Teemaalgataja siin.
Ega ma ju sunniviisiliselt ei võtagi mehelt raha ära. Ta ise kannab selle minu arvele täiesti vabatahtlikult. Meil on kujunenud nii, et mina maksan üüri ja kommud ning ülejäänu ja tema raha eest läheb toit ja kõik muu. Ma saaksin aru, kui me saaksime mõlemad head Eesti keskmist palka kätte jne, siis muidugi, tehku oma rahaga mida hing ihkab. AGA me ju ei saa!! Hetkel saame kahepeale vaevu 1000 kätte.
Enne minuga tutvumist sai mees väga hästi hakkama. Väidetavalt lausa kogus raha (selle kadumist ma lahkama ei hakka), aga kas ka päriselt kogus või on/oli see rohkem jutt ilustamiseks seda ma ei tea. Samas sai ta ka siis rohkem palka, elas soodsamas üürikas jne. Kuigi kui ma mõtlen ta eemisele suhtele, siis oli tema see, kes pidas oma tüdrukut üleval (ostes talle kõike jne), siis hetkel on justkui vastupidi (natuke).
Kuueelarve on olemas. Aga mõtlesin isegi sinna mõlemale nn enda “taskuraha” lahtri lisada, aga mis summa see olla võiks kuus, selles pole ma kindel. Sissetulekud on ju hetkel küllaltki väiksed või ei ole kahe inimese jaoks?
Kaks tervet noort täiskasvanut käivad mōlemad täiskohaga tööl ja saavad 1000.- eurot palka???
Omg. Kus kohast te sellised töökohad leiate, et 500.- kuus palk? Isegi miinimumpalk kõrgem.
Sellise olematu raha juures rääkida mingist taskurahast on ulme.
Muus osas tundub mulle, et pead oma jorssi üleval, muud midagi. Sinu kanda kõik oluline, tal vaid toit, mis ilmselgelt pole nii palju kui muu. Peab ikka väärt jorss olema nelja seina vahel, et niiviisi teda doteerima nõus oled.
aga mida ta siis ostab, mille peale laristab? et ostab 2 senti kallima piima v vorsti? või lihtsalt ostab asju palju ja siis jääb söömata?
Tema meil jah harrastab osta kalleimaid tooteid (juust, vorst, pasteet jms). Väga heal juhul ja minu peale käimisel sööb ta need ka ära, aga rohkem viskab ta pooled tooted minema, sest “see on külmikus kolm päeva lahtisena seisnud”. Sama muster kordub ka karastusjookidega ja nn rämpsuga (kommid, krõpsud, küpsised). Toit tuleb siis ära visata, kui kuupäev pakendil on möödas ja kõik. Ma ei väidagi, et kõik kõlbab peale kuupäeva süüa, aga asja peab individuaalselt vaatama ja siis otsustama.
Ta on küll jah pärit vaesemast perest ja seega võiks nagu eeldada, et ta ei vali, mida sööb ja võiks mõista olukorda, aga oh ei. Ilmselt nüüd tahab omale lubada kõike ja korvata seda, mida kunagi ei saanud.
Kindlasti asi pole selles, et nüüd süüdistame üksteist laristamises või mina ise ka tegelikult laristan, aga keeldun seda tunnistamast. Ei. Muidugi ma tahaks omale asju osta, aga minu südametunnistus ei luba kui ma ei tea, kas ma suudan kuulõpuni ära elada. Kuigi…kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma vist annan talle liiga kergelt järele s.t luban osta, mida ta tahab, sest nii ma väldin konflikti ja see on mulle kergem. See on kindlasti kivi minu kapsaaeda ja seda peab muutma kuidagi. Kuidas? Kuidas ennast kehtestada?
Ja samas on mul silme ees hoopis suuremad eesmärgid. Tulevikus tahaks ikkagi ju oma kodu ja ma olen väga nõus end tagasihoidma ja koonerdama selle nimel, tema meil räägib ka kuidas tahaks oma päris kodu, aga vot raha selle jaoks peaks kuskilt taevast alla sadama ja siinkohal räägin ma ikkagi omaosalusest mitte sajast tuhandest. Mul on välja arvatud, et kaks-kolm aastat ja see paganama sissemakse oleks olemas, aga ei.
Mõnikord mõtlen ma ise hoopis, et olen peast nii loll ja nii haige koonerdaja, et asi ongi minus.
EDIT:
Raha ma tema kätte ei usalda (ka ta enda oma). Siis oleks juba praeguseks ajaks kogu raha lihtsalt otsas. Meenus veel ka see, et tervise tõttu pidi ta töökohta vahetama ja sellega kaotas ta palgas märgatavalt, et äkki pole veel suutnud mõista, et 1000 asemel saab ainult pool sellest?
Juust, vorst ja pasteet on kallid tooted, mis ei peaks tavapärasesse toidukorvi kuuluma…? Really???
Muus osas – see meesterahvas on sulle ju pigem lapse eest, mine lahku, kui ei sobi ja pead ise peale maksma, et temaga koos elad.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 27.12 02:00; 27.12 02:16;