Teema: Mees muutus pärast lapse sündi kasutuks

#3881670:

TA siin. Jah, ma eeldan oma mehelt õhtusööki. Eostasime lapse partneriga, kes tegi õhtusööki. Kui teie peres on algusest peale kodu teie õlul, fine by me, teie peres on nii. Meie peres polnud varem nii. Ma ei oleks sünnitanud last suhtesse, kus kogu olme on planeerimisest teostuseni 100% minu õlul. Sain lisaks beebile meesimiku samuti. Ma ka  ei kavatse jääda sellisesse suhtesse, aga olen selle päästmise osas väga nõutu praeguseks. Tean, kuidas panna inimesi tegema asju nii, et nad ise tunnevad pärast tänulikkust. Kuid see eeldab siiski kahepoolset suhtlust, et teine ka natukenegi mõtleb kaasa, huvitub ja teeb midagigi. Et ollakse ise huvitatud asjast. Mina ei saa päästa teist inimest, kui ta ise seda ei soovi või suhet üksi üleval hoida.

Jah, TA – saan sinust täiesti aru – see tekitabki pettumust, kui saad aru, et teine inimene üldse ei süvene asjadesse, ei mõtle kaasa.

Näit. see lapsele vannivee valmis panemise näide, ta saaks selle ise tehtud, kui ta süveneks – aga ta ei süvene. Ja meeletult raske on käskida, paluda, manguda teist ennast aitama – kui see teine ei võta vaevaks üldse süveneda. Sest MÕTLEMA pead kõike ikka ise – ja sellisest “aitamisest” , kui mõtlema pead ikkagi ise (kuna teine ei mõtle) – sellest ei ole abi, kergem on tõesti ise ära teha.  Ja seda ilmselt teine pool loodabki…

Aga miks selline muutus tekkis – ei oska öelda. Võibolla mees tunneb, et peale lapse sündi naine on nüüd lõplikult “käes”.Et ühise lapsega naine enam nii lihtsalt minema ei kõnni ja seega võib muutuda mugavamaks.

#3881408:

Kuidagi väga hädised ja saamatud kipuvad olema tänapäeva naised. Ma arvan, et su mees on sinus kui naises ja emas pettunud. Kui sa oled kogu aeg selline vingus ja häda, siis see mürgitab kogu kodust keskkonda ja mõjub halvasti ka lapsele.

Ei ole ju hädised – teemaalgataja ju kirjutas, et ta saab põhimõtteliselt kõik kodutööd tehtud, beebi puusal.

Aga lihtsalt, kui ema on kangelasema ja teeb kõiki olmeasju, beebi puusal, nagu üksikema – siis kogeda, kuidas mees seal kõrval ignoreerib ega näita mitte mingit tahtmist olmeasjades koormust jagada – see on lihtsalt nii nõme! Et olekski siis kergem elada ainult koos lapsega. Ja mees elagu mujal ja käigu siis pühapäevaisana last vaatamas.

Nonoh, natuke võiks ikka püüda asja parandada, enne kui 3,5 kuu möödudes on äkki nüüd nii kõrini, et on vaja kohe titt kaenlas oma mehest ka lapse isast lahku kolima hakata. Kõige enne üritatakse asjast rääkida, kuulata teist poolt (MIKS ta nii teeb ja MIS on tema meelest lahendused) või leida lahendusi. Ma tean, mis tunne teemaalgatajal on, aga niisama lihtsalt pole mõtet ka püssi põõsasse visata.

Tulebki maha pidada rasked kõnelused (mitte tülid) teemal mina näen asja nii, sina naa, miks me oleme selles olukorras, mida ette võtta ja mis edasi saab, variandid a ja b ja c-na lahkuminek, kui kõik muud ei ole töötanud.

Halenaljakas kuidas nendes teemades alati põlvkondade vahe alati nii selgelt välja joonistub. Noorem põlvkond väärtustab end, eeldab mehelt ausat panustamist jne, vanem põlvkond laseks (ja vist omal ajal lasigi) end kas või lõpmatuseni alandada, peaasi et mehe hais majas oleks.

#3881773:

Halenaljakas kuidas nendes teemades alati põlvkondade vahe alati nii selgelt välja joonistub. Noorem põlvkond väärtustab end, eeldab mehelt ausat panustamist jne, vanem põlvkond laseks (ja vist omal ajal lasigi) end kas või lõpmatuseni alandada, peaasi et mehe hais majas oleks.

