Tema ei kritiseeri vaid tahab head mulle, miks ma võtan alati kõike rünnakuna? Ma peaksin õppima kriitikat vastu võtma ja sellega tegelema, mitte solvuma või rnnast kaitsma. Alati teen midagi valesti. Ikka on teised naised paremad kui mina. Miks ma ei võiks kanda selliseid riideid, miks ma ei võiks selline olla, miks ma ei võiks teha selliseid asju, miks ma selline ei ole jne. Räägin valesti ja poolikult, ei oska ennast selgelt väljendada, arutleda jne. Tema peab alati mind parandma kui ma räägin, sest keegi ju ei saa mu mõttest aru.
Mul oli kunagi kallim, kellega algus oli väga kaunis. Veetsime kogu aja koos, kui just tööl polnud. Teinekord ütles ta, mida ma peaksin selga panema, aga kuna need ei olnud eales mingid äärmused, siis tegin seda. Vat punase kampsuni asemel sinine ja sinise seeliku asemel punane. Mul ka täiesti kama, kuni ei sunnita kas mini või nunnarüüd kandma. Vahet pole, kui kahest peaaegu ühesugusest kampsunist tema tahab sinist mu seljas näha, miski pole lihtsam.
Olime kaks aastat tuttavad, siis käisime mingi 8 kuud, siis ta tegi juttu abiellumisest. Oli ka aeg oma koopast välja ronida ja minna koos seltskonda. Olime muidugi restoranis, teatris, reisil koos käinud, aga sünnipäeval, niisama külas vms mitte. Läksime koos minu venna sünnipäevale. Vend on minust 12 aastat vanem, seltskonnajutud ka ikka sellised tõsisemad, mina olin alles 18, kohe 19 saamas, ja esimesel kursuse lõpukevadel ülikoolis.
Seltskonnas räägiti ja läks vaidluseks. Teemat ei mäleta, mingi selline pool-filosoofiline asi. Vaidlus oli muidugi viisakas ja nutikas, kuulda sai ägedaid mõtteid. Pärast kkoju sõites ütles mu kallim, et me peame olema nagu üks rusikas. Kui seltskonnas on vaidlus, siis mina pean olema temaga ühel nõul. Kojusõit oli pikk. Oli aega mõelda. Ei mõelnud välja enne hommikut. Siis lendas nagu pudrukuul uksest välja, järgnes nädal palumist ja jama. Võeh, milline jubedus. Olen õnnelik, et noorena oli mul juba enesekehtestamisoskust. Jube mõtteviis ja jube mees.