Nii kui me mehega riidu läheme, hakkab ta mulle nina alla hõõruma absoluutselt kõike mis tal vaid meelde tuleb. Ju siis ikka on tõde ka neis, kuidas muidu teab ta minu nõrku kohti.
Ta on mulle ka mitu korda öelnud, et lähme ja lahutame ära, võta oma vana nimi tagasi. Ega ma ka siis vastu pole ja ütlen et lähme ja teeme ära. Kolisin isegi kuuks ajaks vahepeal ära, aga ta oskas mind oma ilusas jutuga koju tagasi tuua.
Oligi suht pikk aeg selline rahulik, kuid nüüd jälle tekkis vaidlus ja siis ta ütles sama. Ma vastasin, et kui ma olen selline puuetega inimene, laisk ja halb naine talle, siis läheme ja lahutame. Milleks ma ikka piinan nii head meest. Saab endale naise kes ikka on talle sobiv. Miks ta siis ei tule lahutama? Kui inimene niisama lõõbiks, siis teine kord ta vast ei ütleks enam nii julma asja oma naisele. Kindlasti ta ikka mõtleb tõsiselt oma sõnu. Mina siis ka enam vastu ei vaidle.
Kas on keegi siit elanud koos sellise mehega kes riiu ajal kohe viskab lauale kõige julmemad sõnad oma naise poole? Kuidas peaks mina käituma? Kui ta muidu on selline armastav ja hooliv, siis see enam nagu ei suuda siluda neid sõnu mis ta ütleb vihaga.
Oleks ju võinud siis lasta mul minna kui läksin. Kas ma olen millestki valesti aru saanud? Minu psühholoogia ei küündi nii kõrge pilotaazhini? Teen kindlasti midagi valesti aga mida?
Teema: mees solvab kui oleme riius
Valesti teed sa seda, et selle mehe juurde jääd. Tee ISE see otsus ära ja lihtsalt jäta ta maha. Milleks sellist tsirkust kaasa teha ja oma närve rikkuda lasta, kui mees nii vilets on… Leiad parema!
Ma ei oska midagi toimivat soovitada, aga tahtsin toetuseks kirjutada, et sa pole oma murega üksi. Mina olen ka selle all kannatanud. Muidu mees hea ja hooliv, aga kippus solvama ärevatel hetkedel. Ütles ikka päris inetuid asju ja võrdles ühe sõbra naisega, kes tutvusringkonnas teatud kui hullumeelne über-bitch. Alguses ütlesin ise, et aga otsi endale siis parem naine, kellel vaimne tervis korras, miks sa minuga piinad ennast.
Kuni lõpuks võtsin ette rahuliku vestluse ja ütlesin, et mulle teeb väga haiget, kui ta mind niimoodi solvab ja selliseid inetuid asju ütleb. Märkisin, et see tekitab minus tunnet, et ta ei pea minust lugu jne. Ta sai aru ja lubas enam mitte solvata. Sellest lubadusest on ta ka kinni pidanud. Ma ei julge arvata, kas sul enda mehega sama kergelt läheb, aga proovida võiksid küll. Ära süüdista, vaid räägi, kuidas selline käitumine sind tundma paneb. Kui sinust hoolib, hakkab äkki mõtlema ja mõistab.
Suure pauguga lahutada ja minema kõndida ei soovita. See peaks olema viimane käik.
Ma ei oska küll kuidagi aidata, aga meie suhtes on nii, et me mõlemad oleme sellised. Tõepoolest, kui tülli lähme, siis karjume, sõimame, lubame lahutada, palume teisel välja kolida jne. See on ausalt öeldes kohutav, väga stressi tekitav ja õudne. Mõlemad saavad haiget, mõlemal on halb.
Ma ei tea miks me niimoodi käitume. Oleme ka palju pshühholoogide juures käinud ja suhtenõustamises.
Minu enda puhul on lihtsalt nii, et kui on suur närvipinge, siis \”katus sõidab ära\”, tekivad paanikahood jne. Siis ütlengi mis iganes pähe tuleb, kuni ükskord rahunen. Mehel ilmselt samamoodi.
