Teema: Mees raiskab liialt raha

Ma pean sulle kahjuks ütlema, et seda on võimatu muuta. Laristaja jääb laristajaks

Võid teda isegi kuskile “finantsvaba koolitustele” viia, aga ta ütleb ikka, et mis mõtet saada see 30% aasta tootlust see ju mõttetu.

Igasugused trikid maksku enda pangakaardiga vms…lõõpude lõpuks kui elate koos ja on ka lapsed juba…siis niivõrd kuivõrd on rahakotid ikka koos.  Need trikid ei tööta, sest mees laristab lihtsalt oma raha kiirelt maha ja siis sina ostad perele elamise, auto, söögid jt asjad.

Laristamine on nagu narkosõltuvus. ja olen aru saanud, et paljudel ka lapsepõlves see kinni. On elatud vaestes oludes ja siis tahetakse prassida nn endale lubada.

Ma soovitaks kaaluda lahkuminekut-sest kui raha suhtes on 2-l inimesel hoopis erinevad väärtushinnangud, siis läheb see meeskond ikka lõpuks kraavi. Sa ei jõua enam lapsehoidjat mängida ja teda õpetada

Ma tean paari, kus oli ka laristajast mees ja olukorrale sai kuidagi siis piir panna, kui ta pea kogu oma palga naisele andis ja elas siis nn taskurahast. Aga paljud mehed ei anna oma raha naise kätte

aga mida ta siis ostab, mille peale laristab? et ostab 2 senti kallima piima v vorsti? või lihtsalt ostab asju palju ja siis jääb söömata?

Esimene asi – teil on vaja mingi rahakogumissüsteem sisse seada. Mingi hoius, kuhu mõlemad raha kannate palgapäeval, mitte kuu lõpus. Kui mehel on finantsdistsipliiniga raksusi, peaks see hoius olema sinu hallata. Lepite kokku vastavalt võimalustele summa, mille kumbki igal palgapäeval sinna kannab – olgu see siis 10 eurot, 50 eurot või 500 eurot – aga peaasi, et alati mingi miinimumsumma sinna läheb.

Selle hoiuse kallale igakuiselt ei lähe, vaid ainult mingite suuremate kulutuste jaoks. nt reis, mingi kodumasina ost, ootamatu autoremont vmt. See vähendab natuke pingeid, kui siis pärast raha sinna kandmist allesjäävat kulutab.

Teine asi, just sellises olukorras on tegelikult hea, kui teil on üks ühine majapidamisraha. Avate täiendava arve, ühise arve, kuhu igakuiselt kannate prognoositava majapidamisraha. Nt kui kuu eelarve võiks olla 500, siis kumbki kannab 250 või vastavalt sissetulekute proportsioonile – mis teie perele sobib. Enne peate aga kokku leppima selle raha kasutuse – näiteks, et maiustusi ei osta, alkoholi/suitsu/riideid (sh sokke) , näokreeme ei osta selle raha eest jne – ise teete oma kokkulepped.

Kui selline arve on olemas, siis kõik muud kulud, mis selle ühise arve alla ei kuulu, teeb igaüks oma pangaarvelt ja nii nagu tahab.

Nii on see meie peres ja toimib väga hästi- Meil on olemas mõlemal ülevaade, kui palju meil koguaeg “söögiraha” on ja ma ei pea põdema, kui ostab endale nt uue käekoti, et kui ma oma pangaarve nüüd tühjaks tõmban – huvitav, kas mehe arvel toiduraha on piisavalt.

Muidugi oleks hea käia poes alati nii, et eelnevalt on menüü läbimõeldud, toidunimekiri koostatud ja riiulist valid siis soodsamat kaupa ning muud kõrvalist ei osta (sh ka maiustamise soovil on need ostud enne juba nimekirja lisatud, mitte ei vali poes silmadega). Aga kui mees ei suuda sellest nimekirjast kinni pidada, siis paremini mõjub tihti just see konkreetne üks majapidamisraha arve, millelt ta siis ise ka näeb mingi hetk, et oko, kuu lõpus pole enam raha, et süüa osta ja ehk hakkab aru saama, et midagi vaja muuta. Esimesed kuud muidugi tulebki valmis olla, et kuu lõpus viimane nädal on arve tühi, kohanemine võtab aega.

