Teema: Mees muutus pärast lapse sündi kasutuks

#3882940:

#3882752:

Äkki peaks naised ka aasta jagu ajateenistuses olema, talvel metsas elama, külmas poris roomama jne, äkki siis tekib võrdlusmoment, mis tegelikult on elus raske. Praegu on raskused ikka nii laest võetud kui laest võetud, lihtsalt kehvad närvid ja ülemäärased emotsioonid. Kui kell 10 magama ei saa, siis on elu rikutud ja halb.

<p style=”text-align: left;”>Nojah, aga seal ajateenistuses hindavad mehed ju kõrgelt kamraadlust – et kamraad elab samuti seal metsas, roomab samuti külmas poris. Kui aga kaasajateenija, keda peeti heaks kamraadiks, ostub egoistlikult mugavaks selliks, kes püüab näiteks külmas poris roomamisest kõrvale nihverdada, ja “paneb tuima”, et teised seal roomavad – oi-oi kui pahaseks tema peale siis saadakse ja oi-oi kui halvasti temast kui inimesest siis arvama hakatakse! Ja kui ta hakkab mingit: “Aga vaadake asja helgemat poolt, ärge minge närvi, mis siis sellest on…” arendama – siis saadetakse ta pikalt!

Vaata, naine ootab samuti, et mees oleks peale lapse sündi ustav kamraad, kellega koos tulla läbi näiteks lapse närvilisest beebiaastast. Et mees ei püüaks “nahka hoida” ja ennast näit. rahutult vääksuvast beebist säästa (istudes arvuti taga ja “pannes tuima” ) – vaid aitaks ja toetaks nii nõu kui jõuga – asendaks vahel emmet beebi juures, süveneks lapse probleemidesse ja arengusse.

Kusjuures – asi pole siin mitte niivõrd ajas (et tööl käiv mees paratamatult ei saa veeta võrdselt aega beebi juures), vaid just suhtumises – et mees vähemalt sel ajal, kui ta on tööst vaba, süveneb lapse asjadesse ja püüab anda oma panust.

Et lapse 1. sünnipäeval emme ja issi saavad tõepoolest jagada oma mälestusi sellest aastast ja üheskoos rõõmustada: “Me läbisime selle närvilisevõitu beebi aasta KOOS, toetades teineteist!”

Mitte, et lapse 1. sünnipäeval on emme ühteaegu õnnelik (“Mu laps on nüüd suurem ja tublim”), aga teisalt ka nukker tunne: “Jah, ma olin tubli ja tugev – ma tulin sellest aastast läbi… Laps on kasvanud, temaga on kõik on hästi. Aga mees hüppas alt ära – kui ma enne lapse sündi arvasin, et mees on tore inimene – siis nüüd see beebiaasta näitas kätte, ega mees nii tore inimne ei olegi – mugav sell hoopis, kellele on kõige tähtsam, et tal endal oleks mugav.”

Kas lisaks “emmele” on ka “issil” õigust peale tööpäeva saada paar tundi puhkust või on tema roll sellel esimesel aastal peale 8-17 tööpäeva tulla koju, panna pesu pesema, teha korda köök, vaaritada õhtusöök, tõmmata tolmuimejaga, panna pesu kuivama, puhastada kassi kast, vannitada laps ning selle kõige käigus peab tal muidugi olema laps kõhukotis, et ema saaks puhata. Kas elu ei oleks lihtsam kui emme paneb pesu pesema ning kuivama, issi teeb õhtusöögi ja vahepeal saavad mõlemad 1-2h aega lapsest/tööst eraldi puhata?</p>
Lisaks tundub kahtlane, et selle pere puhul emme sinna esimese sünnipäeva eneseanalüüsini jõuab, sest tema ju lubas mehe koos lapsega maha jätta ning pühapäevaemaks hakata. Jutt käib nelja kuuse lapse vanematest ning kui teemaalgataja tõesti pani mehe valikul nii puusse, et sai printsi asemel shreki diivani siis on tõesti kahju aga pigem tema juttu lugedes tekib tunne, et naine ootab mehelt kõigega tegelemist, sest raseduse aegselt ei pidanud ta ju isegi prügikotti välja viima.

