Esileht Pereelu ja suhted Mees käitub ebaviisakalt

Näitan 29 postitust - vahemik 61 kuni 89 (kokku 89 )

Teema: Mees käitub ebaviisakalt

Postitas:
Kägu

Ja õige, ma pean olema valmis võimaluseks, et ühel päeval saab mu mehel lõplikult kõrini ja sellisel juhul see on tema õigus.

Vaata, et sa siis mäletad seda lauset. Usun, et su arenemine toimubki siis kui avastad, et mees on samuti aastaid oma “lihtsalt sõbrannaga” kohtunud ja leiab et temaga on hoopis rohkem üksteise mõistmist ja emotsionaalset sidet.

See kommentaar kõlab kuidagi parastavalt (mitte et ma arvaks, et sisu tingimata vale oleks). Aga miks peaks parastama? Kui ma oskaks teistmoodi, ma ju teeks?!

Küll sa oskad, sa lihtsalt ei taha.

Kas sa võiksid täpsustada, mis on sinu arust see, mida ma oskan, aga ei taha?

Oskaksid arutada ja arvestada, aga ei viitsi, kuigi saad aru, et mehe jaoks on see oluline.

Ma tajun, et sa ei saa aru, millest ma räägin ja ma tõesti ei jaksa enam uuesti seletada – olen seda siin teinud küll juba.

Sa ei oska lihtsalt midagi nii lihtsale asjale vabanduseks vastata, sest tegelikult asi just nii on, nagu ma ütlesin. Vabandust polegi, sul on lihtsalt pohhui teisest inimesest. Kogu sinu vabandus on üks suur häma. Arvad, et sinu mingi lapsepõlvetraagika vabandab välja teise inimesega sitasti käitumise. Ma ei tahagi varjata, kui vastumeelne on minu jaoks selline suhtumine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma tajun, et sa ei saa aru, millest ma räägin ja ma tõesti ei jaksa enam uuesti seletada – olen seda siin teinud küll juba.

Sa ei oska lihtsalt midagi nii lihtsale asjale vabanduseks vastata, sest tegelikult asi just nii on, nagu ma ütlesin. Vabandust polegi, sul on lihtsalt pohhui teisest inimesest. Kogu sinu vabandus on üks suur häma. Arvad, et sinu mingi lapsepõlvetraagika vabandab välja teise inimesega sitasti käitumise. Ma ei tahagi varjata, kui vastumeelne on minu jaoks selline suhtumine.[

Aga miks peaks keegi siin üldse vabandama? Sul on endal mingi traagika selle teemaga?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma tajun, et sa ei saa aru, millest ma räägin ja ma tõesti ei jaksa enam uuesti seletada – olen seda siin teinud küll juba.

Sa ei oska lihtsalt midagi nii lihtsale asjale vabanduseks vastata, sest tegelikult asi just nii on, nagu ma ütlesin. Vabandust polegi, sul on lihtsalt pohhui teisest inimesest. Kogu sinu vabandus on üks suur häma. Arvad, et sinu mingi lapsepõlvetraagika vabandab välja teise inimesega sitasti käitumise. Ma ei tahagi varjata, kui vastumeelne on minu jaoks selline suhtumine.[

Aga miks peaks keegi siin üldse vabandama? Sul on endal mingi traagika selle teemaga?

Ei ole mingit traagikat, mulle lihtsalt ei meeldi niisuguses stiilis esitletud egoism. Justkui oleks tegu hirmus hea inimesega, aga lihtsalt kehvasti mõistetud. Nii mõnigi heietab härdalt kaasa, nagu näha. Ja vabandama ei peagi, aga millegipärast hakkas ta seda ise tegema ja päris pikalt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mulle ei meeldi üldiselt igapäevajutud – see on nii igav ja ma teeks parema meelega omaette midagi huvitavat.

Näiteks teed sa igal õhtul süüa.
Ja see emotsioonitu mees vitsutab tuima näoga kõik sisse, mühkab midagi aitähist ja kaob oma tegemiste juurde.
Aga sa ise ei tea veel, millega see jama teil lõpeb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sa ei peagi kõigile kõike seletama – kes soovivad sust aru saada, need saavad, kes soovivad vigu otsida, leiavad neid niikuinii. Sinu mees on sinuga ilmselt jätkuvalt koos, sest tegelikult oled sa tore ja hea inimene – kjuigi sa talle (sageli) haiget teed. Ta ilmselt näeb ka seda, et saa ei tee haiget tahtlikult. Ja mina näen, et sa püüad õppida, kuidas mitte haiget teha, aga samas mitte iseendaga tülli minna.

