Esileht › Pereelu ja suhted › Mees muutus pärast lapse sündi kasutuks
Äkki peaks naised ka aasta jagu ajateenistuses olema, talvel metsas elama, külmas poris roomama jne, äkki siis tekib võrdlusmoment, mis tegelikult on elus raske.
Äkki peaks mehed ka tegema kõiki neid töid, mida naised teevad – näiteks töötama hooldajana dementsete vanadekodus? Miskipärast neid ei näe seal…
Öelge, käsi südemel need, kes beebiemmet “lihtsalt kehvades närvides ja ülemäärastes emotsioonides” süüditavad – kas teil ei tuleks pettumustunne peale, et mees ja issi laseb teil kui emmel rübeleda ning ise istub näiteks tuimalt arvutis (ja pärast istub rahulikult ja mõnusalt sööma)? Ei süvene absoluutselt lapse asjadesse?
Pluss see kirjeldus, kuidas naine üksi kompsud autosse vedas ja mees pärast näägutas, et tena pärast jäävad nad hiljaks.
Normaalses suhtes ei pea neid töid kirja panema või teisel osapoolel paluma teha, vaid kumbki osapool näeb ise ära mis on tehtud ning mis tegemata. Pole ime, et tänapäeval nii paljud suhted purunevad kui asju peab ette kirjutama kes mida tegema peab või üksteise vaba aja sooviga ei suudeta arvestada ilma vaba-aja graafikuta.
Teemaalgatajal oli enne normaalne suhe ja asjad saidki tehtud.
Nüüd tal enam ei ole normaalne suhe. Loe palun teemaalgataja juttu mõtrega. Teemaalgataja rabeleb kodutöid teha beebi kõrval üksinda, samal ajal kui mees on ninapidi ekraanis ja viitsi isegi asju autosse viia, kui on kusagile minek, rääkimata sellest, et ta viiks sinna autosse oma lapse. Mees ei märka prûgikotti ukse kõrval ega omaenda musti nõusid.
Kui nüüd nimekirjade koostamine oleks võimalus panna mees neid asju uuesti nägema, siis mis selles halba oleks? On selge, et ilma nimekirjadeta see suhe juba enam ei toimi.
Minu arvates peab igaüks enese eest ja järelt hoolt kandma – naise kohustus ei ole lapse sünni järel mehele roogasid vaaritada, tema sokke ja pükse lappida, särke triikida, kingi viksida, nõusid eest ja praade ette kanda – meil on 21 sajand.
Naine hoolitseb lisaks endale ka lapse vajaduste eest ja mees enese eest. Naine aitab meest, kui jaksu leiab. Mehele osutad teenindust samaväärselt, nagu tema sind toetab. Kui on kasutu, siis milleks tema pärast tõmmelda, hoia energia lapse kasvatamisele, tema järelt koristad (kuigi ma ei tea, mis segadust beebi tekitab) – mässud prügisse, riided masinasse, vaaritad püree ja pudru ja mängid-suhtled… See pole väga keeruline.
Meest sa ei sünnitanud vist…
… Kui mees ei aita asju autosse ja näägutab, jään järgmine kord koju lapsega, sest ei jaksa väljapool kodu seigelda beebi ja tema kompsudega. Mees uhkeldagu oma lapse ja toimiva pereeluga üksi siis külapeal.
Käin ainult oma pere ja sõbranna juures üksi(lapsega). Ma ei viitsi külas oma ideaalset pere show offida kui seda pole. Õigemini pole energiat selleks.
… Kui mees ei aita asju autosse ja näägutab, jään järgmine kord koju lapsega, sest ei jaksa väljapool kodu seigelda beebi ja tema kompsudega. Mees uhkeldagu oma lapse ja toimiva pereeluga üksi siis külapeal.
Käin ainult oma pere ja sõbranna juures üksi(lapsega). Ma ei viitsi külas oma ideaalset pere show offida kui seda pole. Õigemini pole energiat selleks.
Minu jaoks arusaamatu, miks alles järgmisel korral? Ma oleks juba seekord minemata jätnud, ilma küsimuseta.
Milleks sa see üks kord veel klouni rolli kandma pidid, ei saa aru.
Halenaljakas kuidas nendes teemades alati põlvkondade vahe alati nii selgelt välja joonistub. Noorem põlvkond väärtustab end, eeldab mehelt ausat panustamist jne, vanem põlvkond laseks (ja vist omal ajal lasigi) end kas või lõpmatuseni alandada, peaasi et mehe hais majas oleks.
No ma ei tea. Mina ja mu abikaasa 48/53 aastat vanad tänaseks ja kolme lapse vanemad (üks juba oma elu peal) – ilmselt siis sinu jaoks see vanem põlvkond vist.
