Kui paljudel teist on selline kogemus, et naine ei taha last, aga mees käib pinda? Ja siis naine lõpuks annab alla ja jääb rasedaks?
Ma tean palju naisi, kes on saanud lapse mitte “pika pereplaneerimise”, vaid mehe pindakäimise pärast ja see ei tundu normaalne. Eriti siis kui mees pärast selle nii tahetud lapse sündi jalga laseb.
Jah, rohkem on selliseid naisi, kes määrivad meestele lapsi kaela, aga naine on see kes last üheksa kuud kannab. Niiet kui mees sunnib last peale, siis sünnitagu ise. Üldse tundub, et lääne ühiskonnas on just mehed nees, kes rohkem lapsi tahavad. Naised tahavad maailma avastada ja end harida, aga järjest rohkem on mehi, kes lapsesaamisega pinda käivad. Ja see tundub nii jube, kui järjekordne naine annab oma mehele alla ja saab tite, et mees lõpuks rahul oleks..
Netis on palju selliseid luguseid, kuidas mehed kasutavad psühhoterrorit, viskavad beebipille ära või teevad auke kondoomi, et naine ikka rasestuks. Õudne.
Teema: Mees sunnib last peale
Meestel on hea tahta last, neil ainult tegemise rõõm. Edasi 9 kuud tuleb naisel südant läikida, jala-
ja kõhunumbrit kasvatada, vetsu vahet joosta ja lõpuks grand finale: sünnitusel vähem või rohkem piinelda.
Aga samas, kui satud normaalne mehe otsa, kes seab perekonna tööst, sõpradest ja hobidest ettepoole, siis võib isegi lasta ennast ära rääkida.
ma jookseks sellise imeliku tüübi juurest esimese korraga minema, kui ta hakkaks rääkia lapsesaamisest, kui mina olen öelnud, et ma ei taha lapsi võibolla kunagi saada…
lapse pealesurumist olen minagi ühes peres näinud, ainult et naine kantseldas kõigi rüblikute eest aastaid ja mees käis iha.ee-st leitud memmesid koinimas.
vot selline lugu siis.
edit:
ahjaa, mees veel oli “usklik” ka, neil peres ei tohtinud rasestumisvastaseid ravimeid olla, ta ikka seletas, et naine jääb jumala tahtest rasedaks…
jube tropp tont oli see mees, ja naine allus sellisele vennale veel täielikult ja kaitses teda…
Mina ei tunne õnneks ei neid naisi, kellele mees last kaela määrib, ega ka neid naisi, kes mehe eest salaja tite valmis teevad. Inimesed, saage enne püsisuhete loomist täiskasvanuks, leidke sobiv kaaslane, sobivad sõbrad – ja need mured kaovad, keegi ei tee kellelegi vastu tahtmist ega salaja titte, keegi ei sunni midagi peale ega enamasti lase ka jalga.
Mina ei tunne õnneks ei neid naisi, kellele mees last kaela määrib, ega ka neid naisi, kes mehe eest salaja tite valmis teevad. Inimesed, saage enne püsisuhete loomist täiskasvanuks, leidke sobiv kaaslane, sobivad sõbrad – ja need mured kaovad, keegi ei tee kellelegi vastu tahtmist ega salaja titte, keegi ei sunni midagi peale ega enamasti lase ka jalga.
vahel teeb elu üllatavaid keerdkäike. elumuutusi ei taluta üldjoones hästi, aga kui pead kohanema, siis kohanedki. ma olen olnud kindla seltskonnaga aastast 1981, aga näe, vahepeal armusin ära ja hakkasin koos elama oma armastusega. ja tuligi ta pere poolt paar “uuendust”, mida mu silm polnud enne näinud ja millest ma ei osanud ennem mõeldagi…
no mul tuli see usklike sarisünnitajate pere kahjuks mehega kooselu alustades nende sugulaste poolt “kingiks” kaasa, ega ma ka enne polnud näinud ühtki sellist meest, kes nõuaks oma naiselt lapse saamist.
