Teema: Mees käitub raseduse ajal hoolimatult

Väga kurb lugeda. 🙁 Siiski – lugedes tundub, et teil olid ka varasemalt mingisugused üle reageerimise probleemid? Kui juba selline käitumismuster on tekkinud, siis kardan, et seda on raske murda (ka lapseootuse ajal).

Minu elukaaslane (ja ma vist ise ka) on pigem just passiivsemat tüüpi, mis on ka vahepeal häiriv. Me ei tülitse üldse, aga ongi nüüdseks selline tunne, et oleme head sõbrad, kes on otsustanud beebi koos saada. 🙂 Voodielu on null, kumbki ei algata ka. Alguses sellepärast, et kartsime raseduse pärast (mul määris pikalt), siis jäigi soiku. Ma olen ise hästi kirglik inimene ja mulle on see keeruline, seega tunnen, et olen hakanud emotsionaalselt eemalduma. Võimalik, et ka teie suhtes toimub midagi sarnast. Pean selle jutuajamise varsti ette võtma, sest mingil põhjusel ju ikkagi koos lapse planeerisime ja ei usu, et mõne kuuga mitmeaastane armastus tegelikult kaotsi läheb. Ka teie tõenäoliselt ju beebi koos planeerisite, järelikult mingi põhjusega. Tuleb tööd teha ja üles leida see ‘miski’ jälle – kommunikatsioon on kõige võti, katsu sealjuures ise rahulikuks jääda. Esikohal on praegu beebi ning Sinu emotsionaalne heaolu. Hoia ennast. 🙂 Ära lase ennast mõjutada mitte kellelgi teisel, ka mitte oma mehel. Võib kõlada isekalt, aga beebi vaatevinklist on see kõige isetum asi, mis teha saad.

Ise kipun mitte kiirustama igasuguste otsuste ja mõtetega, ootan beebi sünni ära. Tean, et pärast seda võib kõik paika loksuda ning enne seda pole mõtet pea ees kuhugi sisse hüpata.

Kui juba varasemast probleemid siis ei usu, et rasedus muudab midagi. Inimesed on nii erinevad, mehed ka.

Minu mees vanasti väga tahtis lapsi, siis vahepeal üldse mitte. Koos elanud 18 aastat. Aastaid proovisime, ei õnnestunud ja juba rääkis, et temapoolest võib lapsi ka mitte olla, pole oluline. Aga tuli ikka mulle vastu ja tegime IVFi nüüd ja tundub, et õnnestus.

Aga minu mees ütles kohe ära, et mingit vingumist ta kuulda ei taha, ise ju soovisin seda last teha 😀 Olgu ma nüüd õnnelik.

No ikka vingun kuna noh suht raske on olla ja veidi ikka ajab vinguma. Ja kõigi teiste eest ju veel varjan, kellegile peab saama muret kurta.

Voodielu on mu mehe jaoks väga oluline ja see oli alates süstimisest kuni esimese UH-ni keelatud, ehk siis üle 1,5 kuu juba ilma.  Aegajalt ohkab sügavalt ja kommenteerib omaette, et nüüd järgmised 2 aastat tema seksi ei saagi üldse, või peab mujalt otsima. Peale selle on rasedad naised tema jaoks alati eemaletõukavad olnud. Sellepärast arvan, et kuigi ju sekida võib, siis korralikku vahekorda meil niipea ei sa olema.

Vahepeal juhtub, et ta kommenteerib midagi armast beebi kohta. Ja samas tean ju et ta on lastega nii osav ja saab hea isa olema, kuigi räägib, et kogu see titemajandus jääb minu peale, tema ei kavatse ühtegi mähet vahetada ega toita. Aga ennegi selliseid jutte kuulnud meestelt.

Eks mehed tegelt ei ole ka valmis isaks saama ja tegelevad selle mõttega kuidagi omamoodi.

Tunnen oma meest ja lasen tal olla. Nii on endal ka vähem stressi.

Eile näiteks viskasin oma jalad mehele sülle, et ta neid veidi mudiks. Ta keeldus, sest talle ei meeldi mu paljad jalad … aga… ütles äkki peale veidi aega vaikust, et tema hakkab pisikese jalgu mudima kuna need on kindlasti nunnud ja pehmed. 😀

#3786816:

 Eile oli meil jutuajamine teemal, kui palju me oleme nõus kohalikkele joodikutele maksma puude lappimise eest ????

Puude virna lappimise kohta ütles Seenevana sõber ja sõjaväevend, et püksi perset lapitakse, halud laotakse riita. Niipalju siis saare folkloori.