Vaata meie titemajanduse ajal oli hoopis nii, et perre võeti täiskohaga lapsehoidja. Sai mu mees tulla ärireisidelt või kontorist nii, et ei pidanud tolmuimejaga möllama hakkama või kartuleid koorima. Ja mind ülla-ülla ei alandanud küll keegi, magasingi siis, kui tahtsin ja aega oli kõigeks piisavalt.
Mina jälle ei haaku üldse selle noorte põlvkonnaga, kus nui neljaks panustatakse võrdselt ja naine jumala eest, ise uhkust tundes, maksab pool kommunaalkuludest. Ning mees saabub peale pingelist tööpäeva ja peab hakkama salatit hakkima. Minu jaoks täiesti ulmeline ja sobimatu elukorraldus.
Mina jälle ei haaku üldse selle noorte põlvkonnaga, kus nui neljaks panustatakse võrdselt ja naine jumala eest, ise uhkust tundes, maksab pool kommunaalkuludest. Ning mees saabub peale pingelist tööpäeva ja peab hakkama salatit hakkima. Minu jaoks täiesti ulmeline ja sobimatu elukorraldus.
Ma küll ei saa aru, miks ei haaku ja mis siin hullu on, kui naisel on ka pingelised tööpäevad, siis ongi ju loogiline, et mees ka vahel salatit hakib vms, mitte ainult naine üksi ei raba. Kõigil pole ju majanduslikult võimalik koduabilist palgata. Kui on täiskohaga kokk-koduabiline palgatud, siis loogiline, et tema teebki need tööd. Kui naine on koduperenaine, siis ka on loogiline, et naine teeb põhilised majapidamistööd, aga ka siis peaks nädalavahetusel ikka teised ka mingil määral panustama. Lisaks siis see, et imikuga naine ei ole sama mis koduperenaine ja seal peaks ikka isa ka õla alla panema, kuigi käib tööl, kui tal just päris hullumeelne töögraafik ei ole.
No ma ei tea. Mina ja mu abikaasa 48/53 aastat vanad tänaseks ja kolme lapse vanemad (üks juba oma elu peal) – ilmselt siis sinu jaoks see vanem põlvkond vist. Vaata meie titemajanduse ajal oli hoopis nii, et perre võeti täiskohaga lapsehoidja. Sai mu mees tulla ärireisidelt või kontorist nii, et ei pidanud tolmuimejaga möllama hakkama või kartuleid koorima. Ja mind ülla-ülla ei alandanud küll keegi, magasingi siis, kui tahtsin ja aega oli kõigeks piisavalt. Mina jälle ei haaku üldse selle noorte põlvkonnaga, kus nui neljaks panustatakse võrdselt ja naine jumala eest, ise uhkust tundes, maksab pool kommunaalkuludest. Ning mees saabub peale pingelist tööpäeva ja peab hakkama salatit hakkima. Minu jaoks täiesti ulmeline ja sobimatu elukorraldus.
Räägib eluaegne koduproua ja elukutselt emme? Rikka mehe
No ma ei tea. Mina ja mu abikaasa 48/53 aastat vanad tänaseks ja kolme lapse vanemad (üks juba oma elu peal) – ilmselt siis sinu jaoks see vanem põlvkond vist. Vaata meie titemajanduse ajal oli hoopis nii, et perre võeti täiskohaga lapsehoidja. Sai mu mees tulla ärireisidelt või kontorist nii, et ei pidanud tolmuimejaga möllama hakkama või kartuleid koorima. Ja mind ülla-ülla ei alandanud küll keegi, magasingi siis, kui tahtsin ja aega oli kõigeks piisavalt. Mina jälle ei haaku üldse selle noorte põlvkonnaga, kus nui neljaks panustatakse võrdselt ja naine jumala eest, ise uhkust tundes, maksab pool kommunaalkuludest. Ning mees saabub peale pingelist tööpäeva ja peab hakkama salatit hakkima. Minu jaoks täiesti ulmeline ja sobimatu elukorraldus.
See rääkija ei tea midagi pingelistest tööpäevadest, räägib ilmselgelt eluaegne koduproua ja elukutselt emme. Tema ainuke saavutus oli hankida oamle rikas mees, kes naise elu kinni plekib. Omamoodi kadestamisväärne, aga jälle minu jaoks “ulmeline ja sobimatu elukorraldus”.
Teine pool mehe vabast ajast oleks siis mehe nö. oma aeg, kus ta kodu/beebiga hõivatud pole ja võib tõesti puhata kodus, minna trenni vms.See viimane ootus on minu arvates kõigiti õigustatud.
Just nimelt! Mõlemal lapsevanemal on õigus peale tööpäeva (kas siis kodus või kontoris) paariks tunniks jalad seinale visata ning kumbki pool ei saa eeldada, et teine pool peab 24/7 töötama.