Ma olen ise vist nii üliemotsionaalne inimene ( ja selles samas abielus ka nii palju haiget saanud), et sellel hetkel ma tõepoolest mõtlengi, et ta lihtsalt minema läheks !
Minu mees on ka natuke sinnapoole kalduv. Olen v6tnud katsetusele hoiaku, et kui tal on hea tuju ja k6ik korras, siis palun alandlikult iga asja eest vabandust, et oih kindlasti on toit mage ja vabandust kindlasti kohvi kange, ilmselt koristan valesti ja s6idan autoga halvasti, samuti olen vannitoas valel ajal, tuulutan ebasobival ajal tuba jne. Teen seda s6bralikult ja mainin et aga sa olen mulle nii palju seda korrutanud. Ega minusugusest ei saa ju midagi head tahtagi. Olen poliitikas v6hik, huvideta v6i valede hobidega ja valel ametil, samuti laisk ja oi mida k6ike veel. Seda k6ike kuulen siis kui oleme viimaewel vindil riiu olnud. Kui siis viimasel ajal olen ennast laitnud ehk siis tema juttu peegeldanud, siis kuulen nii ylevoolavaid kiitusi. Muidu on hooli ja hea, aga kui kiiks peale tuleb, siis ta ei meeldi mulle, krd neitsijuurikas, eneseimetleja, kritiseerijast egoist.
Olengi v6tnud seisukoha, et las 6iendab vahel, olen ennast blokkinud ses suhtes ja näen et mees on hoolivam kui mina ei hooli nii palju
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu mees on ka natuke sinnapoole kalduv. Olen v6tnud katsetusele hoiaku, et kui tal on hea tuju ja k6ik korras, siis palun alandlikult iga asja eest vabandust, et oih kindlasti on toit mage ja vabandust kindlasti kohvi kange, ilmselt koristan valesti ja s6idan autoga halvasti, samuti olen vannitoas valel ajal, tuulutan ebasobival ajal tuba jne. Teen seda s6bralikult ja mainin et aga sa olen mulle nii palju seda korrutanud. Ega minusugusest ei saa ju midagi head tahtagi. Olen poliitikas v6hik, huvideta v6i valede hobidega ja valel ametil, samuti laisk ja oi mida k6ike veel. Seda k6ike kuulen siis kui oleme viimaewel vindil riiu olnud. Kui siis viimasel ajal olen ennast laitnud ehk siis tema juttu peegeldanud, siis kuulen nii ylevoolavaid kiitusi. Muidu on hooli ja hea, aga kui kiiks peale tuleb, siis ta ei meeldi mulle, krd neitsijuurikas, eneseimetleja, kritiseerijast egoist.
Olengi v6tnud seisukoha, et las 6iendab vahel, olen ennast blokkinud ses suhtes ja näen et mees on hoolivam kui mina ei hooli nii palju [/tsitaat]
Õudne, milline tallulakkuja.
Mul on ausalt öeldes häbi naissoo pärast, kuhu see langenud.
Õhtlu voodis lakud tal mune ja kiidad, kui maitseva kusehaisuga püksid tal jalas on?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Õudne, milline tallulakkuja.
Mul on ausalt öeldes häbi naissoo pärast, kuhu see langenud.
Õhtlu voodis lakud tal mune ja kiidad, kui maitseva kusehaisuga püksid tal jalas on?[/tsitaat]aga vat, mina saavutan hoopis seda, et mees tunneb end pahasti ja poeb v6i nahast välja…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
aga vat, mina saavutan hoopis seda, et mees tunneb end pahasti ja poeb v6i nahast välja…[/tsitaat]
Minul on ka selline mees, kes vihastades solvama hakkab, olen enda kohta ikka väga õudseid asju kuulnud talt. Paar päeva läheb mööda, siis tuleb mu juurde, et ega ta nii ei mõtle ja et minuga on hea ja talle meeldib kõik minus jne. Minul hakkab üle viskama see riidlemise-leppimise tango, ma mõtlen tõsiselt tema mahajätmisele.
