Mees läks ära uue naise juurde. Suht peale laialiminekut oli uus naine kõrval ja kolis ka kohe temaga kokku. Tuli veel tagantjärgi välja, et mitu kuud oli mind petnud temaga, kuigi ise väitis, et on ainult sõbrad. Lihtsalt nii katki olen ja kurb. Muudkui keerutan mõtteid, kuidas tahaks teda tagasi, kuigi reaalselt ma saan ju aru, et sellist inimest tagasi tahta on puhas lollus. Aga süda aru ei saa. Kasvatas ka meie väikest last nagu oma tütart, kuigi ta tema pärisisa ei olnud. Ja nii polegi mingit alust, et ta lapsega suhtleks. Laps muudkui igatseb teda ja tema ilmselt last ka. Lihtsalt nii kurb olukord. Ja eks tema silmis olen mina veel paha ka, sest julgesin uuele naisele välja öelda, et me pole lahus olnud sel ajal, kui temaga juba suheldi. Ja nii me laiali läksimegi, suure paugu ja vihaga 🙁 Mina vihane, et pettis ja teise naise kasuks otsustas, kuigi palusin teda tegasi ja seetõttu mul ilmselt endast veel rohkem hale. Ja tema vihane, et oma suu lahti tegin.
Teema: Mees läks ära uue naise juurde
liigu väljas,suhtle uute inimestega,selline inimene ei ole midagi väärt,jätab ka selle uue naise maha kui aeg käes
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Kasvatas ka meie väikest last nagu oma tütart, kuigi ta tema pärisisa ei olnud. [/tsitaat]
Millal ja kuhu lapse pärisisa läks?
Leia endale tegevus. Tee nimekiri asjadest, mis vajavad tegemist või ka ei vaja tegemist. Ja tee neid asju nimekirja järgi. Kui tunned kurbust, ole kurb. Aga luba endale teatud aeg kurb olla. Näiteks iga päev 5st-6ni :):)Ja keskendu lapsele. Mängi temaga palju, tegele, käige koos külas, lasteüritustel. Lapse igatsus on ka seotud sellega, et tal on liiga palju tühja aega. Täida see aeg.
Sellest ma tõesti aru ei saa, miks sa lasid oma ellu taolise mehe. Kirjutad, et ta on juba eelnevalt kaks naist maha jätnud. Ühel veel väike laps- mida ometi selliselt mehelt oodata. Suur viga oli temaga koos elama hakata- ohumärgid olid täiesti olemas. Kas olid ise samuti süüdi, et tal teine kooselu lagunes?
Nüüd pole muud kui pea püsti ja elus edasi! Ole õnnelik, et teil veel ühist last ei ole.
Kuna sul on juba (vähemalt) kaks ebaõnnestunud suhet, siis peaksid mõtlema, mida sa meestega suheldes valesti teed? Ega me ju ei tea, võib-olla on neid suhteid rohkemgi, kui sinu postitustest välja tuleb. Mitte et ma sind süüdistaksin, soovitan lihtsalt, et katsu järele mõelda, kus sa vead tegid ja edaspidi neid vältida. Võid ka mõne hea sõbrannaga arutada, kus sa vea tegid ja kuidas peaksid edaspidi käituma. Võib-olla oled liiga klammerduv ja juba paari kohtamise järel võtad suhet liiga tõsiselt? Võib-olla on su latt liiga madalal ja alustad suhet meestega, kellega suurem osa endast lugupidavaid naisi lähemalt suhtlema ei soostuks. Hea nõuanne on alati, et katsu mõnda aega üksi olla, ära torma nüüd jälle kohe uude suhtesse. Ja katsu olla suhtes ja kooselus vähemalt 1,5 aastat (see on tõesti miinimum), enne kui lapse saad. Ja enne lapsesaamist oota ära abieluettepanek ja üldse, oleks parem, kui mees võtaks lapsesaamise jutuks. Kui ta seda ei tee, siis järelikult pole ta valmis end sinuga tõsiselt siduma.