Kahjuks sellest teemastki tuleb välja, et mõned ikkagi peavad õigeks, et puhkust saab ainult töölkäiv lapsevanem – kodus beebiga olemine on aga kodus olija “hobi” ning vaadaku, kuidas ise hakkama saab – mingit puhkeaega töölkäiv pool temale võimaldama (ehk u. poolt puhkeaega omal poolt lapse/majapidamise heaks kasutama) ei peagi.
Edasi läheb sageli nii, et see, kes jäeti vanemapuhkuse ajal puhkeajast nagu muuseas ilma, ka siis, kui vanemapuhkus otsa saab ja ta tööle tagasi läheb, kodus puhkeajast ilma. Tulevad lapsevanemad mõlemad töölt. Seejärel asub issi puhkama. Emme hakkab tegema kodutöid ja kantseldama lasteaiaealist last – sest, niikuinii, tema ongi neid töid kogu aeg teinud, tema teab lapseasju jne.
Aga see kodusolija saab ometi riigipoolt lausa palka kodus olemise eest. Kodus ei ole ülemust, kes käsutaks, kodus ei ole vaja olla täpne, kiire, alati hea suhtleja nagu peab tööl olema, keegi ei saa sind vallandada. See kes käib reaalselt töölt, tema ju väsib oma tööst rohkem ära, kui kodus olija Kui seda meest ei oleks, siis peaksite oma imikuga ju ikkagi üksi kodus olemas, kas te siis ka nagu heidate ette kuidas toad on sassis, mähkukott ootab uksel. Siin teemast ma loen koguaeg nagu naine ei osaleks üldse koduses elus, osalevad beebi ja mees. Naine ei söö, ta ei aja tube sassi, ta on koguaeg väsinud. Aga kas mees ei ole töölkäimisest väsinud, äkki ta tuleks töölt ära ja siis passite mõlemad kodus ja nimekirja alusel viite läbi kodutöid, aga kuskohast perele raha tuleb?
Riik maksab emapalka selleks, et ema ei käiks 40 tundi tööl, vaid oleks selle aja, mis enne tööle kulus, kodus lapsega. Riik ei maksa emapalka selleks, et ema 24/7 kõiki pereliikmeid orjaks. Emapalk on kompensatsioon tööl mitte käimise eest ja keegi meist ei käi ju enne lapse tundi 24/7 tööl.
Teine pool mehe vabast ajast oleks siis mehe nö. oma aeg, kus ta kodu/beebiga hõivatud pole ja võib tõesti puhata kodus, minna trenni vms.See viimane ootus on minu arvates kõigiti õigustatud.
Just nimelt! Mõlemal lapsevanemal on õigus peale tööpäeva (kas siis kodus või kontoris) paariks tunniks jalad seinale visata ning kumbki pool ei saa eeldada, et teine pool peab 24/7 töötama.
Kahjuks sellest teemastki tuleb välja, et mõned ikkagi peavad õigeks, et puhkust saab ainult töölkäiv lapsevanem – kodus beebiga olemine on aga kodus olija “hobi” ning vaadaku, kuidas ise hakkama saab – mingit puhkeaega töölkäiv pool temale võimaldama (ehk u. poolt puhkeaega omal poolt lapse/majapidamise heaks kasutama) ei peagi.
Edasi läheb sageli nii, et see, kes jäeti vanemapuhkuse ajal puhkeajast nagu muuseas ilma, ka siis, kui vanemapuhkus otsa saab ja ta tööle tagasi läheb, kodus puhkeajast ilma. Tulevad lapsevanemad mõlemad töölt. Seejärel asub issi puhkama. Emme hakkab tegema kodutöid ja kantseldama lasteaiaealist last – sest, niikuinii, tema ongi neid töid kogu aeg teinud, tema teab lapseasju jne.
Aga see kodusolija saab ometi riigipoolt lausa palka kodus olemise eest. Kodus ei ole ülemust, kes käsutaks, kodus ei ole vaja olla täpne, kiire, alati hea suhtleja nagu peab tööl olema, keegi ei saa sind vallandada. See kes käib reaalselt töölt, tema ju väsib oma tööst rohkem ära, kui kodus olija Kui seda meest ei oleks, siis peaksite oma imikuga ju ikkagi üksi kodus olemas, kas te siis ka nagu heidate ette kuidas toad on sassis, mähkukott ootab uksel. Siin teemast ma loen koguaeg nagu naine ei osaleks üldse koduses elus, osalevad beebi ja mees. Naine ei söö, ta ei aja tube sassi, ta on koguaeg väsinud. Aga kas mees ei ole töölkäimisest väsinud, äkki ta tuleks töölt ära ja siis passite mõlemad kodus ja nimekirja alusel viite läbi kodutöid, aga kuskohast perele raha tuleb?
