Kui tihti teie mehed solvuvad, vihastavad, ärrituvad? Minu elukaaslane solvub või ärritub pea iga kommentaari peale mis teda kuidagi puudutab. Näiteks täna ütlesin, et mis see väike plekk su särgil ikka teeb, kui mitu päeva said kanda särki millel oli auk…selle kommentaari peale ta muidugi ärritus. Või siis selline kommentaar: Ta tahab oma auto kiirelt maha müüa ja mina ütlesin et, no kui paned auto hinnaks 2 tonni siis on ehk ostja tõesti kohe olemas (auto turuväärtus 4-5 tuhat). Jah mul on kohati selline tume huumor või sarkastiline, aga tema peaks olema sellega juba harjunud. Aga ikka suudab ta endast välja minna iga päev vähemalt korra või kaks. Ja kui ma otsutan üldse vait olla terve päev, et mitte midagi valesti öelda, siis ta pahane et miks ma ei räägi ja et mis mul viga on. Tundub tühine probleem, aga mul on nii kõrini sellest solvumisest. Kas see mingi mehe egokriis või lihtsalt närvid läbi nagu jahikoeral?
Teema: mees solvub
Miks te koos üldse elate? Vaata, et varsti peksa ei saa, sest su vaimne vägivald kindlasti keerab tal lõpuks vindi üle.
Noo need kommentaarid, mis panid, on tõesti ärritumist väärt. Toodud näited on isikut alavääristavat ja annavad signaali, ma ei toeta sind. Milline mees ei ärrituks, kui saab naiselt igapäevalt signaale, et ollakse alaväärtuslik. Kui sa veel sõltud mehe rahast, siis ega kaua ilmselt ei lähe, kui ta leiab uue naise, kes suudab toetav olla, mitte isikut laastav. Selliste märkustega ei haju ükski inimene ära, nii et kas muudad oma märkuste stiili või valmistu oma järgnev elu üksi veetma.
Ma ei tea nüüd, aga nendest paarist näitest tundub küll, et vähemalt osaliselt on viga siiski ka sinus endas. Milleks üldse on vaja teisele pidevalt mingeid sarkastilisi märkusi teha? Arvan, et ka minu mees solvuks selle särgiteema peale – sa ju heidad talle ette mingit vana lugu, kus ta kunagi plekilise särgiga oli olnud.
Minu abikaasa ei solvu eriti tihti, aga ma ka ei tee talle iroonilisi ega sarkastilisi märkusi, samuti ei tee neid mulle temagi. Milleks neid üldse vaja on? 🙂
mis see väike plekk su särgil ikka teeb, kui mitu päeva said kanda särki millel oli auk
See ongi mõttetu irisemine, ma ka ärrituks sellise asja peale. Mis see sinu asi üldse on? Täiskasvanud inimene, las vaatab ise, mida selga paneb. Põhjendatud oleks selline irisemine ainult juhul, kui sina pead sellele täiskasvanud inimesele särgi kapist välja otsima ja kätte andma. Las võtab ise ja majandab ise.
Teisel juhtumil võis su toon olla mõttetult üleolev, kuigi märkus oli ehk õige. Aga kui sa oled teise inimese pideva tänitamisega juba hellaks teinud, siis hakkavadki häirima ka need asjad, mis muidu ei häiriks.
Ma õpetan sulle nüüd ühe lause, mis peaks edaspidi aitama sul meest ärritavaid asju mitte välja öelda:
“Eks sa ise tead paremini, kullake.” Ja kõik, rohkem ära lisa midagi.
Aga vat tooni ma foorumis õpetada ei oska, nii et katsu ise sõbralik ja neutraalne toon külge harjutada.
