Mina ja mu mees olime kunagi sama valiku ees – tema üürileping oli tähtajaline ja sai läbi ning tekkis päevakorda, kas kolida minu juurde või võtta uus üürikas, suhtes olime selleks hetkeks olnud umbes 10 kuud. Ma ise kahtlesin, et võib-olla on liigne kiirustamine, aga sõbranna ütles, et ise olete mõlemad üle 30, mis siin oodata. Koos elades hakkab palju kiiremini välja paistma, kas on tegemist õige kaaslasega või mitte, eraldi kodude puhul on alati võimalik oma urgu tõmbuda kui miski ebamugavaks läheb. Kolisimegi kokku ja meie puhul läks kõik hästi!
Vanematekodus elamise juures on mitu aspekti – kui mees vanemate kahetoalisse korterisse koliks, kus on vaja elutoa diivanil magada, vanematel risti jalus olles, siis seda peaksin ma täiskasvanud inimese puhul imelikuks. Kui vanematel on piisavalt suur kodu, et kõigile ruumi ja privaatsust jagub, siis miks mitte raha kokku hoida ja üüriraha tuulde pildumise asemel oma kodu sissemaks kiiremini kokku saada.
Loogilisem oleks muidugi olnud sinu juurde kolida ja pooled sinu arved enda kanda võtta ning ühiseks tulevikuks valmistuda. Mulle tundub, et põhiline probleem on siin üldse see, et sisimas tead, et selle mehega sa ühist tulevikku nagunii ei taha, aga pole seda talle tunnistanud (ja võibolla endalegi mitte).