Ma pole isegi kindel miks ma selle teema teen, aga tahan enda kurbuse välja kirjutada. Hakkasime enda abikaasaga kokku käima juba keskkoolis ehk oleme mõlemad üksteise esimene armastus ja oleme enda tõusude ja mõõnadega koos olnud juba pea 16 aastat. Ma olen alati teadnud, et ma ei soovi lapsi ja olen seda ka enda abikaasale öelnud, aga teda see ei häirinud ja abiellusime mõned aastad tagasi (olles eelnevalt uuesti laste teema uuesti üle rääkinud). Aasta tagasi sai mu abikaasa parim sõber enda kaasaga lapse ning nüüd on mu abikaasa õnnetu, et mina last ei soovi. Kui ma talle seepeale ütlen, et ma olen ju alati seda öelnud, et ma lapsi ei taha, väidab tema, et ma olin siis nii noor ja ta lootis alati, et ma mõtlen ümber (kuigi abielludes lähenesime juba 30ndatele). Vahepeal ta väitis ka ise, et maailm on hukas ja tema ka lapsi ei taha, aga praegustest vestlustest tuleb välja, et sügaval südames on ta ikka ja alati lootnud, et ma mõtlen ümber. Eile küsis ta kas ma tõesti tahan, et ta terve elu õnnetu oleks ja nüüd olen hoopis mina õnnetu. Ma olen jätkuvalt veendunud, et ma ei taha lapsi, aga ma olen ka piisavalt isekas, et ma ei soovi lahutada – abielu peaks ju olema “kuni surm meid lahutab”, seda enam, et mees oli kursis minu soovidega. Tema ka lahutada ei soovi ja on öelnud, et ta tahab lapsi väga, aga mind tahab rohkem. Armastame üksteist muidu väga ja meil on koos hea olla isegi pärast kõiki neid aastaid. Kas keegi on kunagi ehk sarnases olukorras olnud ja oskab kuidagi lohutada?
Esileht › Pereelu ja suhted › Mees tahab last, mina mitte
Teema: Mees tahab last, mina mitte
Ega see lahutuse järgi lõhnab. Tõenäoliselt, kui mees kunagi tõesti aru saab, et lapsi sinuga ei tulegi, siis ta leiab endale laste saamiseks uue naise.
Laste saamine või mitte saamine on nii põhimõtteline küsimus, et selles kompromissi leida ei ole nagu võimalik.
Mees jääb elu lõpuni kurvaks, et last ei saanud. Kui aga ühe lapse saate, siis võin 90 % tõenäosusega väita, et sina küll selle pärast elu lõpuni ei kurvasta ega kahetse. Tõenäoliselt ei kahtse juba kohe peale lapse sündi. Ehk, kui soovite seda olukorda lahendada, siis tegelikult ühe lapse saamine tundub väiksem vastutulek sinu poolt kui üldse lastetuks jäämise vastutulek mehe poolt. Laias laastus 50 aastat vs 20 aastat võrdlus.
Loomulikult saan aru, et sina tegid oma soovi raudselt selgeks ja mis jutt see nüüd siis olgu. aga tõneäosus on, et lahutuseni see asi siiki tüürib. Inimene, kes soovib last, aga ei saa, võib vägagi sisemiselt frusteeruda.
Tavaliselt inimesed kasvavad välja oma teismeaja mustvalgetest veendumustest ja tõenäoliselt mees seda lootiski. Lasedki elu lõpuni oma elu dikteerida asjadel, mida sa “alati oled teadnud”?. Mina võtaks seda elukest natuke vabamalt – elad niikuinii ainult üks kord, ei pea endale mingeid absurdseid reegleid kehtestama, mida terve elu järgida ja mida võibolla elu lõpus veel kahetsed ka.
Tavaliselt inimesed kasvavad välja oma teismeaja mustvalgetest veendumustest ja tõenäoliselt mees seda lootiski. Lasedki elu lõpuni oma elu dikteerida asjadel, mida sa “alati oled teadnud”?. Mina võtaks seda elukest natuke vabamalt – elad niikuinii ainult üks kord, ei pea endale mingeid absurdseid reegleid kehtestama, mida terve elu järgida ja mida võibolla elu lõpus veel kahetsed ka.
Elu nii on jah. Mina olin kuni 30. eluaastani põhimõtteline lastevastane, nüüd õnnelik kaksikute ema.
Aga kui sina oled ikkagi kindel, siis on kõige ausam mees vabaks lasta. Praegusel juhul on ju 1 kahest ikka õnnetu selles suhtes.
Mitte päris samas olukorras, aga jah, olin oma suhtega sealmaal, kus tundsin, et ma ei saa oma armastatud mehele seda teha, et sunnin teda jääma minu pärast lastetuks.
Ma ei tea, miks sa nii veendunud oled, et sa lapsi ei taha, neid lugusid on ikka väga palju, kus veendunud mittelapsesoovijad elu teises pooles seda otsust kahetsevad, aga sellele peaksid küll tõsiselt mõtlema, kas sa soovid, et su mees jääb kõigest hoolimata su kõrvale, aga ongi siis tegelikult kogu aeg õnnetu?