Jah, aitäh, tean küll, et ma ei pea seletama inimestele, kes midagi ei taipa, aga ikka tekib kiusatus seletada. Ma tean ka, et teistel inimestel on omad probleemid ja teemad, mis neid mingil põhjusel käivitavad ning need vigadeotsimised ei ole üldse seotudki minuga.

Ma olen väga tänulik, et sa oled mulle selles teemas vastanud. Elus (ja seda enam perekoolis) on minuga juhtunud väga harva, et keegi nii täpselt taipab midagi minu kohta. Oled sõnastanud minu jaoks mitu asja, mida ma tean olevat tõsi enda kohta, aga pole seni osanud sõnadesse panna. See on minu jaoks väga väärtuslik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgatajal on nartsitsismi tunnused. Võimalik, et sul pole see isiksusehäire puhtal kujul, kuid selle jooni kahtlemata on. Empaatiavõime puudumine, oled kui tühi kest. Sinu mehel oleks tervislikum su eest põgeneda. Sellisega pole mingit elu, olen omal nahal kogenud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ups, mitte teemaalgatajal, vaid teisel käol, kes emapaatiavõime puudumisest räägib. Teemaalgataja mees on jobu ja ise saadaks sellise kuradile.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Inimeste erinevad harjumused tulevad igas suhtes välja.

Mulle meeldib meie kirjandusklassikast kuuldu (“Suvi”?) – “Miks arvavad inimesed, et kui ollakse jõudnud abielusadamasse, siis üks suur rahu ja õnn. Tegelikkuses võib öelda, et laev on võtnud kursi avamerele, kus juhtub kõike.”

Sina saaksid enda aitamiseks palju teha – avaldada arvamust, piire seada, nõuda lugupidamist, kahtluse korral kontrollida ausust jne.

Ma ei tea mitte ainumastki endale teadaolevat suhet, kus ei oleks mitte mingeid probleeme. Ärevad ajad vahelduvad rahulikega. Igal suhtel on hind.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sa ei peagi kõigile kõike seletama – kes soovivad sust aru saada, need saavad, kes soovivad vigu otsida, leiavad neid niikuinii. Sinu mees on sinuga ilmselt jätkuvalt koos, sest tegelikult oled sa tore ja hea inimene – kjuigi sa talle (sageli) haiget teed. Ta ilmselt näeb ka seda, et saa ei tee haiget tahtlikult. Ja mina näen, et sa püüad õppida, kuidas mitte haiget teha, aga samas mitte iseendaga tülli minna.

Jah, aitäh, tean küll, et ma ei pea seletama inimestele, kes midagi ei taipa, aga ikka tekib kiusatus seletada. Ma tean ka, et teistel inimestel on omad probleemid ja teemad, mis neid mingil põhjusel käivitavad ning need vigadeotsimised ei ole üldse seotudki minuga.

Proovi ise aru saada, et ei pea olema mingeid probleeme inimesel, kes lihtsalt ei salli egoismi ja eneseimetlust. Loed ja loed seda jura ja viskab üle ning tahaks oma arvamuse öelda. Ja sa eksid, antud juhul on see seotud just sinuga ja sinu võltsvagadusega. Ja jumal tänatud, et selliseid mu lähedaste hulgas pole.

Taipamisega vastupidi, on mul ilmselt asi paremas korras. Mul erinevalt sinust ei ole selliseid isiksuseprobleeme ja suudan inimestega enda ümber normaalselt käituda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Proovi ise aru saada, et ei pea olema mingeid probleeme inimesel, kes lihtsalt ei salli egoismi ja eneseimetlust. Loed ja loed seda jura ja viskab üle ning tahaks oma arvamuse öelda. Ja sa eksid, antud juhul on see seotud just sinuga ja sinu võltsvagadusega. Ja jumal tänatud, et selliseid mu lähedaste hulgas pole.

Sinu lähedaste seas ehk isiksuseprobleemiga inimesi pole, aga sa ise oled küll suhteliselt probleemne. Mida häda on sul peale hüpata ja klähvima hakata täiesti võõra inimesega, kes püüab seletada OMA maailmanägemust, ainult seetõttu, et see SINU maailmanägemusega kokku ei lähe ja sa ei suuda ette kujutada, et kõik inimesed ei tunne ega näegi asju nii nagu sina? Igasuguseid asju siin ilmas saab ka nii arutada, et ei lähe isiklikuks ja ei anna pidevalt hinnanguid. Muidugi kui sulle meeldib olla selline kitsarinnaline negatiivsuses elav kriitik, siis lase aga minna, kes saab sind keelata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oled sõnastanud minu jaoks mitu asja, mida ma tean olevat tõsi enda kohta, aga pole seni osanud sõnadesse panna.