Riik maksab emapalka selleks, et ema ei käiks 40 tundi tööl, vaid oleks selle aja, mis enne tööle kulus, kodus lapsega. Riik ei maksa emapalka selleks, et ema 24/7 kõiki pereliikmeid orjaks. Emapalk on kompensatsioon tööl mitte käimise eest ja keegi meist ei käi ju enne lapse tundi 24/7 tööl.
Raske mõista miks inimesed lapsi teevad, on valmis nende eest hoolitsema vaid 40 tundi nädalas ja ülejäänud ajal ajavad perekoolis oma õigusi taga. Õigel ajal õiget partnerit leida ei suutnud siis ei muutu see mees ka mitte tänitamise peale.
Halenaljakas kuidas nendes teemades alati põlvkondade vahe alati nii selgelt välja joonistub. Noorem põlvkond väärtustab end, eeldab mehelt ausat panustamist jne, vanem põlvkond laseks (ja vist omal ajal lasigi) end kas või lõpmatuseni alandada, peaasi et mehe hais majas oleks.
No ma ei tea. Mina ja mu abikaasa 48/53 aastat vanad tänaseks ja kolme lapse vanemad (üks juba oma elu peal) – ilmselt siis sinu jaoks see vanem põlvkond vist.
Vaata meie titemajanduse ajal oli hoopis nii, et perre võeti täiskohaga lapsehoidja. Sai mu mees tulla ärireisidelt või kontorist nii, et ei pidanud tolmuimejaga möllama hakkama või kartuleid koorima. Ja mind ülla-ülla ei alandanud küll keegi, magasingi siis, kui tahtsin ja aega oli kõigeks piisavalt.
Mina jälle ei haaku üldse selle noorte põlvkonnaga, kus nui neljaks panustatakse võrdselt ja naine jumala eest, ise uhkust tundes, maksab pool kommunaalkuludest. Ning mees saabub peale pingelist tööpäeva ja peab hakkama salatit hakkima. Minu jaoks täiesti ulmeline ja sobimatu elukorraldus.
Põlvkondade vaheline piir jookseb minu arvates emapalga eelsete ja praeguste beebidega perede vahelt.
Kui naisel polnud sissetulekut ja mees teenis üksi kuni naine beebiga kodus oli, siis oli tema palk toetus ja panus perele ning otseselt naisele. Naine vaaritas, triikis ja koristas ka mehe järelt, see oli tema vastu toetus mehele.
Kui saabus emapalk, pole ta mehe ülalpeetav sel ajal. Partnerid on võrdsemad ja mees ei toeta naist rahaliselt sel määral. Naine ei “võlgne” mehele praade ega muud kasimist (va laps) sel ajal.
Meestel on mingi eelmise sajandi refleks maanduda diivanil kui naine lapsega kodus on, aga kui naine panustab majanduslikult koju, perele ja lastele, tasub ka makse, kannab osaliselt endiselt mehele kuuluvat koormat, siis ärgu täisteenindust kodus oodaku vaid korjaku end diivanilt kokku ja minimaalselt enda eest ja järelt tuleb majapidamises korda pidada.
Kuni emapalk kestab ei ole kodune naine mehe ülalpeetav koduperenaine vaid oma sissetuleku ja rahalise panusega koduperenaine.
Õigel ajal õiget partnerit leida ei suutnud siis ei muutu see mees ka mitte tänitamise peale.
Eluaeg on lorusid mehi tänitamisega liigutama pandud end. Väsitav küll, aga mis parata. Tublim mees võtta? Aga tublimaid on vähe ja mis teha, kui juba lolli peaga võtsid sellise. Muidugi on selliseid supinahku, kes iialgi end ei liiguta ja kui liigutavad, siis nii, et pärast pead kõik üle tegema. Nii nagu on naisi, kes on liiga kontrollifriigid ja näägutavad juba näägutamise pärast ja õiendavad iga asja kallal nagunii. Need äärmuslikud näited tekitavad muidugi juba küsimuse, kas üksi poleks lihtsam. Aga kui tavaline keskklassi looder ja probleemi korral näägutaja, siis see kombinatsioon võib täitsa toimida, ei pea tormama unelmate printsi ja idülli otsima, laps kaenlas.
Raske mõista miks inimesed lapsi teevad, on valmis nende eest hoolitsema vaid 40 tundi nädalas ja ülejäänud ajal ajavad perekoolis oma õigusi taga. Õigel ajal õiget partnerit leida ei suutnud siis ei muutu see mees ka mitte tänitamise peale.