ma olin siis selline noh ütleme roosaprillitüdruk ka, ma ei teadnudki, et on selliseid mehi, kes oma naisest sarisünnitaja teevad ja siis veel seksiportaalides ringi uhavad…äkki tegi veel kuskil lapsi lisaks kellelegi, egas mina tea ja ei huvita ka. nende perest hoian eemale, ei käi nende sünnipäevadelgi, kuigi olen kutsutud, ma ei suuda selle naisega ühes lauas istuda, tuleb soov talle öelda, et no miks sa nii loll olid ja oled, inimeseloom?
Kui paljudel teist on selline kogemus, et naine ei taha last, aga mees käib pinda? Ja siis naine lõpuks annab alla ja jääb rasedaks?
Sellist kogemust pole, sest pole kunagi idioodiga suhelnud, aga sinu oma tundub küll, et tahab sind nö. kinni panna (kuhu tal lapsega ikka minna on jne…).
Räägi parem, mis sind selle terroristiga seob ja miks sa teda maha ei jäta?
Loe teemat Kas ma olen ainuke? Just kirjeldasin seal lapsevaba ilusat elu. Soovin seda sullegi!
see lapsevaba elu on Eestis alati negatiivseid emotsioone tekitanud, mu meelest alles nüüd hakkavad esimesed naised siin üldse aru saama, et lastetu olla on igati ok ja vähemalt minu seltskonnas 40+ ei huvita küll kedagi, et miks sul pole lapsi…
mõni ei taha lapsi ja see on igati ok!
Meestel on hea tahta last, neil ainult tegemise rõõm. Edasi 9 kuud tuleb naisel südant läikida, jala-
ja kõhunumbrit kasvatada, vetsu vahet joosta ja lõpuks grand finale: sünnitusel vähem või rohkem piinelda.
Üheksa kuud on kukepea (isegi arvestades, et see üheksa kuud võib tõeliselt vastik iivelduste ja muude hädadega täidetud aeg olla) võrreldes sellega, et sa pead seda last 18 aastat veel kantseldama, millest paar esimest võivad olla totaalne põrgu, sest tital kõht valutab, hambad tulevad, siis on tal jonnituurid ja oma tahte kehtestamisvajadus (samas kui mõistust eriti ei ole veel, nii et soovid võivad olla üsna ajuvabad. Pluss muidugi see, et väikelast üksi jätta ju ei tohi ja temaga koos eriti kuskil ka käia ei saa, kui ta just ei maga. Kõige sellega peab üldiselt tegelema naine, mees veel vahel vingub, miks klotsid on põrandal laiali, miks tita karjub, mehel homme raske tööpäev, kas siin majas üldse magada ei saa, ja kuidas nii, oled terve päeva kodus passinud ja söök pole ikka veel valmis. Ja mis mõttes ta ei saa minna sõpradega peole ja nädalavahetusel kaheks päevaks suusatama vms, vahel tahaks nendest titelappidest ju puhata ka ja ega te kokku pole aheldatud, et igal pool koos peate käima. Ta ju vaatas ka pool tundi eile titte, kui sa poodi läksid (süüa ostma). Nii et kui on sedasorti mees, siis tõesti ei tasu survele alluda. Muidugi on ka teistsuguseid mehi, aga laps on selline väljakutse, et ikkagi võiks olla mõlemal soov järelkasvu järele ja ka reaalne ettekujutus, mida lapsesaamine kaasa toob, enne kui lapseteoks läheb.
minu esimene suhe jooksiksi lörri, kuna mees tahtis hirmsasti last. ta oli varem abielus, aga lapsi ei olnud, lisaks oli ta minust üle 10 vanem. Mina õppisin ülikoolis, tahtis veel n.ö. maailma avastada jne. Seega ei see sai see suhe just seetõttu lõpu peale.