Kuidas üle saada, siis siin on lihtne retsept, aeg parandab haavad. Mõtle lihtsalt, et see on selline ebameeldiv periood, aga see läheb mööda. Mõnele inimesele kohe üldse talv ei meeldi, aga ta teab, et see läheb mööda ja varsti on jälle kevad. Sina mõtle ka nii, et praegu on valus, aga aasta pärast (näiteks) samal ajal oled selle tölli juba unustanud. Või nagu päevade ajal kõht valutab, see läheb mööda, see teadmine aitab valu kannatada. Ära ainult sel valu kannatamise perioodil mingeid lollusi tee, näiteks mine teda tagasi anuma vms.
Ja mina jälle mõtlen, et kas need \”uued naised\” on tõesti nii meeleheitel ja moraalitud, et abielus/suhtes mehi taga ajavad. Ega ilmaasjata ei öelda, et teiste õnnetuse peal õnne ei looda. Vastik on siin kohe lugeda, kuidas need uued naised siin veel ennast süüdimatuks peavad. Aga noh, eks igal oinal oma mihklipäev.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja mina jälle mõtlen, et kas need \”uued naised\” on tõesti nii meeleheitel ja moraalitud, et abielus/suhtes mehi taga ajavad. Ega ilmaasjata ei öelda, et teiste õnnetuse peal õnne ei looda. Vastik on siin kohe lugeda, kuidas need uued naised siin veel ennast süüdimatuks peavad. Aga noh, eks igal oinal oma mihklipäev.[/tsitaat]
Milles need uued naised süüdi on kui mees räägib, et ta on endisest perest lahus ja elab uhkes üksinduses?
[small]RiinaKat kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Milles need uued naised süüdi on kui mees räägib, et ta on endisest perest lahus ja elab uhkes üksinduses?[/tsitaat]
M.O.T.T.
[small]RiinaKat kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Milles need uued naised süüdi on kui mees räägib, et ta on endisest perest lahus ja elab uhkes üksinduses?[/tsitaat]
On küll süüdi. Ah et sinisilmselt kohe esimest ettejuhtuvat meest uskuma? Mina küll ei usuks, enne teeks põhjaliku taustauuringu, kui oma ja kellegi teise elu rikkuma hakkan!
Minu mees näiteks, kui väga pikalt lahus pidime olema (olin Eestist ära), vaikis mu lihtsalt maha. Pildid peitis ära ja ega ta ilmselt otseselt valetanudki: ta lihtsalt VAIKIS minu olemasolust! Ja noh, tibi – idioot – oli nii armunud, et võimalik, et isegi ei uurinud. Pärast, kui tagasi tulin, siis oli tibile paras ¨okk küll, et temaga niimoodi käituti. Vihkan selliseid (vaikivaid järelikult \”mittevaletavaid\”) mehi ja selliseid idiootseid (või hormoonidest pimestatud) naisi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]RiinaKat kirjutas:[/small]
On küll süüdi. Ah et sinisilmselt kohe esimest ettejuhtuvat meest uskuma? Mina küll ei usuks, enne teeks põhjaliku taustauuringu, kui oma ja kellegi teise elu rikkuma hakkan! [/tsitaat]
Täpselt nii ongi tänapäeval. Tundub, et naisi ei huvita, keda nad parajasti oma voodisse lasevad ja kohe ruttu.
Kui oma praeguse mehega tuttavaks sain, siis enne kui meil üldse midagi arenema hakkas, käisime ikka kordi koos väljas, suhtlesime, tutvustati vanematele ning õdedele/vendadele, sõpradele ja alles siis tulid kõik muud asjad. Abielus 10 aastat juba. Ei ole me mingid penskarid, 30.aastased hoopis.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja eks tema silmis olen mina veel paha ka, sest julgesin uuele naisele välja öelda, et me pole lahus olnud sel ajal, kui temaga juba suheldi. ……… Ja tema vihane, et oma suu lahti tegin. [/tsitaat]
Ja misasja? Mees, kes Sind on petnud (Sulle VALETANUD) ja Su maha jätab, julgeb veel oma noka lahti teha ja Sinu peale TÕE rääkimise pärast pahane olla??? Ma ei usu oma silmi!