Minu meelest need näited ongi mõttetu alavääristav inisemine. Kui ei suuda arutleda ilma teist paika panemata, siis hoia pool suud kinni. No ju ta ei ole sinu “tähelepanujuhtimistega” siis niii harjunud nahgu peaks. (nagu minu mees oma näägutamist tituleerib, tema juhib minu tähelepanu puudujääkidele ja siis plaksutab silmi “midagi enam 6elda ka ei või”. Et see on alandav ja paikapanemine, seda tema ei näe. )
Kui tihti teie mehed solvuvad, vihastavad, ärrituvad? Minu elukaaslane solvub või ärritub pea iga kommentaari peale mis teda kuidagi puudutab. Näiteks täna ütlesin, et mis see väike plekk su särgil ikka teeb, kui mitu päeva said kanda särki millel oli auk…selle kommentaari peale ta muidugi ärritus. Või siis selline kommentaar: Ta tahab oma auto kiirelt maha müüa ja mina ütlesin et, no kui paned auto hinnaks 2 tonni siis on ehk ostja tõesti kohe olemas (auto turuväärtus 4-5 tuhat). Jah mul on kohati selline tume huumor või sarkastiline, aga tema peaks olema sellega juba harjunud. Aga ikka suudab ta endast välja minna iga päev vähemalt korra või kaks. Ja kui ma otsutan üldse vait olla terve päev, et mitte midagi valesti öelda, siis ta pahane et miks ma ei räägi ja et mis mul viga on. Tundub tühine probleem, aga mul on nii kõrini sellest solvumisest. Kas see mingi mehe egokriis või lihtsalt närvid läbi nagu jahikoeral?
Need näiteks toodud kommentaarid ei ole huumor, vaid mõnitamine. Huumor on see, mis inimese ajab naerma, aga nendes pole midagi naljakad, kui teist alavääristatakse. On normaalne, et teine tunneb ennast puudutanuna, kui sa niimoodi ilgud.
minu mees küll nende toodud näidete peale ei ärrituks, kuigi muidu on üsna suur solvuja.
ilmselt on siis igal ühel see solvumiskoht erineva koha peal.
Mõnel on neist naljadest ikka eriti veider arusaam. Mõne jaoks ju vaid naljad ongi sellised teiste inimeste kulul. Kui sa paneks kleidi selga ja küsiks mehelt, et kas see kleit sobib sulle ja mees ütleks, et mis vahet sel on, mis sul seljas, nagunii oleks paks ja kole, kas siis oleks ka naljakas või?
Sul endal on ju enesehinnanguga suured probleemid ja üritad teist materdades teise kulul seda tõsta.
Appikene, kas te inimesed oletegi nii nõrganärvilised või? Selliste tühiste lausete peale solvuda, no anna olla, ausalt. Minu mees küll ei solvuks selliste asjade peale, ainult naeraks, ja ma ise ammugi mitte. Vastastikune aasimine lisab tegelikult vürtsi ja muudab päeva lõbusamaks, aga kui teine pool on nii hirmus tundlik, on see muidugi keeruline. Ma ei kujuta ausalt öeldes ette elu sellise lillekese kõrval, kellel iga asja peale on nina vingus, kogu aeg käi nagu klaasikildudel, midagi öelda ei julge… Jube mõeldagi.
Mind ajaks ka sellised kommentaarid närvi. Või noh, ajavadki. Mu mees pillub pidevalt selliseid “kommentaare” ja siis ütleb “ma ju ainult aasin”. No krt aasida saab nii ka, et sa ei alaväärista teist inimest. Näiteks üks päev niidiitasin hambaid õhtul telekat vaadates (tavaliselt teen seda vannitoas peegli ees) ja siis mees kommenteerib “ooo kas sina ka nüüd niiditad hambaid või, kellelt sa seda küll õppinud oled??”. Tema nimelt teebki seda niiditamist üldiselt teleka ees ja siis pidas normaalseks eeldada, et ma ei olegi elu sees hambaid niiditanud ja hoopis tema pealt šnitti võtnud nüüd. Kammoon, milleks see kommentaar vajalik oli. Ja neid selliseid kommentaare on palju ja pidevalt aga ta ise muidugi ei saa aru, et see on alavääristav. Tema ju AASIB. Kui samamoodi vastu panen, siis ütleb “mis kommentaar see nüüd oli?”.