Mul on seda nüüd suhteliselt lihtne teha, sest ma olen korra sinule mõneti sarnase kaaslase maha jätnud. Hästi tore mees on, aga tema peale ei saa kindel olla (küll mitte truuduse mõttes). Ta lihtsalt teeb, mis parasjagu pähe tuleb ja milleks tuju on, tal ei ole meeles teada anda, et teeb kusagilt tulles 4-tunnise haagi, tal lähevad meelest kõik kokkulepitud asjad ja ajad neid peab pidevalt meenutama ja kui ta sõnumit ei vaata, siis on ikka keegi teine süüdi, et miks ei helistatud, sest peaks ju aru saama, et kui tema otsustas (kellelegi ütlemata) peale tööd sõpradega kuhugi minna (ja ta oli nii tore, et võis uue sõbra või sõbranna vabalt leida lõunapausil poes käies), siis ta ka sõnumeid ei vaata (samas ega ta telefonile ka ei vasta, nii et…). Ta tõesti ei teinud kunagi midagi halba, aga keskmine, tavaline inimene ei jaksa pikalt niimoodi, et teatripiletid lähevad raisku, ooperisse jõuad jooksuga jne. Ja kuna ta tundis, et oma käikudest teavitamine on tohutu vabaduse piiramine, siis sõbralikult ja ilma tülita jätsin ma ta lihtsalt maha. Ta küll siis pikemat aega väitis, et kui ma ümber mõtleks, siis tema muudaks käitumist, aga ma ei usu sellesse, sest ta tõesti ja siiralt ei saanudki aru, milleks see teavitamine vajalik on ja seega poleks see muutumine püsiv. 17-aastase kohta on see igati eeldatav (kuigi mitte aktsepteeritav) käitumine, täiskasvanu kohta aga reeglina mitte. Ja nii ma loodangi, et ta leiab omale kaaslase, keda selline asi ei häiri.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Proovi ise aru saada, et ei pea olema mingeid probleeme inimesel, kes lihtsalt ei salli egoismi ja eneseimetlust. Loed ja loed seda jura ja viskab üle ning tahaks oma arvamuse öelda. Ja sa eksid, antud juhul on see seotud just sinuga ja sinu võltsvagadusega. Ja jumal tänatud, et selliseid mu lähedaste hulgas pole.

Sinu lähedaste seas ehk isiksuseprobleemiga inimesi pole, aga sa ise oled küll suhteliselt probleemne. Mida häda on sul peale hüpata ja klähvima hakata täiesti võõra inimesega, kes püüab seletada OMA maailmanägemust, ainult seetõttu, et see SINU maailmanägemusega kokku ei lähe ja sa ei suuda ette kujutada, et kõik inimesed ei tunne ega näegi asju nii nagu sina? Igasuguseid asju siin ilmas saab ka nii arutada, et ei lähe isiklikuks ja ei anna pidevalt hinnanguid. Muidugi kui sulle meeldib olla selline kitsarinnaline negatiivsuses elav kriitik, siis lase aga minna, kes saab sind keelata.

Kas oma maailmanägemus tähendab pohhuistlikkust oma lähedaste suhtes? Kas selle mittesallimine on kitsarinnalisus? Inimene konkreetselt seletab pikalt-laialt oma egoistlikku käitumist ja mitu lolli veel kiidavad takka… situme teistele hinge ja nimetame seda “oma maailmanägemuseks”. Nujah.
Minu lähedastel minuga selliseid probleeme ei ole, sest hoolin neist piisavalt palju.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

päris nii ei ole,et lastetua empaatiat kui sellist ei mõjuta mõni inmene on sünnipäraselt empaatilisem teine mitte aga lapsed õpivad emotsionaalse käitumise mustreid teatavasti eelkõige oma vanematelt. Kui vanemad on hoolivad, siirad, tunnevad muret teiste pärast ja arvestavad teiste heaolu, siis on ka nende lapsed samasuguse hoiakuga. Mida rohkem on laps tunnetuslikult arenenud, seda mitmekesisem ja sügavam on tema emotsionaalne elu.Seega emotsionaalne küpsus sh. ka empaatia on suuresosas sõltuvuses meie lapsepõlvest kogu meie edasine elu taandub esimestele eluaastatele ja sellele millised on meie vanemad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas oma maailmanägemus tähendab pohhuistlikkust oma lähedaste suhtes? Kas selle mittesallimine on kitsarinnalisus? Inimene konkreetselt seletab pikalt-laialt oma egoistlikku käitumist ja mitu lolli veel kiidavad takka… situme teistele hinge ja nimetame seda “oma maailmanägemuseks”. Nujah.
Minu lähedastel minuga selliseid probleeme ei ole, sest hoolin neist piisavalt palju.