Sellise käki peale, mille ta kokku keeras, on Sul rahumeeli veel niipalju krediiti, et võid veel vähemalt samas mõõdus valetada, draamat tekitada ja midaiganes 🙂 Kuigi – mõistlik see muidugi pole.
Leia midagi muud tegevust ja head ülesaamist!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Lihtsalt seekord on mul ka laps, kes kurb ja igatseb . [/tsitaat]
Kuule minu meelest igatsed sa ikka eelkõige ise ja võimendad lapse tundeid ehk siis kasutad last ära(, vabandust väga!)
Lapsel on ju täiesti oma isa olemas. Iga kord kui laps küsib, et kus N(sinu eks) on, siis saad ju vastata, et N oli emme sõber, aga tegi emmele haiget ja enam te sõbrad pole. Ja pigem peaksid püüdma lapse ja pärisisa suhteid soodustada kui et lapsele oma järjekordset elukaaslast isaks sobitada.
Minul oli nii, et kodus oli väikelaps, toona aastane. See konkteerne naine tekkis muidugi ammu enne lapse aastaseks saamist ja see nn. uus naine pidi ka kõigest teadlik olema, ka. lapsest ja tema vanusest. Siis tekkis olukord, kus mees jõi liiga palju elamaks väikelapsega ühe katuse all, last polnud isa jaoks nagunii sünnist saati olemas olnud. Naine, ehk mina, olin olemas küll, seksuaalsel tasemel jne. Olid teised naised, lapse sünnist kui mitte juba raseduse lõpust alates. Siis tekkis ühel ajahetkel olukord, kus naise, ehk siis minu, emal tekkisid terviseprobleemid ja ta vajas minu abi. Lisaks veel materiaalne külg – meie kooselu nägi välja selline, et minu raha oli meie ja mehe teenistus tema isiklik nö. kommiraha, nõnda oli see tegelikult suhte algusest alates. Mind see ei häirinud, ma pole iial mehi raha pärast vaadanud. Aga meie kooselu ühises korteris tähendas minu jaoks seda, et ühine toit, kulud lapsele, kulud minule ja lisaks veel üür mehele, see kõik tuli minu taskust, vanemahüvitisest. Jah, ma pidin mehele veel nö. üüri ka maksma, seda paluti ka korduvalt hiljemgi, peale uue naise avalikustamist sõpradele jne. Temal oli samas korralik sissetulek, mille ta konkreetselt iseenda, armukeste ja ühise korteri peale kulutas, viimasest maksin osa ka mina ise kinni. Tagasi olukorra juurde, mil mu emal tekkisid terviseprobleemid – ta oli ca. kolm kuud haiguslehel, seega olid ka sissetulekud märkimisväärselt madalamad. Tal/meil on suur hüpoteeklaen maja tagatisel, tekkinud olukorras poleks mu ema üksi materiaalselt hakkama saanud ning oleks meie kodumajast ilma jäänud suure tõenäosusega. Mul oli kaks valikut: kas jääda sellise \”mehe\” juurde edasi või minna koju emale appi. Ma otsustasin viia see raha oma emale, mitte investeerida seda tol perioodil oma nn. \”mehesse\”. Meie suhe ei katkenud, ühine üürikorter mehega ja minu vanematekodu asetsevad lähinaabruses, me olime tehniliselt koos kuid teatud lühiperioodi vältel ööbisime lapsega minu ema majas. Ühesõnaga, kõik, peale minu enese, teadsid, et me oleme nüüdseks lahku läinud, mina jätsin kalli mehe südametult maha. Seda räägiti absoluutselt kõigile: armukestele, sõpradele, lõpuks ka mehe perekonnale. Kes rääkis? Loomulikult värske issi ise! =D Ma olin viimane, kes kuulis, et me juba väga pikka aega lahus oleme olnud ning ka seda, et kallil mehel juba ammu aega uus nainegi olemas on. Ka uuest preilist teadsid kõik teised juba väga pikka aega. See uus preili on üks viimastest mehe armukestest. Ja muideks, ka mina tegin ühel hetkel selle vea, et rääkisin