Teema: Mees käitub ebaviisakalt

#2878942:

Ma tajun, et sa ei saa aru, millest ma räägin ja ma tõesti ei jaksa enam uuesti seletada – olen seda siin teinud küll juba.

Sa ei oska lihtsalt midagi nii lihtsale asjale vabanduseks vastata, sest tegelikult asi just nii on, nagu ma ütlesin. Vabandust polegi, sul on lihtsalt pohhui teisest inimesest. Kogu sinu vabandus on üks suur häma. Arvad, et sinu mingi lapsepõlvetraagika vabandab välja teise inimesega sitasti käitumise. Ma ei tahagi varjata, kui vastumeelne on minu jaoks selline suhtumine.[

Aga miks peaks keegi siin üldse vabandama? Sul on endal mingi traagika selle teemaga?

#2878735:

Mulle ei meeldi üldiselt igapäevajutud – see on nii igav ja ma teeks parema meelega omaette midagi huvitavat.

Näiteks teed sa igal õhtul süüa.
Ja see emotsioonitu mees vitsutab tuima näoga kõik sisse, mühkab midagi aitähist ja kaob oma tegemiste juurde.
Aga sa ise ei tea veel, millega see jama teil lõpeb.

Teemaalgatajal on nartsitsismi tunnused. Võimalik, et sul pole see isiksusehäire puhtal kujul, kuid selle jooni kahtlemata on. Empaatiavõime puudumine, oled kui tühi kest. Sinu mehel oleks tervislikum su eest põgeneda. Sellisega pole mingit elu, olen omal nahal kogenud.

Inimeste erinevad harjumused tulevad igas suhtes välja.

Mulle meeldib meie kirjandusklassikast kuuldu (“Suvi”?) – “Miks arvavad inimesed, et kui ollakse jõudnud abielusadamasse, siis üks suur rahu ja õnn. Tegelikkuses võib öelda, et laev on võtnud kursi avamerele, kus juhtub kõike.”

Sina saaksid enda aitamiseks palju teha – avaldada arvamust, piire seada, nõuda lugupidamist, kahtluse korral kontrollida ausust jne.

Ma ei tea mitte ainumastki endale teadaolevat suhet, kus ei oleks mitte mingeid probleeme. Ärevad ajad vahelduvad rahulikega. Igal suhtel on hind.

#2879909:

Proovi ise aru saada, et ei pea olema mingeid probleeme inimesel, kes lihtsalt ei salli egoismi ja eneseimetlust. Loed ja loed seda jura ja viskab üle ning tahaks oma arvamuse öelda. Ja sa eksid, antud juhul on see seotud just sinuga ja sinu võltsvagadusega. Ja jumal tänatud, et selliseid mu lähedaste hulgas pole.

Sinu lähedaste seas ehk isiksuseprobleemiga inimesi pole, aga sa ise oled küll suhteliselt probleemne. Mida häda on sul peale hüpata ja klähvima hakata täiesti võõra inimesega, kes püüab seletada OMA maailmanägemust, ainult seetõttu, et see SINU maailmanägemusega kokku ei lähe ja sa ei suuda ette kujutada, et kõik inimesed ei tunne ega näegi asju nii nagu sina? Igasuguseid asju siin ilmas saab ka nii arutada, et ei lähe isiklikuks ja ei anna pidevalt hinnanguid. Muidugi kui sulle meeldib olla selline kitsarinnaline negatiivsuses elav kriitik, siis lase aga minna, kes saab sind keelata.

#2879935:

#2879909:

Proovi ise aru saada, et ei pea olema mingeid probleeme inimesel, kes lihtsalt ei salli egoismi ja eneseimetlust. Loed ja loed seda jura ja viskab üle ning tahaks oma arvamuse öelda. Ja sa eksid, antud juhul on see seotud just sinuga ja sinu võltsvagadusega. Ja jumal tänatud, et selliseid mu lähedaste hulgas pole.