Nimetus sellele ei ole mitte mehe hais, vaid ühiskondlik arvamus naisest, kes nii väikse lapsega minema läheb.

Viimasega nõus. Üks laps ja ja juba raske. Mehel puuduvad ju rinnad, et teda tissitada. Mida inimene mõtleb selle all, et laps on planeeritud? Laps kärusse ja isaga jalutama, samal ajal ise puhkad. Mõelda vaid üks laps ja ei saa hakkama. Üksiemana on sul tulevikus kordades raskem. Perekonnas kasvatakse koos ja mees ka kohaneb uue elukorraldusega. Väga nõme on öelda, et jäta mees maha, ta on su lapse isa ja mees, kasva suureks

Need, kes hurjutavad, et üks laps ja juba nii raske… Nojah, vist olete ära unustanud, et esimese lapse tulekuga ongi elumuutus kõige suurem. Teiste lisandudes on ju juba paika loksunud, kes-mida-millal. Ja minu meelest ei oota TA teenindamist, vaid et mees samamoodi osaleks koduses igapäevaelus nagu ENNE last (võrdse partnerina). Pole just ulme nõudmine, mõlemad said lapsevanemaks. Nõme on hakata kohe esmakordset ema maha tegema, et kuidas sa nii saamatu, mina küll jõuan kõike. Olukorrad on erinevad, pered on erinevad, beebid on erinevad – osad nõuavad rohkem hoolt ja tähelepanu ja sellest ka kuhjuv väsimus emale.

Aga mehe käitumise osas TA-le. Peate siiski rääkima ja paludki perekonnalt-sugulastelt abi, mis sest et neile tundub mustermees. Sina ei saa võtta vastutust, kui mustermees on rajalt maas ja abi ei soovi. Sul on abi vaja ja seda küsidki.

Sa saada nüüd selle teema link oma mehele ja vestelge nagu täiskasvanud inimesed

Ma ütleks, et selle nähtuse nimetud on “weaponized incompetence”. Soovitan lugeda selle kohta. Tundub nagu peale Su emaga koos elatud perioodi, kui kõik ette-taha ära tehti, sai ta aru, et ega ta ei pea lillegi liigutama, kui ta ei taha. Ja kui sa palud tal midagi teha, teeb ta seda nii halvasti kui võimalik – ikka selleks, et sa teinekord ei paluks, sest sa juba tead, et sul on lihtsam asi ise kohe ära teha, kui hakata teda paluma!

Üks harjutus olukorra tõsiduse visualiseerimiseks võiks olla midagi sellist: mõtle kõigi koduste tööde peale, mida Sa teed (nt tolmu pühkimine, prügi välja viimine, lapse mähkmete vahetamine, lapse söötmine, nõude pesemine, toidukraami ostmine jne jne) ja kirjuta need kõik üles. Seejärel on vaja nende tööde hulk mehele kuidagi visualiseerida. Mina olen kasutanud selleks nt makarone, riisiterasid vms. Istute mehega kahekesi laua taha, paned enda ette taldriku ja tema ette taldriku ja laua keskele nt paki makarone. Seejärel loed järjest ette eelmainitud koduseid töid. Kes nimetatud koduse tööga rohkem tegeleb, tõstab enda taldrikule ühe makaroni. Käite niimoodi järjest terve nimekirja läbi ja pärast vaatate, kas hunnikud on võrdsed. Kui tasakaal on paigast ära nagu Sa räägid, siis peaks sinu taldrikul suurem hunnik olema. Selline visuaalne näide kipub paremini kohale jõudma ja loodetavasti tekitab temas isegi piinlikkust. Seejärel saate juba arutada, kuidas koormust võrdsemalt jagada.

Kui ideid kodutööde kohta väheks jääb, võid siit lugeda: https://www.fairplaylife.com/the-cards/cpe#  Lehe üleval servas on erinevate tööde kategooriad, vaata ja sirvi.

Ja kui lahutus kàes, siis see mees nôuab last endale 50-50 jarsku tàrkab nkn. isalik tunne, et saaks naisele àra teha làbi lapse, kuigi see laps ei koti teda yldse, hakkab pôhimôtteline aastate pikkune kohtus kàimine.

