Palun teie kogemusi, kas teil on meeste hulgas neurootikuid? Kuidas nendega kõige paremini läbi saada ja millega peaks arvestama, et neil ei tekkiks tunne, et neid survestatakse?
Kui inimene on haige, siis ta on haige. Neurootikuga saab suhelda ainult siis kui ta tunnistab ja teadvustab oma haigust ja teeb kõik endast sõltuva, et haigusest paraneda. KUi hakkad arvestama, siis arvesta sellega, et elad nagu üksi, aga pead arvestama kellegagi, kes sinuga ei arvesta. Tema sinusse klammerdub ja kontrollib, sina ei või temalt mitte midagi isegi mitte paluda. Kõik, mis palud on tema jaoks vägivald. Ehk siis koduses elus on kõik sinu kanda + heaolu tagamine mehele + mehe pidev kontroll kõiges, mida teed. Mis arvad, mitu aastat sa vastu pead, enne kui ise ka haigestud ?
Mis asja te ajate? Iga tavaline normaalne inimene on rohkemal või vähemal määral neurootik, selles pole midagi haiglaslikku. Parafraseerides Freudi, siis tavaliseks neurootikuks olemine on üks kõige paremaid asju, mis inimesega võib juhtuda, sest see tähendab, et temaga on põhimõtteliselt kõik korras.
Mõtle korralikult järele, kas tahad ikka seda suhet? Sest kahjuks võrdväärseid partnereid ei saa teist mitte kunagi. Mees oleks sulle nagu erivajadustega lapse eest ning on üsna suur võimalus ennast sellesse suhtesse ära kaotada.
Mis asja te ajate? Iga tavaline normaalne inimene on rohkemal või vähemal määral neurootik, selles pole midagi haiglaslikku. Parafraseerides Freudi, siis tavaliseks neurootikuks olemine on üks kõige paremaid asju, mis inimesega võib juhtuda, sest see tähendab, et temaga on põhimõtteliselt kõik korras.
Ilmselgelt ei ole teemaalgataja kirjeldatud mees tavaline neurootiline muretseja. Siin võib olla tegemist hoopis tõsisema neuroosiga või mingi muu psüühilise häirega.
mis see neuroos on ja miles väljendub. kus lõppeb valmistumine ohuolukordadeks ja mis on ettevaatlikkus kui seda võrrelda neuroosiga?
mina kindlalt olen neurootik võrredes oma lastega. neil pole kogemust ohte hinnata ja nad pole veel nii palju elu näinud. seega algab hommikust saadik juba üks turvalisuse tagamine või neuroos minu poolt.
kas sööme aastavahetusel kala või kardame listerioosi on nagu viimase aja parim näide. ostame wooli või linnamäed?
Väga arukad vastused eespool.
Mõõdukas eluterve neuroos kaitseb meid nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Probleemiks muutub normist hälbiv ehk äärmuslik neurootilisus, mis väljendub depressiooni, ärevuse, foobiate, obsessiiv-kompulsiivse käitumisena, sõltuvushäiretena jmt. Neurootikute ühistunnus on madal stressitaluvus, st igasugune (nii objektiivselt positiivne kui negatiivne) stimulatsioon on nende jaoks koormav ja hälbivat/neurootilist reaktsiooni käivitav.
Sa pead olema heade suhtlemisoskuste ja -kogemustega varustatud, et kõrge neurootilisuse tasemega inimesega püsivalt ja stabiilselt lähisuhtes toime tulla. Ka see inimene peab tahtma suhelda ja oma eripäraga toime tulla. Kindlasti ei tohi ta mingeid stimulante tarbida ega sõltuvust tekitavaid tegevusi teha.
Mulle jääb sinu postitusest mulje, et suhelda tahad pigem sina, ja mees – neurootik või mitte, vahet pole – suhtlemises aktiivsem pool just pole.
“Kuidas nendega kõige paremini läbi saada ja millega peaks arvestama, et neil ei tekiks tunnet, et neid survestatakse?” Ühesõnaga, sina pead pingutama…
Võta sealt diagnoos “neurootik” maha ja küsi küsimus uuesti. Kas ka mees tahab sinuga paremini läbi saada ja miks mees tunneb ennast survestatuna? Ära vabanda teda nagu last või haiget välja. Siis teed seda ka edaspidi.
et antud mees ütles, et ta tunneb ennast vahest obsessiiv-kompulsiivsena.