Sinu lähedaste seas ehk isiksuseprobleemiga inimesi pole, aga sa ise oled küll suhteliselt probleemne. Mida häda on sul peale hüpata ja klähvima hakata täiesti võõra inimesega, kes püüab seletada OMA maailmanägemust, ainult seetõttu, et see SINU maailmanägemusega kokku ei lähe ja sa ei suuda ette kujutada, et kõik inimesed ei tunne ega näegi asju nii nagu sina? Igasuguseid asju siin ilmas saab ka nii arutada, et ei lähe isiklikuks ja ei anna pidevalt hinnanguid. Muidugi kui sulle meeldib olla selline kitsarinnaline negatiivsuses elav kriitik, siis lase aga minna, kes saab sind keelata.

Kas oma maailmanägemus tähendab pohhuistlikkust oma lähedaste suhtes? Kas selle mittesallimine on kitsarinnalisus? Inimene konkreetselt seletab pikalt-laialt oma egoistlikku käitumist ja mitu lolli veel kiidavad takka… situme teistele hinge ja nimetame seda “oma maailmanägemuseks”. Nujah.
Minu lähedastel minuga selliseid probleeme ei ole, sest hoolin neist piisavalt palju.

#2879974:

Kas oma maailmanägemus tähendab pohhuistlikkust oma lähedaste suhtes? Kas selle mittesallimine on kitsarinnalisus? Inimene konkreetselt seletab pikalt-laialt oma egoistlikku käitumist ja mitu lolli veel kiidavad takka… situme teistele hinge ja nimetame seda “oma maailmanägemuseks”. Nujah.
Minu lähedastel minuga selliseid probleeme ei ole, sest hoolin neist piisavalt palju.

Kuule, inimene, vaata ikka üle, kuidas sa teistega räägid. Kes sa oma arust oled, et arvad, et sul on õigust niimoodi ninna karata? Kui sa nii tore inimene oled, kui väidad, siis peaksid sa ju ise ka aru saama, et oled vähemalt siin teemas ebaviisakas? Kas sa reaalis käid ka võõraid inimesi “paika panemas” nagu siin teemas? Või näost näkku ikka ei julge? Kui sinuga pole lähedastel probleeme ja sinul pole nendega probleeme, miks sa siis klähvid siin? Mismoodi sulle täitsa võõras kirjutaja nii hinge pihta käib, et sa endale suisa sihilikult halba käitumist lubad?

#2880586:

Käitumismustreid jah, aga keegi ei saa tundeid õpetada.

Saab ikka tundeid õppida. St ma ei tea, kas “tunnete õppimine” on just õige sõna, aga olemasolevate ja mahasurutud tunnete üles leidmine on küll võimalik, kuigi mitte väga kerge. Ses osas on teisel käol minu arvates õigus – väga palju tuleb varajasest lapsepõlvest kaasa. Samuti on tagantjärele võimatu kindlaks teha, mis on sünnipärane ja mis on trauma tagajärg. Ainuke viis teada saada, mis minu jaoks võimalik on, on püüda iseennast tundma õppida, näiteks pikaajalises regulaarses teraapias. Samuti on võimalik teraapias teatud määral tasa teha need asjad, mis lapsepõlves puudu jäid, läbides need vajakajäämised arenguetappides nö uuesti. Minu teraapia on kestnud juba üle 5 aasta ja ma arvatavasti kestab veel üsna kaua.

Ma ei ole tegelikult enam täpselt selline, nagu see sinu eks. Jah, ma võisin olla, aga enam mitte. Kui ma oleks, siis ma ei kirjutaks siin teemas. Täpsed detailid pole nagunii olulised. Kui võibolla aastaid tagasi ehk tõesti oli minu probleemiks see et, miks ma pean aru andma, siis enam see otseselt ei ole minu jaoks probleem. Pigem on minu jaoks praegu probleem see, et kuidas leida viisi, kuidas neist asjadest tunnetuslikul tasandil aru saada. Ma ei arva, et see oleks võimatu, sest mingites aspektides on minu tunnetuses dimensioone juurde tulnud – viisidel, mida ma poleks kuidagi osanud varem ette näha või loota.