Kuule, inimene, vaata ikka üle, kuidas sa teistega räägid. Kes sa oma arust oled, et arvad, et sul on õigust niimoodi ninna karata? Kui sa nii tore inimene oled, kui väidad, siis peaksid sa ju ise ka aru saama, et oled vähemalt siin teemas ebaviisakas? Kas sa reaalis käid ka võõraid inimesi “paika panemas” nagu siin teemas? Või näost näkku ikka ei julge? Kui sinuga pole lähedastel probleeme ja sinul pole nendega probleeme, miks sa siis klähvid siin? Mismoodi sulle täitsa võõras kirjutaja nii hinge pihta käib, et sa endale suisa sihilikult halba käitumist lubad?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

lapsed õpivad emotsionaalse käitumise mustreid

Käitumismustreid jah, aga keegi ei saa tundeid õpetada. Külmast kodust tulevad sageli soojad lapsed, kes peavad õppima, kuidas oma soojust väljendada. Aga kui sa ei saa aru, kuidas keegi teine tunneb, siis see pole käitumine ega väljendus, mida vajaka jääb, see on midagi sisemist ja sügavat. Ka meie kõneall olev naisterahvas saaks käituma õppida nii, et kõrvaltvaatajale kõik igati paigas tunduks, aga see ei tähenda, et ta ka sügaval sisimas arvaks, et oma käikudest aru andmine (tema jaoks) normaalne ongi.

Kas sa ei tunne täitsa tavalistest kodudest inimesi, kes ebatavaliselt käituvad? Ma olen tuttav terve oma eksi perega ja nad kõik käituvad täitsa tavaliselt – ütlevad, kuhu lähevad ja umbes kui kauaks, arutavad ja teevad koos plaane, aga see üks indiviid elab täiesti teisiti, teeb mis tahab ja on solvunud, kui sellest pahandus tuleb. Solvub selle peale, et keegi talle üldse midagi öelda söendab, kuidas tema käitumine teisi mõjutab – SEE tekitab talle paha tunde, aga järgmine kord käitub täpselt samamoodi. Tema jaoks pole probleemi lahendus selles, et ise hakata teistega arvestama, vaid selles, et teised talle etteheiteid ei teeks. Ja arva, kes siis veel solvunud on, kui teised ilma temata plaani teevad ja tema täiesti kõrvale jätavad. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Käitumismustreid jah, aga keegi ei saa tundeid õpetada.

Saab ikka tundeid õppida. St ma ei tea, kas “tunnete õppimine” on just õige sõna, aga olemasolevate ja mahasurutud tunnete üles leidmine on küll võimalik, kuigi mitte väga kerge. Ses osas on teisel käol minu arvates õigus – väga palju tuleb varajasest lapsepõlvest kaasa. Samuti on tagantjärele võimatu kindlaks teha, mis on sünnipärane ja mis on trauma tagajärg. Ainuke viis teada saada, mis minu jaoks võimalik on, on püüda iseennast tundma õppida, näiteks pikaajalises regulaarses teraapias. Samuti on võimalik teraapias teatud määral tasa teha need asjad, mis lapsepõlves puudu jäid, läbides need vajakajäämised arenguetappides nö uuesti. Minu teraapia on kestnud juba üle 5 aasta ja ma arvatavasti kestab veel üsna kaua.

Ma ei ole tegelikult enam täpselt selline, nagu see sinu eks. Jah, ma võisin olla, aga enam mitte. Kui ma oleks, siis ma ei kirjutaks siin teemas. Täpsed detailid pole nagunii olulised. Kui võibolla aastaid tagasi ehk tõesti oli minu probleemiks see et, miks ma pean aru andma, siis enam see otseselt ei ole minu jaoks probleem. Pigem on minu jaoks praegu probleem see, et kuidas leida viisi, kuidas neist asjadest tunnetuslikul tasandil aru saada. Ma ei arva, et see oleks võimatu, sest mingites aspektides on minu tunnetuses dimensioone juurde tulnud – viisidel, mida ma poleks kuidagi osanud varem ette näha või loota.