Heh,meil ol mehega suhte alguses( esimesed 1.5 aastat) riiud ikka nii et ütlesin ka otse oma arvamuse ja eks neid solvanguid lendas ka,ja vihastasin nii,et mitu päeva ei rääkinud,ei vötnud tema könesid vastu ega tahtnud teda nähagi.Mitmed korrad said ka kättpidi kokku mindud,aga aastaid hiljemm oleme ikka koos,kuid tülisid on vähemaks jäänud,tülisid tuleb ette möni üksik kord aastas.
ma ei elakski sellise mehega, kellega on regulaarselt \”riius olemise ajad\”.
ok, tuleb meilgi mõningaid erimeelsusi ette, aga et lausa solvama teist hakata….me ei oskagi seda parema tahtmise juures.
http://www.kenetruve.com/misseeon.html
Tundub, et teie elu loomulik osa on riius olemine.
Miks?
Erimeelsused saab täiesti normaalselt arutelu teel ka ära lahendada. Selle peale pole tulnud?
Kui on asja nimi juba RIID, siis see tähendab vihaseid inimesi ja vihased inimesed ütlevadki igasugu asju. Muidu ei nimetatakski seda ju riiuks, vaid lihtsalt vaidluseks.
Siin räägitakse meestest, kes solvavad, kui ollakse riius. Mul on mees, kes solvab täiesti rahuolekus – kritiseerib kogu aeg ja ei saa ise arugi, et solvab. Küll ei meeldi talle mu soeng, ei meeldi riided, ei meeldi see, et ma meiki ei kanna… ja kui ma ütlen, et kle, su jutt SOLVAB, aitab juba, siis plõksib ripsmeid: mis ma siis valesti ütlesin? Ma tahan ju ainult head!
Kusjuures see käib tõesti lakkamatult ja suisa tänitades, kuigi mees ise ütleb, et see POLE ju tänitamine. Krt, on, noh! Kui ta võtab mingi ühe teema, nt minu soengu ja hakkab selle kallal saagima, muudkui iriseb ja iriseb päev otsa, järgi üldse ei jäta, siis see ON tänitamine. Sealjuures pole ma mingi prügikoll. Iga päev pesen ennast ja kammin pead ja panen puhtad riided selga, tõesti ma ei meigi ennast ega kasuta pikendusi-kõrgendusi, jne, aga kas ma peaksin ve?
Mina tema välimust ei kritiseeri. Suur inimene, ise teab. Ta võiks minusse samamoodi suhtuda…
Muu ei aidanud, kui et ma pidin paar tõsist tüli maha pidama ja talle näkku karjuma, et lähme lahku, kui ma sulle ei kõlba, lähme palun KOHE lahku! Seepeale kadus neist sõnavõttudest nii 85% – järgijäänud osa on väljakannatatav.
Ei meeldi mulle ka riidlemine, aga kahjuks ei anna neid erimeelsusi alati rahulikult ära lahendada, kui teine inimene ei taha kuulata.
ńo mida? suurem osa paaridest kohe kindlasti ei riidle! sul on paarisuhtest mingi väärkujutelm.
mul endine mees ka solvas vihane olles – ikka iga tüli käigus toodi tõeline raskekahurvägi välja. ikka tahtis mulle haiget teha, nii et ükski riid ei piirdunud tolle hetke tüliteemaga, vaid tuli ikka lähme lahku teema ka ära.
kui siis lõpuks ta maha jätsin, siis sai küll haiget, aga mul üks kaastundenärv ka ei liikunud tema krokodillipisarate peale.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Siin räägitakse meestest, kes solvavad, kui ollakse riius. Mul on mees, kes solvab täiesti rahuolekus – kritiseerib kogu aeg ja ei saa ise arugi, et solvab. Küll ei meeldi talle mu soeng, ei meeldi riided, ei meeldi see, et ma meiki ei kanna… ja kui ma ütlen, et kle, su jutt SOLVAB, aitab juba, siis plõksib ripsmeid: mis ma siis valesti ütlesin? Ma tahan ju ainult head!
