Halenaljakas kuidas nendes teemades alati põlvkondade vahe alati nii selgelt välja joonistub. Noorem põlvkond väärtustab end, eeldab mehelt ausat panustamist jne, vanem põlvkond laseks (ja vist omal ajal lasigi) end kas või lõpmatuseni alandada, peaasi et mehe hais majas oleks.
No ma ei tea. Mina ja mu abikaasa 48/53 aastat vanad tänaseks ja kolme lapse vanemad (üks juba oma elu peal) – ilmselt siis sinu jaoks see vanem põlvkond vist.
Vaata meie titemajanduse ajal oli hoopis nii, et perre võeti täiskohaga lapsehoidja. Sai mu mees tulla ärireisidelt või kontorist nii, et ei pidanud tolmuimejaga möllama hakkama või kartuleid koorima. Ja mind ülla-ülla ei alandanud küll keegi, magasingi siis, kui tahtsin ja aega oli kõigeks piisavalt.
Mina jälle ei haaku üldse selle noorte põlvkonnaga, kus nui neljaks panustatakse võrdselt ja naine jumala eest, ise uhkust tundes, maksab pool kommunaalkuludest. Ning mees saabub peale pingelist tööpäeva ja peab hakkama salatit hakkima. Minu jaoks täiesti ulmeline ja sobimatu elukorraldus.
Põlvkondade vaheline piir jookseb minu arvates emapalga eelsete ja praeguste beebidega perede vahelt.
Kui naisel polnud sissetulekut ja mees teenis üksi kuni naine beebiga kodus oli, siis oli tema palk toetus ja panus perele ning otseselt naisele. Naine vaaritas, triikis ja koristas ka mehe järelt, see oli tema vastu toetus mehele.
Kui saabus emapalk, pole ta mehe ülalpeetav sel ajal. Partnerid on võrdsemad ja mees ei toeta naist rahaliselt sel määral. Naine ei “võlgne” mehele praade ega muud kasimist (va laps) sel ajal.
Meestel on mingi eelmise sajandi refleks maanduda diivanil kui naine lapsega kodus on, aga kui naine panustab majanduslikult koju, perele ja lastele, tasub ka makse, kannab osaliselt endiselt mehele kuuluvat koormat, siis ärgu täisteenindust kodus oodaku vaid korjaku end diivanilt kokku ja minimaalselt enda eest ja järelt tuleb majapidamises korda pidada.
Kuni emapalk kestab ei ole kodune naine mehe ülalpeetav koduperenaine vaid oma sissetuleku ja rahalise panusega koduperenaine.