Muide, minu abielu on kestnud üle 10 aasta ja kui algselt ei osanud ma üleüldse mõelda selle peale, et mis suhe meil üldse on, siis mingi hetk tekkis mul kibe arusaamine, et ma olen justkui parasiit, kes üksi toime ei tule ja vajab oma peremeesorganismi (mis siis, et väliselt paistab, nagu ma oleks väga iseseisev ja vabadust vajav). Nüüdseks arvan, et ka see olukord ei ole enam tõene. Praegu usun ma, et ma olen juba võimeline ka olema eraldi indiviid ehkki selles ma vajan ilmselt üsna tugevalt oma terapeudi abi veel, st tema veel ei või väga olla eraldiseisev isik minust. Enamus inimesi ilmselt ei saa aru, mida see eelnev lause tähendab, aga kes saavad, need saavad. Seega areng ja muutused selles vallas on võimalikud. Kus see piir minu jaoks on, ma ei tea, aga ma igal juhul otsin edasi.

Muide, mu mees väidab, et oma laste suhtes on mul empaatia täiesti olemas ning suur küsimus tema jaoks ongi olnud, et kui mul nende jaoks on, siis miks mul tema jaoks ei ole. Ma ei oska veel sellele küsimusele ammendavalt vastata. Lapsi ma tajun endast eraldi, nende emotsioonid on minu jaoks minust välised, mis tähendab, et need on minu jaoks kuidagi haaratavd ja hoomatavad. Mehega on teistmoodi. Tema emotsioonid kuidagi võtavad mind üle, lähevad minuga täiesti segamini, sisuliselt igasugune piir minu ja tema vahel kaob ära. Ta räägib endast ja minu jaoks see on juba liiga palju, tunnen vajadust end kaitsta (mingi suure ja intensiivse asja eest, mis ähvardab mind enda alla matta?). Tundub, et temast emotsionaalselt eemaldumine ja blokkimine on kaitsereaktsioonid mingi ohu vastu, mida ma veel väga hästi ei mõista.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

oma laste suhtes

Oot-oot, sa oled pikalt abielus, sul on lapsed ja sa käid endiselt mingite suvaliste meestuttavatega kusagil suvilates (et algse näite juurde jääda), ja veel ilma, et leiaksid, et peaksid kellelegi sellest midagi eelnevalt rääkima? Ma seni arvasin, et tegu on väga noore täiskasvanuga, aga eksisin. Tundub, et su terapeut on kullapaja leidnud. Edu!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oot-oot, sa oled pikalt abielus, sul on lapsed ja sa käid endiselt mingite suvaliste meestuttavatega kusagil suvilates (et algse näite juurde jääda), ja veel ilma, et leiaksid, et peaksid kellelegi sellest midagi eelnevalt rääkima? Ma seni arvasin, et tegu on väga noore täiskasvanuga, aga eksisin. Tundub, et su terapeut on kullapaja leidnud. Edu!

Ei, ma ei käi. Aga olen käinud (esialgse näite juurde jäädes). Aga see osa, mis tunneb, et see on ok ja ei saa aru, miks see ei ole ok, on minus jätkuvalt olemas. Küsimus pole tegelikult ju kellegagi kusagil suvilas käimises. Küsimus on teiste inimeste ja suhete tunnetamises üldiselt.

Minu terapeut võib olla leidnud kullapaja (ja mul pole sellest kahju, mis selle rahaga ikka teha), aga minu jaoks see, mis ma saan teraapiast, on palju väärtuslikum kui see kullapada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Siin oleneb sõnastusest. Kui kalender tühi, siis informeeriks lihtsalt omi käike. Kattuvate ürituste korral tuleks arutada, mis tähtsam või kas minna koos või eraldi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oleme juba 7 aastat koos olnud ja ta on alati esimesena endale mõelnud. Sain juba tükk aega tagasi aru,et kas lepin sellega või lihtsalt lahkun. Olen korduvalt rääkinud sellest,et nii ei saa suhtes käituda.

Aga viimase aastaga on läinud asi kannatamatuks. Tekkinud on mingid sõbrannad. Ühiste hobide tulemusena veedetakse väga palju aega koos. Mees ütleb,et need on vaid sõbrannad( mida ma ka usun,et on. Sest ta pole kunagi valetanud mulle. Kui mingi teema on olnud on alati ausalt kõik üles tunnistanud, petnud pole aga kui keegi näiteks klubis on ligi ajanud siis on mulle alati sellistest asjadest rääkinud). Tahab sõita neile maale külla ja aega veeta. Mul poleks selle vastu isenesest midagi, aga ta võiks pöörduda viisakalt mu poole,et kas mulle sobib kui ta läheb, aga tema lihtsalt mingi päevase varuga teatab,et läheb ja kõik.

Kogu see tema suhtumine on selline. Kui veedame eraldi aega töö tõttu oleme tihti mõned päevad eraldi, siis näiteks ta ei näe mõtet suhelda ja küsida kuidas päev möödus vms, ütleb,et nagunii olen ma tööl või kodus milleks veel uurida ja küsida. Mina aga tahaks ,et ta tunneks ka huvi mu tegemiste vastu. Võin päevi oodata kuni ta mulle ise ükskord helistab või kirjutab. Kuidas panna paika selline mees? Kas lihtsalt mõneks ajaks ise vait jääda või kas on kellegil sarnaseid kogemusi jagada?