#3882021:

#3881981:

#3881934:

Need, kes hurjutavad, et üks laps ja juba nii raske… Nojah, vist olete ära unustanud, et esimese lapse tulekuga ongi elumuutus kõige suurem. Teiste lisandudes on ju juba paika loksunud, kes-mida-millal. Ja minu meelest ei oota TA teenindamist, vaid et mees samamoodi osaleks koduses igapäevaelus nagu ENNE last (võrdse partnerina). Pole just ulme nõudmine, mõlemad said lapsevanemaks. Nõme on hakata kohe esmakordset ema maha tegema, et kuidas sa nii saamatu, mina küll jõuan kõike. Olukorrad on erinevad, pered on erinevad, beebid on erinevad – osad nõuavad rohkem hoolt ja tähelepanu ja sellest ka kuhjuv väsimus emale.

Aga mehe käitumise osas TA-le. Peate siiski rääkima ja paludki perekonnalt-sugulastelt abi, mis sest et neile tundub mustermees. Sina ei saa võtta vastutust, kui mustermees on rajalt maas ja abi ei soovi. Sul on abi vaja ja seda küsidki.

Muutub. Aga ei ole võrdne. Ühele vanemale annab riik võimsluse kodus olla. Raha eest. Siit ehk algabki see metsaminek.

Perekoolikad võivad rääkida siin mida iganes, käskida ise ära minna jne. Tõsiasi on, et mees ise ei hakka enam koju tulema. Ja kõik.

Naine saab seda raha siiski lapse eest hoolitsemise eest, mitte selle jaoks, et täiskasvanud mehe koduabine olla.

Ta ei olegi. Meest ju pole kodus, mees ei tekita prügi ega nõua süüa. Naine tahab, et mees õhtul pärast tööd hoolitseks ka naise eest ja teeks tema järgi kodutöid.

#3881755:

Nonoh, natuke võiks ikka püüda asja parandada, enne kui 3,5 kuu möödudes on äkki nüüd nii kõrini, et on vaja kohe titt kaenlas oma mehest ka lapse isast lahku kolima hakata. Kõige enne üritatakse asjast rääkida, kuulata teist poolt (MIKS ta nii teeb ja MIS on tema meelest lahendused) või leida lahendusi. Ma tean, mis tunne teemaalgatajal on, aga niisama lihtsalt pole mõtet ka püssi põõsasse visata.

Tulebki maha pidada rasked kõnelused (mitte tülid) teemal mina näen asja nii, sina naa, miks me oleme selles olukorras, mida ette võtta ja mis edasi saab, variandid a ja b ja c-na lahkuminek, kui kõik muud ei ole töötanud.

Kas seal midagi enam aitab? Kui mees alguses kõiges asjalikult sees oli ja see on muutunud täielikuks apaatsuseks, siis tundeid enam ei paranda. Kui sünnitus oli raske, jumal teab mida mehele öeldi, ema elas kaks nädalat külas, jumal teab mida emagi ütles või käitus. Naine ka tülitseb, näägutab iga pisiasjaga nagu maailm kukuks kokku kui nõud pole masinasse pandud.

Naine lihtsalt ei armasta meest ja mees ei armasta ka enam oma last, sest ta on pettunud. Enne lapse sündi oli tal naine, laps tulemas ja nüüd on tal laps ja naine, tema ema, aga tema on nagu võõrkeha kes peab ülesandeid täitma. See pere on lagunenud ja laps kes on number üks, tema saatus on kärgperendus, võõrad kasuissid, issi kes lahkuminemisel igaveseks võõrdub.

Kas tasub ikka elada suhet kus laps on suhtes number üks ja kõik lapse nimel?

#3882049:

#3882021:

#3881981:

#3881934:

Need, kes hurjutavad, et üks laps ja juba nii raske… Nojah, vist olete ära unustanud, et esimese lapse tulekuga ongi elumuutus kõige suurem. Teiste lisandudes on ju juba paika loksunud, kes-mida-millal. Ja minu meelest ei oota TA teenindamist, vaid et mees samamoodi osaleks koduses igapäevaelus nagu ENNE last (võrdse partnerina). Pole just ulme nõudmine, mõlemad said lapsevanemaks. Nõme on hakata kohe esmakordset ema maha tegema, et kuidas sa nii saamatu, mina küll jõuan kõike. Olukorrad on erinevad, pered on erinevad, beebid on erinevad – osad nõuavad rohkem hoolt ja tähelepanu ja sellest ka kuhjuv väsimus emale.