#3883062:

Teine pool mehe vabast ajast oleks siis mehe nö. oma aeg, kus ta kodu/beebiga hõivatud pole ja võib tõesti puhata kodus, minna trenni vms.

See viimane ootus on minu arvates kõigiti õigustatud.

Just nimelt! Mõlemal lapsevanemal on õigus peale tööpäeva (kas siis kodus või kontoris) paariks tunniks jalad seinale visata ning kumbki pool ei saa eeldada, et teine pool peab 24/7 töötama.

#3883074:

#3883066:

#3883062:

Teine pool mehe vabast ajast oleks siis mehe nö. oma aeg, kus ta kodu/beebiga hõivatud pole ja võib tõesti puhata kodus, minna trenni vms.

See viimane ootus on minu arvates kõigiti õigustatud.

Just nimelt! Mõlemal lapsevanemal on õigus peale tööpäeva (kas siis kodus või kontoris) paariks tunniks jalad seinale visata ning kumbki pool ei saa eeldada, et teine pool peab 24/7 töötama.

Jube õiguste maailm on teil, ainult õigused ongi? Mul juba tekib küsimus kuidas õigusnõudjatega need suhted üldse tekivad, kuidas saab elada koos inimesega, kes koguaeg nõuab õigust. Mul on õigus nagu tööõigused???

Sa oleksid rahul suhtes kus vaaritad ning kanseldad last terve päev läbi ning sulle koju tulles ei anna mees võimalust paar tundi täiesti segamatult muudele asjadele keskenduda või kodust ära minna? Või kehtivadki õigused vaid naistele, niiet kui mees on terve päeva tööl olnud siis temal on kohustus anda naisele terve õhtu vaba aega kuid tal endal seda paari tundi õigust puhata ei ole? Nujaa, eks halbades suhetes kibestunud inimesed ei mõistagi suhtes elementaarset üksteise toetamist, et kumbki osapool läbi ei põleks ning neile pole oluline, et ka peale laste suureks kasvamist inimesed üksteist salliksid. Kurb.

Mul on küsimus, kas selline väiklane õiguste tagaajamine, isegi kodutööde kirjapanemine ei ole pärit lapsepõlvest kus vend ja õde vms pidid koristama oma tuba ja siis loeti täpselt üles kui palju kumbki tuba koristas ja siis preemiat selle eest saadi? Nagu lapsepõlve taak ja see on kandunud iseloomuomadusena ka hilisematesse suhetesse edasi? Ka tööl loetakse kui palju midagi tegi ja kui palju siis peaks saama?

#3883066:

#3883062:

Teine pool mehe vabast ajast oleks siis mehe nö. oma aeg, kus ta kodu/beebiga hõivatud pole ja võib tõesti puhata kodus, minna trenni vms.

See viimane ootus on minu arvates kõigiti õigustatud.

Just nimelt! Mõlemal lapsevanemal on õigus peale tööpäeva (kas siis kodus või kontoris) paariks tunniks jalad seinale visata ning kumbki pool ei saa eeldada, et teine pool peab 24/7 töötama.

Kahjuks sellest teemastki tuleb välja, et mõned ikkagi peavad õigeks, et puhkust saab ainult töölkäiv lapsevanem – kodus beebiga olemine on aga kodus olija “hobi” ning vaadaku, kuidas ise hakkama saab – mingit puhkeaega töölkäiv pool temale võimaldama (ehk u. poolt puhkeaega omal poolt lapse/majapidamise heaks kasutama) ei peagi.