Muide, minu abielu on kestnud üle 10 aasta ja kui algselt ei osanud ma üleüldse mõelda selle peale, et mis suhe meil üldse on, siis mingi hetk tekkis mul kibe arusaamine, et ma olen justkui parasiit, kes üksi toime ei tule ja vajab oma peremeesorganismi (mis siis, et väliselt paistab, nagu ma oleks väga iseseisev ja vabadust vajav). Nüüdseks arvan, et ka see olukord ei ole enam tõene. Praegu usun ma, et ma olen juba võimeline ka olema eraldi indiviid ehkki selles ma vajan ilmselt üsna tugevalt oma terapeudi abi veel, st tema veel ei või väga olla eraldiseisev isik minust. Enamus inimesi ilmselt ei saa aru, mida see eelnev lause tähendab, aga kes saavad, need saavad. Seega areng ja muutused selles vallas on võimalikud. Kus see piir minu jaoks on, ma ei tea, aga ma igal juhul otsin edasi.

Muide, mu mees väidab, et oma laste suhtes on mul empaatia täiesti olemas ning suur küsimus tema jaoks ongi olnud, et kui mul nende jaoks on, siis miks mul tema jaoks ei ole. Ma ei oska veel sellele küsimusele ammendavalt vastata. Lapsi ma tajun endast eraldi, nende emotsioonid on minu jaoks minust välised, mis tähendab, et need on minu jaoks kuidagi haaratavd ja hoomatavad. Mehega on teistmoodi. Tema emotsioonid kuidagi võtavad mind üle, lähevad minuga täiesti segamini, sisuliselt igasugune piir minu ja tema vahel kaob ära. Ta räägib endast ja minu jaoks see on juba liiga palju, tunnen vajadust end kaitsta (mingi suure ja intensiivse asja eest, mis ähvardab mind enda alla matta?). Tundub, et temast emotsionaalselt eemaldumine ja blokkimine on kaitsereaktsioonid mingi ohu vastu, mida ma veel väga hästi ei mõista.

#2880702:

Oot-oot, sa oled pikalt abielus, sul on lapsed ja sa käid endiselt mingite suvaliste meestuttavatega kusagil suvilates (et algse näite juurde jääda), ja veel ilma, et leiaksid, et peaksid kellelegi sellest midagi eelnevalt rääkima? Ma seni arvasin, et tegu on väga noore täiskasvanuga, aga eksisin. Tundub, et su terapeut on kullapaja leidnud. Edu!

Ei, ma ei käi. Aga olen käinud (esialgse näite juurde jäädes). Aga see osa, mis tunneb, et see on ok ja ei saa aru, miks see ei ole ok, on minus jätkuvalt olemas. Küsimus pole tegelikult ju kellegagi kusagil suvilas käimises. Küsimus on teiste inimeste ja suhete tunnetamises üldiselt.

Minu terapeut võib olla leidnud kullapaja (ja mul pole sellest kahju, mis selle rahaga ikka teha), aga minu jaoks see, mis ma saan teraapiast, on palju väärtuslikum kui see kullapada.

#2877808:

Oleme juba 7 aastat koos olnud ja ta on alati esimesena endale mõelnud. Sain juba tükk aega tagasi aru,et kas lepin sellega või lihtsalt lahkun. Olen korduvalt rääkinud sellest,et nii ei saa suhtes käituda.

Aga viimase aastaga on läinud asi kannatamatuks. Tekkinud on mingid sõbrannad. Ühiste hobide tulemusena veedetakse väga palju aega koos. Mees ütleb,et need on vaid sõbrannad( mida ma ka usun,et on. Sest ta pole kunagi valetanud mulle. Kui mingi teema on olnud on alati ausalt kõik üles tunnistanud, petnud pole aga kui keegi näiteks klubis on ligi ajanud siis on mulle alati sellistest asjadest rääkinud). Tahab sõita neile maale külla ja aega veeta. Mul poleks selle vastu isenesest midagi, aga ta võiks pöörduda viisakalt mu poole,et kas mulle sobib kui ta läheb, aga tema lihtsalt mingi päevase varuga teatab,et läheb ja kõik.