Tundub, et mees on ülihästi kodus psühhiaatrilistes terminites. Kas ta on ise diagnoosinud endal need suurepärased tõved või käib arstil ka? On tal korralik diagnoos? Saab ta ravi (igapäevast ad vast mitte, aga kasvõi väljakirjutatud rahustid, kui peaks vaja olema vms). Neurootik pole juba aastakümneid mingi pädev diagnoos, on küll neurootiline isiksushäire, mis su meest võib vaevata (ja isegi see pole enam kasutuselolev termin). Või on ta selle kõik ise endale külge pookinud, et seletada oma käitumist.
http://peaasi.ee/mis-on-isiksushaired/
Neurootilisus ise on lihtsalt üks iseloomuomadus, nagu ektra/introvertsus, meelekindlus jt, loeb selle tase. Neurootilisus – kalduvus kogeda negatiivseid emotsioone – hirm, kurbus, süü, viha jne. Kõrge neurootilisusega inimestel on soodumus emotsionaalseks häirituseks, mis avaldub depressioonis, vaenulikkuses ja impulsiivses käitumises (nad ei suuda kontrollida oma impulsse pingelistes ja kriitilistes situatsioonides).
Minu aus arvamus neurootikust suhte osapoolena: Neurootik on nagu veskikivi kaelas. Sul pole temast tuge ega abi loota, küll aga vajab tema sinu 100% tuge. Raskes misiganes olukorras on tema esimene, kes kokku vajub, olgu siis tegu lähedase haiguse või pisinägelusega.
Kui sa pole just kõrvuni armunud ja veendunud, et armastus võidab kõik (mis pole kaasasündinud isiksusehäire puhul kindlasti tõsi!), siis jookse. Ja kuna tema on sinus juba leidnud selle, kellele toetuda (või kellelt nõuda annab), siis ei pruugi see lihtne olla, ta ei taha oma püstihoidjast ilma ju jääda.
Miski pole võimatu. Palju sõltub sinu ootustest. Romantikast nõretavat ja hingepõhjani avatud suhet sellest ilmselt ei tule, kuid üksteisele heaks toeks ja saatjaks saate sellegipoolest olla. Ka nn normpaaridel tuleb üksteise kiiksudega leppida ja keskenduda positiivsetele omadustele.
Obsessiiv-kompulsiivne häire allub üsna hästi ravile (medikamendid). Ja kui lisada veel psühhoteraapia + pidev enesehooldus (stressitaseme jälgimine, kehaline aktiivsus, piisav puhkus, head lähisuhted, rahuldust pakkuv töö jne), siis võib tema seisund normi piires püsida ehk elu temaga koos täitsa mõnus olla.
Muidugi eeldusel, et ta TAHAB ravi ja muutust.
Õige, mina olen see, kes tahab pigem suhelda. Kuna see neurootikuks olemine ja muud asjad aja jooksul välja tulnud on, siis mõtlengi, mida see endaga kaasa tuua võib ja kas on mõtet üldse pingutada.
Kui mees ise pingutada ei taha, siis kahe eest (või ka mitme eest, kui tuleb ka lapsi) pingutamine sulle mingit kangelase medalit ei anna. Elu võib väga raskeks minna. Võib muidugi ka mitte. Aga sellised kahtlused, mis sind seda teemat tegema panid, ei kao kuskile.
Järelikult on selles mehes midagi, mis sind võlub. Aga mina ei keskenduks tema häirele, tema neurootilisusele. No nagu ma kirjutasin, et sa vabandad teda välja nagu last või haiget. Mina suhtuks temasse kui täielisse mehesse, kes on väärt, et armuda, et endale kaaslaseks tahta.
Neurootilisusega peab ta tegelema ise, sina sellega tegeleda ei saa. Ja veel, armastust ei pea välja teenima ega selle nimel pingutama. Järele lohistatud, ilma suurema omapoolse tahteta suhtesse sattunud mees ei ole õnn.
Ei pingutaks ka siis, kui mehel sellist diagnoosi poleks. Suhe ei saa ju ühepoolselt toimida. Praegu on küll kõik värske ja õrnad tunded mängus, mõtled et sina oled see ema Theresa, kellest saab mehe päästja. Mida sina sellest suhtest saad? Kas see annab sulle midagi positiivset?
Parem neurootik kui illa-trulla Nipernaadi. Kuigi, üks ei välista teist.
Aga ära keskendu diagnoosile. Mis mees ta muidu on?
Aga ära keskendu diagnoosile. Mis mees ta muidu on?
Väga õige küsimus. Inimene pole ju ainult tema diagnoos.
Mis nerootikud teil siin kõik on, neuroosi pole ammuilma enam olemaski, seega – millest jutt käib?