Edasi läheb sageli nii, et see, kes jäeti vanemapuhkuse ajal puhkeajast nagu muuseas ilma, ka siis, kui vanemapuhkus otsa saab ja ta tööle tagasi läheb, kodus puhkeajast ilma. Tulevad lapsevanemad mõlemad töölt. Seejärel asub issi puhkama. Emme hakkab tegema kodutöid ja kantseldama lasteaiaealist last – sest, niikuinii, tema ongi neid töid kogu aeg teinud, tema teab lapseasju jne.

#3883108:

#3883066:

#3883062:

Teine pool mehe vabast ajast oleks siis mehe nö. oma aeg, kus ta kodu/beebiga hõivatud pole ja võib tõesti puhata kodus, minna trenni vms.

See viimane ootus on minu arvates kõigiti õigustatud.

Just nimelt! Mõlemal lapsevanemal on õigus peale tööpäeva (kas siis kodus või kontoris) paariks tunniks jalad seinale visata ning kumbki pool ei saa eeldada, et teine pool peab 24/7 töötama.

Kahjuks sellest teemastki tuleb välja, et mõned ikkagi peavad õigeks, et puhkust saab ainult töölkäiv lapsevanem – kodus beebiga olemine on aga kodus olija “hobi” ning vaadaku, kuidas ise hakkama saab – mingit puhkeaega töölkäiv pool temale võimaldama (ehk u. poolt puhkeaega omal poolt lapse/majapidamise heaks kasutama) ei peagi.

Edasi läheb sageli nii, et see, kes jäeti vanemapuhkuse ajal puhkeajast nagu muuseas ilma, ka siis, kui vanemapuhkus otsa saab ja ta tööle tagasi läheb, kodus puhkeajast ilma. Tulevad lapsevanemad mõlemad töölt. Seejärel asub issi puhkama. Emme hakkab tegema kodutöid ja kantseldama lasteaiaealist last – sest, niikuinii, tema ongi neid töid kogu aeg teinud, tema teab lapseasju jne.

Aga see kodusolija saab ometi riigipoolt lausa palka kodus olemise eest. Kodus ei ole ülemust, kes käsutaks, kodus ei ole vaja olla täpne, kiire, alati hea suhtleja nagu peab tööl olema, keegi ei saa sind vallandada. See kes käib reaalselt töölt, tema ju väsib oma tööst rohkem ära, kui kodus olija Kui seda meest ei oleks, siis peaksite oma imikuga ju ikkagi üksi kodus olemas, kas te siis ka nagu heidate ette kuidas toad on sassis, mähkukott ootab uksel. Siin teemast ma loen koguaeg nagu naine ei osaleks üldse koduses elus, osalevad beebi ja mees. Naine ei söö, ta ei aja tube sassi, ta on koguaeg väsinud. Aga kas mees ei ole töölkäimisest väsinud, äkki ta tuleks töölt ära ja siis passite mõlemad kodus ja nimekirja alusel viite läbi kodutöid, aga kuskohast perele raha tuleb?

#3883111:

#3883099:

Mul on küsimus, kas selline väiklane õiguste tagaajamine, isegi kodutööde kirjapanemine ei ole pärit lapsepõlvest kus vend ja õde vms pidid koristama oma tuba ja siis loeti täpselt üles kui palju kumbki tuba koristas ja siis preemiat selle eest saadi? Nagu lapsepõlve taak ja see on kandunud iseloomuomadusena ka hilisematesse suhetesse edasi? Ka tööl loetakse kui palju midagi tegi ja kui palju siis peaks saama?

Normaalses suhtes ei pea neid töid kirja panema või teisel osapoolel paluma teha, vaid kumbki osapool näeb ise ära mis on tehtud ning mis tegemata. Pole ime, et tänapäeval nii paljud suhted purunevad kui asju peab ette kirjutama kes mida tegema peab või üksteise vaba aja sooviga ei suudeta arvestada ilma vaba-aja graafikuta.

Miks teil siis ei ole normaalsed suhted, miks neid teemasid siis teete? Tähendab midagi on teie suhetes valesti, aga mis?