Minu elukaaslane on pigem hoolivam, keelab liigseid tõstmisi-pingutamisi ja juhib tähelepanu puhkamisele.

#3786796:

Kui juba varasemast probleemid siis ei usu, et rasedus muudab midagi. Inimesed on nii erinevad, mehed ka.

Minu mees vanasti väga tahtis lapsi, siis vahepeal üldse mitte. Koos elanud 18 aastat. Aastaid proovisime, ei õnnestunud ja juba rääkis, et temapoolest võib lapsi ka mitte olla, pole oluline. Aga tuli ikka mulle vastu ja tegime IVFi nüüd ja tundub, et õnnestus.

Aga minu mees ütles kohe ära, et mingit vingumist ta kuulda ei taha, ise ju soovisin seda last teha ???? Olgu ma nüüd õnnelik.

No ikka vingun kuna noh suht raske on olla ja veidi ikka ajab vinguma. Ja kõigi teiste eest ju veel varjan, kellegile peab saama muret kurta.

Voodielu on mu mehe jaoks väga oluline ja see oli alates süstimisest kuni esimese UH-ni keelatud, ehk siis üle 1,5 kuu juba ilma. Aegajalt ohkab sügavalt ja kommenteerib omaette, et nüüd järgmised 2 aastat tema seksi ei saagi üldse, või peab mujalt otsima. Peale selle on rasedad naised tema jaoks alati eemaletõukavad olnud. Sellepärast arvan, et kuigi ju sekida võib, siis korralikku vahekorda meil niipea ei sa olema.

Vahepeal juhtub, et ta kommenteerib midagi armast beebi kohta. Ja samas tean ju et ta on lastega nii osav ja saab hea isa olema, kuigi räägib, et kogu see titemajandus jääb minu peale, tema ei kavatse ühtegi mähet vahetada ega toita. Aga ennegi selliseid jutte kuulnud meestelt.

Eks mehed tegelt ei ole ka valmis isaks saama ja tegelevad selle mõttega kuidagi omamoodi.

Tunnen oma meest ja lasen tal olla. Nii on endal ka vähem stressi.

Eile näiteks viskasin oma jalad mehele sülle, et ta neid veidi mudiks. Ta keeldus, sest talle ei meeldi mu paljad jalad … aga… ütles äkki peale veidi aega vaikust, et tema hakkab pisikese jalgu mudima kuna need on kindlasti nunnud ja pehmed. ????

WTF

Ma just eile tundsin nii, et mees on hoolimatu ja mõned korrad olen veel väga pettunud olnud. Aga kui ma võtsin sisse oma l-arginiini aminohappe toidulisandi, mis tõmbab tuure maha, ning tänaseks on jälle chill olla, siis sain aru, et ju ikka hormoonid panevad oma osa juurde.

Olen muidu ise väga rahulik selle raseduse ajal, üldse ei noki, tahan seksida, olen heatujuline. Elukaaslasel see eest hakkas aga tööde ja oma ettevõtmisega tohutult kiire, nii et ta on nüüd stressis – teeb ainult tööd, kõik, mis ei ole tööta seotud, see segab. Olen korduvalt saanud nähvamisi, kuidas ma segan või ei lase keskenduda.  Lisaks olen palju saanud survet, et ma peaks ka justkui veel rohkem pingutama ühiste ettevõtmiste nimel, kuigi käin täis kohaga koolis ja tööl + teen ka ühise ettevõtte asju. Me pole jõudnud üldse beebiga seonduvat arutada – ainult väga praktilisi asju nagu millal tähtaeg on, millal uue korteri remondiga peaks valmis saama  jm. Eks tuleb mõista, et mehed ongi sageli raseduse juures väga praktilised. Samas väga tahaksin veel seda viimast kahekesi olemise aega nautida, kas või reisile minna või lihtsalt mõnusalt koos olla. Tundub, et seda ei tulegi, vaid tuleb hoopis paaniline ettevalmistumine “maailma lõpuks”.

Ma just kuulasin enda arsti eile ära. Nimelt naised ongi need, kes tunnevad ja tunnetavad last. Olevat naiivne arvata, et mees mõistab ja toetab. Et miks on ämmaemandad ikka naised olnud? Sest mehed ei saa pihta lapsekandmisele, nad ei ela seda ise läbi ja ka reaalselt sünnitusel pole neist tolku. Ehk siis naised, otsige rõõmu ja tuge endast ja teistest naistest. Lapsekandmine ja sünnitus on naiste teema. Hea, kui mees hoolib ja hoolitseb. Eeldada ja loota, et mees meid mõistab, võib lõppeda pettumuse ja südamevaluga. Ise olen kaks last sünnitanud ja kui aus olla, siis tõesti, ega sest mehest tolku ole. On pärast sünnitust 🙂 jõudu naised, et meil jätkuks vaprust olla ürgnaised. See on see miski, mis elu edasi viib.

