Oleme koos elanud 37 aastat ja nüüd tunnen, et midagi on muutunud. Mees on kurjaks läinud. Tülid on tekkinud väga-väga tühistest asjadest. Mina olen väga lepliku loomuga ja asi selleks korraks jälle lahenenud, aga tunnen, et elan nüüd nagu sütel, et mitte teda vihastada. Kas see on seotud vanemaks muutumisega? Või mingi vanemate meeste eripära? Ometigi tahan olla vaid temaga.
Teema: Mees on muutunud kurjaks
04.11.2023 18:06
04.11.2023 19:45
Silmarõõmu pole mehele tekkinud või? Siis lähvad oma naise peale kurjaks, sest neil on süümekad ja siis vaja oma naist hakata sajas surmapatus süüdistama.
04.11.2023 20:08
Eks vanusega tõesti nende nn õnnehormoonide tootmine väheneb. Oma 35. sünnipäeval ütles mees mulle, et kui tema ka tigedaks vanameheks peaks muutuma, andku ma aga teada. 20 aastat hiljem andsingi. No ära tüütas see ainult halbadest asjadest rääkimine ja vingus nina. Ütlesin, et kui tahab pidevalt iriseda ja teeb suu lahti vaid siis, kui midagi on pahasti, siis leidku endale keegi, kes viitsib seda jama kuulata. Mina tahan ärgata hea tujuga ja minna magama hea tujuga, oma päevad rõõmsalt mööda saata. No kohe ei saanud pidama, harjunud oli juba. Sai ikka korduvalt räägitud sel teemal. Nüüd on paar aastat möödas, elu ilus jälle. Aga eks me hakkasime ka veidi rohkem väljas liikuma, käisime jalutamas, ratastega sõitmas, ujumas. Kerge sport tõstab tuju. No ja toidulaua vaatasime ka üle, neid toiduaineid ikka on, mis dopamiini tootmisele kaasa aitavad.
04.11.2023 21:25
Oleme koos elanud 37 aastat ja nüüd tunnen, et midagi on muutunud. Mees on kurjaks läinud. Tülid on tekkinud väga-väga tühistest asjadest. Mina olen väga lepliku loomuga ja asi selleks korraks jälle lahenenud, aga tunnen, et elan nüüd nagu sütel, et mitte teda vihastada. Kas see on seotud vanemaks muutumisega? Või mingi vanemate meeste eripära? Ometigi tahan olla vaid temaga.
Mul on täpselt sama tunne. Oleme 50-aastased ja abielus olnud 23 aastat, aga tunnen ka, et viimase paari aasta jooksul on mees hakanud kergesti ärrituma, lihtsalt nähvab tühja-tähja peale. Mõtlengi, et äkki mingid ealised hormonaalsed muutused, meestel on ju ka üleminekuiga. Muus osas on endine, võib mu vastu samamoodi hell olla, nagu oli varem, ja hoolitseb pere eest sama hästi, aga süütenöör on lühikeseks muutunud. Ongi selline torisev vanamees tihtilugu.
04.11.2023 22:08
Isver mul ka selline 50 a kodus. Ka toriseb ja poriseb iga asja peale. Kas see läheb ikka üle?
04.11.2023 23:20
Sama lugu. Õiendab kogu aeg mingite tühiste asjade peale. Tahaks lihtsalt rahulikult ja normaalselt asju arutada. Rahulikult elada. Olen tegelikult üsna viimase piiri peal, tunnen, et varsti ei talu seda enam. Kõige vastikum on see, et päev läbi käitub nõmedalt ja siis õhtul on mesimagus, teadagi miks. Mina aga niimoodi ümber lülituda ei suuda, seks on vastikuks muutunud. Üldse ei taha enam lähedust. Ainult üksi tahaks olla :'( Ei tea, kas see läheb neil millalgi üle ka või lähebki tõesti ainult hullemaks? Olen hakanud lahkumineku peale mõtlema… Abielu 25 aastat, aga varsti enam ei jaksa.