Minu mees on ka selline. Teab, et ma olen suhteliselt sarkastiline ja võtan tihti asja huumoriga, aga siiamaani ei tee vahet, kui ma teen nalja või olen tõsine. Eriti, kui ise teeb minu pihta mõne nalja ja kui hiljem täpselt sama vastu teen, siis ta ärritub, et miks sa mulle nii ütled?? Igasugune tema arvates “näägutmamine” ajab teda kohutavalt närvi, kaasa arvatud heatahtlikud märkused. Tuletan meelde, et õhtul tulevad külalised, kuna eelmine kord läks tal meelest, tuleb vastus, et kelleks sa mind pead, ega ma loll ei ole!! Ütlen viisakalt, et ta uus lõhn mulle eriti ei meeldi, vastab, et ära valeta ja pealegi ei meeldi mulle sinu oma kah. Ma ei pea ennast eriliseks kaagutajaks, aga ka oma arvamuse avaldamine ei ole talle üldse mokkamööda. Mina ütlen, et nende pükstega sobib paremini teine särk (“ole vait, mina tean paremini”) aga minule öeldakse küll pidevalt, et ma peaksin trenni tegema või see kleit mulle ei sobi.
Kuule teemaalgataja, sa ju lausa mõnitad oma meest! Oleks te koolilapsed, siis oleks selline mõttetu irisemine ja nalja viskamine nagu koolikiusamine – et vaatan, kas teine läheb närvi ja kui läheb siis on jälle mõnus edasi nalja visata ja veel rohkem kiusata.
Miks sa ometi normaalselt täiskasvanu kombel ei võiks oma mehega rääkida? Särgil on plekk – ütled, et ah seda pole peaaegu nähagi, tahab autot kiirelt müüa – soovitad panna veidi odavam hind jne. Mis sa tast kiusad, kui näed et teisel niigi närvid läbi sinu pärast??
Appikene, kas te inimesed oletegi nii nõrganärvilised või?
Kõik oleneb. Mõni paar ainult niimoodi räägivadki omavahel, neil on ühtne huumorisoon (vähe vasakule kaldu ja ühte tooni mustapoolnemõlemal 🙂 ) kõik on ok, keegi ei solvu ega ei võta isiklikult, saavad väga hästi omavahel läbi. AGA- Kui teine solvub, siis ei ole ju ok, siis on midagi selles kommunikatsioonis nihu. Oleneb olukorrast, hääletoonist ja olekust (teate ju, et tekst ise annab 20% infost, taust/miimika/toon jne 80%), teise eelnevast meeleolustki jnejne.
Mulle ka vennaraas ohkas, et “jälle on sulle poes kõverad sukkpüksid müüdud” jms, mis ei tapa, teeb tugevamaks 😛
MInd harjutasid vennad selliste kommentaaridega, nagu “Mis asi see sul seljas on – no sa näed ju suisa jube välja!” või “no mis mögla see siin söögiks on?” Solvumine tavaliselt reedab nõrka enesekindlust – enesekindel inimene ei solvu. Võib haiget saada, aga ei solvu. Ärritumine seevastu näitab enamasti, et minnakse õrna koha vastu, eriti kui see toimub mingite väidete peale – siis on peaaegu sada prossa kindel, et märkus on väga lähedal sellele tõele, mida inimene tunnistada ei taha.
Minu meelest ei peaks inimesed koos olema, kui partner toob sinus välja halvema külje ja teise olemust ei suudeta taluda ilma pideva tänitamiseta. Tundub jube koormav mõlemale osapoolele.