Nii naljakas. Kõik kommentaatorid räägivad sama asja, et nii naine kui mees peavad saama igapäevaselt oma aega ning kõik peaks olema võrdne, aga millegi pärast ikkagi kakeldakse, kellel õigus!? Te räägite ju sama asja, kuidas te aru ei saa.

Jah, mehel õigus saada iga päev oma aega ja sama õigus ka naisel. Siinkohal vaidlus puudub. Lapsed kõik erinevad ning seetõttu juhtubki nii, et mõne lapse kõrvalt jõuad toimetada ja puhata, teise kõrvalt mitte. Samas on keskkonnavahetust vaja kõigil, ehk et ei piisa vaid sellest, et saad pool h segamatult paar x nädalas dushi all käia. See ei ole mitte oma aeg vaid elementaarne hügieenitoiming. Ja lapsega sidet luua saab ka ikka ainult lapsega tegeledes, seega on ikkagi normaalne, et mees leiab lapsele iga päev aega.

Kokkuleppeni jõuda aitab ikka ainult rääkimine. Mõlemad pooled peaksid jagama oma vajadusi ja mõtteid. Kui kahekesi ei suuda, siis nõustaja abiga.

Ja see kes siin kiitis et tal ideaalmees jne…mul ka. Nt täna tegi ta frikadellisupi valmis ning lastele aurumasinaga auru (neil köha) ja lasi mul käia jooksmas, sest ta teab et homme olen üksi haigete lastega pika päeva ja neil hetkel kõigil käsil mingi vastuhakuperiood. Ta mõistab, et kui ta annab mulle hingetõmbeaega, siis ta naine on tänulik ja paremas tujus. Ja kujutage ette, mees saab samuti oma aega ja puhkust. Aga me ei ole eos lasknud tekkida olukorral, kus kodu ja lapsed kõik naise õlul. Vastutame koos. Nii on see olnud, kui olen kodune ema (mõlema esimese lapsega 1.5a ja nüüd kolmandaga 2a) ning ka siid kui juba olen olnud tööl tagasi. Mina muide toon finantsiliselt ka sama palju sisse oma tööga kui mees. Hoolduslehti võtame korda-mööda. Niiet oleme igati võrdsed ja tunneme üksteise tuge ja hoolimist seeläbi. 13 aastat …tehke järgi

#3883124:

#3883095:

Ahsoo, sa oled siis naisõiguslane. Sellistega on meestel raske suhet luua ja normaalsena hoida, sest nagu sinu kommentaarid elavalt kirjeldavad, on ainult naisõigused ja isegi toidu vaaritamine on ära märgitud kui teenus mehele eks, naine ise ei söö loomulikult. Mina ei ole kibestunud, minu jaoks on see tema elu kolmandal planeedil

Egoistliku mehega, kelle meelest pole naisel üldse mingit puhkuse vajadust ja kodutööd/lapsekantseldamine on naisel lihtsalt hobi, mis ei vääri äramärkimistki ja mis ei väsita, on jällegi naisel raske suhet normaalsena hoida.

Mille üle sa nii vihane oled? Kui on võimalus oma lapsega kodus kvaliteetaega nautida, siis kaalub see 1000x üle töölkäimise. Miks te ei hinda seda privileegi vaid kaklete, või miks te ei vaheta kohti ja ei lähe ise tööle, mees on lapsega kodus ja te tulete peale tööd koju ja jagate kodutööd siis võrdselt pooleks?

Teine küsimus on selles, miks sellest jaruata perekoolis kus teie mehed ei käi teid lugemas?

