Teema: Mees sünnitusele kaasa-EI!

Kohustust ei ole ja meest juurde ka ei lubata, kui sina ei taha.
Ma ei kavatse samuti meest kaasa võtta, põhjused samad mis sul enam-vähem. Kui inimene ei tunne ise huvi oma lapse arengu, kasvamise ja naises toimuvate muutuste jm vastu siis pole ta ka moraalselt valmis osalema sünnitusel. Ilmselgelt ta segaks mind. Esimese lapse sünnitasin koos ämmaemandaga ja väga rahul, sest sain 100% keskenduda protsessile.
Ma mõtlen juba sedagi, et kuidas oleks võimalik meest üldse haiglast eemal hoida, et saaksin rahus peale sünnitust puhata ja lapsega tegeleda, ilma, et keegi asjatundmatu segaks. Tean ette juba, et ma ei saa sekunditki magada, kui mees vastsündinu iga käuksu peale isetegevust harrastama hakkab ja ma pean pidevalt valves olema. Tunnistan, et olen muutunud kohutavalt kadedaks ja ei taha kuidagi jagada oma last inimesega kes asjasse ise kuidagi pühendunud pole eelneva 40 nädala jooksul.
Kui juba kodus ja uue kodanikuga ise harjunud, siis ilmselt loksub kõk paika ja raseduasegsed kiiksud ajavad ennaski tagantjärele naerma. Aga hetkel pole üldse naljakas!

ehk on tegu lihtsalt hormoonidest tekkinud ärritusega hetkel? mulle tundub jube ebaõiglane selline manipuleerimine ja ähvardamine, et kui sa nüüd terve raseduse mingeid titeraamatuid ei loe, siis sünnitusele kaasa ei saa, et oma last sündimas näha… ja ärge jumala eest tehke seda viga, et mehi titehooldamisest eemale tõrjute, pärast olete hädas, et mees ei oska ega julge midagi titega teha! isadel ja tittedel peab olema privaataeg teineteise tundmaõppimiseks, isad teevad asju teisiti, aga see ei tähenda, et nad valesti teevad. ma ise ootan kolmandat titte, aga tegin ka esimesel korral selle vea, et olin egoist ja üritasin kõike ise \”õigesti\” teha, tulemuseks oli närviline laps ja depressioonis ema. kui olete juba koos otsustanud lapse saada, siis on see laps mõlema oma. ärge muiutuge rasedushormoonide pärast egoistlikeks nüüd! eriti kuna te ju loete ja uurite nii palju asja kohta, peaksite selle egoismipuhangu põhjustaja lihtsalt ära tundma praegu. isadel ongi raskem enne asjasse pühenduda, kui titte reaalselt käes ei saa veel hoida, nad pigem õpivad praktika abil, mitte teooria järgi.

Võibolla on seda tagantjärgi raske ja mõttetu mõelda, aga kuidas saadakse üldse lapsi selliste meestega, eriti veel mitmendaid? Mis mõttes meest ei huvita ja üldse ta ainult segab? Kas tõesti on nii palju neid mehi, nagu siin erinevate teemade all lugeda saab, keda lapsed ja pere üldse ei huvita? Kes arvavad, et nende panus pereellu on pelgalt tööl käimine? Ja miks naised lepivad sellega? Miks luuakse perekondi selliste isekate ja ükskõiksete inimestega? Miks arvatakse, et mees ei pea olema sama palju lapsevanem? Kahju, et nii vähe pereväärtusi ja kohustusi au sees hoitakse. Lastest on eriti kahju, kes ilma eeskujudeta peavad üles kasvama.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Võibolla on seda tagantjärgi raske ja mõttetu mõelda, aga kuidas saadakse üldse lapsi selliste meestega, eriti veel mitmendaid? Mis mõttes meest ei huvita ja üldse ta ainult segab? Kas tõesti on nii palju neid mehi, nagu siin erinevate teemade all lugeda saab, keda lapsed ja pere üldse ei huvita? Kes arvavad, et nende panus pereellu on pelgalt tööl käimine? Ja miks naised lepivad sellega? Miks luuakse perekondi selliste isekate ja ükskõiksete inimestega? Miks arvatakse, et mees ei pea olema sama palju lapsevanem? Kahju, et nii vähe pereväärtusi ja kohustusi au sees hoitakse. Lastest on eriti kahju, kes ilma eeskujudeta peavad üles kasvama. [/tsitaat]

