Ma ei tea, kuidas olen jõudnud oma eluga sinna, et kodus on korralikult ülekaaluline, pidevalt pahas tujus mees, kes ei käi tööl ja kehvematel hetkedel palub minu käest pangakaarti kui poodi süüa ostma läheb. Ta polegi kunagi nö päris tööl käinud vaid ostnud-müünud-vahetanud, aga mingi hetk said sellised head otsad läbi ja nüüd juba rohkem kui aasta, ilmselt isegi paar, tema sissetulekutest ei jätkuks isegi meie igapäevase elu katmiseks. Mina käin tööl, maksan kodused arved, kõik lastega seotu. Toidupoes käin ka enamasti mina. Lisaks veel igapäevased kodused kohustused. Mul on sageli tunne, et ilma tema ja ta vingus näota oleks oluliselt lihtsam, aga laste jaoks on isa kõige olulisem maailmas. Ma olen nii õnnetu, et kõik on minu peal ja samas olen ka üsna vihane ka. Hinge teeb täis, et ma üksi rabelen ja mees ei saa umbes hommikusöökigi laualt ära koristada peale seda kui ma tööle läinud olen.
Kuidas ja kas üldse muutuda sellise asja suhtes tolerantsemaks või kuidas sundida tööle inimene, kes seda ei taha? Kuna ta pole kunagi tööl käinud, siis pole CVd ka, mille alusel kuskile kandideerida, aga ilmselgelt mingi madalapalgalise töö peale tema ei lähe.
Ülekaalu tõin välja ainult seetõttu, et minu arvates näitab see iseloomu puudumist ja lihtsama vastupanu teed minemist. Muudkui suu käib ja kõht kasvab…
Teema: Mees on lihtsalt laisk
Iga inimene on täpselt nii laisk kui tal olla lastakse. Kuniks sa teda lemmikloomana diivanil pead pole tal ju vähimatki põhjust pingutada.
Ise sa valisid endale mehe, kes tööl ei käi ja ei ole kunagi käinudki, ning nüüd ootad, et ta järsku peaks ennast muutma.
Ise ka aru saad, kui absurdne see on?
Miks te inimesed parastate (“ise sa valisid”)? Teeb tuju heaks? Inetu igaljuhul.
Teemaalgatajale – ei tea kui vale see on, aga ma seaks ultimaatumeid ja kui ei soovi oma lemmikloomastaatusest väljuda (aitäh, üks eelnevatest kägudest, äge väljend!), siis sooviks kena teed.
Mina ilma igasuguse tüli ja vinugta ptleks, et täiskasvanute vahelises suhtes peavad mõlemad isapooled panustama. Kui ta ei soovi panustada, siis sina ei soovi sellist suhet pikas perspektiivis.
Ja kui te lahku lähete, peaks ta hakkama alimente maksma – odavam ja lihtsam oleks kooselusse panustada.
Aga pea meeles – KÄRGPERENDUS ON OKSE! Veel suurem okse kui su praegune elu. Mina soovitan ikkagi kuidagi mehega rääkida ja teda mõjutada. Kas või ultimaatumid, tõepoolest. Külmkapp tühjaks, süüa tood ainult endale ja lastele, raha mehele ei anna jne jne. Mis iganes võimalik, et ta jalad tagumiku alt välja tõmbaks ja liigutama hakkaks. Äärmuslikud meetodid kaasa arvatud. Võtagi seda kui “lõbusat” missiooni, pane fantaasia tööle. Ära ole mehega tige, see vaid rikub suhteid ja seda pole sulle vaja, serveeri uusi reegleid huumoriga, ole ta vastu heatujuline, kuid tingimata järjekindel. Nagu mänguline võimuvõitlus: annad möödaminnes musi, kuid ei, süüa ta ei saa.
Ma olen ikka mõelnud, kuidas küll inimesed saavad ennast nt 300 kilogrammisteks süüa. Ilmvõimatu ju. Alates kusagil 150 kilogrammist ei suuda nad püstigi tõusta, rääkimata külmkapi juurde minekust. Teised söödavad nad nii paksuks. Me oleme nii laisad, rumalad, egoistlikud jne kui teised meil olla lasevad.