Kusjuures see käib tõesti lakkamatult ja suisa tänitades, kuigi mees ise ütleb, et see POLE ju tänitamine. Krt, on, noh! Kui ta võtab mingi ühe teema, nt minu soengu ja hakkab selle kallal saagima, muudkui iriseb ja iriseb päev otsa, järgi üldse ei jäta, siis see ON tänitamine. Sealjuures pole ma mingi prügikoll. Iga päev pesen ennast ja kammin pead ja panen puhtad riided selga, tõesti ma ei meigi ennast ega kasuta pikendusi-kõrgendusi, jne, aga kas ma peaksin ve?
Mina tema välimust ei kritiseeri. Suur inimene, ise teab. Ta võiks minusse samamoodi suhtuda…
Muu ei aidanud, kui et ma pidin paar tõsist tüli maha pidama ja talle näkku karjuma, et lähme lahku, kui ma sulle ei kõlba, lähme palun KOHE lahku! Seepeale kadus neist sõnavõttudest nii 85% – järgijäänud osa on väljakannatatav.
Ei meeldi mulle ka riidlemine, aga kahjuks ei anna neid erimeelsusi alati rahulikult ära lahendada, kui teine inimene ei taha kuulata.[/tsitaat]
mul ka uus mees üritas algl nii käituda, aga siis solvusin ja ka mainisin, et ta on ju nagu laps, kes mõtleb ja ütleb, midagi enda teada ei jäta.see solvas vist teda niipalju, et nüüd hoiab end tagasi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tundub, et teie elu loomulik osa on riius olemine.
Miks?
Erimeelsused saab täiesti normaalselt arutelu teel ka ära lahendada. Selle peale pole tulnud?
Kui on asja nimi juba RIID, siis see tähendab vihaseid inimesi ja vihased inimesed ütlevadki igasugu asju. Muidu ei nimetatakski seda ju riiuks, vaid lihtsalt vaidluseks.
[/tsitaat]
Mida sa oinapea targutad? Mis rahulik arutelu? Me räägime, et meie mehed solvavad lampi, minu mees on selline, kellega ma võin ühel hetkel rääkida õhtusöögiks tehtavast ja järgmisel hakkab ta sõimama, et kui kole, paks ja rumal ma olen, ja siis läheb veidike mööda ja ütleb, et ei, kõik on korras. Rahulik arutelu on sinu meelest võimalik v?
Just see teema, miks ma ei saa aru, miks mingit solvavat jobu oma kodus hoida……ma annaks panniga ja viskaks aknast välja kui tuleks mingi selline lause, mida siin kirjeldatakse. Naised, kus on teie enesekindlus?? Ja lapsi tehakse sellistega… müstika…
Minule ei ole ei mu mees, ega pubekatest lapsed ega ka keegi teine halvasti öelnud. Mitte keegi pole mulle kunagi öelnud, et oleksin kole, laisk, rumal või mida veel öelda saab. Ma ei elaks koos mehega, kes mind solvab. Ja minu jaoks on see arusaamatu, kuidas nii saab suhtes üldse olla.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minule ei ole ei mu mees, ega pubekatest lapsed ega ka keegi teine halvasti öelnud. Mitte keegi pole mulle kunagi öelnud, et oleksin kole, laisk, rumal või mida veel öelda saab. Ma ei elaks koos mehega, kes mind solvab. Ja minu jaoks on see arusaamatu, kuidas nii saab suhtes üldse olla.[/tsitaat]
See asi on keerulisem. Ei ütle mees, et olen kole, laisk või rumal. Ütleb, et ma peaksin kandma teistsugust soengut, et meik teeks mu näo nooreks, et kõrgete kontstega paistaksin saledam… Iseenesest pole ükski neist märkustest solvav. Või kui kannan pükse, mis talle ei meeldi, siis vingub: kas sa PEAD neid pükse kandma?