mehe uuele preilie kogu tõe välja. Ma tegin seda lihtsalt seetõttu, et mehest lahti saada, samas ka süütundest ning väärtusetusetundest. Nimelt oli mees selle ajani minuga, oma lapse emaga, füüsiliselt koos, pidevalt. See ei kadunud, see kestab siiani. Ma usun, ma loodan, et nüüd on sel kõigel lõpp ja ma olen piisavalt selle koletise tõelist palet näha saanud, ma ei teadnud, et selline pale tal olemas on. Usun, et olen nüüdseks ka sellest hullumajast vaimselt üle saanud. Ma ei kahetse, et kõigega, füüsilises plaanis jne., kaasa olen läinud, see on avanud mu silmad selle mehe tõelise pale osas, viimasega on nii, et kui ikka ise omal nahal läbi ei tee, siis ei usu, et midagi sellist maailmas üleüldse eksisteerida võib, saati siis mehe juures, keda kogu hingest armastasid ja oma lapse isaks valisid. Mis aga puutub uuesse preilisse, siis minu loogika ütleb, et talle tehti selgeks, et ma olen peast segi ja ajan konkreetset paska, loogiline. Või on täielik pohhuist, mine sa neid tänapäeva noori tea. Samas, olgem ausad, see inimene teadis meist, lapsest, lapse vanusest, kooselust ja kui talle ka mingi hetk valetama oleks hakatud meie suhte osas, siis sellele vaatamata, see periood, mil ma kodus mehe juures polnud, oli väga lühike jne. Aga jah, selline oli siis minu isiklik kogemus. Loodan, et teadmine, et sa pole mitte üksiküritaja, suudab mingil määral lohutada. Lisaks veel seda ka, et tänu sellele, et olen oma mehe hullustega kaasa läinud, olen suutnud viia end sinnamaale, et selle mehe olemus on mulle lõpuks kohale jõudnud. Sellise inimese vastu pole võimalik midagi tunda, teda pole võimalik austada. Ehe näide: hõiskab, et armastab oma endist salaarmukest ja on samal hetkel konkreetselt minu sees, mõned päevad tagasi, nende suhe on juba pikalt kestnud. Minuga olles hõisakas ta esimesed aastad, lapse tulekuni, täpselt niisamuti, mulle kuulutati armastust hommikust õhtuni… ja siit paralleel – kas ta hõiskas toona oma suurest armastusest minu vastu ka teistele naistele, olles samal ajal niisamuti nende sees? Why not?! Loogika. Kui ma ise seda kõike kaasa poleks teinud, no sorry, selline jama ei oleks mulle kohale jõudnud. Et midagi sellist üldse võimalik on, et selliseid inimesi üleüldse eksisteerib. =S
tead, sa oled ise ka üks \”väikelinna tüdruk\”, kes iga hinnaga püüab/püüdis kätte saada \”kättesaamatut\” meest. sellepärast need suhted sul ju mõne aja pärast (halvasti) lõppevadki. ja väikelinna tüdruk ei tähenda siin mingit kohamääratlust, vaid mingit vaimset piiratust või kinnisideed. sinu etteheide väikelinna tüdruku pihta ju seda mõtet sisaldab ja see võiks käia sinu enda pihta. mõtle selle peale.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minul oli nii, et kodus oli väikelaps, toona aastane. See konkteerne naine tekkis muidugi ammu enne lapse aastaseks saamist ja see nn. uus naine pidi ka kõigest teadlik olema, ka. lapsest ja tema vanusest. Siis tekkis olukord, kus mees jõi liiga palju elamaks väikelapsega ühe katuse all, last polnud isa jaoks nagunii sünnist saati olemas olnud. Naine, ehk mina, olin olemas küll, seksuaalsel tasemel jne. Olid teised naised, lapse sünnist kui mitte juba raseduse lõpust alates. Siis tekkis ühel ajahetkel olukord, kus naise, ehk siis minu, emal tekkisid terviseprobleemid ja ta vajas minu abi. Lisaks veel materiaalne külg – meie kooselu nägi välja selline, et minu raha oli meie ja mehe teenistus tema isiklik nö. kommiraha, nõnda oli see tegelikult suhte algusest alates. Mind see ei häirinud, ma pole iial mehi raha pärast vaadanud. Aga meie kooselu ühises korteris tähendas minu jaoks seda, et ühine toit, kulud lapsele, kulud minule ja lisaks veel üür mehele, see kõik tuli minu taskust, vanemahüvitisest. Jah, ma pidin mehele veel nö. üüri ka maksma, seda paluti ka korduvalt hiljemgi, peale uue naise avalikustamist sõpradele jne. Temal oli samas korralik sissetulek, mille ta konkreetselt iseenda, armukeste ja ühise korteri peale kulutas, viimasest maksin osa ka mina ise kinni. Tagasi olukorra juurde, mil mu emal tekkisid terviseprobleemid – ta oli ca. kolm kuud haiguslehel, seega olid ka sissetulekud märkimisväärselt madalamad. Tal/meil on suur hüpoteeklaen maja tagatisel, tekkinud olukorras poleks mu ema üksi materiaalselt hakkama saanud ning oleks meie kodumajast ilma jäänud suure tõenäosusega. Mul oli kaks valikut: kas jääda sellise \”mehe\” juurde edasi või minna koju emale appi. Ma otsustasin viia see raha oma emale, mitte investeerida seda tol perioodil oma nn. \”mehesse\”. Meie suhe ei katkenud, ühine üürikorter mehega ja minu vanematekodu asetsevad lähinaabruses, me olime tehniliselt koos kuid teatud lühiperioodi vältel ööbisime lapsega minu ema majas. Ühesõnaga, kõik, peale minu enese, teadsid, et me oleme nüüdseks lahku läinud, mina jätsin kalli mehe südametult maha. Seda räägiti absoluutselt kõigile: armukestele, sõpradele, lõpuks ka mehe perekonnale. Kes rääkis? Loomulikult värske issi ise! =D Ma olin viimane, kes kuulis, et me juba väga pikka aega lahus oleme olnud ning ka seda, et kallil mehel juba ammu aega uus nainegi olemas on. Ka uuest preilist teadsid kõik teised juba väga pikka aega. See uus preili on üks viimastest mehe armukestest. Ja muideks, ka mina tegin ühel hetkel selle vea, et rääkisin mehe uuele preilie kogu tõe välja. Ma tegin seda lihtsalt seetõttu, et mehest lahti saada, samas ka süütundest ning väärtusetusetundest. Nimelt oli mees selle ajani minuga, oma lapse emaga, füüsiliselt koos, pidevalt. See ei kadunud, see kestab siiani. Ma usun, ma loodan, et nüüd on sel kõigel lõpp ja ma olen piisavalt selle koletise tõelist palet näha saanud, ma ei teadnud, et selline pale tal olemas on. Usun, et olen nüüdseks ka sellest hullumajast vaimselt üle saanud. Ma ei kahetse, et kõigega, füüsilises plaanis jne., kaasa olen läinud, see on avanud mu silmad selle mehe tõelise pale osas, viimasega on nii, et kui ikka ise omal nahal läbi ei tee, siis ei usu, et midagi sellist maailmas üleüldse eksisteerida võib, saati siis mehe juures, keda kogu hingest armastasid ja oma lapse isaks valisid. Mis aga puutub uuesse preilisse, siis minu loogika ütleb, et talle tehti selgeks, et ma olen peast segi ja ajan konkreetset paska, loogiline. Või on täielik pohhuist, mine sa neid tänapäeva noori tea. Samas, olgem ausad, see inimene teadis meist, lapsest, lapse vanusest, kooselust ja kui talle ka mingi hetk valetama oleks hakatud meie suhte osas, siis sellele vaatamata, see periood, mil ma kodus mehe juures polnud, oli väga lühike jne. Aga jah, selline oli siis minu isiklik kogemus. Loodan, et teadmine, et sa pole mitte üksiküritaja, suudab mingil määral lohutada. Lisaks veel seda