Tean,et ta armastab mind ja tahab koos olla aga lihtsalt inimene võtab nii iseenesest mõistetavalt mind aga nii ju asjad ei käi. Ma ei soovi soovitusi,et mees maha jätta vaid kuidas ma saaks läheneda talle jutuga nii,et ta saaks aru kuidas oleks õigem käituda.

Sa räägiksid nagu minust, olgugi, et ma olen naine. Mina ka lihtsalt teatan oma mehele, et ma midagi teen. Ühised plaanid on meil kalendris kirjas, ühiste üritusteta päevadel vahel kui mees ei saa lastega olla, organiseerin hoidja ja lähen. Minule selline kamandav suhe ei sobi, ma ei oleks mitte kunagi nõus elama koos mehega, kes arvustab minu valikuid ja käikusid ja leiab, et tal on õigus mulle öelda, kellega ma sõbrustada võin. Me ei oma üksteist, me lihtsalt abistame üksteist nagu perekond ikka. Mul on ka meessoost sõpru ja töökaaslasi, kellega näiteks pika päeva metsas koos veedan, aga minu mehe õnneks on mul olematu iha oma sõprade vastu. Mees peab lihtsalt leppima. Vastutasuks ei arvusta mina ka kunagi oma mehe käikusid ja valikuid elus. Siiani oleme väga kenasti hakkama saanud. Kui minul on mingi huvitav asi käsil, eriti just siis kui ma olen kohas, kus on kogu aeg tegevust ja suhtlust, siis mulle päriselt ei tulegi meelde mehele helistada. Ise ma ei oota ka mehe helistamist vaid kui hakkan muretsema, et ta hilja peale näiteks on jäänud ja ma ei tea, kus ta on, siis lihtsalt helistan mehele ja ta alati vastab kohe, minul on süda rahul ja tegutsen edasi. Samuti, kui mul endal on rahulik hetk ja tahaks mehega niisama lobiseda (ning tema on ära) siis võtan ise telefoni ja helistan, sest tean, et kui sa oled parasjagu aktiivselt millegagi ametis ja ei igavle, siis tõenäoliselt ei tulegi meelde helistada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei leia, et ma peaks seda temaga kuidagi arutama

MIKS sa suhtes oled?

Kas sina oskaksid kohe lühidalt ja ammendavalt sellele samale küsimusele vastata, kui see sulle esitataks? Või on vastus sinu jaoks tõesti nii lihtne – et oleks keegi, kellega saaks oma tegevusi arutada?

Mina olen suhtes vaid selleks, et koos saaks tegevusi teha mitte arutada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuidas läheb teemaalgataja?
See on asjakohane teema ja asi mis toimub paljudes peredes. Esiti vabadus ja usalduse kuritarvitamine on kaks eri asja. Usaldust on lihtne kuritarvitada juba ilma teise nõusolekut arvestamata minna kuhu tahab ja peen salatsemine kus kõik detailid on teadmata ja seltskond kuhu sina ei kuulu ega sa kõike saagi teada lõpuni.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu abielus on teine pool algusest peale see aktiivsem olnud ja tundsin end puudutatuna aga eks see oli mu oma viga et nii tundsin. Nüüd on nii et ka minul on soov olla keskmisest aktiivsem ja minu teisel poolel on raske leppida et ma polegi enam nii väga kanaema ja kodus ootav naine. Sinnahulka ka see et ma isesesivun ja ei sõltu temast enam nagu ennevanasti. Näen et ma olen paljust ilma jäänud oma solvumiste ja mehe peale lootmisega. Mida ma siis nii väga temalt lootsin..ikka seda harmoonia tekkimise võimalust ja teineteise mõistmist. Polnd mõtet taga ajada mingit harmooniat, juba siis oleks pidanud mõtisklema rohkem iseseivumise teemal et jõuda tänase päeva vabastava arusaamani et suhe pole teise inimese vägisi kinni hoidmine vaid koos kulgemine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Asi pole selles kas me tahame kumbki või mitte,vaid selles,et ühiseid tuttavaid meil preaaegu et polegi.

Suhte algul klammerdusime paariks aastaks vaid enese külge. Olime koguaeg koos,tahtsime käija ja veeta vaid omavahel aega ja need ühised tuttavad kadusid. Kui olen öelnud,et ei meeldi kui läheb siis hakkab kas tülitsema,et miks ta ei või minna või siis ei lähe ja tuleb ikkagi tüli,et miks ma piiran.

