Ma ei ole küll sedasorti kägu, kes lahkuminekut iga asja peale soovitab, aga kui mees ei ole sõber, siis milleks see kooselu? Ja küsimus, et miks ta nii käitub, pole ju oluline. Ta on kogu aeg nii käitunud, seega ei saa tema käitumist muuta. Mis tähtsust sel juhul on teadmisel, miks ta nii teeb? Kas mõni loll loodab täiskasvanud inimest ümber kasvatada?
Ma ei kirjutanudki siia mõtte või lootusega teda ümber kasvatada.Tahtsin vaid teada,kuidas teised sellisesse käitumisse suhtvad.
Mina oleksin need ütlused lihtsalt naljaks keeranud, a la … ja järgmine kord hakkan kuu poole uluma ka, juba praegu tundub, et saba hakkab kasvama … oleksite toredasti saanud omavahel lõõpida, mitte tülitseda ja solvuda.
Ta pole sedasorti,et hakkaks minuga toredasti lõõpima ja naerma,kui on sisimas juba vihastanud.