Ma ei saa aru ka pidevast “aasimisest”, et millegipärast peab lõbu teise arvelt tulema, nalja saab teha ka teist inimest passiiv-agressiivselt torkimata. Pealegi selle vahva “aasija” jaoks ilmselt ongi kaaslase omadused päriselt ärritavad, mitte pole tegemist tühjalt kohalt tekkinud naljaga.
Kodu peaks inimese jaoks olema vaba ja mõnus koht, mitte stressi juurde tekitama lihtsalt nalja pärast.
MInd harjutasid vennad selliste kommentaaridega, nagu “Mis asi see sul seljas on – no sa näed ju suisa jube välja!” või “no mis mögla see siin söögiks on?” Solvumine tavaliselt reedab nõrka enesekindlust – enesekindel inimene ei solvu. Võib haiget saada, aga ei solvu. Ärritumine seevastu näitab enamasti, et minnakse õrna koha vastu, eriti kui see toimub mingite väidete peale – siis on peaaegu sada prossa kindel, et märkus on väga lähedal sellele tõele, mida inimene tunnistada ei taha.
Solvuda võib ka sel juhul, kui inimesi kurvastab, miks lähedane inimene üldse talle nii ütleb. Kui sind mees sõimaks paksuks värdjaks, siis kas sa reaalselt mõtleksid, et ma ju pole paks ega sündinud väljaspool abielu, nii et kõik on korras ja pole põhjust suurt numbrit teha?
Enesekindel inimene ei pea teisi halvustama ja torkima, et mingit reaktsiooni kätte saada, ta on niigi oma eluga rahul. Sellised “höhöhöö, mis mögla see on” kommentaarid on lihtsalt matslikud ja vaevalt need kommentaarid endast lugupidavate inimeste seltskonnas väga menukad on.
MInd harjutasid vennad selliste kommentaaridega, nagu “Mis asi see sul seljas on – no sa näed ju suisa jube välja!” või “no mis mögla see siin söögiks on?” Solvumine tavaliselt reedab nõrka enesekindlust – enesekindel inimene ei solvu. Võib haiget saada, aga ei solvu.
Juba selle väite põhjal võiks ju iga mõistlik inimene aru saada, miks ei tasu niimoodi aasida oma meest või naist või muidu lähedast inimest, kes armas peaks olema.
Kui mina kuulen, kuidas mu laps sõpradega räägib, siis täpselt nii see käibki. sõbrad räägivad samamoodi. ja tundub et neil on lõbus, sest kena nad ju üksteist tunnevad, siis teavad, et see on lihtalt jutt. mõtlen seda plöga ja kõveraid sukkpükse.
Ka mulle meeldis kunagi niisugust juttu rääkida. Mul oli paar töökaaslast, kellega sai. Nad vahetasid töökohta ja ma tunnen sellisest jutust väga puudust. Teistega ei saa rääkida nii.
Aga teemaalgataja jutt on selline lihtne ja loogiline talupojamõistuse jutt. seda ma ei ütle halvustavalt. mis see plekk on, kui said enne käia auguga. enne oli suva ja nüüd teeb mingi numbri plekist. ei ole minu arust küll midagi nii solvavat. automüügiga sama lugu. loogiline et odavamalt saab kiiremini müüdud. v-o peabki seda hinda poole aasta pärast nii madalale laskma. või tundub naisele, et see müügihind ongi liiga suur.
Mul oli täna lapsega samasugune jutt. Viigu ma ta autoga trenni. Küsin, et miks rattaga ei lähe. Jalad valutavad. Oh sa nunnu. Nädalavahetusel pani hommikul rattaga minema ja oli päev läbi kuskil. Miski ei valutanud. peale minu südame, sest telefoni jättis ka koju. Tuli siis pimedas alles. siis sai sõidetud ja täna kohe kuidagi ei saanud enam.
Kui mina kuulen, kuidas mu laps sõpradega räägib, siis täpselt nii see käibki. sõbrad räägivad samamoodi. ja tundub et neil on lõbus, sest kena nad ju üksteist tunnevad, siis teavad, et see on lihtalt jutt. mõtlen seda plöga ja kõveraid sukkpükse.