See küsimus võiks ju pigem meestele olla, et miks nad saavad lapsi, kui nad tegelikult laste eest hoolitseda ei soovi ja arvavad, et beebiga kodus olev naine peab ka nende nagu beebi eest hoolitsema. Üldjuhul ju naised ei jäta oma beebit hooletusse, kasvatatakse neist beebidest täiskasvanud. Isad hüppavad küll sageli alt ära. Muuseas, teemaalgataja elukaaslane tundus enne last igati hea valik olevat. Seda, et mees sellise muutuse läbi teeb, ei osanud ju teemaalgataja ette näha ja oma ebameeldivat avastust ta meiega jagama tuligi.
Raske mõista miks inimesed lapsi teevad, on valmis nende eest hoolitsema vaid 40 tundi nädalas ja ülejäänud ajal ajavad perekoolis oma õigusi taga. Õigel ajal õiget partnerit leida ei suutnud siis ei muutu see mees ka mitte tänitamise peale.
See küsimus võiks ju pigem meestele olla, et miks nad saavad lapsi, kui nad tegelikult laste eest hoolitseda ei soovi ja arvavad, et beebiga kodus olev naine peab ka nende nagu beebi eest hoolitsema. Üldjuhul ju naised ei jäta oma beebit hooletusse, kasvatatakse neist beebidest täiskasvanud. Isad hüppavad küll sageli alt ära. Muuseas, teemaalgataja elukaaslane tundus enne last igati hea valik olevat. Seda, et mees sellise muutuse läbi teeb, ei osanud ju teemaalgataja ette näha ja oma ebameeldivat avastust ta meiega jagama tuligi.
Naised ju näevad kellega nad koos elavad ja pere loovad jumala eest! Kui palju leidub mõtlema hakates neid paare, kus juba enne laste sündi oli näha, et mees oli jorss ning luuser, kuid naised tulevad siiski imestusest kurtma kui raske nende elu on ja kuidas mees kodus üldse ei aita.
Väga raske on uskuda, et teemaalgataja mees tegi 3-4 kuuga peale oma lapse sündi elus ja oma iseloomus täieliku kannapöörde ning otsustas hakata lödipüksiks kes millegagi hakkama ei saa. Jah- neid muutuseid tehakse kuid pigem siiski aastatega mitte nädalatega. Pigem kipub ikka sinna poole tõmbama, et teemaalgataja mees juba oli paras lödipüks enne lapse sündi ning teemaalgataja oli pimestatud millestki muust või siis pole see tubli mees praegu ka halvem kui enne vaid teemaalgataja on peale lapse sündi segi keeranud ning nüüd ootab, et tema ei pea peale lapse eest hoolitsemise 40 tundi nädalas muud tegema ja kohe kui mees jõuab koju on mees koduori ja tema ei pea prügikottigi välja viima.
Raske mõista miks inimesed lapsi teevad, on valmis nende eest hoolitsema vaid 40 tundi nädalas ja ülejäänud ajal ajavad perekoolis oma õigusi taga. Õigel ajal õiget partnerit leida ei suutnud siis ei muutu see mees ka mitte tänitamise peale.
See küsimus võiks ju pigem meestele olla, et miks nad saavad lapsi, kui nad tegelikult laste eest hoolitseda ei soovi ja arvavad, et beebiga kodus olev naine peab ka nende nagu beebi eest hoolitsema. Üldjuhul ju naised ei jäta oma beebit hooletusse, kasvatatakse neist beebidest täiskasvanud. Isad hüppavad küll sageli alt ära. Muuseas, teemaalgataja elukaaslane tundus enne last igati hea valik olevat. Seda, et mees sellise muutuse läbi teeb, ei osanud ju teemaalgataja ette näha ja oma ebameeldivat avastust ta meiega jagama tuligi.
Mehed ei saagi lapsi. Naised saavad.
No ma ei tea. Mina ja mu abikaasa 48/53 aastat vanad tänaseks ja kolme lapse vanemad (üks juba oma elu peal) – ilmselt siis sinu jaoks see vanem põlvkond vist. Vaata meie titemajanduse ajal oli hoopis nii, et perre võeti täiskohaga lapsehoidja. Sai mu mees tulla ärireisidelt või kontorist nii, et ei pidanud tolmuimejaga möllama hakkama või kartuleid koorima. Ja mind ülla-ülla ei alandanud küll keegi, magasingi siis, kui tahtsin ja aega oli kõigeks piisavalt. Mina jälle ei haaku üldse selle noorte põlvkonnaga, kus nui neljaks panustatakse võrdselt ja naine jumala eest, ise uhkust tundes, maksab pool kommunaalkuludest. Ning mees saabub peale pingelist tööpäeva ja peab hakkama salatit hakkima. Minu jaoks täiesti ulmeline ja sobimatu elukorraldus.