Miks te inimesed parastate (“ise sa valisid”)? Teeb tuju heaks? Inetu igaljuhul.
Teemaalgatajale – ei tea kui vale see on, aga ma seaks ultimaatumeid ja kui ei soovi oma lemmikloomastaatusest väljuda (aitäh, üks eelnevatest kägudest, äge väljend!), siis sooviks kena teed.
No aga ta ju valiski ise. Oleks siis, et mees oleks aja jooksul muutunud mitte tööl käivaks loheks, aga ta on algusest peale selline olnud ja alguses see ju teemaalgatajale sobis.
Ja sobis ka selle mehega kodu luua ja lapsi saada.
Ja nüüd järsku enam ei sobi.
Kelles siis nüüd see probleem on?
Miks te inimesed parastate (“ise sa valisid”)? Teeb tuju heaks? Inetu igaljuhul.
Teemaalgatajale – ei tea kui vale see on, aga ma seaks ultimaatumeid ja kui ei soovi oma lemmikloomastaatusest väljuda (aitäh, üks eelnevatest kägudest, äge väljend!), siis sooviks kena teed.
kui inimese esimese lause esimene pool on “Ma ei tea, kuidas olen jõudnud oma eluga sinna”,
siis see näitab, et inimene ei vastuta enda valikute eest, kas üldse on inimene oma elus ühtegi teadlikku otsust teinud. seega kandku oma risti edasi. vähemalt on praegu ta elus mingigi tasakaal.
Mitte ükski kägu pakun ei lähe TA koju ja ei pane meest tööle?
Siin on ju palju erinevaid kaebelugusid ja ükski kägu ei lähe aitama. Ei siis kui keegi ei saa lastega hakkama ega ka siis kui seksi vähe. Mis mõte sel foorumil üldse on?
Saada tööle. Nii ongi.
Kui hakkab mingit üminat ajama, et madala palga peale ei kõlba minna, küsi, kas ta on päriselt matemaatikas nii nõrk, et ei saa aru, et vähe on parem, kui 0. Kui madal palk käib ego pihta rohkem, kui see, et naine üksi rabeleb, siis soovitaks kaelarihmale “Printsess” ka graveerida lasta. Eks mehel on mingid omad sisemised issued, miks ta nii käitub aga seda ei pea tolereerima.
Just nimelt, mehele süüa ei tee, raha ei anna, tema pesu ei pese, autovõtmed ja telefoni võtad ära. Ei usu, et teil kooselust midagi välja tuleb.
No naise puhul tuleks kindlasti mõttesse depressioon. Isegi siis kui ta ise seda ei arvaks. Sest mis muu pärast ei viitsi inimene midagi teha. Laisad naised saavad küll siin lohutust, et sa pole laisk, sul on depressioon.
Kas kodused naised on ka lemmikloomad, kui nad nõuavad perelt iseteenindust. Et tehku igaüks ka süüa ja koristaks.
Jäin ka mõttesse, et kui palju on meeste kulul elavad naisi võrreldes sellega, kui paljud mehed naiste kulul elavad.
Miks ei võiks olla mehel depressioon, ilmselt on tegu sissetuleku kaotusega jne. Äkki suunad psühholoogi juurde?
Ma ei tea, kuidas olen jõudnud oma eluga sinna,
Mina küll tean. Kuidas sa oma eluga SINNA oled jõudnud.
Sul olid roosad prillid peas, mõtlemisvõime puudulik ning otsustasid oma laste isaks valida just sellise mehe.
NÜÜD on prillid peast maha kukkunud ja avastasid järsku, et see mees, kelle sa valisid, ei olegi tegelikult sulle üldse meele järgi inimene.
See on nii tüüpiline.
Ehk siis tegu on tavalise naisi tabava keskeakriisiga – kas tõesti ma pean SELLE mehega elu lõpuni koos olema?
See on küsimus, mis on su pisikeses peas vasardama hakanud.
Vastus on, et ei pea.
Ise sa sellest veel aru ei ole saanud, aga kuna juhtmed on pikad ja rutiin veres, ju siis läheb aega.
Lõpuks saad ka sellest ehk aru, et kui te lahku läheksite, siis laste isa ei kaoks maakera pealt mitte kuhugi ära, vaid lihtsalt elaks teises kohas, kui sina.