Abiellusin 29 a, 32selt sündis laps – ka siis oli mees huvitatud pool. Aga teine laps oli minu suur soov, kuskil 38-setl tekkis kohutav titeisu , mees väheke kõhkles ja oli nõus.
Ja uskumatult palju on selliseid naisi, kes lasevad end mehel kohelda nagu jalamatti. Meestel on hea, neid teenindatakse ja tehakse kõik ette-taha ära, isegi voodis lastakse end panna, kuigi naine on väsinud ja parema meelega ei teeks. Sellised naised on nii rumalad.. Rohkem eneseaustust paluks.
Eks olud tingivad seda eneseaustuse puudust. Kui naine ongi kehvema palgaga ja polegi kuhugi minna. Kui kedagi teist pole toeks. Sest vahel see mölakas mees ju ikkagi aitab natuke, raha ka toob sisse. Siis, kui mees ära läheb, ei saa ju pooleks tunniks poodi ka enam.
Ma ei tea, kas seda nüüd sundimiseks ja pealesurumiseks nimetada aga jah, olen üks neist ja tean oma tutvusringkonnas veel vähemalt kahte peret, kel on olnud olukord, kus mees väga tahab last aga naine ei soovi. Kõigis neis peredes on mees laste ja koduga väga seotud – teevad süüa, pesevad pesu, koristavad, käivad lastega õues, mängivad ning tegelevad nendega jne. Kõigis neis peredes on jutt veel ühest lisalapsest. Tulemused on erinevad, osad naised andsid alla ja osad mitte. Mina alla ei andnud, kuna ma tõesti tunnen end raseduse ajal megakehvasti ning mulle ei meeldi lapsega kodus olla. Ma arvan, et minu mees oleks vast isegi olnud nõus kodus olema.
Samas – mitte ükski neist meestest pole mingi tropp. Lihtsalt kui elad 10+ aastat inimesega koos ja oled abielus siis võib ikka juhtuda, et üks soovib ühte, teine midagi muud. Üksi suhe ei ole üksmeeles käsikäes läbi lilleaasa jalutamine. Leidke mulle kaks inimest, kes on absoluutselt ühel nõul absoluutselt kõikides teemades.
Kurb lugemine, eriti kui majanduslik aspekt ka mängu toodi. Naisel ongi valik – hea ja võrdväärne mees, oma kinnisvara, otsustus oma keha suhtes paljunemise suhtes või ..
. laps? Tänan, mina olen valinud esimese kombo. Kindlasti on esimesse gruppi kuulujaid, kes last ka lisaks soovivad.
Kui sa tead, et su mehele on laps väga tähtis osa elust, sinule aga mitte, mida sa siis narrid seda meest? Lase tal oma teed minna, minge lahku ja mees leiab kellegi, kes päriselt peret tahab. Muidu hoiad selle vaese armunud mehe elu ooteseisundis jumal teab kui kaua ja lõpuks ikka kõnnid minema. Kui nii olulises asjas nagu lapse saamine on eriarvamused, siis ma ei kujuta ette, kuidas see kooselu saaks laabuda.
Ma ei tea, kas seda nüüd sundimiseks ja pealesurumiseks nimetada aga jah, olen üks neist ja tean oma tutvusringkonnas veel vähemalt kahte peret, kel on olnud olukord, kus mees väga tahab last aga naine ei soovi. Kõigis neis peredes on mees laste ja koduga väga seotud – teevad süüa, pesevad pesu, koristavad, käivad lastega õues, mängivad ning tegelevad nendega jne. Kõigis neis peredes on jutt veel ühest lisalapsest. Tulemused on erinevad, osad naised andsid alla ja osad mitte. Mina alla ei andnud, kuna ma tõesti tunnen end raseduse ajal megakehvasti ning mulle ei meeldi lapsega kodus olla. Ma arvan, et minu mees oleks vast isegi olnud nõus kodus olema.
