Teema: Mees muutub vanadusega kummaliseks

#3987103:

#3987093:

Kui sureb see inimene, kelle nimel konto on, on raha kinni kuni pärimisprotsessi lõpuni.

Ja mis siis? Pärimisega saab üleelanud abikaasa ju nagunii (vähemalt osa raha) omanikuks, kui teine pool pole just kellelegi x-isikule või organisatsioonile testamenti teinud. Aga seda vaevalt et juhtub peres, kus on raha osas sellised kokkulepped tehtud ja üksteist nii palju usaldatakse.

Kui peres on lapsed, siis saavad nemad pärimisega oma osa ja üleelanud abikaasa oma osa. Kui seal tekibki mingisugune proportsionaalne ebavõrdus, siis vaevalt, et lapsevanemal oma laste suhtes mingit kadedustunnet tekib ja kahju hakkab, et kogu raha ei saanud. Normaalsel juhul lapsed loobuvad elus oleva lapsevanema kasuks sellisest rahast. Vähemalt meie vennaga tegime küll nii, kui ema suri. Oli ju teada, et vanal isal võib endal seda raha varsti vaja minna põetamiseks ja hooldamiseks.

Ja nii palju vast teenib ikka iga töölkäiv inimene, et suudab see 3-4 kuud, mis pärimisprotsess toimub, jooksvast palgast ära elada.

Kle seda sulle just eelnev postitaja selgitas ju, et konto pärib esimene ring (kui see on) ja abikaasa vaid nende KÕRVAL. Abikaasa ise pole esimese ega ka mitte teise ringi pärija.

Osad paarid elavad üldse vabas kooselus, siis on elus olev abikaasa kogu kontost ilma muide.

Ja kui on surnud osapoolel varasemast kooselust lapsi, kasvõi juhulapsi, saavad ka nemad roomsalt sinu, vohivoora naise, rahast osa. Ja sa ise lepid 50% konto seisuga.

Ja lahku minekul saab konto omanik ilma sinu nõusolekuta konto endale võtta. Oma õiguse teoreetilist tagaajamist saad teha vaid kohtu kaudu.

Jah, me kõik arvame, et partner on jube usaldusvaarne ja peast moistlik surmani. Aga ei ole. Inimesed muudavad meelt ka peale 40 aastast kooselu, ma advokaat ja seda 100 korda näinud.

Seega väga rumal soovitus.

#3987272:

#3987267:

Kui teise arve seisu ei tea ja enda arvel raha ei ole, siis ei osteta seda kallimat asja. Vaevalt, et see hädavajadus on.

Miks ei või osta? Kui teisel seda raha ei peaks olema, siis ta lihtsalt ütleb, et tema nimel oleval arvel praegu nii palju ei ole. Miks peaks ainult hädavajalikke asju ostma. Pere raha, kõik pereliikmed peaksid saama peale hädavajaliku ka lusti ja soovi järgi meeldivaid asju. KUI raha on. Kui ei ole perel seda raha, siis ei ole. Suured ostud nagu autod ja eluase, nagu öeldud, muidugi arutame detailides ja ka rahaliselt. Arved peavad olema tasutud. Sööki peab olema. Paar puudutamata krediitkaarti kiireteks hädajuhtudeks (pole ette tulnud), investeeringud peavad olema. Ülejäänu – täitsa kama – pole nii kitsi me kumbki, et teine ei võiks arvet kasvõi tühjaks teha, kui on kindel uut raha päeva-kahe pärast peale viskab. Ühine raha, kumbki kasutab, nagu soovib, kui vajalikud asjad tehtud. Usalduse värk.

Valus boheemlaselu. Ma ei suudaks päevagi nii elada… Lihtsalt meie peres on need summad nii suured ka jooksvatel kontodel, et ma ei kujuta ette, kui mu mees lihtsalt võiks minu kontolt kuni saldo 0 kõik endale küsida või vastupidi, mina temalt:))))

#3987174:

Ka meil on ühine rahakott, aga kummalgi on ikka oma konto. Maksame arved, ajaga on välja kujunenud, kes mis arvete eest vastutab ja ei, need ei ole jaotatud senti saagides ega võrdselt. Miks need peaks võrdselt olema. Mina maksan rohkem asju, aga enamasti teenin ka mõneti rohkem. Siis ostame vajalikku, ostame süüa, täpselt kes esimesena rahakoti välja tõmbab. Kui ühel hakkab raha väheks jääma, ütleb teisele ja teine kannab-annab juurde. Investeerimisotsused teeme koos ja maksab taas see, kel rohkem raha või suudab esimesena öelda, et mina maksan. Ja rahaga, mis pangaaarvel pärast vajalikke makseid on, teeb kumbki seda, mida tahab. Pärast seda, kui kõik selle kuu arved ja ostud on sooritatud. Selles mõttes, et me ei arutle ega raporteeri, mida kumbki oma arvel oleva rahaga teeb, sest mis tähtsust sel on. Nii et on vabalt võimalik ühine rahakott ilma tugeva rahalise kontrollita, kui on usaldus. Mul pole vähimatki aimu, palju abikaasal raha arvel on, kas 40 või 40 000 eurot. Ega temal minust. Samas küsime sageli teineteiselt, et kas teine vajab sula, kui seda on kätte üle paarisaja kogunenud.

Minu arust ka see ei ole ühine rahakott, vaid lihtsalt ühine majandamine.

Kuidas saab rahakotti ühiseks nimetada, kui sul pole mingit aimu, kui suur on mehe palk, kas ja kui palju tal on sääste, kas tal üldse on midagi konto peal? Ja kui te peate üksteiselt raha küsima. See, et te lahkelt üksteisele raha annate, kui üks küsib, ei tähenda, et teil on ühine rahakott. See on tavaline, loomulik peresisene arveldamine. Eraldi rahakottidega.

Teisele mõtled sa siis, kui sa ei küsi tema käest raha. Kui küsid, et endale “kallimat asja” osta, mõtled sa vaid iseendale.

Tegemist ei ole usaldusega, vaid elustiiliga, et “ehk läheb ka seekord õnneks”.

Mu emal olid sellised naabrid. Mingi hetk käisid mõlemad vanemad iganädalaselt mu emalt raha laenamas. Aastaid. Täiesti vabalt küsiti nt, et kas paar tuhat krooni on, uus wc pott on vaja osta. Isegi nende kassi pidi mu ema toitma, sest neil polnud mingit planeerimis-ega finantsoskust.

400 eurot arvel enne palgapäeva ongi “ehk läheb õnneks”. See pole tõlgendus. Ma tõesti ei pea seda kadetsema.

Miks peab rikkusega kiitlema?

Mis imeline finatsoskus on aktsiad või krediitkaart? Ootad kord aastas “imedividende”, millelt veel tulumaksu maksad. Müügil, no jajah, ilnselgelt on just sinu aktsia teinud imetõusu.