Teema: Mees suhtleb nädalavahetustel ainult lapsega

tehke teine laps veel.

Mul sama, et olen vahel natuke armukade mehe peale, kui laps just teda mulle eelistab. Ometi näen ju mina suurema vaeva, olen lapsega päevast päeva koos, mees on olemas vahel harva ja siis vahvate asjade jaoks. Aga olen püüdnud seda siis positiivses võtmes vaadata, et ma siis naudin oma vaba aega. Kui laps kell 21 magama läheb, eks ma siis suhtlen mehega, siis on meie aeg. Mind lohutab see, et kui ikka päris probleem majas, haigus või muu probleem, siis on laps kibekiiresti minu süles ja keegi muu ei huvita. Kui kõik on hästi, on mees suurem lemmik.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Miks sa seda nii traagiliselt võtad?
[/tsitaat]

Armukadedus.

Teemaalgatajale…tegele endale meeldivate asjadega, mitte ära klammerdu lapse külge. Las isa ja laps arendavad oma suhet, sinul on ju samuti aega seda teha. Samas hoia ka enda suhet mehega. Kõike ei pea koos tegema, kõige jaoks on oma aeg.

Oleks mul niimoodi…
Minu mees ei anna lastele lusikatäitki süüa, ei pane riidesse, ei pühi tagumikku. Aja nuiaga taga, et last üldse näeks.

Mida ma teeksin? Oleks õnnelik, et selline isa on. Kasutaks aega praktiliselt – jalutaksin muretult poodides, sõbrannataksin, kohvikus käiksin, no mida iganes.

Sul on vist tõesti liiga kerge elu..

Kadedaks teeb jah:)

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen teemaalgataja. Kuigi ma oma postituses seda spetsiaalselt ei rõhutanud, pean mehe ja naise suhet vägagi oluliseks. Kahjuks pole meil vanaemasid-vanaemasid lähedal, kes saaksid last hoida, et saaksime kasvõi natuke aega omavahel veeta. Kolmekesi kodus olles on meil raske leida aega omavahel suhtlemseks, sest laps hakkab kõva häälega kisama, kui üritan mehelt midagi küsida või temaga mingil viisil suhelda. Mulle endale tundub ka, et issi on tütre ära hellitanud. Sõbrannatamise ja kohvitamisega on ka praegu keerulised lood, sest kolisime hiljuti teise Eesti otsa ühte väiksemasse kohta elama, kus ma ei tunne ühtegi inimest. Nii et paraku pole mul kedagi, kellega koos kuhugi kohvitama minna. Vaba aega veedamegi enamasti kolmekesi, aga see kolmekesi ajaveetmine pole minu jaoks eelpool mainitud põhjustel väga lõbus, sest tunnen end üleliigsena ;([/tsitaat]

Te pole ainus perekond, kellel pole vanavanemaid lapsehoidmiseks võtta. Laps magama, korgi vein lahti ja räägi mehega sellest, mis sinu hinges ja peas toimub. Muidu jäädki üleliigsena end tundma. Mees äkki mõtleb samamoodi, et las naine puhkab, tema rabab esmaspäevast reedeni, mingu puhaku…saate ju mängida kõik koos, milles probleem?
Ja veel üks märkus – mida varem sa lapsele selgeks teed, et vahele ei segata teievahelisele jutuajamisele, seda parem. Mulle kohe sugugi ei meeldi kui vanemad räägivad omavahel, laps ütleb midagi ja pööratakse kogu tähelepanu lapsele, omavaheline oodaku…viga.

Nii tuttav tunne! Meil on samamoodi. Laps issi küljes kinni ja issi on lapses kinni. Meil on küll juba suurem laps, poeg, kes saab varsti 10-aastaseks. Ja võin öelda, et tegemist ei ole ajutise nähtusega, vaid sünnitusmajast alguse saanud vastastikuse kiindumusega.
Muidugi olen ma rahul ja õnnelik, aga mõnikord tunnen tegelikult armukadedust ja samamoodi viiendaks rattaks olemist. Erinevalt teemaalgatajast ei oota ma nii palju tähelepanu mehelt, kuivõrd tahaks just ise lapsega olla, tegeleda ja sooviks olla lapse jaoks autoriteet, nagu seda on mees. On jah, armukadedus on selle nimi.
Tehke teine laps veel soovitus ei aita. Peres on veel vanemaid lapsi, kes kõik on olnud kuni iseseisvumiseni täpselt samamoodi issi küljes kinni.