Kogu see tema suhtumine on selline. Kui veedame eraldi aega töö tõttu oleme tihti mõned päevad eraldi, siis näiteks ta ei näe mõtet suhelda ja küsida kuidas päev möödus vms, ütleb,et nagunii olen ma tööl või kodus milleks veel uurida ja küsida. Mina aga tahaks ,et ta tunneks ka huvi mu tegemiste vastu. Võin päevi oodata kuni ta mulle ise ükskord helistab või kirjutab. Kuidas panna paika selline mees? Kas lihtsalt mõneks ajaks ise vait jääda või kas on kellegil sarnaseid kogemusi jagada?

Tean,et ta armastab mind ja tahab koos olla aga lihtsalt inimene võtab nii iseenesest mõistetavalt mind aga nii ju asjad ei käi. Ma ei soovi soovitusi,et mees maha jätta vaid kuidas ma saaks läheneda talle jutuga nii,et ta saaks aru kuidas oleks õigem käituda.

Sa räägiksid nagu minust, olgugi, et ma olen naine. Mina ka lihtsalt teatan oma mehele, et ma midagi teen. Ühised plaanid on meil kalendris kirjas, ühiste üritusteta päevadel vahel kui mees ei saa lastega olla, organiseerin hoidja ja lähen. Minule selline kamandav suhe ei sobi, ma ei oleks mitte kunagi nõus elama koos mehega, kes arvustab minu valikuid ja käikusid ja leiab, et tal on õigus mulle öelda, kellega ma sõbrustada võin. Me ei oma üksteist, me lihtsalt abistame üksteist nagu perekond ikka. Mul on ka meessoost sõpru ja töökaaslasi, kellega näiteks pika päeva metsas koos veedan, aga minu mehe õnneks on mul olematu iha oma sõprade vastu. Mees peab lihtsalt leppima. Vastutasuks ei arvusta mina ka kunagi oma mehe käikusid ja valikuid elus. Siiani oleme väga kenasti hakkama saanud. Kui minul on mingi huvitav asi käsil, eriti just siis kui ma olen kohas, kus on kogu aeg tegevust ja suhtlust, siis mulle päriselt ei tulegi meelde mehele helistada. Ise ma ei oota ka mehe helistamist vaid kui hakkan muretsema, et ta hilja peale näiteks on jäänud ja ma ei tea, kus ta on, siis lihtsalt helistan mehele ja ta alati vastab kohe, minul on süda rahul ja tegutsen edasi. Samuti, kui mul endal on rahulik hetk ja tahaks mehega niisama lobiseda (ning tema on ära) siis võtan ise telefoni ja helistan, sest tean, et kui sa oled parasjagu aktiivselt millegagi ametis ja ei igavle, siis tõenäoliselt ei tulegi meelde helistada.

Kuidas läheb teemaalgataja?
See on asjakohane teema ja asi mis toimub paljudes peredes. Esiti vabadus ja usalduse kuritarvitamine on kaks eri asja. Usaldust on lihtne kuritarvitada juba ilma teise nõusolekut arvestamata minna kuhu tahab ja peen salatsemine kus kõik detailid on teadmata ja seltskond kuhu sina ei kuulu ega sa kõike saagi teada lõpuni.

#2877864:

Asi pole selles kas me tahame kumbki või mitte,vaid selles,et ühiseid tuttavaid meil preaaegu et polegi.

Suhte algul klammerdusime paariks aastaks vaid enese külge. Olime koguaeg koos,tahtsime käija ja veeta vaid omavahel aega ja need ühised tuttavad kadusid. Kui olen öelnud,et ei meeldi kui läheb siis hakkab kas tülitsema,et miks ta ei või minna või siis ei lähe ja tuleb ikkagi tüli,et miks ma piiran.