ka, et tänu sellele, et olen oma mehe hullustega kaasa läinud, olen suutnud viia end sinnamaale, et selle mehe olemus on mulle lõpuks kohale jõudnud. Sellise inimese vastu pole võimalik midagi tunda, teda pole võimalik austada. Ehe näide: hõiskab, et armastab oma endist salaarmukest ja on samal hetkel konkreetselt minu sees, mõned päevad tagasi, nende suhe on juba pikalt kestnud. Minuga olles hõisakas ta esimesed aastad, lapse tulekuni, täpselt niisamuti, mulle kuulutati armastust hommikust õhtuni… ja siit paralleel – kas ta hõiskas toona oma suurest armastusest minu vastu ka teistele naistele, olles samal ajal niisamuti nende sees? Why not?! Loogika. Kui ma ise seda kõike kaasa poleks teinud, no sorry, selline jama ei oleks mulle kohale jõudnud. Et midagi sellist üldse võimalik on, et selliseid inimesi üleüldse eksisteerib. =S[/tsitaat]
Ja minul on raske uskuda, et eksisteerib selliseid naisi, kes lasevad ennast pika aja jooksul nagu rämpsu kohelda ja siis veel põhjalikult analüüsivad,arutlevad antud teemal. Masohhism oma ehedamal kujul?
anna andeks pika jutuga kägu. minul tekitab imestust hoopis see, kas on sinusugused naised tõesti olemas. ja kus nad elavad. teises eestis?? päris ausalt kohe. ja kuigi sa kirjutasid oma kommentaari, et kirjeldada, kui kohutav oli see mees ja mida ta kõike tegi. siis minu jaoks kõlad uskumatult hoopis sina ise. lõpeta nüüd märtri mängimine.
ja ära lase enda (elu) sisse edaspidi tõpraid. sellega tõpraid ei kodusta, paranda ega saa tagasi. miks ometi neist ka kinni hoida? sellistest meestest? lähevad ainult ülbemaks.
Naiste häda on selles, et selgroogu, uhkust on vähe. Kohutavalt palju alatut käitumist meeste poolt talutakse lihtsalt ära ja otsitakse veel põhjusi, miks mees nii käitus. Ühesõnaga süüdistatakse pigem ennast. Aga lihtne vastus, et käitutakse sinuga nii, nagu sa lased endaga käituda. Kui sul on piisavalt sisemist uhkust, siis sa juba varakult lööd jalaga vastu maad ja ütled, mida sa õige endale lubad, minuga nii ei käituta!
Nagu see \”pikajutukägu\” siin kirjutab, kas keegi teab meest või suudab kujutleda meest, kes analoogse olukorraga lepiks? Et naine juba raseduse ajal ja rinnalapse kõvalt peab mitmeid armukesi; sel ajal, kui mees on sisuliselt naabermajas haigele emale toeks, käivad naise armukesed nende ühises kodus jne jne … ja nad on ikka veel koos, ikka veel ei jäta see mees seda naist maha?? Ei, mina küll ei tea ega suuda kujutledagi sellist meest, kes lepiks. Aga paljud naised lepivad, süüdistavad ennast ja armukest, ainult meest mitte.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Millal ja kuhu lapse pärisisa läks?[/tsitaat]
Mis see sinu asi on?
Mine tootvale tööle.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ja minul on raske uskuda, et eksisteerib selliseid naisi, kes lasevad ennast pika aja jooksul nagu rämpsu kohelda ja siis veel põhjalikult analüüsivad,arutlevad antud teemal. Masohhism oma ehedamal kujul?[/tsitaat]
Masohhism oleks selle kaameliila läbilugemine. Meetrite kaupa täiesti liigendamata teksti, kes seda üle kolme rea viitsib lugeda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]RiinaKat kirjutas:[/small]
On küll süüdi. Ah et sinisilmselt kohe esimest ettejuhtuvat meest uskuma? Mina küll ei usuks, enne teeks põhjaliku taustauuringu, kui oma ja kellegi teise elu rikkuma hakkan!