Kas sina ise siis oled kodune? Või sinu arvates on normaalne, et mõlemad käivad täiskohaga tööl, aga naise tööpäev jätkub koju jõudes süüa tehes ja teisi kodutöid vorpides? Kui ütled, et söögitegu on majapidaja töö, siis tõttöelda ma küll ei kujutaks ette, et mul iga päev keegi võõras inimene elamises istuks ja õhtusööki vaaritaks.
Sa ju ikka saad ka sellest aru, et keskmine Eesti inimene teenib keskmist palka, mis tähendab, et igapäevane koduabiline elamises on mõeldamatu. Ja enamusele see ilmselt ei meeldikski ka juhul, kui see on rahaliselt võimalik.
Kui me räägime veel keskmisest Eesti inimesest, kes käib tavaliselt tööl, keskpärase palgaga, tavapikkuse tööpäevaga, siis peaks ta olema võimeline ka pärast tööpäeva tegema elementaarsed kodused tööd, nagu seda on näites söögi tegemine jmt. Ja üsna loogiline sel juhul, et nii mees kui ka naine panustavad selles osas võrdselt. Mitte ei ole see vaid ühe poole kohustus.
No tegelikult on 4 kuud ju lühike aeg uue elukorraldusega harjumiseks. Kõik ei ole veel paika loksunud. Been there, done that. Su enda hormoonid ei ole veel paigas. Sinul on järsku palju vähem aega iseendale. Ära lase sellel ennast kanda, see teid ei aita. Proovi ka igapäeva toimetuste kõrvalt märgata seda miks te üldse lapse saite ja ära tõmble üle. Kui kodu on enam-vähem ok ja kõhud täis, siis see ongi ok. Ei pea kõik olema täiuslik. Ka isaks olemist õpitakse. Kui ta ei suuda ise vannivett beebile panna, siis proovi teda julgustada, et ta teeb kõik õigesti.
Ma saan su frustratsioonist aru, aga su luup on vale koha peal. Proovi pigem teadlikult vaadata, mida ta hästi teeb, mitte mida ei tee. Ja ei pea ju kohe tüliga neid asju lahendama. Rääkige normaalselt ja anna teile aega. Mul on kolm last ja peale esimest oli meil mingi sarnane seis. See on lihtsalt väsimus, uus elu ja kõik muutused kokku. Mõlemale muide, ka mehele. Aga kui ise vabamalt võtta, siis loksub mõne aja pärast kõik paika ja mine tea, vast saate veelgi lapsi ????
Miks osad siin kommenteerivad, et naine peab rahulikult võtma ja kannatlik olema ja mehel on uus olukord ja naine võiks mõistvalt suhtuda ja kannatlikult mehega rääkida? Mees ei ole ju ometi laps? Ta ju näeb ja tajub, et olukord on muutunud, et naisel on rohkem tegemist kui enne ja ööd jäävad napiks ning oma aega polegi. Miks mitte niipidi, et mees räägib naisega rahulikult ja teeb ettepaneku kodutöid kuidagi jagada ja on kannatlik ning mõistlik? Mõlemad said lapsevanemaks, mõlema jaoks on uus olukord, mõlemad peaks vastutustundlikult käituma, mõlemad peaks panustama ja üks ei peaks teisele seda ütlema ega meelde tuletama, vaid see võiks olla enesestmõistetav.
Miks mitte niipidi, et mees räägib naisega rahulikult ja teeb ettepaneku kodutöid kuidagi jagada ja on kannatlik ning mõistlik?
Kuidas seda sulle selgitada. Ütleme, et teie pere auto läks rikki ja mees, kes ei ole mingi automehhaanik, teeb kapoti lahti ja hakkab seal toimetama. Toimetab tunni. Kas sa siis kargad ligi ja teed ettepaneku, et valad jahutusvedelikku juurde ja natuke pingutad seda polti siin ja tood number 9 võtme?
No ei ju.
Mees sel juhul kommunikeerib sulle, et palun hoia siit ja too see. Sinu sekeldamisest on seal vähe abi.
Lastega sama. Mehed üldiselt ei tea imikutest suur midagi, palju vähem kui esmasünnitanud naised. Seega naised – tehke suu lahti ja öelge, et palun nüüd tee seda ja too toda. Ja siis võta laps ja tee temaga seda, vat nii (vannita või kiiguta vms) ja jätka nii 20 minutit.
Mida teha. Ta lihtsalt ei oska. Hakkab oskama, aga enne peab teda õpetama nagu oma last 🙂 Ja mitte närvi minema.
Meil on mitmeid lapsi ja iga lapsega pidin mehega uuesti üle rääkima, mida ma sellises vanuses lapse puhul temalt ootan. Ja siis tegi ta seda meelsasti, näiteks kahe viimase lapsega ma ei vahetanud pärast lapse 3. elunädalat üle 20 mähkme, sest mees uhkusega tegi seda. Aga meeldetuletamist alguses ikka vajas, et kus on mähkmed ja kuhu visata ja nüüd palun aita.
