Äkki peaks naised ka aasta jagu ajateenistuses olema, talvel metsas elama, külmas poris roomama jne, äkki siis tekib võrdlusmoment, mis tegelikult on elus raske. Praegu on raskused ikka nii laest võetud kui laest võetud, lihtsalt kehvad närvid ja ülemäärased emotsioonid. Kui kell 10 magama ei saa, siis on elu rikutud ja halb.
<p style=”text-align: left;”>Nojah, aga seal ajateenistuses hindavad mehed ju kõrgelt kamraadlust – et kamraad elab samuti seal metsas, roomab samuti külmas poris. Kui aga kaasajateenija, keda peeti heaks kamraadiks, ostub egoistlikult mugavaks selliks, kes püüab näiteks külmas poris roomamisest kõrvale nihverdada, ja “paneb tuima”, et teised seal roomavad – oi-oi kui pahaseks tema peale siis saadakse ja oi-oi kui halvasti temast kui inimesest siis arvama hakatakse! Ja kui ta hakkab mingit: “Aga vaadake asja helgemat poolt, ärge minge närvi, mis siis sellest on…” arendama – siis saadetakse ta pikalt!
Vaata, naine ootab samuti, et mees oleks peale lapse sündi ustav kamraad, kellega koos tulla läbi näiteks lapse närvilisest beebiaastast. Et mees ei püüaks “nahka hoida” ja ennast näit. rahutult vääksuvast beebist säästa (istudes arvuti taga ja “pannes tuima” ) – vaid aitaks ja toetaks nii nõu kui jõuga – asendaks vahel emmet beebi juures, süveneks lapse probleemidesse ja arengusse.
Kusjuures – asi pole siin mitte niivõrd ajas (et tööl käiv mees paratamatult ei saa veeta võrdselt aega beebi juures), vaid just suhtumises – et mees vähemalt sel ajal, kui ta on tööst vaba, süveneb lapse asjadesse ja püüab anda oma panust.
Et lapse 1. sünnipäeval emme ja issi saavad tõepoolest jagada oma mälestusi sellest aastast ja üheskoos rõõmustada: “Me läbisime selle närvilisevõitu beebi aasta KOOS, toetades teineteist!”
Mitte, et lapse 1. sünnipäeval on emme ühteaegu õnnelik (“Mu laps on nüüd suurem ja tublim”), aga teisalt ka nukker tunne: “Jah, ma olin tubli ja tugev – ma tulin sellest aastast läbi… Laps on kasvanud, temaga on kõik on hästi. Aga mees hüppas alt ära – kui ma enne lapse sündi arvasin, et mees on tore inimene – siis nüüd see beebiaasta näitas kätte, ega mees nii tore inimne ei olegi – mugav sell hoopis, kellele on kõige tähtsam, et tal endal oleks mugav.”
Kas lisaks “emmele” on ka “issil” õigust peale tööpäeva saada paar tundi puhkust või on tema roll sellel esimesel aastal peale 8-17 tööpäeva tulla koju, panna pesu pesema, teha korda köök, vaaritada õhtusöök, tõmmata tolmuimejaga, panna pesu kuivama, puhastada kassi kast, vannitada laps ning selle kõige käigus peab tal muidugi olema laps kõhukotis, et ema saaks puhata. Kas elu ei oleks lihtsam kui emme paneb pesu pesema ning kuivama, issi teeb õhtusöögi ja vahepeal saavad mõlemad 1-2h aega lapsest/tööst eraldi puhata?</p>
Lisaks tundub kahtlane, et selle pere puhul emme sinna esimese sünnipäeva eneseanalüüsini jõuab, sest tema ju lubas mehe koos lapsega maha jätta ning pühapäevaemaks hakata. Jutt käib nelja kuuse lapse vanematest ning kui teemaalgataja tõesti pani mehe valikul nii puusse, et sai printsi asemel shreki diivani siis on tõesti kahju aga pigem tema juttu lugedes tekib tunne, et naine ootab mehelt kõigega tegelemist, sest raseduse aegselt ei pidanud ta ju isegi prügikotti välja viima.