#3883116:

Aga see kodusolija saab ometi riigipoolt lausa palka kodus olemise eest. Kodus ei ole ülemust, kes käsutaks, kodus ei ole vaja olla täpne, kiire, alati hea suhtleja nagu peab tööl olema, keegi ei saa sind vallandada. See kes käib reaalselt töölt, tema ju väsib oma tööst rohkem ära, kui kodus olija

No aga siis võib öelda, et Eesti riigis on 40 tunnine töönädal ja naine saab Eesti riigilt palka selle 40 tunni eest, mis ta muidu (kui beebi poleks sündinud) käiks tööl. Mees saab tööandjalt palka ka selle 40 tunni eest, mis ta tööl viibib.

Ülejäänud aeg on nii mehel kui naisel vaba aeg, mille eest nad kumbki palka ei saa ja peavad ise jagama – kui palju kulutada kodutööde ja vajaduste tagamise peale ja kui palju siis on kummagi nö. “oma aeg”.

See on siis nn. tüüpjuhtum. Loomulikult võib olla igasugu tüüpilisest erinevaid variante, kus näit. mees on tööülesannetega koormatud rohkem kui 40 tundi (vastavalt jääb tal siis enda/pere vahel jagatavat vaba aega vähem).

#3883116:

kodus ei ole vaja olla täpne, kiire, alati hea suhtleja nagu peab tööl olema

Ahsoo. Et lastega kodus olev ema ei pea olema täpne, kiire ja hea suhtleja? Njah. Kui ma olnuks lastega ebatäpne, aeglane ja suhtluspuudega, siis oleks majas ülepäeviti keegi endale keeva vee kaela tõmmanud või aknast välja kukkunud, sest emme ei viitsinud olla tapne, hoolikas ja kiire. Lisaks veel ka näljas, sest kes see viitsib väikelast just siis toita, kui on söögiaeg ja laps süüa tahab…

#3883187:

#3883179:

#3883116:

Aga see kodusolija saab ometi riigipoolt lausa palka kodus olemise eest. Kodus ei ole ülemust, kes käsutaks, kodus ei ole vaja olla täpne, kiire, alati hea suhtleja nagu peab tööl olema, keegi ei saa sind vallandada. See kes käib reaalselt töölt, tema ju väsib oma tööst rohkem ära, kui kodus olija

No aga siis võib öelda, et Eesti riigis on 40 tunnine töönädal ja naine saab Eesti riigilt palka selle 40 tunni eest, mis ta muidu (kui beebi poleks sündinud) käiks tööl. Mees saab tööandjalt palka ka selle 40 tunni eest, mis ta tööl viibib.

Ülejäänud aeg on nii mehel kui naisel vaba aeg, mille eest nad kumbki palka ei saa ja peavad ise jagama – kui palju kulutada kodutööde ja vajaduste tagamise peale ja kui palju siis on kummagi nö. “oma aeg”.

See on siis nn. tüüpjuhtum. Loomulikult võib olla igasugu tüüpilisest erinevaid variante, kus näit. mees on tööülesannetega koormatud rohkem kui 40 tundi (vastavalt jääb tal siis enda/pere vahel jagatavat vaba aega vähem).

Sa võid lõputult seda kõike kokku fantaseerida. Siiksi, kui kaks inimest, kes on loonud suhte, saanud lapse ja ei suuda omavahel pereelu elada, siis sellele järgneb lahkuminek. Tähendab need kaks inimest ei sobinud omavahel kokku. Mingite õiguste tagaajamine ei muuda pereelu paremaks ega toimivaks, see tundub olema sinu enda mingi kiiks. Kas sul on olnud mingi ebaõiglane suhe, aga laiendada seda kõikidele suhetele on vale. Sa peaks selle teemaga pöörduma spetsialisti poole. Vastasel juhul toodad terve perekooli oma ebaõiglust täis.

Jah, niipalju olen nõus, kui TA ja tema mees ei suuda omavahel kokkuleppele jõuda, kuidas pereelu elada, siis võib neil tulla ka lahkuminek. Praeguse seisuga TA ilmselgelt rahul pole, mis edasi saab, leiavad mingi mõlema jaoks enam-vähemgi toimiva lahenduse või lähevad lahku – nende asi.

