliõhtuid pidada, koos üritustel käia. Mulle meeldib kõiki neid asju ka sõprade või sõbrannadega teha, ainult neist pole ma seksuaalselt huvitatud. Selles ongi ilmselt põhi vahe. Õnneks on mu kallim ka suhteliselt väheste emotsioonidega ja ei tee draamat millegi üle. Meile nii sobib.

#2878735:

Mina olen ka selline, kellele eraldi olles ei meeldi igapäevaselt ühenduses olla. Mind lausa häiriks kui mu kallim ootaks mingit igapäevast telefonikõnet, et tühjast-tähjast lobiseda. Mulle ei meeldi üldiselt igapäevajutud – see on nii igav ja ma teeks parema meelega omaette midagi huvitavat. Mul on ka hobidega seoses sõbrad, kellega aeg-ajalt kokku saan. Enamasti räägin kallimale, et plaanid on nii tehtud ja küsin kas ta tahab kaasa tulla. Aga ma tean, et tal hakkab igav spordiväljaku kõrval päev läbi istuda. Ta tunneb mu sõpru ja nad saavad hästi läbi. Tal on ka omad tegemised ja ta võib vabalt plaane teha ja mulle siis teatada. Ma ei näe ka mingil arutamisel mõtet. Ja et ennetada küsimust et miks me koos oleme – mulle meeldib temaga koos tegutseda, näiteks reisimas käia, grilliõhtuid pidada, koos üritustel käia. Mulle meeldib kõiki neid asju ka sõprade või sõbrannadega teha, ainult neist pole ma seksuaalselt huvitatud. Selles ongi ilmselt põhi vahe. Õnneks on mu kallim ka suhteliselt väheste emotsioonidega ja ei tee draamat millegi üle. Meile nii sobib.

Kuidas te üldse reisile saate minna ja üritustel käia, kui te koos midagi ei aruta ja sel mõtet ei näe? Saan aru, et grilliõhtu jaoks teinekord joppab, kui parasjagu kummalgi muid plaane pole, aga reisimiseks on vaja ju ometi pileteid osta vms.

#2878735:

Mind lausa häiriks kui mu kallim ootaks mingit igapäevast telefonikõnet, et tühjast-tähjast lobiseda.

No selge, meeldib koos reisida ja grillida ja voodisse sobib ka, aga mingit armastust sul tema vastu küll pole. Sa praegu ei pruugi mind uskuda, aga kui tuleb see mees, kellega on huvitav isegi seda arutada, millist pesuvahendit osta, saad aru, et nii ongi.

#2878735:

Mind lausa häiriks kui mu kallim ootaks mingit igapäevast telefonikõnet, et tühjast-tähjast lobiseda. Mulle ei meeldi üldiselt igapäevajutud

Vestlemisel on mitu funktsiooni, tooksin siinkohal esile kaks: 1) infovahetus, 2) sideme loomine ja kinnitamine.
Tühja-tähja arutamine on just sideme loomise ja säilitamise nimel. Näiteks helistab naine mehele: kuule, ma lähen poodi, mis ma võtan? Muidugi ta teaks, mida võtta, aga selle kõnega säilitab ta mehega “meie” sidet, tunde, et nad teevad asju koos. (See ei pruugi üldse teadlik olla.) See aitab suhet hoida.
Samal põhjusel on hea, kui paarid teineteisega päevategemisi jagavad – see aitab hoida ühisel lainel, tead, kus teine oma isiklikul teekonnal asub – ja märgata ka, millal ta ehk vajab tuge, mida ta ise küsidagi ei oska või märka. Osa inimeste jaoks on selline suhtumine enesestmõistetav, yeistel tuleb seda õppida. Aga see on oluline.