Ka mulle meeldis kunagi niisugust juttu rääkida. Mul oli paar töökaaslast, kellega sai. Nad vahetasid töökohta ja ma tunnen sellisest jutust väga puudust. Teistega ei saa rääkida nii.
Aga teemaalgataja jutt on selline lihtne ja loogiline talupojamõistuse jutt. seda ma ei ütle halvustavalt. mis see plekk on, kui said enne käia auguga. enne oli suva ja nüüd teeb mingi numbri plekist. ei ole minu arust küll midagi nii solvavat. automüügiga sama lugu. loogiline et odavamalt saab kiiremini müüdud. v-o peabki seda hinda poole aasta pärast nii madalale laskma. või tundub naisele, et see müügihind ongi liiga suur.
Mul oli täna lapsega samasugune jutt. Viigu ma ta autoga trenni. Küsin, et miks rattaga ei lähe. Jalad valutavad. Oh sa nunnu. Nädalavahetusel pani hommikul rattaga minema ja oli päev läbi kuskil. Miski ei valutanud. peale minu südame, sest telefoni jättis ka koju. Tuli siis pimedas alles. siis sai sõidetud ja täna kohe kuidagi ei saanud enam.
Laps ja tema sõbrad ilmselt saavad täiskasvanuks millalgi ja õpivad normaalselt suhtlema. Kõik ei pea igavesti tiinekad olema. Ja kui nv-l sõitis kõvasti rattaga, siis miks täna jalad valusad ei või olla? Või peaks tal jalad selleks kogu aeg valutama, et tänast tõsiselt võtta? Sa mine jookse üks maraton ja ma siis pärast ütlen sulle, et kuidas sa siis üleeile joostud said, kui täna jalad haiged, eks. Teemaalgataja muuíde ise ütleb auto turuhinnagi välja, seega ei saa ta kuidagi arvata, et see poole vähem väärt on, eks. Sama edukalt võiks ilkuda, et tasuta saab kiiremini lahti.
Ma ei tea nüüd, aga nendest paarist näitest tundub küll, et vähemalt osaliselt on viga siiski ka sinus endas. Milleks üldse on vaja teisele pidevalt mingeid sarkastilisi märkusi teha? Arvan, et ka minu mees solvuks selle särgiteema peale – sa ju heidad talle ette mingit vana lugu, kus ta kunagi plekilise särgiga oli olnud.
Kuskohast sa sarkasmi välja lugesid? Minu meelest on see kerge peresisene nokkimine ja peab ikka pooletoobine olema, kui sellise ütlemise peale solvuda või ärrituda. Minu mees selliste ütlemiste peale küll endast välja ei läheks, tal on õnneks nii närvid kui enesehinnang paigas.
Laps ja tema sõbrad ilmselt saavad täiskasvanuks millalgi ja õpivad normaalselt suhtlema. Kõik ei pea igavesti tiinekad olema. Ja kui nv-l sõitis kõvasti rattaga, siis miks täna jalad valusad ei või olla? Või peaks tal jalad selleks kogu aeg valutama, et tänast tõsiselt võtta? Sa mine jookse üks maraton ja ma siis pärast ütlen sulle, et kuidas sa siis üleeile joostud said, kui täna jalad haiged, eks. Teemaalgataja muuíde ise ütleb auto turuhinnagi välja, seega ei saa ta kuidagi arvata, et see poole vähem väärt on, eks. Sama edukalt võiks ilkuda, et tasuta saab kiiremini lahti.
Minu arust oleks enne trenni väga hea minna just rattaga, sest ega trennis jalad terveks saa. Tulebki liigutada.