Samas – mitte ükski neist meestest pole mingi tropp. Lihtsalt kui elad 10+ aastat inimesega koos ja oled abielus siis võib ikka juhtuda, et üks soovib ühte, teine midagi muud. Üksi suhe ei ole üksmeeles käsikäes läbi lilleaasa jalutamine. Leidke mulle kaks inimest, kes on absoluutselt ühel nõul absoluutselt kõikides teemades.
Mis mõttes ei meeldi lapsega kodus olla? Parema meelega käid tööl või???
Mis mõttes ei meeldi lapsega kodus olla? Parema meelega käid tööl või???
no anna kannatust.
jah, mõned naised käivad meeleldi tööl ja teevad ehk karjäärigi.
kõik pole loodud lapsi tahtma ja sünnitama, eriti veel oma mehe käsu peale, ongi asi nii lihtne.
Aitäh naistele, kes mõtlevad iseenda peaga ja ei anna meeste mangumisele järgi. Olgu elu teile armuline ja saagu karistatud kõik rumalad naised, kes meestele järgi annavad????
Mida ma just lugesin?
Nagu mingi idioodist ajupestud padu-uskliku üleskutse.
Kui “sinu mees” ta üldse on? Ehk alustaks mees mitte lapsest, vaid abieluettepanekust?
no jälle hakkab selle abielu-jutuga siin keegi pihta.
kõik ei taha ka abielluda.
lisaks sellele, et ei taheta lapsi, ei taheta ka abielu.
kõik polegi abielu jaoks loodud, las siis elavad oma kooselu õnnelikult edasi, ma pakuks välja.
Meestel on hea tahta last, neil ainult tegemise rõõm. Edasi 9 kuud tuleb naisel südant läikida, jala-
ja kõhunumbrit kasvatada, vetsu vahet joosta ja lõpuks grand finale: sünnitusel vähem või rohkem piinelda.Üheksa kuud on kukepea (isegi arvestades, et see üheksa kuud võib tõeliselt vastik iivelduste ja muude hädadega täidetud aeg olla) võrreldes sellega, et sa pead seda last 18 aastat veel kantseldama, millest paar esimest võivad olla totaalne põrgu, sest tital kõht valutab, hambad tulevad, siis on tal jonnituurid ja oma tahte kehtestamisvajadus (samas kui mõistust eriti ei ole veel, nii et soovid võivad olla üsna ajuvabad. Pluss muidugi see, et väikelast üksi jätta ju ei tohi ja temaga koos eriti kuskil ka käia ei saa, kui ta just ei maga. Kõige sellega peab üldiselt tegelema naine, mees veel vahel vingub, miks klotsid on põrandal laiali, miks tita karjub, mehel homme raske tööpäev, kas siin majas üldse magada ei saa, ja kuidas nii, oled terve päeva kodus passinud ja söök pole ikka veel valmis. Ja mis mõttes ta ei saa minna sõpradega peole ja nädalavahetusel kaheks päevaks suusatama vms, vahel tahaks nendest titelappidest ju puhata ka ja ega te kokku pole aheldatud, et igal pool koos peate käima. Ta ju vaatas ka pool tundi eile titte, kui sa poodi läksid (süüa ostma). Nii et kui on sedasorti mees, siis tõesti ei tasu survele alluda. Muidugi on ka teistsuguseid mehi, aga laps on selline väljakutse, et ikkagi võiks olla mõlemal soov järelkasvu järele ja ka reaalne ettekujutus, mida lapsesaamine kaasa toob, enne kui lapseteoks läheb.
Lisaks veel see, et tundub, et üha enam sünnib erivajadusega lapsi. Palju on selliseid puudeid, mis sünnihetkel välja ei paista, ent hakkavad hiljem igapäevaelu tugevalt mõjutama, nt autism, tõsised allergiad, psüühikahäired, suhkruhaigus, epilepsia …
Ma ei tea, kas seda nüüd sundimiseks ja pealesurumiseks nimetada aga jah, olen üks neist ja tean oma tutvusringkonnas veel vähemalt kahte peret, kel on olnud olukord, kus mees väga tahab last aga naine ei soovi. Kõigis neis peredes on mees laste ja koduga väga seotud – teevad süüa, pesevad pesu, koristavad, käivad lastega õues, mängivad ning tegelevad nendega jne. Kõigis neis peredes on jutt veel ühest lisalapsest. Tulemused on erinevad, osad naised andsid alla ja osad mitte. Mina alla ei andnud, kuna ma tõesti tunnen end raseduse ajal megakehvasti ning mulle ei meeldi lapsega kodus olla. Ma arvan, et minu mees oleks vast isegi olnud nõus kodus olema.