#3625557:

Raha ma tema kätte ei usalda (ka ta enda oma). Siis oleks juba praeguseks ajaks kogu raha lihtsalt otsas. Meenus veel ka see, et tervise tõttu pidi ta töökohta vahetama ja sellega kaotas ta palgas märgatavalt, et äkki pole veel suutnud mõista, et 1000 asemel saab ainult pool sellest?

Kuidas mees enne sinuga tuttavaks saamist elatud sai? Te olete ju täiskasvanud inimesed; ma ei kujuta hästi ette seda pangakaardi ära võtmise situatsiooni. Mis selle mehe elu mõte siis üldse on?

Mina ei saa ka aru, miks erineva finantskäitumisega inimesed ühist arvet peavad, see tundub väga ebaturvaline.

Mul üks tuttav käis isegi mingil koolitusel…raha kasvatamises vms…

jutu käigus tuli välja, et ta kogub raha deposiithoiusele vms AGA tal on ajutised krediitkaardivõlad!

Ehk hoiuselt ta teenib närusad 1% krediitkaarti maksab 18%-selle asemel, et võlad ära maksta…

See on ehtne näide, kus nn koolituselt pole midagi õpitud.

Ja ma pole elus näinud ühtegi inimest, kes oleks laristajast koonriks muutunud. See peab mingi eluline pauk olema, et inimesed oma väärtushinnanguid muudavad. A la lapsel vähk ja vaja raha ravile panna.

#3625800:

Teemaalgataja siin.

Ega ma ju sunniviisiliselt ei võtagi mehelt raha ära. Ta ise kannab selle minu arvele täiesti vabatahtlikult. Meil on kujunenud nii, et mina maksan üüri ja kommud ning ülejäänu ja tema raha eest läheb toit ja kõik muu. Ma saaksin aru, kui me saaksime mõlemad head Eesti keskmist palka kätte jne, siis muidugi, tehku oma rahaga mida hing ihkab. AGA me ju ei saa!! Hetkel saame kahepeale vaevu 1000 kätte.

Enne minuga tutvumist sai mees väga hästi hakkama. Väidetavalt lausa kogus raha (selle kadumist ma lahkama ei hakka), aga kas ka päriselt kogus või on/oli see rohkem jutt ilustamiseks seda ma ei tea. Samas sai ta ka siis rohkem palka, elas soodsamas üürikas jne. Kuigi kui ma mõtlen ta eemisele suhtele, siis oli tema see, kes pidas oma tüdrukut üleval (ostes talle kõike jne), siis hetkel on justkui vastupidi (natuke).

Kuueelarve on olemas. Aga mõtlesin isegi sinna mõlemale nn enda “taskuraha” lahtri lisada, aga mis summa see olla võiks kuus, selles pole ma kindel. Sissetulekud on ju hetkel küllaltki väiksed või ei ole kahe inimese jaoks?

Tule maa peale. Te ei saa olla verinoored, kui juba suhtest suhtesse käidud on.
Sellise palga juures mõtleks kas ümberõppele või elukohavahetusele (või mõlemat korraga). Kuni teil (veel) lapsi ei ole, on võimalik elus veel kerge vaevaga kannapööre teha; lastega on see palju keerulisem.
Õnneks ei anna ka ükski pank miinimumpalga saajale korteri ostuks laenu.

#3625930:

kahepeale mehega 1k kuus?

oeh tuleb kohe pilt silme ette kuskilt eestimaa karuperse alevikust.

Miks siis nii?

Mu sugulased elavad Tallinnas ja kui nad veel mõlemad töötasid (nüüd on üks pensionär), siis said mõlemad miinimumpalka ja ei saanud isegi kahe peale 1000 eurot kuus kätte. Nüüd saavad veel palju vähem. Korralikud inimesed, ühel kõrgharidus, teisel keskharidus, aga ühel tervise tõttu enamus tööd sobimatud ja teisel haridus aegunud ning iseloomuomadustelt ei sobinud valdkonda nagunii, tuli ära, läks lihttööle ja 10 a pärast muud teha ei suutnudki.