Aga edasi – mis mõttes “oma ebaõiglust” ja mismõttes mina peaks kuhugi pöörduma? TA algatas teema ja kurtis muret, mitte mina.

#3883251:

Sa tülitsed juba siin perekoolis lihtsalt niisama, mingit põhjust ei ole.

See oli mu ainus postitus selles teemas ja täna üldse.

Mul on sama vana laps, äkki oleme isegi samas beebigrupis. No mina sülgaks ka tuld ja tõrva kui mees poleks senini lapsega tegelema hakanud ja kodu kõik mulle kaela jätnud. Ja mis mõttes ei võtnud mees hoolduslehte lapsega!

TA lapse tähtaeg oli suve keskel ja on elementaarne et mees võtab suvel puhkust peale eeldatavat lapse tähtaeg. Minimaalselt 1 kuu lapse 4st elukuust olels pidanud olema mees praeguseks töölt puhkusel ja tegelema lapsega, koduga, suhtlema oma naisega. Kui ta seda puhkust ei võtnud või kui võttis ja selle aja arvutis oli. Kurat, minu mees magaks juba ammu rõdul või bussipeatuses. Naine tegeleb lapsega päeval ja öösel. Miinimumprogramm on, et mees annab isapuhkuse ajal naisele tunni uinakuks ja ülejäänud aja jooksul saavad ühise pingutusena laps hoitud ja söök tehtud, käed rüpes pole kumbki, kui pole just mõnus perekondlik kaisu-uinak.

Rääkige sotid selgeks. Proovi aru saada kas mees on varjatult vägivaldne ja seni varjas seda hästi, sel juhul hea et nüüdki välja tuli, aga parata pole midagi. Kui mees pole vägivaldne on võimalik leida abi. Rääkige selgeks kas ja kuidas ta ette kujutab elu lapsega, mis vanuses laps läheb hoidu ja kes toob ja viib ja haiguslehel on. Kas mehe ema käis tööl, kas mehe ema tegi kodus kõike üksi? Võibolla ta päriselt arvab et peale lapse sündi on naine ori. Või siis kui mehel on mingi muu probleem vaimse või füüsilise tervisega või üks kõik mis muud, seda annab parandada ühel või teisel moel. Minu mitte ideaalmees kipub kõiki elu muresid minu vastu suunatud passiiv-agressiivsusega välja elama. Oleme õppinud tegema kokkuleppeid kuidas peale sellist perioodi edasi minna (st tean et kui tal läheb üle, tuleb ta vabandusega ja on hea).

See on ikka imeline, kuidas osad naised suudavad mehest maalida mingi teovõimetu udu, kes kodus lihtsalt ei näe mitte midagi ning naine “oma” lapsega püüdku üldse madalat profiili hoida ja mitte oma olemasoluga ebamugavust tekitada. Samal ajal teeb see kõige lihtsamates argitoimingutes võimetu mees vastutusrikast tööd, millest taastumist eelnimetatud jälle oma eksistentsiga häirida ei tohi. Milleks sellise suhtumisega üldse pere luua, kui seal osaleda ei taha, on muidugi teadmata. Ilmselt on need samad mehed, kelle kohta siin tõsimeeli on väidetud, et mees ju ei tea enda sokkide või aluspükste numbrit ja kui naine teda ei riieta, siis käibki kümme aastat tagasi firma suvepäevadelt saadud kolm numbrit suurema särgiga.

Ausalt on kohe hea meel, et endal kodus täiskasvanud inimene, mitte lisalaps, kellele kõik kodused toimingud tohutu üllatusena tulevad.

Teemaalgataja osas loodan, et mehel on mingitlaadi šokk suurest elumuutusest, mida esimese lapse sünd on ja et ta siiski tuleb mõistusele tagasi. Nii pisikese lapse kõrvalt suuri elumuutvaid otsuseid veel tegema ei hakkaks, kui just pole tegu vägivalla või alkoholismiga vms.