Ta tunnistabki, et oli alguses suht kehv isa, ja oleks võinud juhtuda sama nagu teemaalgatajal, et närv ei pea vastu ja mees visatakse välja. Õnneks neil nii ei läinud. Selleks ka see artikkel, et olge ometi kannatlikumad, ei tule kõik nii iseenesest. Ärge lõhkuge peret, kõik võib tasapisi laabuda.
[/quote]
Asi on väga erinevas suhtumises, kui Sul on tahe aidata, toetada, teha, aga sa ei oska, oled ebakindel ja isegi hädas.
Või sa oled üleolev, ükskõikne.
Osades suhetes on esimene var. kus mõlemad on seesmiselt hädas veidi (beebiga), aga tahavad seda olukorda lahendada, nad loodavad, et läheb paremaks ja hoolivad südames osapooltest nii palju, et see ületab enda ebamugavustunde. Nad ei suudaks lähedast hätta jätta reaalselt.
Elus on neid hetki tegelikult igapäevaselt, sa teed palju ebamugavaid, tüütuid, ka vastikuid asju, osasid ei oska, ikkagi teed, ja proovid, sest loodad, et homme on sellest parem, mugavam. Sa õpid sellest, arened ja muutud tugevamaks ja enesekindlamaks, kuni uued ja tundmatud asjad, või vastikud on juba lihtsad ja kukepead.
Nii käituvad arenemisvõimelised, aga on ka neid, kes ebamugavust tundes viskavad püssi põõsasse, jorr tuleb peale, midagi tundmatut proovida ei taha, hakkamasaamise, õppimise ees on hirm… Nad ei õpigi elus eriti, kalpsavad siia-sinna. Nad proovivad ka kuidagi ära elada.