Teine meie pere näide on viitsimatus nõusid pesta. masina tühjendamine ja täitmine on nagu nii raske. See pole ju ainult minu töö. ostsin papptaldrikud. lapsed leiavad, et see on loodusressursside raiskamine, plasttopsid on keskkonnale kahjulikud. Kõik õige. Aga kas see et nõusid pesen ainult mina, pole ressursi raiskamine. Emakest loodust lapsed hoiavad, aga emakest mitte.
Aga kas see et nõusid pesen ainult mina, pole ressursi raiskamine.
No aga kes need lapsed sellisteks kasvatanud on? Ega ometi sina?
Jah mul on kohati selline tume huumor või sarkastiline, aga tema peaks olema sellega juba harjunud.
Kui pime peab inimene olema, et mitte aru saada: kui mees nende naljade peale mitu korda päevas ärritub siis pole ta “harjunud”?
Teine asi on see, et mehe ülitundlikkus ja terav reaktsioon neile niinimetatud “naljadele” võib tulla nii suhteprobleemidest üleüldiselt (alaline kaitseseisund) kui naise pidevast verbaalsest kõhulahtisusest.
No aga kes need lapsed sellisteks kasvatanud on? Ega ometi sina? Do you like this?KiidaKiida1
Kes siis muu, kui ikka mina. Aga küll jõutakse hilja koju, ei jõua. Küll tahetakse magama minna, jälle ei jõua. Küll vaja hoopis muud teha ja jälle ei ole aega. Nõudega asjatamine pole see prioriteet. Nii tekibki sarkasm ema juttu, et kas emakest ei peaks hoidma.
Solvuda võib ka sel juhul, kui lähedane inimene üldse talle nii ütleb.
Ei, see pole solvumine, see on haiget saamine. Ja see on täiesti teine asi.
No aga kes need lapsed sellisteks kasvatanud on? Ega ometi sina?
Kuulge, kuidas ma ei solvunud hommikul lugedes su kommentaari? su vastus, et kes lapsed selliks kasvatanud, on ju seesama asi, millest teema ongi. Püüad mulle selgeks teha minu valet käitumist, oma samasuguse kommentaariga. Või oli see nüüd sobilik sarkasm teemasse, millest ma läbi ei hammustanud ja asusin agaralt vastama?
Mulle tundub, et teema autor ise äkki, oled pigem see probleem. Miks üleüldse peab ENDA partneri kallal vinguma ja sarkastilisi märkusi tegema? Inimesekombel ei saa öelda, kui midagi häirib? Või ei oska teisiti oma tähelepanuvajadust välja näidata? Või on vaja tunda ennast tähtsamana, kes teeb valikuid ja langetab otsuseid, ja mees ise reageerib koguaeg üle. Sellepärast ei pea olema nõrganärviline vm. Kui sinu mees käituks sinuga sarnaselt, mida ise tunneksid? Kohe armastus laes ja ühtekuuluvustunne? Jookseks kohe voodisse pere suurendama? Või kui mees ise äkki iga päev halvustaks, peaksite te ju “sellega harjunud olema”? Kasva suureks ometi. Te ei ole mingi A ja O. Pika kaarega kõnniks sellisest inimesest ikka mööda, olgu teil sääred siledad või tagumik prinkis.
Kui see mees käib sulle tõesti närvidele, siis mine lihtsalt minema. Otsi uus mees, kes selle regulaarse kriitika jms võtaks kohe vastu ja naerataks ka vaevatasuks. Ei solvuks, saaks haiget ega midagi, vaid oleks selline tutske külm lihakärakas. Sest küll ära harjub sellega. Edu sulle sellega, eks.
a kui ma otsutan üldse vait olla terve päev, et mitte midagi valesti öelda,
Kaks varianti vaid sul, kas oled vait või 2. inised?
Kumba varianti sa kasutad oma ema, isa, töökaaslaste, sõprade peal? On sul üldse neid?
Nii tekibki sarkasm ema juttu, et kas emakest ei peaks hoidma.
Ma ei näe siin mingit sarkasmi, sinu kirjeldustes pole grammigi huumorit.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