Aga sellest on muidugi esialgu raske aru saada. Aga sul ongi iga algus raske, nagu näha…
Nagu naistele üsna tavaline, ka sinul on suht võimatu otse tõele näkku vaadata – et sa ei armasta oma meest.
Enam.
Aga selle asemel, et seda lihtsat asja tunnistada, on vaja leida igasuguseid muid ettekäändeid ja libapõhjuseid – mees on laisk, paks, kole jne.
Kui sa armastaks, siis sul oleks ju poogen, et pangakaarti küsib. Või et ta paks on. Siiani ju oli poogen.
Jäin ka mõttesse, et kui palju on meeste kulul elavad naisi võrreldes sellega, kui paljud mehed naiste kulul elavad.
Miks ei võiks olla mehel depressioon, ilmselt on tegu sissetuleku kaotusega jne. Äkki suunad psühholoogi juurde?
Kui mees hoiaks kodu korras, teeks süüa, hoiaks lapsi ja naine teeniks raha oleks ju ka ok. Aga ilmselt ei liiguta mees ka kodus lillegi.
Mina olen see kodune naine. Aga kas kodune peab olema koduori. Teeb kodus kõik tööd ja hoolitseb. Tulevad nagu hotelli, oma koju.
Ma ei tea ka kuidas see nii läinud on.
Mõni kodune nainr käib kursustel, tegeleb hobidega. Ja mees on palganud veel koristaja. On see naine nagu lemmikloom siis? Või peab olema selline koduori nagu ma.
Mina olen see kodune naine. Aga kas kodune peab olema koduori. Teeb kodus kõik tööd ja hoolitseb. Tulevad nagu hotelli, oma koju.
Ma ei tea ka kuidas see nii läinud on.
Mõni kodune nainr käib kursustel, tegeleb hobidega. Ja mees on palganud veel koristaja. On see naine nagu lemmikloom siis? Või peab olema selline koduori nagu ma.
Ja mees on siis tööori?
Kui mees on ülekaaluline, pidevalt halvas tujus ja midagi teha ei ole energiat, siis on mees lihtsalt laisk.
Kui naine võtab juurde, on pidevalt pahas tujus ja vedeleb diivanil, siis on naisel raudselt depressioon!
Mul on sageli tunne, et ilma tema ja ta vingus näota oleks oluliselt lihtsam, aga laste jaoks on isa kõige olulisem maailmas.
Sellest lausest ma ei saanud üldse aru. Kas lastele siis meeldib vingus isa või on mees ainult sinuga olles vingus? Kui sinuga, siis pole kindlasti probleem ainult temas…
Ma olen elanud ka selle naisena, kelle mees käib tööl ja mina olen kodune. Pikalt nii ei ela. Endal tekkib paanika, et kas ma ei saagi enam kunagi tööle… ja ka mehel oli lõpuks liiga suur stress kõige eest majanduslikult ise vastutada (nagu sina siin enda kohta kirjeldad). Aga mis siis saab, kui sinuga midagi juhtub ja sa enam tööl käia ei saa… Kas suudate sinu palgast ka piisavalt säästa selliseks tulevikuks…
Räägi mehega. Räägi, räägi, räägi. Minu meelest on pere majanduslik pool ikka väga oluline tegur, mis hoiab pere koos või siis ajab lahku. See võib ikka väga stressi tekitada ja konflikte. Mis teda motiveerib? Kus ja kellena ta ennast 5 aasta pärast näeb? Milline on tema ideaalne töökoht? Mingu siis kasvõi midagi õppima, mis huvitab, kui lihttööd teha ei taha. Vähemalt on ta siis aktiivne ja aju töötab (minu meelest on vähene stimulatsioon see, mis sageli laisaks teeb ja isegi deprekat tekitab) ning ehk saab isegi mingi paberi, mida uude töökohta ette näidata või siis õppimise käigus uusi kontakte, kellega koos edaspidi äri ajada…
Ma arvan, et mind motiveeris väga just see stress, mida mu abikaasa läbi elas olles pere sissetuleku eest üksi vastutav. Ei tahtnud, et ta liiga kiiresti halliks läheks :).