Mitte et ma paha pärast, aga see on iseenesest väga huvitav teema. Inimestel ikka huvi, kuidas teised majandavad, saab endaga võrrelda ja nähtust õppida.

Teisalt aga on mul tunne, et miski siin ei klapi.

Jutust lähtub, et mees varemalt oskas majandada küll ja isegi nii, et investeerimiseks kogus ülejääkigi. Mis siis nüüd ühtäkki juhtus selle mentaliteediga? Ei hakanud toimima see asi, mille jaoks kogus, andis lihtsalt alla ja nüüd meeleheitest elab üle oma võimete (elab nii, nagu lootis elada, olgugi et loodetud raha ei tulnud)? Just nagu kellegi või millegi kiuste lausa… Äkki on asi milleski muus?

Kas piirdub asi ainult “toiduga” või kulutab liigselt ka muudele asjadele?

Või äkki tõesti lihtsalt valetas oma unistused reaalsuseks ja nii elab ainult selle varjus end maha tehes?

See tunne, et miski ei klapi, tuleneb sellest, et tunnen end tolles mehes preagu ennastki pisut ära. Kogun ka raha (kellele palju, kellele vähe – positiivne rahavoog €4.500/kuus ja aastast aastasse kasvav ka veel), kuludelt elan nagu mees metsas (“soodsam”ast soodsam ajutine elaspind, logudikust transpordivahend, jne – rahadega äärmiselt kitsi), ainult otseselt posit. rahavoo kasvatamise tarbeks ja selle kaitsmiseks vajalik on mõistlikkuse piires kõrgemat klassi kulu (selle kulutuse puhul rakendub juba psühholoogiline mehhanism “eneseõigustamine”, sest ka seda saaks minimaalsete kulutustega võrdväärselt ellu viia). Pole lihtsalt jõudnud veel sinnamaani, kus vara on kogunenud nii palju, et julgeks lõpuks öelda: “Jah, nüüd võib reaalselt endale elama hakata.”

Ma julgen oma kogemusest väita, et seda olukorda muuta ei õnnestu. Kui teetegi eraldi arved, tema arve, sinu arve ja ühine arve, siis mees teab, et kui tema ja ühine arve on mõlemad nullis, siis sinu arvel ju ikka raha on ja nälga te ei jää.

Mu mees on samasugune, aga meie olukord on erinev, me teenime mehega mõlemad väga hästi ja kuskilt puudu ei jää. See aga ei tähenda, et erinev suhtumine rahasse pingeid ei tekitaks. Ühist rahakotti kui sellist pole meil kunagi olnud ja ei hakka tulema ka. Püsikulud oleme omavahel ära jaganud. Poes käin reeglina mina, seega kontrollin mida koju ostetakse ja mida mitte. Kui mehega koos poes käime, siis maksab alati tema, siis kahmab mida hing ihaldab ja pärast imestab, et kuidas jälle pea 100 eurot arve tuli. Samuti ei ole tal mingit probleemi sellega, et lapse jõulukink maksab pea 500 eurot. No siis mees ostabki. Tean täpselt, et kui vaba raha ei oleks, siis ei morjendaks see teda mitte kõige vähematki ja käiku läheks krediitkaardid.

Mul on omad säästud, millest ma mehele ei räägi. Mul on vaja seda kindlustunnet, et kui ma töö peaks kaotama, elan pool aastat sama elustandardiga ära, seda langetades kauemgi. Aga tean täpselt, et kui üks meist ka töö kaotama peaks, ei mõjutaks see mu mehe suhtumist rahasse mitte karvavõrdki. Õnneks on kinnisvara minu oma, kodulaen minu oma, abielus me ei ole, seega ei pea muretsema, et tema võimalikud rahalised probleemid mind peaks kuidagi puudutama. Aga kas see on hea ja õige niimoodi elada? Ei. Kas ma suudan oma meest ümber kasvatada? Kindlasti mitte.