Minu mees näiteks, kui väga pikalt lahus pidime olema (olin Eestist ära), vaikis mu lihtsalt maha. Pildid peitis ära ja ega ta ilmselt otseselt valetanudki: ta lihtsalt VAIKIS minu olemasolust! Ja noh, tibi – idioot – oli nii armunud, et võimalik, et isegi ei uurinud. Pärast, kui tagasi tulin, siis oli tibile paras ¨okk küll, et temaga niimoodi käituti. Vihkan selliseid (vaikivaid järelikult \”mittevaletavaid\”) mehi ja selliseid idiootseid (või hormoonidest pimestatud) naisi.[/tsitaat]
Sul ikka tõesti \”ideaalne\” mees, kelle peale tormi joosta.
Mis see uus siis tegema oleks pidanud? Kappides tuhnima ja peidetud pilte otsima?
Ainus idioot siin loos oled sa ise, kes sinisilmselt uskus nn oma meest.
Tõesti \”tugev\” pereelu, kui mees igat momenti ära kasutab, kui sa ligidal pole.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sul ikka tõesti \”ideaalne\” mees, kelle peale tormi joosta.
Mis see uus siis tegema oleks pidanud? Kappides tuhnima ja peidetud pilte otsima?
Ainus idioot siin loos oled sa ise, kes sinisilmselt uskus nn oma meest.
Tõesti \”tugev\” pereelu, kui mees igat momenti ära kasutab, kui sa ligidal pole.[/tsitaat]
Ega siis iga lolli tibi jaoks peagi ju ideaalne mees olema – lihtsalt oli tugev tõmme. Nii tugev, et mingit kahtlust ei tekkinudki ja kohe oli vaja otsemaid voodisse ronida.
Ma küll oleks uue tutvusega ettevaatlikum (seda enam, kui tegemist atraktiivse tüübiga) ja annaks endale aega, et inimest kõigepeal põhjalikult tundma õppida. Enne põhjalikult uuriks, et KUI vaba see mees ikka on – noh esitaks aeg-ajalt hiilivalt uurivaid küsimusi vms. Aga ilmselt see tibi oli nii sillas, et suures kiimas jättis selle \”pisiasja\” lihtsalt kahe silma vahele.
Oma meest tundsin selle aja peale juba 3 aastat ning seni polnud ta mulle küll mingil kujul armukadeduseks ega kahtlusteks põhjust andnud :(. Olin ka tõeliselt kaua ära – nii et see polnud mingi nädalate või paari kuu küsimus.
Jään siiski enda juurde: alati on 2 poolt – osad mehed lihtsalt on sellised sead, kes valetavad ja varjavad, kui vaja ja mingid eriti lollid tibid lasevad end ära kasutada või siis on nad sellised eetikata tüübid, kes pikemalt süvenemata ja täiesti nahaalselt teiste pereelu lõhkuma lähevad. Viimased on muidugi veel eriti alatud, kuna teevad seda teadlikult!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ega siis iga lolli tibi jaoks peagi ju ideaalne mees olema – lihtsalt oli tugev tõmme. Nii tugev, et mingit kahtlust ei tekkinudki ja kohe oli vaja otsemaid voodisse ronida.
Ma küll oleks uue tutvusega ettevaatlikum (seda enam, kui tegemist atraktiivse tüübiga) ja annaks endale aega, et inimest kõigepeal põhjalikult tundma õppida. Enne põhjalikult uuriks, et KUI vaba see mees ikka on – noh esitaks aeg-ajalt hiilivalt uurivaid küsimusi vms. Aga ilmselt see tibi oli nii sillas, et suures kiimas jättis selle \”pisiasja\” lihtsalt kahe silma vahele.
Oma meest tundsin selle aja peale juba 3 aastat ning seni polnud ta mulle küll mingil kujul armukadeduseks ega kahtlusteks põhjust andnud :(. Olin ka tõeliselt kaua ära – nii et see polnud mingi nädalate või paari kuu küsimus.