Kui naine võtab juurde, on pidevalt pahas tujus ja vedeleb diivanil, siis on naisel raudselt depressioon!
Just.
Ja kuna nad (naised) on veel ka hoolsamad arstide vaet jooksjad, siis suudavad nad endale veel alati ka diagnoosi hankida.
Siis ei tohiks enam kellelgi olla kobisemist, et miks sa laisk oled.
muidugi oleks kordades lihtsam ilma selle söödikuta, kes kulutab kõiki ressursse alates ruumist lõpetades aja ja rahaga.
teemaalgataja, kelle oma elamine on? kui kahe peale, siis müüge maha ja alustage otsast.
tegelikult ka – paremaks ei lähe sul seal midagi. kui sellest laisast õgardist lahti saad, siis tunned, kuidas on jälle õhku mida hingata. ega siis lapsed isast ilma ei jää , käigu ja veetku aega palju tahavad. saad sina ka ringi vaadata ja ennast naisena tunda (vaevalt selle laisa orikaga voodielugi eriti mõnus on)
Palun siis protsendiliselt, kui palju teie pere rahast tuleb mehelt. Sa ütled, et ainult tema sissetulekutest pere igapäevavajadusteks ei piisaks, seega midagi ta ikka teenib. (Ja AINULT tema sissetulekutest ei peagi piisama, kui mõlemad käite tööl.) Kuhu see siis läheb? Kui see on ümmargune null, siis ühinen, ilma temata oleks sul kergem, üks suu vähem toita ja ühe pee tagant vähem koristada. Kui varem nt oli põhitoitja tema (sinu lastega kodusolemise ajal?), siis ei ole päris nii, et tema pole kunagi midagi teinud. Või kuidas?
Ja depressiooniasi ei olnud tegelikult naljana mõeldud, täpselt nii see ühiskonna suhtumine ongi.
Sõbranna, kelle mees polnud kunagi tööl käinud, oli umbes 32. Mingit sahkermahkerit mees tegi, aga minu teada mitte midagi kriminaalset. Kaks last ja naine, kes rabas nagu loom töötada poolteise kohaga. Miks ta temaga abiellus omal ajal, ei teagi. Ju seksis hästi. Mehel on vaevalt keskharidus, naisel laste kõrvalt kaks bakat ja magister. Kodutöid mees ei teinud, no max pani oma vorsti tagasi külmkappi, pani pril-laua alla ja tõi alt posti ära. Mees tööle keeldus minemast, sest a) eesti tööandjad on eranditeta kõik orjapidajad ja lollid, b) üleüldse kõik inimesed Eestis on lollid ja c) tema endast lollima alluvusse ei lähe, aga KÕIK ju ongi purulollid 🙂 Tegelikult ta lihtsalt ei osanud midagi. Nüüd töötab juba kas neli aastat ühe ehitusmaterjalide edasimüüja juures, tegeleb ehitusfirmade teenindamisega. Enne istus vanuses 18-32 tööta.
Naine sai ta tööle manipuleerimise ja santaažiga, ütleme otse. Lühidalt – supilt ja k**ilt maha, kuni tööle ei lähe ja katseaega ei läbi. Ei seksi ega kodust toitu. Julm või mis iganes, aga toimis. Nüüd mees teenib normaalselt ja töö pole ka kontoris laua taga vaid saab suhelda.
Selliseid teemasid tuleks mingil moel levitada, eriti teismeliste tüdrukute ja noorte naiste seas. Et näed, noorena tundub jah võibolla tähtsusetu või isegi lahe, et mees on mingi kahtlane ärikas, peaasi et raha jagub, aga nendel kahtlastel äridel on komme kokku kuivada. Lisaks veel need olukorrad kus vaja raha päritolu tõestada – kodulaenu sa sellise mehega võtta ei saa ka. Nii et isegi kui hästi k*pib, siis kasutagi teda vaid selleks, aga ära koli kokku ja ära seo finantse. Sellisest ei tule isegi ju head koduperemeest/kodust isa, ikka pead ise kõik ära tegema nagu TA. Ja lõpuks läheb ta paksuks ja koledaks ka.