05.11.2023 14:47
Mul ka abielu 25a. Ju see ikka neil ka üleminekuiga on.
05.11.2023 14:53
Meeste menopausi nimetatakse andropaus ja algabki nii 50a.
05.11.2023 18:28
Sama lugu. Õiendab kogu aeg mingite tühiste asjade peale. Tahaks lihtsalt rahulikult ja normaalselt asju arutada. Rahulikult elada. Olen tegelikult üsna viimase piiri peal, tunnen, et varsti ei talu seda enam. Kõige vastikum on see, et päev läbi käitub nõmedalt ja siis õhtul on mesimagus, teadagi miks. Mina aga niimoodi ümber lülituda ei suuda, seks on vastikuks muutunud. Üldse ei taha enam lähedust. Ainult üksi tahaks olla :'( Ei tea, kas see läheb neil millalgi üle ka või lähebki tõesti ainult hullemaks? Olen hakanud lahkumineku peale mõtlema… Abielu 25 aastat, aga varsti enam ei jaksa.
Püha taevas! Kuidas on võimalik nii kirjutada… Tsentreerid keskele?
05.11.2023 19:14
Minu oma oli kuri kusagil 50 kandis, plahvatas tühiste asjade peale ja no ega ma ka liiga leebe ei olnud ülekohtuste süüdistuste peale ja tüli oli kerge tekkima. Isegi lahkuminek tuli jutuks. Kogu aeg me muidugi ei tülitsenud, teinekord sai ka sõbralikult asju arutatud ja kui mees oma pealtnäha põhjusetut ärevust kirjeldas, siis siis sai ta ise ka aru et peaks ilmselt psühhiaatri poole pöörduma. Sai oma depressiooni ja ärevuse vastased ravimid peale ja on praktiliselt endine tagasi, mees kellega saime kõigest rääkida ja kellega olid meil ühised eesmärgid. Päris terve veel pole, võtab siiani ravimeid, aga teadvustab millal tal ärevus suureneb või mis teda endast välja viis. See ei mõjuta enam meie suhet.
05.11.2023 21:08
Minu abikaasa on 52 ja koos oleme 28 aastat.
Ta ei ole kuri, ei ole kunagi seda olnud ega ole ka nüüd. Pigem on ta muutunud pedantsemaks. Võtab mingi teema ja muudkui räägib sel teemal, ikka kõik detailid lahti. Kui küsin tema käest näiteks, et mis hinnaga peaksin arvestama, kui tahan endale uut printerit lauale osta, siis hakkab ta lappama veebilehti ja arutlema ja detailselt omadustest rääkima, mind need aga ei huvita, tahaks teada lihtsalt sellist umbkaudset summat.
Paar korda on olnud tülisid ka, kui ta nt seltskonnas hakkab täpselt samamoodi pedantselt minu juttu kritiseerima. No näiteks ütlen mina, et meie maakodust Peipsi äärde on umbes 25 kilomeetrit, siis hakkab tema kohe pikalt-laialt seletama, et ei ole 25 kilomeetrit, vaid ikka on 26 kilomeetrit, olenevalt mis teed pidi minna, järgneb pikk erinevate teede kirjeldus 🙂 Kuulajad on juba tüdinud, sest see pikk täpne kirjeldus teede pikkuse kohta ei olnud ju käesoleva teema point üldsegi.
Aga muidu on armas mees mul, eks mul endal ole ka kiikse, aga ta suhtub neisse sõbralikult, nii et mis minulgi muud üle jääb kui teda tema endana võtta. Mul on vist vedanud, et ta kuri ei ole, kurja kaaslasega kooselu tundub küll jube.
05.11.2023 21:19
Kui on andropaus, siis tuleks seda ravida ikka hormoonasendusraviga nagu naistelgi menopausi. Tuleb kindlaks teha, mitte ravida ärevust ja depressiooni.