Seda,et kas armastan tean selle põhjal mida koos oleme läbi elanud. Ja ta ütleb seda ka ikkagi päris tihti. Kui välja jätta need sõbrannad ja ta isekuse siis on meil koos väga lõbus ja hea olla. Mõistame teineteist sõna sõnalt ja naerame tundide viisi.

Millest see sõnasõnalt mõistmine siis väljendub? Tema ei mõista, et teeb sulle haiget.Või siis mõistab, aga koos naerate selle üle tundide viisi? Näidend on see kõik, kui pole reaalselt tegudes hoolimist. Miks maksavad need sõnad – ma armastan, kui teod räägivad hoopis vastupidist.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen ise selline inimene. St eks mind on ka treenitud ja nüüd suudan vajadusel ka mingit näitemängu teha teise heameeleks, ent sisemiselt pole mul ilmselt eriti midagi muutunud. See ei tähenda, et ma ei armasta ega hooli (enda meelest), kuigi teine pool ütleb, et tema jaoks seda välja ei paista. Ma saan aru, et midagi on tema jaoks puudu, aga mis see täpselt on, ma ei tea, sest mul endal puudub igasugune kogemus sellise asjaga.

No tegelikult on olukord muidugi veel keerulisem. Näiteks oleks mul raske öelda mehele otse niimoodi, et ma nüüd lähen (näiteks mingite uute meessoost sõpradega kusagile suvilasse), sest ma tean, et ta reageerib negatiivselt ja mul tekivad sellest mingid süütunde laadsed tunded. Ma ei saa aru, miks ta niimoodi reageerib. Mulle ei meeldi, kui ta niimoodi reageerib, mul hakkab sellest halb olla. Mul tekib tunne, et mind ahistatakse ja mind peeditakse ilmaasjata, et mulle püütakse selgeks teha, et ma ei tohi olla selline inimene nagu ma olen. Seega ma siis ilmselt püüaksin kuidagi laveerida ja ümber nurga serveerida. Ma ei leia, et ma peaks seda temaga kuidagi arutama (mida siin arutada on?), aga mulle ei meeldi tunda end kuidagi ähmaselt süüdi selles, et ma tahan teha mingeid asju ja minna sinna, kuhu ma tahan.

Samamoodi olen end harjutanud mehega ühendust võtma kui kusagil komandeeringus olen, nii et oleks enam vähem kordamööda. Mul endal ei teki seda vajadust nii kiiresti. Võibolla nädalaga või paariga tekiks, aga ma püüan teha seda, mida mult oodatakse. See ei ole aga see. Teine inimene tunneb ära, et see on lihtsalt fassaad. Jällegi võib arvata, et ma ei hooli. Hoolin küll, aga mis ma teha saan, et ma ei oska hoolida viisil, nagu tavaliselt normaalseks peetakse.

Mida teha? Ei tea. Ilmselt saad ka mehe välja treenida tegema neid asju, mida sa tahad, aga pole kindel, et see sulle rõõmu ja rahuldust toob, sest ta teeks neid asju nö skripti järgi ja mitte spontaanselt. Võibolla kõige mõttekam oleks püüda otsida ja aru saada, millised on need viisid, millega tema oma hoolivust ja armastust sulle väljendab. Need viisid võivad ehk olla ebatavaliselt ja mittekonventsionaalsed, aga on vähemalt spontaansed ja inimese sisemusest tulenevad ning nendele väljendusavaldustele võid sa siis edaspidi kindel olla.

Minu arust oled sa puhas Asperger.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis värk on

Käitumismustreid jah, aga keegi ei saa tundeid õpetada.

Saab ikka tundeid õppida. St ma ei tea, kas “tunnete õppimine” on just õige sõna, aga olemasolevate ja mahasurutud tunnete üles leidmine on küll võimalik, kuigi mitte väga kerge. Ses osas on teisel käol minu arvates õigus – väga palju tuleb varajasest lapsepõlvest kaasa. Samuti on tagantjärele võimatu kindlaks teha, mis on sünnipärane ja mis on trauma tagajärg. Ainuke viis teada saada, mis minu jaoks võimalik on, on püüda iseennast tundma õppida, näiteks pikaajalises regulaarses teraapias. Samuti on võimalik teraapias teatud määral tasa teha need asjad, mis lapsepõlves puudu jäid, läbides need vajakajäämised arenguetappides nö uuesti.