Ka see küsimus nt sõbranna suust poleks ju midagi erilist. Ainult, sõbranna ütleks seda ÜKS kord ja läheks siis jutuga mujale edasi, aga mees võtab ühe teema üles ja muudkui väntab seda, nagu rikkis leierkast. Vahel tekib tunne, et ta on puudega. Mõni teine kord jällegi väga tark ja terane, lihtsalt need kinnisideed.
Kuna mehel on muid boonuseid ka, ja peale tülisid, vabandage, on ta oma kombeid kõvasti parandanud, siis ma kannatan selle vähesel määral välja. Niiet paraku ei saa päris ilma tülideta. Rahulikult räägitud jutt on talle nagu hane selga vesi. Aga jah, see mõte tiksub kogu aeg kuklas, et kas niisugusel suhtel ikka on pikka pidamist.
Seni on olukord jäänud 51% mehe kasuks, kui enam ei jää, eks siis on lahkuminek ka.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Meil, nasitel keda halvustatakse on väga hea meel kui teil pole selliseid mehi. Uskuge, kui ütleme teile nii. Samas kui te sellest aru ei saa, siis kas saaksime teid kuidagi aidata et hakkaksite aru saama? Vaevalt vist. Ei oska kahjuks teid, mittearusaajaid naisi siin aidata. Äkki teil ka oleks parem, kui te ei vaeva enda pead sellega miks me nii laseme endiga käituda. [/tsitaat]
Aga miks te lasete endaga nii teha? Tõesti ei saa aru!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minule ei ole ei mu mees, ega pubekatest lapsed ega ka keegi teine halvasti öelnud. Mitte keegi pole mulle kunagi öelnud, et oleksin kole, laisk, rumal või mida veel öelda saab. Ma ei elaks koos mehega, kes mind solvab. Ja minu jaoks on see arusaamatu, kuidas nii saab suhtes üldse olla.[/tsitaat]
Sinu jaoks on arusaamatu, kuidas nii saab suhtes olla, kuna mitte keegi pole sulle kunagi öelnud midagi halba. See on vähemalt minu teooria.
Ma olin ise ka sellise hulluga pikalt abielus, kes aegajalt täiesti segi keeras, ütles väga halvasti ja oli täiesti kohutav minuga. Lahutuseteema käis ka kogu aeg jutust läbi. Tüli ta lihtsalt tekitas, isegi kui mitte mingit õhkõrnagi põhjust ei olnud.
Ma väga palju aastaid lubasin endaga niimoodi käituda, valus oli küll, aga sain hakkama. Tänaseks on see suhe minevik ja olen hea \”coachi\” abiga selgeks mõelnud, kuidas ma sellesse olukorda sattusin ja kuidas sellega leppisin nii pikalt.
Põhjus oligi selles, et ma olin sellega lapsepõlvest harjunud. Mu ema oli mu mehele sarnane. Üldiselt tore ja hea, aga kui ikka vihastas, siis tuli kõige hullemaid sõnu kui kuulipildujast. Võiks ju arvata, et siis oli eriti hea põhjus hea mees valida, aga koperdasin sellise solvaja otsa, kuna see suhtlusstiil kogu oma destruktiivsusele vaatamata tekitas minu alateadvuses turvatunde. Ma ei nautinud neid jamasid hetkegi, aga ma olin lapsest saati harjunud sellega, et minu elus on jamad ja konfliktid, millega tuleb elada. Samamoodi kannatasin meest ka.
Ühel hetkel sain kolmanda inimese abiga aru kui mõttetu on selline elu, elada kellegagi, kelle käitumine ja öeldud sõnad perioodiliselt kibedaid pisaraid tekitavad.