05.11.2023 23:10
Minu 57-aastane pidi mulle telefonist ühe pildi saatma emailile. Ja küsis: mis su e-maili aadress on. Aga minu e-maili aadress on olnud juba 15 aastat üks ja seesama: perekonnanimi.eesnimi@gmail.com
Ja siis ma plahvatasin: mu email on sama mis 15 viimast aasta, kogu aeg üks ja seesama. Kuidas on võimalik, et sa igal aastal vähemalt 20x küsid, mis on su emaili aadress?
Ja tema: Kurat kas sul on raske ütelda, mis su eamili aadress on? Kust mina pean teadma, milline neist (näitab oma telefoni, kus on salvestunud järgmised (valesti tipitud ja salvestunud) valikud, mida telo pakub, kui tippima hakata: perekonnanimi-eesnimi@gemail.com, siis perekonnanimi.eesnimiii@gmail.com + veel mõend analoogid)
Kusjuures õige nime juures näitab isegi mu profiilipilti.
Mina vihastasin kolme asja peale:
1) inimene ei suuda omandada aastakümneid emaili aadressi, mis on nii lihtne, et lihtsamat annab leiutada
2) inimesel puudub mõistus ja elementaarne loogika, et telefonist pakutud 5 variandi seast valida õige
3) ta hakkab sekundiga vastu karjuma, ja kindlasti valjemini ja kauem, kui mina alustasin. Kaldub teemast kaugele kõrvale ja sõimab nagu segane.
Lahkus uksi paugutades kodust, mina läksin välja ja jooksin 3km ja tegin pargis trenažöril mõned jõuharjutused. Ilm oli küll täna kena.
06.11.2023 07:43
Isver mul ka selline 50 a kodus. Ka toriseb ja poriseb iga asja peale. Kas see läheb ikka üle?
Ei lähe. Nägin oma vanemate pealt. Nüüd endal sama. Torisev, sitasti ütlev jorss kodus. Kaks aastat talusin, nüüd kolisin sooja kliimasse. Nii hea on ise otsustada, millal ärgata, millal magama minna, mida süüa teha. Never ei talu seda terrorit enam.
06.11.2023 20:07
Olin naisteseltskonnas, kus tutvustati uuringut, mille järgi kõige õnnelikum inimene on 50+ aastates üksi elav naine 🙂
12.11.2023 10:01
Sama lugu. Õiendab kogu aeg mingite tühiste asjade peale. Tahaks lihtsalt rahulikult ja normaalselt asju arutada. Rahulikult elada. Olen tegelikult üsna viimase piiri peal, tunnen, et varsti ei talu seda enam. Kõige vastikum on see, et päev läbi käitub nõmedalt ja siis õhtul on mesimagus, teadagi miks. Mina aga niimoodi ümber lülituda ei suuda, seks on vastikuks muutunud. Üldse ei taha enam lähedust. Ainult üksi tahaks olla :'( Ei tea, kas see läheb neil millalgi üle ka või lähebki tõesti ainult hullemaks? Olen hakanud lahkumineku peale mõtlema… Abielu 25 aastat, aga varsti enam ei jaksa.
No aga võid ju päeval juba vastata, et kui seksi tahad, tasuks päeval, või hommikul viisakustega alustada.
Üldsegi eitähenda abielu, et peab mingit tigedikku taluma. Nõmetsegu kellegi teisega.
Mina pakuks, et homme või ülehomme toon või teen head salatit, grillliha vms, panen küünlad põlema ja hakkame…. probleemidest rääkima..
Mõelgu läbi ja pangu need ritta. Ja siis tegeleme nendega. Sulle meie kodus suvalistel momentidel niisama haukumine ei sobi.
Kui arvab, et oskab ainult noore naisega kenasti suhelda läheb otsib sellise ja alustab elu (sa mõtled absoluutselt kõike) otsast peale.
Lohutuseks sulle, see ei ole kaugelt nii lihtne ega mesimagus, kui meediast mulje võib jääda.