#3625800:

Ega ma ju sunniviisiliselt ei võtagi mehelt raha ära. Ta ise kannab selle minu arvele täiesti vabatahtlikult. Meil on kujunenud nii, et mina maksan üüri ja kommud ning ülejäänu ja tema raha eest läheb toit ja kõik muu. Ma saaksin aru, kui me saaksime mõlemad head Eesti keskmist palka kätte jne, siis muidugi, tehku oma rahaga mida hing ihkab. AGA me ju ei saa!! Hetkel saame kahepeale vaevu 1000 kätte.

Äkki oleks mõistlikum vastupidi – et mees maksab üüri ja kommud ja muud sellised ühekordsed asjad (mis oleks kokku siis umbes pooltest pere kuukuludest) kohe oma palgast ära ja siis saab ülejäänut rahus laristada nagu soovib, ja sina ostad igapäevase toidu (kui mees tahab midagi lisaks, siis ostab oma rahast)?

#3626294:

#3626240:

#3625800:

Ega ma ju sunniviisiliselt ei võtagi mehelt raha ära. Ta ise kannab selle minu arvele täiesti vabatahtlikult. Meil on kujunenud nii, et mina maksan üüri ja kommud ning ülejäänu ja tema raha eest läheb toit ja kõik muu. Ma saaksin aru, kui me saaksime mõlemad head Eesti keskmist palka kätte jne, siis muidugi, tehku oma rahaga mida hing ihkab. AGA me ju ei saa!! Hetkel saame kahepeale vaevu 1000 kätte.

Äkki oleks mõistlikum vastupidi – et mees maksab üüri ja kommud ja muud sellised ühekordsed asjad (mis oleks kokku siis umbes pooltest pere kuukuludest) kohe oma palgast ära ja siis saab ülejäänut rahus laristada nagu soovib, ja sina ostad igapäevase toidu (kui mees tahab midagi lisaks, siis ostab oma rahast)?

See oleks väga hea lahendus, kui arveid ei peaks kuu lõpus maksma. Mees ei suudaks seda summat niisama oma kontol lihtsalt hoida.

Miks arveid PEAB maksma kuu lõpus? Maksmisega ei pea ju ootama kuni arve tähtajani, võib kohe ära maksta, kui arve olemas.

Meil on ühine arve mehega (st on tehtud minu nimele üks lisakonto, mees on kasutaja). Me pole küll kumbki otseselt laristajad, aga kippus ikkagi nii juhtuma tihti, et kuu lõpus sai ühiselt arvelt raha otsa, sest poes käime mõlemad ja mees ühise arve saldot enamasti ei kontrolli. Samuti ei teadnud ta, mis arved veel maksmata on. Mina üritan meie ühiseid kulusid enamvähem kontrolli all hoida, mitte rahapuuduse pärast, aga lihtsalt ei pea mõistlikuks väga suuri summasid söögi peale kulutada, lisaks planeerimata söögi ostmine tekitab tihti olukorra, kus palju sööki läheb lihtsalt raisku (ka TA-l sama olukord), mis on ju eriti mõttetu, kuna raha on kulutatud, aga süüa saite ikkagi vähema raha eest. Igatahes, oli meil ka selline olukord, et raha kippus kontolt kuu lõpuks otsa saama, samas oli osa arvetest veel maksmata. Kuna kõik arved lähevad püsikorraldusega pangakontolt, siis vähemalt Swedis saab teha sellise valiku, et arved makstakse üsna kohe peale arve internetipanka jõudmist ära (teised valikud olid vist, et makstakse arve kuupäeval või 2 päeva enne). Meie kasutatavate teenusepakkujate arved jõuavad panka suhteliselt kuu alguses ja seega ongi tavaliselt umbes 10. kuupäevaks kõik arved makstud. Ja isegi kui kuu lõpus hakkab ühiselt kontolt raha otsa saama, tean et vähemalt on kōik arved makstud.

Meil on mehega palgad enam-vähem võrdsed ja mõlemal ligipääs ainult oma isiklikule kontole.

Igal palgapäeval kannab mees mulle kindla summa. Mina maksan kõik kodukulud ja käin 80% juhtudel toidupoes (või tellin nädala kraami koju). Mees käib poes siis kui tuleb millegi järgi isu. Aga seda teeb ta nö oma raha eest. Sest üldine panus majapidamisse on juba antud.