Mul on jäänud mulje, et selliseid suhteid ei kannata naised, kes pole ise kiusamist kogenud varem, ei vanemate ega ka mitte koolikaaslaste poolt. Sellised naised praagivad kohe välja mehe, peale mehe esmakordset üle võlli minekut oma käitumisega. Aga naised, kes harjunud juba lapsest saati, et neile halvasti öeldakse, taluvad seda, sest kuigi hing ihkab paremat elu, siis alateadvuses puudub usk parema elu eksisteerimisse, kuna kogemust ei ole. Võimalik, et omal kodus vanemad ka riidlesid. Siis tulebki see arusaam, et ah kõik paarid ju riidlevad. Tegelikult see pole õnneks nii. Kõik paarid ei riidle ja on väga palju paare, kus teineteisele isegi tulise arutelu käigus kunagi midagi isiklikult solvavat ei öelda.
Lisasin siia ükspäev ühe lingi, aga seda pole keegi kommenteerinud. Samas räägitakse jätkuvalt, et peresisene vägivald (sest siinkirjeldatu seda just on, isegi kui asjaosalised ise seda sellena ei näe) on üsna ok, igas peres käitutakse teineteisega ebaviisakalt jne. Ei käituta. vaidlusel ja vaidlusel on vahe. Ollakse pahased, et miks osad naised ei mõista neid naisi, kes ennast jätkuvalt alandada lasevad.
Olen olnud 20 aastat emotsionaalselt vägivaldses suhtes. Kes teaks minust paremini, millest jutt käib. Nüüd tean, et selle nimi on sõltuvussuhe. Naine, kes ütleb, et mees teda solvab (isegi kui sellele järgneb ilus elu), on suhtesõltlane. Ja see on isiksushäire, usute te mind või mitte. Isegi kui ei usu, hakake googeldama sõltuvussuhet, nii tegin ka mina algust.
Tänaseks päevaks olen lahutatud. Üksi on igas mõttes raske, tunnistan, aga enam ei saa mind keegi alandada. Ma ei ole alandamist väärt. Suhtesõltlasele omaselt esineb ka minul veel aastaid hiljem hetki, mil mäletan vaid helgeid hetki oma abielust, aga kutsun ennast kurjalt korrale, sest proovisime kokku-lahku mitmeid kordi ja lõpp-tulemusena midagi ei muutunud. Pean seda meeles pidama. Need mehed ei muutu. Vähemalt psüühiliselt ebaadekvaatse naisega, kes meie, ennast solvata laskvad/lasknud naised kahtlemata oleme, meeldib see meile või mitte. Jah, ilmselt on see pärist lapsepõlvest, aga vahet ju pole, fakt on see, et meil on see puudujääk, et me aktsepteerime endaga ebaviisakat käitumist.
Muide, on ka öeldud, et kes korra on elanud manipulaatoriga, sellel on edaspidi raske leppida tavaliste toredate meestega, sest manipulaator on osavaid mees, kes viib su parematel hetkedel nii kõrgele pilve peale, nagu ei oska teha ükski terve psüühikaga mees. Ja teate, miks ta seda teeb :)? Sest siis on su kukkumist lõbusams vaadata. Ega ta, vaene loom, ise sellest aru ei saa, sest ka tema on haige. Ta teeb seda alateadlikult.
Ja nii me jätkame seda ahelat, näidates oma lastele väärastund peremudelit, valmistades ette oma tütreid eneste alandamiseks ja poegi vamseteks vägivallatsejateks. teile ei meeldi see jutt? Vahet pole, mul on õigus, uurige vähe, lugege ja saage teada.
Enne edasist eneste õigustamist soovitan läbi lugeda raamatud Brehat, Karoline. Ma armastasin manipulaatorit. Tallinn 2011: Varrak
Bancroft, Lundy. Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed. Tartu 2006: Tartu Naiste Varjupaik.
Hirigoyen, Marie-France. Moraalne ahistamine : igapäevane perversne julmus. Tallinn 2001: Olion.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mida sa oinapea targutad? Mis rahulik arutelu? Me räägime, et meie mehed solvavad lampi, minu mees on selline, kellega ma võin ühel hetkel rääkida õhtusöögiks tehtavast ja järgmisel hakkab ta sõimama, et kui kole, paks ja rumal ma olen, ja siis läheb veidike mööda ja ütleb, et ei, kõik on korras. Rahulik arutelu on sinu meelest võimalik v?[/tsitaat]
Ise oled sa selle mehe ja suhtlusstiili ju valinud ja temaga vabatahtlikult koos elad.