Ma ei ütle, et meest ei huvita pere ja lapsed, see on tema jaoks tähtis ja vanema lapsega (ei ole tema bioloogiline laps) tegeleb palju ja siiralt. Pigem ei ole töö talle nii oluline- kahjuks- sest sellega seoses tekib meil pingeid ka finantside osas, sest tunnen, et mina panustan rohkem (nii emotsionaalselt, kui rahaliselt) sellesse rasedusse. Aga jah, raseduse ajal ei toimu temal hormonaalseid muutusi ja tema ei tunne lapse esimesi liigutusi, mis teda mõjutaks ja suunaks kuidagi selles suunas, mis mina liigun. Ma üritan seda mõista aga paegu ei suuda. Ma tahaks, et mees tunneks rohkem huvi ja elaks kaasa mulle, teeks ise ettepaneku nt perekooli loengutes käia ja ennast asjadega kurssi viia, aga ei. Tal pole mingit plaani ega nägemust kuhu lapse mööbel mahutada, kus ma sünnitada plaanin jnejne. Tänu sellele kõigele ei tahagi ma teda kaasata rasedusse ja sünnitusse- kui laps käes ja hormoonid korras, siis vaatab edasi. Ta justkui arvab, et kõik laheneb iseenesest ja rasedus ei tähenda muud, kui laiemat taljet ja pole vaja selle pärast eriti pingestada. \”Tänu\” sellisele olukorrale leiangi, et parem on omaette rase olla, kui ennast pidevalt vihastada ja närvi ajada sellega, et mees ei käitu vastavalt minu ootustele. Ja sellest tulenevalt on kadunud ka emotsionaalne side mehega, kui lapse isaga ja seepärast oleks ta sünnitusel ainult segavaks faktoriks.
Suuremas plaanis on lastel siiki hea ja hoolitsev isa olemas ja mees kes pigem on koos perega, kui istub tööl. Aga hetkel on asjad küll halvasti jah. Vahel tahaks ust näidata, et kui ta kaasrase olla ei taha siis tõmmaku uttu ja jätku mind rahule!

Minu arust on tobe meest sünnitusest eemale hoida. Mul oli sama olukord, kus mees ei olnud rasedusest huvitatud. St ei küsinud pärast ÄE visiiti, et kuidas on jnejne( vett õnneks ka näku ei viskand ja muude asjadega ei loopinud). Rahulik tüüp on.
Kui laps ära sündis siis ütles, et alles paar päeva pärast seda hakkas ta end tundma isana. Tema ju ei tundud seda, mis minu sees toimus.
Nüüd on ta oma pojale tõesti väga hea isa.

Olen uue lapse ootal ja sama lugu. Ta eriti midagi ei küsi. Rasedusest räägib minimaalselt. Aga ta ei oskagi midagi rääkida ja mina ei nõua ka. Harmoonia 🙂

teemaalgataja, ja sa tahad sellise mehega veel lapsi lisaks ?

Õudukas on see lastele, isaeeskuju on küll masendav , pealegi veel rikutud psüühika kõigil peres.

Tundub, et isal küll mingit lapsesoovi polnud.
Mingi närvihaige tüüp.

[small]Veepomm kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ei-ei-ei. Nimekirja pannakse ikka need nimed kellele infot antakse. Vastasel juhul võib nimekiri sadu lehekülgi pikk tulla.[/tsitaat]

Mul oli esimesel sünnitusel nii, et pidin panema nimekirja, kellele infot antakse. Sellest hoolimata öeldi mu palati nr näiteks tuttavatele, kes haiglast seda miskist valvelauast küsisid. Mulle nad polnud öelnudki, et tulemas on. Sadasid perepalatisse sisse, kui ma seal sisuliselt alasti imetasin. Neile miski imelik ei tundunud ja nad ära ka ei läinud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
5aastase ja 9 aastase lapse ees loopis vastu pliiti oma kringli puruks,ropendas-saatis v–u,ja siis viskas mulle vett näkku.Selline ongi jah.Üldse ongi ta viimasel ajal hakanud palju ropendama just laste ees ja oma võimu näitama.[/tsitaat]

Selline agressiivsus ei ole normaalne. Arvan, et peaksid abi ja konsultatsiooni otsima, enne kui asi veel hullemaks läheb. SINA EI TOHI LUBADA ENDA SUHTES SELLIST KÄITUMIST.
Häsit halb aeg on praegu võitluseks, aga mees tuleb kas paika panna või ise jalga asta. Kasvõi niikauaks kuni maha rahuneb. Kusagil oli üks webi leht, kus anti nõu vägivaldsete meeste perekondadele. Kui leian, panen edaspidi lingi.
——

Kui ta ka koguaeg selline ei ole, siis ikkagi pead ennast kaitsma ja asja paika panema, et see jama edaspidi nii ei jätkuks.

Üks asi millest võib abi olla ongi tema sõpradele-sugulastele-vanematele rääkimine ja MEHE KUULDES. Tavaliselt need jõhkardid üritavad teiste ees viisakad ja sõbralikud näida.