12.11.2023 10:05
Sama lugu. Õiendab kogu aeg mingite tühiste asjade peale. Tahaks lihtsalt rahulikult ja normaalselt asju arutada. Rahulikult elada. Olen tegelikult üsna viimase piiri peal, tunnen, et varsti ei talu seda enam. Kõige vastikum on see, et päev läbi käitub nõmedalt ja siis õhtul on mesimagus, teadagi miks. Mina aga niimoodi ümber lülituda ei suuda, seks on vastikuks muutunud. Üldse ei taha enam lähedust. Ainult üksi tahaks olla :'( Ei tea, kas see läheb neil millalgi üle ka või lähebki tõesti ainult hullemaks? Olen hakanud lahkumineku peale mõtlema… Abielu 25 aastat, aga varsti enam ei jaksa.
Püha taevas! Kuidas on võimalik nii kirjutada… Tsentreerid keskele?
50+mees siin ka kohal??? Palun lase siingi vähe olla…
12.11.2023 10:21
Kui see mees on muutunud kurjaks ju siis nii on. Aga millest tuleb see, et inimesed ongi kurjad? Nt kui lugeda erinevates kohtades kommentaare. Nii siin, delfis, õhtulehes. Käib targutamine, halvustamine, parastamine. Kas need inimesed on muutunud selliseks või on kogu aeg nii mõelnud ja öelnud?
12.11.2023 10:28
Mul on sama – mees 51, iga asja peale toriseb, kogu aeg väsinud. Kui ilusti palun midagi, mida ta on ammu lubanud teha, hakkab üldse karjuma. Koduste asjade vastu null huvi. Suure õhinaga võib mulle rääkida ainult mingitel ajaloo või poliitika teemadel. Ma jälle ei viitsi seda kuulata, kui olmeasjad tegemata ja korduva palumise ja meeldetuletamise peale ka ei tehta.
Seksisid viimati vist aprillis, ta lihtsalt ei taha. Kui voodis vastu puutun, tõmbub eemale, nagu oleksin pidalitõbine.
Praegu seda kirjutades mõtlen, et õudne, milleks ma seda talun? Teen üksi kõik kodutuid, olen rõõmsameelne, positiivne, aga tunnen, et rõõm hakkab ka minust kaduma.
12.11.2023 11:04
50+mees siin ka kohal??? Palun lase siingi vähe olla…
Ma pole siin kordagi sõna võtnud ja luban sulle, et ei võta ka. Naised ei otsi lahendust teemale vaid tahate omakeskis heietada.
12.11.2023 16:26
Kui see mees on muutunud kurjaks ju siis nii on. Aga millest tuleb see, et inimesed ongi kurjad? Nt kui lugeda erinevates kohtades kommentaare. Nii siin, delfis, õhtulehes. Käib targutamine, halvustamine, parastamine. Kas need inimesed on muutunud selliseks või on kogu aeg nii mõelnud ja öelnud?
Mõtle kaasa, inimene ei tea, kus ja kellelt ta saab suguhaiguse! Kas on arengupeetusega tegemist? Kui sa tunned, et sind parastatakse, halvustatakse, targutatakse, siis mõtle alati, kes seda teeb, sa ei tea kunagi, kui suur on selle parastaja enda arengupeetus!
12.11.2023 17:47
Naised ei otsi lahendust teemale vaid tahate omakeskis heietada.
Sulle on mitmes teemas öeldud, et selle asja nimi on ventileerimine. Kuidas saaks mõni sinu kommentaar asja lahendada? Et minge võtke suhu ja tehke kartuliputru ja jätke mees rahule, siis ta on vait. Mida sul siin lahendada on.
12.11.2023 23:08
Mul kodus 41 vanuses mees juba selline. Mõtlen hirmuga, et milline ta veel 50-selt on.
13.11.2023 11:29
🙂 hea meel siin perekoolis kohata ka sellist teemat. Muidu tihtipeale väidetakse, et nemad paarina ei tülitse mitte kunagi, mees on rahu ise jne jne. Ma olen alati väga halvasti tundnud pärast neid kirjeldusi ja imestanud, et ma tõesti ei tunne ühtegi sellist harmoonilist paari, aga ju neid siis vist ikka on.