Olge meestega viisakad. Te ise ei tea ka kõike, selgitage siis neile.
Miks mitte niipidi, et mees räägib naisega rahulikult ja teeb ettepaneku kodutöid kuidagi jagada ja on kannatlik ning mõistlik?
Kuidas seda sulle selgitada. Ütleme, et teie pere auto läks rikki ja mees, kes ei ole mingi automehhaanik, teeb kapoti lahti ja hakkab seal toimetama. Toimetab tunni. Kas sa siis kargad ligi ja teed ettepaneku, et valad jahutusvedelikku juurde ja natuke pingutad seda polti siin ja tood number 9 võtme?
No ei ju.
Mees sel juhul kommunikeerib sulle, et palun hoia siit ja too see. Sinu sekeldamisest on seal vähe abi.
Lastega sama. Mehed üldiselt ei tea imikutest suur midagi, palju vähem kui esmasünnitanud naised. Seega naised – tehke suu lahti ja öelge, et palun nüüd tee seda ja too toda. Ja siis võta laps ja tee temaga seda, vat nii (vannita või kiiguta vms) ja jätka nii 20 minutit.
Mida teha. Ta lihtsalt ei oska. Hakkab oskama, aga enne peab teda õpetama nagu oma last ???? Ja mitte närvi minema.
Meil on mitmeid lapsi ja iga lapsega pidin mehega uuesti üle rääkima, mida ma sellises vanuses lapse puhul temalt ootan. Ja siis tegi ta seda meelsasti, näiteks kahe viimase lapsega ma ei vahetanud pärast lapse 3. elunädalat üle 20 mähkme, sest mees uhkusega tegi seda. Aga meeldetuletamist alguses ikka vajas, et kus on mähkmed ja kuhu visata ja nüüd palun aita.
Olge meestega viisakad. Te ise ei tea ka kõike, selgitage siis neile.
Lapsega seonduv on jah uus. Pesumasina käivitamine ja kartuli koorimine käivad ka peale sünnitust sama moodi nagu vanasti.
Ei pea ainult naine kannatlikult võtmaja rahulik olema. Aga…naine on emaks saanud, mis mõjutab teda füüsiliselt juba nii palju, et paratamatult on ta rohkem mõjutatud kui mees. Naistel tuleb siis see instinkt, et kõik peab lapse jaoks olema ideaalne. Kodu peab olema ideaalne, söök peab olema tehtud – et mis ema ma siis olen kui ma sellega hakkama ei saa, laps ju vajab hästi toimivat kodu ja kõik teised ju saavad jne. Tegelikult pole vastsündinul sooja ega külma kas nõud on pestud või tervislik õhtusöök valmistatud. Naine aga tahab teha kõik, aga ei jõua ning tunneb ennast läbikukkunud emana. Ema roll ju alles algas ja juba on kõik sassis ja vale, mis siis edasi veel saab. Tegelikult on kõige õigem lihtsalt olla kolmekesi koos ja saadagi aru, et ei pea kõike jõudma. Vahtige kolmekesi lakke ja nautige seda esimest magusvalusat aega, mis kunagi tagasi ei tule. Kodu ei kukku kokku, kunagi saavad k nõud pestud ja mees ei tundu enam jobu.
Ma ei viitsi teiste komme lugeda, aga oled omale laisa loru saanud. Ta algul viitsis seda lihtsalt varjata.
Kui mees elaks üksi, peaks ka pärast tööpäeva koristama, oma pesud masinasse ja kappi saama ning toidu lauale, seega asugu heaga tegudele, kooselus saab poole vaevaga – ABIelu seda tähendabki (olenemata sõrmustest ja lubadustest).
Ja kui ta aru ei saa, siis teed päeval osad tööd ja osad jätad talle õhtuks.. Full service tuleb ära jätta esimesel võimalusel, muidu ta ei saa aru, et mis sul viga on – kõik ju toimib.
Lapsega seonduv on jah uus. Pesumasina käivitamine ja kartuli koorimine käivad ka peale sünnitust sama moodi nagu vanasti.
Ei. Pesumasinat käivitatakse oluliselt sagedamini ja ilus oleks seda mehele öelda, et kallis, me peame nüüd iga päev pesu pesema, kas sa palun paneksid praegu masina käima ja ehk saad sa selle töö enda peale võtta?
Ka kartulite koorimine toimub pärast lapse sündi teistel aegadel ja isegi teistes kogustes – kuidas ema taastub.
Mehed ei ole selgeltnägijad. Öelge neile. Ainult sel juhul saate loota, et ka nemad ütlevad teile, kui midagi vajavad (näiteks pooltundi kahekesi), mitte ei kogu salaja viha või solvumist.