Seda,et kas armastan tean selle põhjal mida koos oleme läbi elanud. Ja ta ütleb seda ka ikkagi päris tihti. Kui välja jätta need sõbrannad ja ta isekuse siis on meil koos väga lõbus ja hea olla. Mõistame teineteist sõna sõnalt ja naerame tundide viisi.

Millest see sõnasõnalt mõistmine siis väljendub? Tema ei mõista, et teeb sulle haiget.Või siis mõistab, aga koos naerate selle üle tundide viisi? Näidend on see kõik, kui pole reaalselt tegudes hoolimist. Miks maksavad need sõnad – ma armastan, kui teod räägivad hoopis vastupidist.

#2880616:

#2880586:

Käitumismustreid jah, aga keegi ei saa tundeid õpetada.

Saab ikka tundeid õppida. St ma ei tea, kas “tunnete õppimine” on just õige sõna, aga olemasolevate ja mahasurutud tunnete üles leidmine on küll võimalik, kuigi mitte väga kerge. Ses osas on teisel käol minu arvates õigus – väga palju tuleb varajasest lapsepõlvest kaasa. Samuti on tagantjärele võimatu kindlaks teha, mis on sünnipärane ja mis on trauma tagajärg. Ainuke viis teada saada, mis minu jaoks võimalik on, on püüda iseennast tundma õppida, näiteks pikaajalises regulaarses teraapias. Samuti on võimalik teraapias teatud määral tasa teha need asjad, mis lapsepõlves puudu jäid, läbides need vajakajäämised arenguetappides nö uuesti.

Olen nõus! Mina pidin empaatiat õppima. Alguses olin kohmakas ja see tundus võlts, aga mida rohkem endaga tööd tegin, seda rohkem tundsin seda, mida teine inimene mu kõrval. Mul ei ole küll algne empaatia puudumine tingitud diagnoosist, vaid varajasest lapsepõlvest. Elu emaga oli mitmet pidi ebanormaalne. Õnneks sain koolimineku hetkeks vanaema juurde kolida ja seal elasingi edaspidi kuni täiskasvanueani. Ema enam mu kasvatamises ei osalenud. Mingi hetk selgus ka, kus oli tema probleemide põhjus-skisofreenia.

#2879940:

a kuna ta tundis, et oma käikudest teavitamine on tohutu vabaduse piiramine, siis sõbralikult ja ilma tülita jätsin ma ta lihtsalt maha. Ta küll siis pikemat aega väitis, et kui ma ümber mõtleks, siis tema muudaks käitumist, aga ma ei usu sellesse, sest ta tõesti ja siiralt ei saanudki aru, milleks see teavitamine vajalik on ja seega poleks see muutumine püsiv. 17-aastase kohta on see igati eeldatav (kuigi mitte aktsepteeritav) käitumine, täiskasvanu kohta aga reeglina mitte. Ja nii ma loodangi, et ta leiab omale kaaslase, keda selline asi ei häiri.

Mul oli sarnane juhus, jätsin maha mehe, kes krooniliselt nii käitus. Pärast mind on tal olnud vähemalt neli – tõenäoliselt aga rohkemgi – kaaslast ja paistab, et ta ei saagi siiamaani aru, mida ta valesti teeb. On muutunud kibestunuks ja kapriisseks – kahjuks tean seda seetõttu, et mul on temaga laps. Puutun temaga kokku ja aegajalt ikka kuulen sellist kibestunud kriitikat, kus alati on ainult kitsarinnalised naised süüdi selles, et tal halvasti läheb.
Tema praeguses vanuses pole ka enam väga loota, et ta ennast parandaks. Ise sain sellest suhtest pikaajalise mõjuga trauma, kui uue mehe leidsin, võttis ikka väga palju aega, enne kui ma uskuma jäin, et oh üllatust, ongi täiesti võimalik, et kui mees annab lubaduse, siis ta seda ka täidab – ja et on olemas mees, kellel pole üldiselt kombeks ootamatult ära kaduda ja kes ootamatute asjaolude ilmnedes mulle sellest kohe esimesel võimalusel teatab – ja need ootamatud asjaolud pole kunagi mingi tühine tuju.