Olen nõus! Mina pidin empaatiat õppima. Alguses olin kohmakas ja see tundus võlts, aga mida rohkem endaga tööd tegin, seda rohkem tundsin seda, mida teine inimene mu kõrval. Mul ei ole küll algne empaatia puudumine tingitud diagnoosist, vaid varajasest lapsepõlvest. Elu emaga oli mitmet pidi ebanormaalne. Õnneks sain koolimineku hetkeks vanaema juurde kolida ja seal elasingi edaspidi kuni täiskasvanueani. Ema enam mu kasvatamises ei osalenud. Mingi hetk selgus ka, kus oli tema probleemide põhjus-skisofreenia.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei leia, et ma peaks seda temaga kuidagi arutama

MIKS sa suhtes oled?

Kas sina oskaksid kohe lühidalt ja ammendavalt sellele samale küsimusele vastata, kui see sulle esitataks? Või on vastus sinu jaoks tõesti nii lihtne – et oleks keegi, kellega saaks oma tegevusi arutada?

Mina olen suhtes vaid selleks, et koos saaks tegevusi teha mitte arutada.

Ei kujuta ettegi, et perekonnas ei arutleta selle üle, millal keegi ära on. Päris detailideni polegi mulle vaja, et täpselt kus st mis aadressil ja täpselt kellega ja mida täpselt söövad ja mida täpselt joovad ja täpselt mis puhul.

Oli mul kunagi hea sõbranna, kes on abielus lenduriga, enne seda aga elas pikalt koos ühe tuntud artistiga. Tema ütles küll, et ei pea vajalikuks meeles pidada, kus ja miks tema mees parajasti viibib – kas koolitusel või lennul, kas etendusel/kontserdil või proovis, kas Paides või Pariisis, Rakveres või Barcelonas. Peaasi, et ta teab, millal tuleb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

a kuna ta tundis, et oma käikudest teavitamine on tohutu vabaduse piiramine, siis sõbralikult ja ilma tülita jätsin ma ta lihtsalt maha. Ta küll siis pikemat aega väitis, et kui ma ümber mõtleks, siis tema muudaks käitumist, aga ma ei usu sellesse, sest ta tõesti ja siiralt ei saanudki aru, milleks see teavitamine vajalik on ja seega poleks see muutumine püsiv. 17-aastase kohta on see igati eeldatav (kuigi mitte aktsepteeritav) käitumine, täiskasvanu kohta aga reeglina mitte. Ja nii ma loodangi, et ta leiab omale kaaslase, keda selline asi ei häiri.

Mul oli sarnane juhus, jätsin maha mehe, kes krooniliselt nii käitus. Pärast mind on tal olnud vähemalt neli – tõenäoliselt aga rohkemgi – kaaslast ja paistab, et ta ei saagi siiamaani aru, mida ta valesti teeb. On muutunud kibestunuks ja kapriisseks – kahjuks tean seda seetõttu, et mul on temaga laps. Puutun temaga kokku ja aegajalt ikka kuulen sellist kibestunud kriitikat, kus alati on ainult kitsarinnalised naised süüdi selles, et tal halvasti läheb.
Tema praeguses vanuses pole ka enam väga loota, et ta ennast parandaks. Ise sain sellest suhtest pikaajalise mõjuga trauma, kui uue mehe leidsin, võttis ikka väga palju aega, enne kui ma uskuma jäin, et oh üllatust, ongi täiesti võimalik, et kui mees annab lubaduse, siis ta seda ka täidab – ja et on olemas mees, kellel pole üldiselt kombeks ootamatult ära kaduda ja kes ootamatute asjaolude ilmnedes mulle sellest kohe esimesel võimalusel teatab – ja need ootamatud asjaolud pole kunagi mingi tühine tuju.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Asi pole selles kas me tahame kumbki või mitte,vaid selles,et ühiseid tuttavaid meil preaaegu et polegi.

Suhte algul klammerdusime paariks aastaks vaid enese külge. Olime koguaeg koos,tahtsime käija ja veeta vaid omavahel aega ja need ühised tuttavad kadusid. Kui olen öelnud,et ei meeldi kui läheb siis hakkab kas tülitsema,et miks ta ei või minna või siis ei lähe ja tuleb ikkagi tüli,et miks ma piiran.

Seda,et kas armastan tean selle põhjal mida koos oleme läbi elanud. Ja ta ütleb seda ka ikkagi päris tihti. Kui välja jätta need sõbrannad ja ta isekuse siis on meil koos väga lõbus ja hea olla. Mõistame teineteist sõna sõnalt ja naerame tundide viisi.

mul sama moodi 😅

Please wait...
Näitan 29 postitust - vahemik 61 kuni 89 (kokku 89 )


Esileht Pereelu ja suhted Mees käitub ebaviisakalt