Nii kurb lugeda neid negatiivseid kogemusi 🙁 .

Mina olen mehega koos olnud 9+ aastat ja koos elanud 5+a. Baka esimesest kursusest alates oleme koos. Voodielu oli beebi proovimise ajal väga aktiivne, 5–7x nädalas, enne seda ka ikka pigem aktiivne. Ainult päevade nädalal ei toimetanud. Võibolla meie hea suhte saladus peitub selles, et oleme mõlemad karjääriinimesed ja meil on lisaks ühisele sõprade ringile ka omad sõbrad/kolleegid. Ehk endiselt on igapäevaselt palju jututeemasid mehega. Abielus ei ole, sest ma ei taha kedagi “enda külge siduda”. Oleme koos, sest armastame teineteist. Kinnisvara ostsime 50/50 ja kulud katame samuti pooleks (mees muidugi omal soovil tasub enamasti restode arved, samas minu eelarvest tulevad spa puhkuse majutused). Kuna mul on päris kehva enesetundega esimene trimester, siis seksi on vähe kahjuks. Mees teeb vihjeid ikka, aga on mõistlik ja ei pane mind ennast kehvemini tundma. Raseda tujusid ma ka tema suunas välja ei vala. Eks elame selle perioodi kuidagi üle. See kestab ju ainult 9 kuud kokku (2,5 läbi). See foorum paneb mind oma meest oluliselt rohkem hindama.

Minu mees ei saanud ka raseduse alguses asjale eriti pihta. Kui mul iiveldama hakkas, siis tundsin, et ta ei mõista mind üldse ja kuulsin ka tema suust lauseid, et ”nii hull see ka pole”. Aga aitas see, kui talle selgitasin, kuidas ma ennast päriselt tunnen. Neid selgitusi oli vaja korduvalt. Kuid kõige selle kõrval ei lasknud ta mul ikkagi poekotti tassida või kuurist puid tuua. Nüüd olen juba rasedusega poolel maal ja väike kõht ka juba ees. Mees on ka vaimselt vist järgi jõudnud ja toetab mind kordades rohkem kui alguses. Ta ei lase mul raskeid asju tõsta ja näeb, kui läbi mind võtavad varem lihtsad olnud kodused tööd. Ta on ka päris mitu kodust tööd enda peale võtnud. Samuti saab ta aru, et mul on libiido praegu täiesti nullis ja ei suru ennast peale. Kui mul vähegi huvi on, siis seksime ikka. Kuigi ega see seks eriti hea ei ole. Kuidagi teistmoodi tundub seal all praegu kõik. Aga ma olen ka seda mehele öelnud. Kui sa lihtsalt omaette nukrutsed ja tunned, et mees on sinuga halvasti käitunud, aga ei räägi sellest mehega, siis ega mehed ise vist ei tulegi vahel tõesti asjade peale. Meestele peab kõike puust ja punaseks selgitama. Aga kui ka see ei aita, siis on mees tõesti mölakas.

Lõpetage ometi see oma mölakmeeste õigustamine ja enda süüdistamine nende hoolimatuse ja nõmeduse eest! Masendav lugeda – naine on õrnas olukorras, peab olema stressivaba ja puhkama, mingi mats tujutseb ja alandab naist, ja NAINE LEIAB IGATI “LOOGILISELT”, ET “TAL KA JU RASKE”?!?!

mida krdit, kehtestage end ometi ja ärge te lootkegi, et sellise ematereesaliku suhtumisega teie nõme mees muutub. Ei muutu, kui te tema rõvedustele aina õigustusi leiate. Hullemaks läheb hoopis! Mida varem sellest aru saate,seda parem nii teile kui lapsele.

#3787936:

Mees teeb vihjeid ikka, aga on mõistlik ja ei pane mind ennast kehvemini tundma. Raseda tujusid ma ka tema suunas välja ei vala. Eks elame selle perioodi kuidagi üle. See kestab ju ainult 9 kuud kokku (2,5 läbi). See foorum paneb mind oma meest oluliselt rohkem hindama.

Naiivitar. Üheksa kuud on alles algus ju. Siis tuleb sünnitusjärgne veritsemine, tilkuvad rinnad ja piimapais ja kui eriti kehvasti läheb, siis öösiti mittemagav laps, kes päeval ainult süles olla tahab.