Selliseid teemasid tuleks mingil moel levitada, eriti teismeliste tüdrukute ja noorte naiste seas. Et näed, noorena tundub jah võibolla tähtsusetu või isegi lahe
Nii et isegi kui hästi k*pib, siis kasutagi teda vaid selleks, aga ära koli kokku ja ära seo finantse. Sellisest ei tule isegi ju head koduperemeest/kodust isa, ikka pead ise kõik ära tegema nagu TA. Ja lõpuks läheb ta paksuks ja koledaks ka.
Esiteks, see mees, kes noorelt ke-pida ei oska, veel vähem oskab seda vanemas eas. Nii- et sellest mõnust pühkigu liiga kalkuleeriv neid oma suu igaveseks puhtaks. Aga mis mehe oletatavasse finantssuutlikusse puutub, siis tutvumine ja kooselu/abielu teostamine on alati sea ostmine kotis. Kõrgeltharitud, intelligentne, mittevägivaldne inimene võib samuti viia perekonna häbisse ja hävingusse a`la Viiol. Neil naistel, kel kogemata õige mees käpa alla sattus, neil pole eriti õigust teistele oma vedamist nina alla hõõruda. Nad ei ole läbinägelikud vaid neil lihtsalt roppu moodi vedas. Meestel on sama seis. Vähesed võivad kiidelda ideaalse naisega, kes ei viriseks
Heh, mehed virisevad TÄPSELT SAMAMOODI! Vahel hulleminigi.
Minul oli esimene abikaasa selline, nagu TA kirjeldab. Tööl ei käinud, ütles, et kui tema 10 000 (krooni) kätte ei saa, siis parem ei lähegi. Kodus midagi ei liigutanud. Mina käisin tööl, koristasin, pesin ja sünnitasin ka lapse ja hoolitsesin kõige eest. Sellel ajal veel emapalka ei olnud, kui laps oli väike, siis oli rahaliselt ikka väga raske elu. Suured võlad ja nälg sõna otseses mõttes. Mäletan juhust, kui läksin hommikul tööle ja unustasin piimapaki lauale. Tulin koju ja piimapakk ikka samas kohas ja hapu. Küsisin, et miks sa kappi ei pannud pakki? Sain vastuseks, et “ega mina seda lauale ei jätnud”. See piimapakk avas mu silmad. Edaspidi pesin masinas enda ja lapse riided, mehe omad korjasin välja ja jätsin mustapesu korvi. Kui ta siis üks hetk avastas, et puhtaid riideid pole enam ja aru päris, siis vastasingi lihtsalt, et ega mina neid ei määrinud ju! Üsna varsti läksime lahku. Minu eksmees leidis endale uue naise, sellest ajast käib ta ilusti tööl. Last on ta toetanud ja nad kohtuvad ja nende vahel on kõik korras. Lihtsalt mina ja see mees ei sobinud kokku. Ja elule tagasi vaadates tulevadki minu ellu inimesed, kes muutuvad kergelt saamatuks ja tahavad sõltuda minust. Mulle endale on selline tunne arusaamatu, tunneksin ennast ikka väga nadilt kui iseseisvust ei oleks. Olen nüüdseks mustrid endale teadvustanud ja oskan kiiremini pidurit tõmmata ja suud lahti teha. Aga jah, inimesed on sellised, nagu nad on. Võta või jäta..
Mul oli omal ajal sama lugu, ainult et mees ei olnud ülekaaluline, ei istunud kodus ja suurem asi isa ta ka ei olnud. Hakkasin mehe kallal saagima, et ta tööle läheks, lõpuks tekkisid meil sel teemal suured tülid ja mees lasi ise jalga. Hm. Tahad kurba nalja kuulda? Kui mees oli välja kolinud, pakkusin ma talle veel oma piskust sissetulekust paarsada krooni “elu alustamiseks”. Võttis vastu ka, häbenemata. Pärast ma mõtlesin, et dziizuz faking kraist, MIKS ma seda endaga teha lasksin? Oli jah armastus, aga miks ma lasin sellel nii mind hävitavaks asjaks muutuda?
Hiljem ta muidugi elatist ei maksnud ja lapsega ei kohtunud, omal vabal tahtel, ma aegajalt küsisin, millal ta lapsega kokku saada kavatseb, vastas et “küll näeme” Ei näinud.
Aga minul oli selle võrra palju kergem.