Kui mees elaks üksi, peaks ka pärast tööpäeva koristama, oma pesud masinasse ja kappi saama ning toidu lauale, seega asugu heaga tegudele, kooselus saab poole vaevaga – ABIelu seda tähendabki (olenemata sõrmustest ja lubadustest).
Miks peaks üksielav inimene peale tööpäeva koristama? Kes tal selle elamise segi ajab tema tööloleku ajal?
Kui ma üksi elasin, koristasin kord nädalas (tolmuvõtt, põrandapesu jne) siis pesin ka nädala nõud. Eriti palju neid ei tekkinudki, sest enamasti sõin poest ostetud valmistoitu otse karbist.
Praegu on mul pere, lapsed juba teismelised, aga ka praegu ei korista keegi meist iga päev ja peale tööpäeva lõppu kohe kindlasti mitte. Ikka vabal päeval (kui just muud põnevamat teha pole 😉 Kui lapsed väikesed olid, kasutasin nende magamisaega ka ise magamiseks, mitte ei tormanud kodutöid tegema. Ja mitte midagi hirmsat ei juhtunud, ausõna! Kellegi und ei seganud mõni tolmurull diivani all või must taldrik kraanikausis..
Nõusid peseb nüüd masin, aga süüa ei tee me ikkagi iga päev vaid ostame suht palju valmistoitu, tellime pitsat või teemegi õhtuks sooje võileibu vms
Ma lihtsalt ei saa aru inimestest, kes ise enda elu keeruliseks elavad iga tolmukübet lapiga taga ajades, pidevalt süüa vaaritades jne. Elus on palju muudki huvitavat teha kui mingid müstilised kodutööd!
Kellegi und ei seganud mõni tolmurull diivani all või must taldrik kraanikausis..
Nõusid peseb nüüd masin, aga süüa ei tee me ikkagi iga päev vaid ostame suht palju valmistoitu, tellime pitsat või teemegi õhtuks sooje võileibu vms
Ma lihtsalt ei saa aru inimestest, kes ise enda elu keeruliseks elavad iga tolmukübet lapiga taga ajades, pidevalt süüa vaaritades jne. Elus on palju muudki huvitavat teha kui mingid müstilised kodutööd!
Tervislikust toitumisest oled kuulnud? Mõni inimene päriselt ka tahab süüa korralikku toitu ja ammugi, et ta lapsed sööksid head toitu, mitte valmisrämpsu.
Tervislikust toitumisest oled kuulnud? Mõni inimene päriselt ka tahab süüa korralikku toitu ja ammugi, et ta lapsed sööksid head toitu, mitte valmisrämpsu.
Korraliku juurvilja-lihahautise valmistamiseks läheb ca 40 min, juures ei pea passima. 10 minutiga max hakid ka salati ja viilutad salaami. Palu oma mehel osta endale normaalne köögivarustus, multikeetja ja nuga näiteks.
Mul teine abielu.
esimene mees lasi mul peale synnitust mitu ndl voodis pikali olla, soitis oosel turvahälliga ringi , vahetas mul isegi sidemeid kui ma pysti seista ei suutnud, tõstis mu potile ja vanni.
teine mees on samasugune lõvimees. Ehitas yksi maja ja ei lasknud mul isegi hekki rasedana pygada. Syya tegi enamasti ise, terve maja ahjud kyttis ise. Nyyd laps tulemas, ytles kohe et kui ma piima pudelisse orgunnin, siis voib ta lapsega koik muu ise ara teha ja ma võin peole minna.
ja nyyd loen siin kuidas te äpusid ja lorusid õigustate. Noorele emale on laps sama uus asi kui isale. Lapse ja kodu eest peavad molemad vordselt hoolitsema, ammugi ei pea naine lisaks lapsele veel meest kui suurt titte teenindama.
kui te selliseid meesäpusid õigustate ja nende eest asjad ara teete, siis kujundategi endale saamatu elukaaslase ja saate uhke olla, kui kõva kangelasnaine te olete. Paraku sellised kooselud sussmeestega pikalt ei pysi, sest sellistes pole midagi imetlusvâärset ega tugevat ja te ise otsite uue. Voi kirute sobrannale ja emale rasket elu
Lõvimehel siis eraldi teema, et naine on laisk ja loru ????.
Nali naljaks, seda võibki kangutama jääda. Igaühele oma, kodud ei toimi ühtviisi. Point ongi selles, et pole mõtet ka kodus seda pidevat võimuvõitlust pidada – kes teeb rohkem, kes teeb vähem. Mis sobib ühele, ei sobi teisele. Koos peab asi toimima ja nii on.
Esileht › Pereelu ja suhted › Mees muutus pärast lapse sündi kasutuks
