Abikaasa käitub kodus nagu korterikaaslne. Esimesed 2a ta selline polnud. Koos oleme olnud 8a. Nüüd ta ei tee koplimente, ei pane tähele isegi mu kaalualandamist. Karjub pidevalt minu ja vahel ka laste peale. Kõiges olen mina süüdi. Kõik häirib. Väga närviline on. Töötab Soomes ja enamus ajast ongi seal. Seksi huvi tal samuti enam pole. Kas see võibki nii jääda või tal lihtsalt depressioon?
0
-18
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu
03.02.2023 15:37
Et siis 6 aastat on mees nii käitunud juba? Kavatsed veel 6 aastat temaga koos elada?
Abikaasa käitub kodus nagu korterikaaslne. Esimesed 2a ta selline polnud. Koos oleme olnud 8a.
Nüüd ta ei tee koplimente, ei pane tähele isegi mu kaalualandamist. Karjub pidevalt minu ja vahel ka laste peale. Kõiges olen mina süüdi. Kõik häirib. Väga närviline on. Töötab Soomes ja enamus ajast ongi seal. Seksi huvi tal samuti enam pole. Kas see võibki nii jääda või tal lihtsalt depressioon?
Tal on ju teine naine Soomes. Enamusel kalevipoegadel on aga naised ei taha uskuda. Paljudel naistel on muidugi kodumaal ka “majasõber”
Abikaasa käitub kodus nagu korterikaaslne. Esimesed 2a ta selline polnud. Koos oleme olnud 8a.
Nüüd ta ei tee koplimente, ei pane tähele isegi mu kaalualandamist. Karjub pidevalt minu ja vahel ka laste peale. Kõiges olen mina süüdi. Kõik häirib. Väga närviline on. Töötab Soomes ja enamus ajast ongi seal. Seksi huvi tal samuti enam pole. Kas see võibki nii jääda või tal lihtsalt depressioon?
Tal on ju teine naine Soomes. Enamusel kalevipoegadel on aga naised ei taha uskuda. Paljudel naistel on muidugi kodumaal ka “majasõber”
Kas rahulolev kahenaisepidaja käiks Eestis karjumas, oleks jube närviline, rahulolematu?
No võibolla küsid oma mehe käest seda? Kas üldse ei istu koos maha ja ei räägi üksteisega, kui tekib midagi, mis häirib. Ma ei saa sellistest suhetest aru ja eks sellised suhted võivad ka kiirelt puruneda.
Abikaasa käitub kodus nagu korterikaaslne. Esimesed 2a ta selline polnud. Koos oleme olnud 8a.
Nüüd ta ei tee koplimente, ei pane tähele isegi mu kaalualandamist. Karjub pidevalt minu ja vahel ka laste peale. Kõiges olen mina süüdi. Kõik häirib. Väga närviline on. Töötab Soomes ja enamus ajast ongi seal. Seksi huvi tal samuti enam pole. Kas see võibki nii jääda või tal lihtsalt depressioon?
Tal on ju teine naine Soomes. Enamusel kalevipoegadel on aga naised ei taha uskuda. Paljudel naistel on muidugi kodumaal ka “majasõber”
Kas rahulolev kahenaisepidaja käiks Eestis karjumas, oleks jube närviline, rahulolematu?
Jah käiks, sest elu sunnib. Tüüp ei julge tõde öelda.
Kui mu korterikaaslane mu peale karjuks, siis ma viskaks ta välja.
Tegelikult ei saa. Oletame, et oled kõrgkoolis või kutsekoolis õppiv noor inimene, kellele ei meeldi toanaaber. Sa ei saa teda lihtsalt välja tõsta, sest sulle ei meeldi. Ka enda lepingu üles ütlemisel pead ette teavitama ja koristama kõik ära.
Abikaasa käitub kodus nagu korterikaaslne. Esimesed 2a ta selline polnud.
Võibolla on tegemist on mehega, kes on tore ainult armumisperioodil. Kui aga armimine üle läheb ja algab rutiin, siis muutub suhe talle tüütuks ja tore enam ei olda. Teemalgataja mainis, et mees oli tore esimesed 2 aastat, nii et selles mõttes klapib. Nüüd, peale 8a, on armunumine ja uudsus ammu minevik. Lisaks võib mees Soomes elades olla koos perega elamisest täiesti võõrdunud, harjunud elama üksi. Perest puudust tegelikult ei tunne. Kui lühikeseks ajaks koju tuleb, ei tunne ennast perega koos olles mugavalt, kõik ajab närvi. Kuid selget lõppu teha mingipärast ei taha – kas ei julge kujunenud olukorda iseendale/naisele tunnistada või hirmutab elumuutus vms. Seega siis maandab pingeid närveldades ja süüdistades.
Ikkagi peaks rääkima saama ja kokku leppima, mis edasi. Kas lahutatakse see abielu ja mõlemad võivad eluga nö. edasi minna. Või siis lepitakse kokku, et abielu jääb, aga mees käib kodus harva ja siis veedetakse need päevad nagu rahulikult nagu õde-vend ja tundeid teineteiselt enam ei oodata – kui niimoodi oleks avameelselt kokku lepitud, oleks võibolla rahulikum, närveldamist vähem.