Ma valisin endale mehe, kellega rahulik arutelu ongi ainus võimalus asju ajada.
Mulle ei meeldi vaimne vägivald.
Olen samuti olnud suhtes, kus mees tavatses tüli puhul alguses solvata ja alandada ning seejärel vaikimitehnikat rakendada. Suhte algusepoole kestsid sellised vaikimisperioodid umbes nädala või paar ja enamasti otsisin mina lepitust. Need olid siis jubedad ajad alati, kohutavalt valus oli olla, kaal langes jne… Mina otsisin siis ise lepitust, sest ma ei kannatanud emotsionaalselt seda olukorda välja. Mis ei tähenda, et mina oleksin ilmtingimata süüdi olnud vms. Suhte lõpupoole, kui ma enam lepitust ei otsinud (mul lihtsalt sai ka ühel hetkel karikas täis), siis olime mõnikord kolm nädalat vaikimisreziimil, st ei suhelnud. Need tülid olid muidugi vaid üks põhjus, miks me laiali läksime.
Kunagi hiljem ma küsisin, et mida ta siis nende mitmenädalaste vaikimisperioodide ajal tegi. Selgus, et temal olevat tüli ja selle põhjus sageli juba järgmisel päeval üle läinud, aga ta lihtsalt KARISTAS mind vaikimise ja eemaldumisega!!!! Sadist!
Jah, võib küsida, miks naised seda endaga teha lasevad. Keegi eespool mainis, et manipulaator tõstab sind parimatel päevadel emotsionaalselt pilve peale ja täpselt nii ongi. Suhe sellise inimesega ongi nagu ameerika mägedel – ja nende ilusate hetkede pärast ei suudeta sellistest haigetest suhetest sageli lahkuda. Kuid peaks, sest selline suhte tulemusel oled emotsionaalselt inimvare pärast. Soovitan ka lugeda raamatut \”Ma armastasin manipulaatorit\”. Ärge laske enda kallal vaimselt vägivallatseda!
Meie 17 aastane poeg peaks pudelid välja viima.
Viimasel nädala tuletasin seda 5l päeval meelde, vahel paar x päevas, ikka ei saanud tehtud.
Siis kurtsin mehele. Issi ütles, et see ongi liiga keeruline, pudelid kotti laduda ja 150 meetrit eemale viia, ta teeb pigem ise seda.
Nüüd lapsest rääkides ütlen alati \”meie pisipoja\”.
Kas see on solvang?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
See asi on keerulisem. Ei ütle mees, et olen kole, laisk või rumal. Ütleb, et ma peaksin kandma teistsugust soengut, et meik teeks mu näo nooreks, et kõrgete kontstega paistaksin saledam… Iseenesest pole ükski neist märkustest solvav. Või kui kannan pükse, mis talle ei meeldi, siis vingub: kas sa PEAD neid pükse kandma?
Ka see küsimus nt sõbranna suust poleks ju midagi erilist. Ainult, sõbranna ütleks seda ÜKS kord ja läheks siis jutuga mujale edasi, aga mees võtab ühe teema üles ja muudkui väntab seda, nagu rikkis leierkast. Vahel tekib tunne, et ta on puudega. Mõni teine kord jällegi väga tark ja terane, lihtsalt need kinnisideed.
Kuna mehel on muid boonuseid ka, ja peale tülisid, vabandage, on ta oma kombeid kõvasti parandanud, siis ma kannatan selle vähesel määral välja. Niiet paraku ei saa päris ilma tülideta. Rahulikult räägitud jutt on talle nagu hane selga vesi. Aga jah, see mõte tiksub kogu aeg kuklas, et kas niisugusel suhtel ikka on pikka pidamist.
Seni on olukord jäänud 51% mehe kasuks, kui enam ei jää, eks siis on lahkuminek ka.[/tsitaat]
Aga sõbrannaga sa ju ei ela igapäevaselt koos? Mehega vist elad?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