Jään siiski enda juurde: alati on 2 poolt – osad mehed lihtsalt on sellised sead, kes valetavad ja varjavad, kui vaja ja mingid eriti lollid tibid lasevad end ära kasutada või siis on nad sellised eetikata tüübid, kes pikemalt süvenemata ja täiesti nahaalselt teiste pereelu lõhkuma lähevad. Viimased on muidugi veel eriti alatud, kuna teevad seda teadlikult!
[/tsitaat]
siiani oled selle mehega koos? su lause eelmises kommis, kus ütled, et mimmule oli shokk, kui tagasi tulid.. ee, sul oli kama, shokki polnudki? mehel oli kama, et vahele jäi? ja eluke läks edasi, kuna sul kuskile minna ei ole ja mees ka soovib sind edasi pidada, sest su kõrvalt saab ju teisigi lükata, sa annad andeks 😀
Kui on teada, et mees on selline, kes jookseb ühe naise juurest teise juurde, tehes veel kõigiga nendega tited ka, miks sellisega üldse suhtesse laskutakse? Vaatan mul üks selline tutvusringkonnas, leiab aga uue naise, tehakse laps ja siis järgmise juurde, nüüd lausa abieluski uuega, eks ole näha kauaks seegi. Kahju nendest naistest aga teiste vigadest ei õpita!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ega siis iga lolli tibi jaoks peagi ju ideaalne mees olema – lihtsalt oli tugev tõmme. Nii tugev, et mingit kahtlust ei tekkinudki ja kohe oli vaja otsemaid voodisse ronida.
Ma küll oleks uue tutvusega ettevaatlikum (seda enam, kui tegemist atraktiivse tüübiga) ja annaks endale aega, et inimest kõigepeal põhjalikult tundma õppida. Enne põhjalikult uuriks, et KUI vaba see mees ikka on – noh esitaks aeg-ajalt hiilivalt uurivaid küsimusi vms. Aga ilmselt see tibi oli nii sillas, et suures kiimas jättis selle \”pisiasja\” lihtsalt kahe silma vahele.
Oma meest tundsin selle aja peale juba 3 aastat ning seni polnud ta mulle küll mingil kujul armukadeduseks ega kahtlusteks põhjust andnud :(. Olin ka tõeliselt kaua ära – nii et see polnud mingi nädalate või paari kuu küsimus.
[/tsitaat]
Ei tea küll, miks sa seda naist sõimad? Mida ta täpsemalt uurima pidi?
Su mees küllap rääkiski, et te pole enam ammu paar, et juba enne sinu ärasõitu polnud teil mingit suhet ja nüüd olete lõplikult lahus. Või siis tutvustas ennast kui vaba meest, kel eelmine suhe ammu läbi- no ja kõrvalseisja jaoks ehk oligi- sa olid ju ära sõitnud. Normaalne inimene ei lähe teiste kappidesse pilte otsima, rääkimata sellest, et sinu hoorajääger oleks sellele ka otsekohe selgituse leidnud.
Lihtsalt naeruväärne, kuidas naised on varmad sõimama teist naist, samas kui reetis neid ikkagi kõige lähedasem inimene- mees.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
siiani oled selle mehega koos? su lause eelmises kommis, kus ütled, et mimmule oli shokk, kui tagasi tulid.. ee, sul oli kama, shokki polnudki? mehel oli kama, et vahele jäi? ja eluke läks edasi, kuna sul kuskile minna ei ole ja mees ka soovib sind edasi pidada, sest su kõrvalt saab ju teisigi lükata, sa annad andeks :D[/tsitaat]
Jah, Sul on õigus, olen küll sama mehega koos. Muidugi oli ¨okk ka mulle ja mees tundis end ka väga halvasti et tal see alumine ots mõistusest üle sõitis.
Huvitav, millest selline järeldus, et mul kusagile minna ei olnud ja et mehel on mind \”hea pidada\”, et lahterdame ilma igasuguse taustateadmiseta kohe tüüpjuhtumiks jah?
Kõik oleks võinud olla. Me polnud absoluutselt teineteisest sõltuvad, kuid otsustasime siiski koos jätkata.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