Kunagi nõuka ajal olid meil kalevipoegade, asemel meremehed. Ka minu pere sõpruskonnas olid mõned madrused ja nende naised olid jumala hädas, kui mehed maale said. Paar päeva oli tore aga siis viskas üle.
Mis suhe see on? Mis pere?
Loodetavasti oeab teid rahaliselt üleval siis vähemalt, muidu küll arusaamatu, miks hoida end sellise “suhte” vangis.
Ilmselt pole tegu ka ajutise olukorraga. Näha ju, et teie suhe ei pea vastu sellisele lahusolekile. Minu meelest on kaks varianti – kas leida võimalused ikka päriselt koos elada või minna laiali.
Kas on olnud kõrvalsuhteid? mõlemal? Lahku, seda ei paranda miski! Kas on haigeks ennast töötanud? Mis oli perest eemal töötamise eesmärk? Kas tahab koju tagasi tulla? Sa ise töötad? Kui suhtes on valetamist ja petmist, siis on lahkuminek ees.
Küsi endalt, et mis põhjustaks sinul sellise olukorra, et sa karjuks laste ja oma mehe peale, nad ainult ärritaks sind, kõik teised on sinu hädades ja meeleoludes süüdi,seksi ei taha enam oma kaaslasega, suhelda ei taha, probleeme ei tunnista.
Ja siis seda, et kas see läheks ise lihtsalt üle, see seisund.
Ma kahtlustan, et kui see on kestnud 6 aastat, siis ei see ei lähe enam üle, ei iseenesest ega muud moodi.
Nüüd ta ei tee koplimente, ei pane tähele isegi mu kaalualandamist. Karjub pidevalt minu ja vahel ka laste peale. Kõiges olen mina süüdi. Kõik häirib. Väga närviline on. Töötab Soomes ja enamus ajast ongi seal. Seksi huvi tal samuti enam pole.
Tal on ilmselgelt teine. Kui ikka seksi ka enam ei taha, siis on tal keegi, keda panna. Või oled tõesti veel ikka suures ülekaalus vaatamata alla võtmisele ja pole mehele sugugi atraktiivne enam? Pigem ikka, et tal on teine. Siis nad on närvilised ja seksi ei taha, aga peret jätta ka ei taha. See uus võib ise ka olla pereinimene ja sellepärast pole mehel mõtet oma perest veel loobuda. Siis närvitseb kodus ja ei seksi.
Su mees on lihtsalt liiga arg, et ise suhe ära lõpetada, sellepärast käib ja naaksub ja loodab, et sul üle viskab ja sa ta ise maha jätad, siis ta saab rahus oma eluga edasi minna ja ei tunne süümekaid.
Harju mõttega, et tõenäoliselt on mehel Soomes uus naine ja võimalik, et ka laps(ed). See “lihtsalt depressioon” kipub sageli just nendel meestel tekkima, kes end kahe naise vahel jagada üritavad ja tõde tunnistada ei julge.
Mida mees Eestis olles teeb, kas tegeleb ka lastega, käite koos väljas vms? Vöi siis külastab vanemaid, suhtleb sõpradega ja ülejäänud aja lihtsalt istub porisedes/inisedes toas? Karta on, et pikemas plaanis teie ühisest elust enam suurt midagi välja ei tule – mees ei naudi Eestis kodus käimist ja sina ning lapsed võtate tema tulekut kui kohustust need päevad ära kannatada.
Abikaasa käitub kodus nagu korterikaaslne. Esimesed 2a ta selline polnud. Koos oleme olnud 8a.
Nüüd ta ei tee koplimente, ei pane tähele isegi mu kaalualandamist. Karjub pidevalt minu ja vahel ka laste peale.
Korterikaaslasest ootakski, et ta ei hakkaks kaalust rääkima. Kui karjuma hakkab, kolib välja tema või mina.
Mida mees Eestis olles teeb, kas tegeleb ka lastega, käite koos väljas vms?
Mina küsiks hoopis sedapidi, et kui tihti te lastega tal Soomes külas käite ja kas ta seal viib teid oma sõpradega vabalt kokku? Ausalt öeldes lõhnab tugevalt selle järele, et tal on seal teine elu (mis on ka loogiline, arvestades, et ta kolm nädalat järjest kohapeal on).
Miks sa temaga endiselt abielus tahad olla kui suhtel suhte tunnuseid enam ammu ei ole?
Kas te ise kommenteerijad ja teemaalgataja suudaksite elada sellist elu? Kolm nädalat kuust võõrsil, pidev laeva või lennukiga reisimine kodumaale, kus pereelu on võõras teema. Koju saabumine peaks olema puhkus, aga vastas on naine ja lapsed oma ootustega. Hinnad on tõusnud ja Soome ning Skandinaavia palgad pole ka enam mingi raha. Stress ja depressioon on sellise elu nimi.
Ka minu abikaasa elab nii, aga ma vähemalt mõistan teda, ka tema on olnud vahel närviline, see on sellise elu hind. Kui mind sunniks keegi iga kuu tuhandeid kilomeetreid koju rändama, vahetaksin töökohta kohe, aga seda ma mehele öelda ei saa, tema erialal pole kodumaal palju valikut ning paraku olen ka ise harjunud eraldi elama.