Samas – mitte ükski neist meestest pole mingi tropp. Lihtsalt kui elad 10+ aastat inimesega koos ja oled abielus siis võib ikka juhtuda, et üks soovib ühte, teine midagi muud. Üksi suhe ei ole üksmeeles käsikäes läbi lilleaasa jalutamine. Leidke mulle kaks inimest, kes on absoluutselt ühel nõul absoluutselt kõikides teemades.
Seal oli küsimus LISAlapses, mitte, et kas lapsi üldse saada või mitte. Kui naine tahab 2 ja mees 3 last, siis võib tõesti öelda, et see on kõigest väike erimeelsus ja et leidke 2 inimest kes kunagi millegi pärast vaielnud ei ole. Kui juba ollakse lapsevanemad, siis üks laps lisaks ei muuda enam paari elustiili põhjapanevalt – nagu ei muuda seda ka sellest lisalapsest loobumine. Lõpuks lepitakse kuidagi kokku (või otsutab loodus ära – enam ei rasestu, näiteks) – ja ongi, elatakse edasi.
Võrreldes 1 lisalapse saamisega/mittesaamisega on see, kas üldse hakata lapsevanemateks või jääda lastetuteks, väga suur ja põhimõtteline ellusuhtumiste erinevus.
Enne võib 1 lapse soovija leida üksmeele 2 lapse soovijaga või 2 lapse ihaldaja leida üksmeele 3 lapse ihaldajaga kui lastetuks jääda soovija sellega, kelle eluplaani kuulub kindlasti kasvõi 1 laps. Sellised paarid lähevad enamasti lahku.
teemaalgataja, mis su häda on? “mees” tegi kondoomi sisse augu, et enda kõikuvat positsiooni paremaks saada ja sina ei saanudki aru, et su mees on tegelikult võlts?
ma usun, et teemaalgataja pigem soovis arutlust sel teemal ja tal endal pole mingit pistmist kondoomidesse auke tegevate jobujossidega…
Mina olin üks selline naine, kelle mees kogu hingest tahtis last, aga mina ei tahtnud. Ta oli minust ca 10 aastat vanem – tema 30-ndate ja mina 20-ndate keskpaigas. Algusaegadel rahustasin ta maha jutuga, et elame kõigepealt vähemalt kaks aastat koos – vaatame, kas üldse jääme püsima – ja otsustame laste osas siis, sest kiiret ju kuhugi pole. Eks ma sisimas lootsin, et ehk tärkab minus vahepeal emainstinkt või vastupidi, kaob mehe lapsesaamishimu, aga kumbagi ei juhtunud. Kaks aastat “armuaega” sai mööda ja olime ikka veel koos. Kui mees küsis mu otsuse kohta, ütlesin ausalt välja, et mina iialgi lapsi saada ei kavatse. See pealekäimine, mida ta minu peal harrastama hakkas, oli ikka päris ebameeldiv. Proovis küll meelitustega, küll ähvardustega maha jätta jne. Ausalt öeldes tundsin ennast üsna süüdi, et ei taha oma armastatud mehe soovile vastu tulla ja talle last sünnitada, aga midagi parata sinna ei saanud – minu vastumeelsus emaks olemise suhtes oli lihtsalt liiga suur. Mida rohkem asendusid tema meelitused ähvardustega, seda vähem süüdi ennast tundsin. Kuni lõpuks sai sellest laste saamise jutust lihtsalt üks järjekordne tülikiskumise teema, mis vähemasti paar korda nädalas üles kerkis ja millesse mina suhtusin juba täiesti ükskõikselt. St kui tema ähvardas mind maha jätta ja otsida endale nö “tõeline” naine, kes tahab koos temaga lapsevanemateks olla, siis nähvasin vastu, et “palju õnne, mine ja otsi siis, hakka aga kohe astuma” jne. Aga ta ei läinud. Ja nii me siis tülitsesime ja leppisime, tülitsesime ja leppisime jne. Nendel leppimise päevadel, mis olid rõõmsad ja ilusad, püüdis mees ennast veenda, et ta saab ka ilma lasteta õnnelik olla minu kõrval, aga eks me mõlemad teadsime, et see teema jääb alati valusalt meie vahele. Tegelikult kogu selle jama taustal hoolisime me teineteisest ikka üsna tugevalt ja siiralt ja kumbki meist ei suutnud seda destruktiivset suhet lõpetada. Niimoodi tiksusime veel peaaegu 10 aastat, enne kui siiski lahku läksime.