Aga mehe käitumise osas TA-le. Peate siiski rääkima ja paludki perekonnalt-sugulastelt abi, mis sest et neile tundub mustermees. Sina ei saa võtta vastutust, kui mustermees on rajalt maas ja abi ei soovi. Sul on abi vaja ja seda küsidki.

Muutub. Aga ei ole võrdne. Ühele vanemale annab riik võimsluse kodus olla. Raha eest. Siit ehk algabki see metsaminek.

Perekoolikad võivad rääkida siin mida iganes, käskida ise ära minna jne. Tõsiasi on, et mees ise ei hakka enam koju tulema. Ja kõik.

Naine saab seda raha siiski lapse eest hoolitsemise eest, mitte selle jaoks, et täiskasvanud mehe koduabine olla.

Ta ei olegi. Meest ju pole kodus, mees ei tekita prügi ega nõua süüa. Naine tahab, et mees õhtul pärast tööd hoolitseks ka naise eest ja teeks tema järgi kodutöid.

Nädalavahetusel ja oma puhkuse ajal teeb mees siis naisega võrdselt kodutöid ja hoolitseb lapse eest?

Ma küsiks kohe, kuidas on lood läheduse ja seksiga. Tean, kui vihaseks ajab selline mees ja elumuutus beebiga. Aga tagantjärgi tarkusena tean ka seda, et mehe ja naise suhet ei tohi ära unustada.

Püüa ennast natuke tagasi hoida näägutamise ja tülitsemisega.  Kui laps jääb magama, siis poe mehele diivanile kaissu. Mustad nõud ja tolmurullid ei lõpe maailmast kunagi otsa, aga suhe võib läbi saada, kui omavahel ei suhelda ja lähedust pole. Usun, et ka mees muutub jälle rõõmsamaks ja panustab rohkem, kui ta tunneb, et teda armastatakse.  Üritada tasub kindlasti!

Ei, ma pole eelmisest põlvkonnast. 33 olen. Ja kahetsen väga, et keskendusin ainult beebile, olin torisev võrdust ja õiglust nõudev naine, kes mehe vastu kibestumist tundis ning suhe seetõttu lõppes.

Tagantjäreletarkusest pole enam kahjuks abi…

#3882006:

Ja kui lahutus kàes, siis see mees nôuab last endale 50-50 jarsku tàrkab nkn. isalik tunne, et saaks naisele àra teha làbi lapse, kuigi see laps ei koti teda yldse, hakkab pôhimôtteline aastate pikkune kohtus kàimine.

Õudne on lugeda seda hullu üksteise süüdistamist siin foorumis. Mida rohkem süüdistada, siis saab suhe korda? Ikkagi küsimus, kas mees siis kui lapse ise ei olegi lapsevanem ja kui kodus naine ei anna talle võimalust olla lapsega, sest teeb kõike valesti, on hiljem suureks argumendiks? Ega see mees ju ei hakkaks kohtus last endale nõudma kui tema ei peaks kõik hilisemad aastad sellele lapsele elatist maksma. Mees peab tegema selleks tööd, teenima raha ja andma lapsele kelle isa ta enam ei ole, see on väga ebaõiglane. Kui naine ei soovi mehega kooselada, soovib lahku minna ja lapse endaga jätta, siis peaks see kulud siis ka selle naise kanda jääma. Väga ebaõiglane kui üks sugupool maksab kinni teise sugupoole lapsesaamise.

#3882380:

TA siin.

Lahedat omaette elu on see teema siin elama hakanud. Polekski arvanud et noor lapsega naine saab kunagi või üks kõik milles ‘võita’, kõik mis teeb või tegemata jätab on ikka valesti. Selles mõttes ootuspärane.

Olen mehele juba ammu välja öelnud et lahutuse korral jääb laps talle. Mina maksan elatist ja eeldan et selle näruse summa eest on laps hoitud, söödetud ja kasitud. Ja mees vaadaku ise kuidas kogu koormaga hakkama saab. Mina tulen pühapäeviti ja olen see tore vanem.

Olgu mainitud et mees soovis last minust rohkem, mina oleks veel paar aastat edasi lükanud, aga sain ära räägitud. Ja elame minu pinnal. Kes siin kelle kulul elab ja sigib.

Eks võtan talle airbnb ja vahetan luku, näeme teraapias.

Kasitud? Vägevad sõnad oma lapse kohta. See teema ei ole reaalne või tõesti ongi poetaguste värk.