Teemasse. No minu mees ja äi on eluaeg teadnud kuidas teised peavad elavad. Viimastel aastatel olen mina vist leppimatumaks muutunud ja ma ei suuda enam taluda seda negatiivsust. Kogu aeg on häda, üks naaber kasvatab puid valesti, teine pargib valesti, kolmas teeb seda ja toda, inimesed on liikluses hoolimatud, telekas on loll, ilmatüdruk kole jne jne. Mul on tunne, et silmad kohe vilavad mehel otsides objekti keda saaks kiruda, naeruvääristada, halvustada. Ma ei oska kohe selliste sutsakate peale reageerida. Kas ma pean ka kaasa hakkama hädaldama/vihastama. Kui vastu vaidlen, siis olevat ma kogu aeg tema vastu ja näegevat temas vaid halba. Või naiivne, et ei näe kui nässus on maailm jne. Mul on ükskõik mida teised inimesed teevad, olen väga rahumeelne. Viimasel ajal mõtlen üha rohkem sellele, et ehk peaks lahku kolima.
13.11.2023 11:30
Eelnevale veel, et oleme napilt üle 50.
13.11.2023 14:48
Njah, mul sama lugu, aga ma olen vahel mehele lausa käratanud, et mida ta vingub kogu ilma kallal. Kõike pole vaja negatiivselt tõlgendada. On tagasi tõmmanud ka natuke.
Peab vaatama, et ta saaks une täis magatud ja.
13.11.2023 18:49
Kogu aeg on häda, üks naaber kasvatab puid valesti, teine pargib valesti, kolmas teeb seda ja toda, inimesed on liikluses hoolimatud, telekas on loll, ilmatüdruk kole jne jne.
minumeelest on need katsed kuidagi endale ja sulle tõestada kuidas tema, st. mees, teistest ikka parem on. See et endale ei tunnistata, et jääb vanemaks ja kehvemaks, aga seda ei taha omaks võtta. Võrdlemisi abitud, aga nagu oskab.
13.11.2023 20:30
Minu isa muutus kurjaks ja ema suhtes tigedalt käratavaks ja kannatamatuks umbes aasta enne oma surma. Me ei teadnud, et tal on füüsiliselt halb olla. Kui teada saime, u kuu enne ta lahkumist, oli kannatamatus ja halb tuju meie jaoks märk ta hetkelisest enesetundest.
Torises, vingus ja arvustas ta enne ka, rääkis poliitikast, ajaloost, arvustas poliitikuid jne, oli negatiivne, kritiseeriv, armastas diskuteerida, aga see ei väljendunud kunagi kurjusena. See oli ta iseloomu eripära.
Isa oli 70+. Me olime õdedega kogu aeg imestanud, kuidas ta me vinguvat ja ülisuurte ootustega ema nii rahulikult taluda suudab.
14.11.2023 06:45
Noh, mina läksingi lahku 50+ vanuses. Suhtleme rahumeelselt, kummalgi uut kaaslast pole, aga mees on veelgi negatiivsemaks ja pahuramaks muutunud. Kõik on lollid ja siin Eesti riigis pole mõtet mitte midagi teha, nii p…s on kõik. Riiki juhivad lollid, ülemused on lollid, töökaaslased – need on täitsa lollid ja ehe proletariaat. Kui ma soovitan uus töökoht otsida, siis ükski talle ei sobi, seal otsitakse lolle, ta teab küll. Alustab ja lõpetab sedasama siunamise juttu. Kuna me koos ei ela, siis ma kuulan viisakalt ära, midagi vastu ei ütle ja tülitsema ei hakka, aga väga tahaks öelda küll, kohe tunnen, kuidas vererõhk tõuseb. Mõni sõbranna vahel küsib, kas te uuesti koos ei taha elada, pikk abielu selja taga? Ma peaks hull peast olema! Ma ei suuda tundi aegagi kuus seda juttu kuulata, ammugi mitte iga päev! Masendav.
14.11.2023 06:55
Alustab ja lõpetab sedasama siunamise juttu
Tahtsin kirjutada, et alustab ja lõpetab kõiki jutte sellise siunamisega.
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.