Pool aastat hiljem leidsin uue mehe, kellega nüüd juba paar aastat koos elame. Olen temaga nii õnnelik. Me kumbki ei soovi lapsi ja see teeb elamise nii mõõtmatult palju lihtsamaks, kui nii olulistes asjades ollakse ühel meelel. Mul on nii hea meel, et ma ei allunud eelmise mehe lapsesaamise survele, sest mida aeg edasi, seda kindlamalt tean, et see oleks olnud kohutav viga ning mu otsus on õige ja lõplik. Olen hetkel 39 aastane.
Kui sa tead, et su mehele on laps väga tähtis osa elust, sinule aga mitte, mida sa siis narrid seda meest? Lase tal oma teed minna, minge lahku ja mees leiab kellegi, kes päriselt peret tahab. Muidu hoiad selle vaese armunud mehe elu ooteseisundis jumal teab kui kaua ja lõpuks ikka kõnnid minema.
Kuidas saab keegi sellises olukorras öelda, et naine hoiab meest kinni ega lase tal oma teed minna? Minu eks-mees oli ooteseisundis ca 12 aastat – see kui armunud mees teeb iseseisvalt valiku oodata ja loota, et ÄKKI naine siiski mõtleb ümber, kuigi too on kindlalt ja korduvalt öelnud, et tema otsus on lapsi mitte saada, siis ei vastuta ju naine selle mehe valikute eest.
Aga võib ka olla, et sa pidasid silmas pigem sellist olukorda, kus naine valetab a’la “jajaa, saame muidugi lapse – kohe, kui auto/maja ostuks raha kogutud ja kool lõpetatud ja tööl karjääri tehtud jne”, kuigi ise teab, et kui need asjad tehtud saavad, mõtleb ta üha uusi ja uusi ettekäändeid välja, et meest ära lollitada. Sellisel puhul võib naist tõesti mingil määral vastutavaks pidada, kuigi isegi siis peaks ikkagi kehtima tõsiasi, et mees kui täiskasvanud ja iseseisev isik teeb oma otsused ja valikud siiski vabatahtlikult ja ise.
no jälle hakkab selle abielu-jutuga siin keegi pihta.
kõik ei taha ka abielluda.
lisaks sellele, et ei taheta lapsi, ei taheta ka abielu.
kõik polegi abielu jaoks loodud, las siis elavad oma kooselu õnnelikult edasi, ma pakuks välja.
Abielu ja lapsed on ühed peamistest väärtuhinnangutest. Kui need on erinevad, ei saa sellest suhtest pikemas perspektiivis asja.
Teemaalgataja ei kirjutanud midagi sellest, nagu oleks ta abieluvastane. Suurem osa naisi siiski soovib abielluda ja sel juhul on lapsesoov küll enne seda kohatu. Kui naine ei kõlba mehele abikaasaks, miks peaks siis kõlbama mees laste isaks?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