Minule tundub, et sul on praegu valik, kas lasta mees vabaks või muuta oma hinnangut lapse saamise osas. Võib-olla oleks see hoopis sulle endale ka suur kingitus?
Ma pole isegi kindel miks ma selle teema teen, aga tahan enda kurbuse välja kirjutada. Hakkasime enda abikaasaga kokku käima juba keskkoolis ehk oleme mõlemad üksteise esimene armastus ja oleme enda tõusude ja mõõnadega koos olnud juba pea 16 aastat. Ma olen alati teadnud, et ma ei soovi lapsi ja olen seda ka enda abikaasale öelnud, aga teda see ei häirinud ja abiellusime mõned aastad tagasi (olles eelnevalt uuesti laste teema uuesti üle rääkinud). Aasta tagasi sai mu abikaasa parim sõber enda kaasaga lapse ning nüüd on mu abikaasa õnnetu, et mina last ei soovi. Kui ma talle seepeale ütlen, et ma olen ju alati seda öelnud, et ma lapsi ei taha, väidab tema, et ma olin siis nii noor ja ta lootis alati, et ma mõtlen ümber (kuigi abielludes lähenesime juba 30ndatele). Vahepeal ta väitis ka ise, et maailm on hukas ja tema ka lapsi ei taha, aga praegustest vestlustest tuleb välja, et sügaval südames on ta ikka ja alati lootnud, et ma mõtlen ümber. Eile küsis ta kas ma tõesti tahan, et ta terve elu õnnetu oleks ja nüüd olen hoopis mina õnnetu. Ma olen jätkuvalt veendunud, et ma ei taha lapsi, aga ma olen ka piisavalt isekas, et ma ei soovi lahutada – abielu peaks ju olema “kuni surm meid lahutab”, seda enam, et mees oli kursis minu soovidega. Tema ka lahutada ei soovi ja on öelnud, et ta tahab lapsi väga, aga mind tahab rohkem. Armastame üksteist muidu väga ja meil on koos hea olla isegi pärast kõiki neid aastaid. Kas keegi on kunagi ehk sarnases olukorras olnud ja oskab kuidagi lohutada?
Kas see konkreetne mees on ka kuidagi osaline, et sina kunagi lapsi ei taha?
Küsin, sest tihti naistel sõltub see mehest ka, mõne (üksikuga või siis pigem selle ühega siin elus) tunned nii, et temaga tahad ja meie koos saame hakkama (isegi kui pärast selgub, et ei saanud). Ja enamusega ei tule seda tunnet, et temaga tahaks või isegi julgeks koos lapse saada. Minul süvenes eksabikaasaga selline tunne, et ei julge temaga lapsi saada, sest abielludes olime noored, aga ajaga muutusime ja tema selliseks, et minul oleks lastega väga (liiga) raskeks läinud.
Mida aeg edasi, seda vähem sain temale loota, või siis tegelikult ei saanudki ja lahutasime enne lapsi.
Nüüd teise mehega koos tunnen end meeletult hästi, ta teeb nii paljusid asju, aitab, toetab tegudes ja tunnen, et oleme koos ja võrdväärselt selles…Ta jätab kõik oma asjad pooleli, kui lastel on midagi vaja, on alati rahulik nendega ja väga järeleandlik ( veidi liigagi).
Sellest minu küsimus?
Kui eeldada, et tal pole su otsuses rolli ja ta oleks väga aktiivne, hooliv, panustaks lapse kasvatuse isetult ja suudaks lapse enda heaolust ettepoole asetada, siis mina ka kaaluksin kompromissi 1 laps sünnitada…
Teiseks peaks väga põhjalikult rääkima läbi kohustused ja vastutus, mis tuleb võtta, eriti teie peres, kus sina seda ei soovi/taha. Kas mees on nõus oma elu pausile panema…?
Kui ainult tahab, nii, et vastutus ja kohustus langeb sulle… Nagu mehed tihti tahavad… Siis kindel EI
Kõige lollim põhjus lapse saamiseks on: aga naabri Karlal on…
Kõige lollim põhjus lapse saamiseks on: aga naabri Karlal on…
.. Ja pärast on sõbral armuke, mees tuleb koju jutuga, mina tahan kaa…
Pakkugu end selle sõbra last hoidma, käruga sõitma ja nuttu vaigistama, kui tal gaasid tulevad, öösel valvama, või juhul kui nad tahavad üritusele minna näiteks poole aasta pärast.
Kõik need asjad teen naine ära, nii on kõik lapsed väga vaimustavad.
Laps on peale rõõmu ka väga suur kuluallikas, kas ta on nõus selle kinni ka maksma (lisaks kõigele).
Ega see lahutuse järgi lõhnab. Tõenäoliselt, kui mees kunagi tõesti aru saab, et lapsi sinuga ei tulegi, siis ta leiab endale laste saamiseks uue naise.
Laste saamine või mitte saamine on nii põhimõtteline küsimus, et selles kompromissi leida ei ole nagu võimalik.
Jep, see lõhnab lahutuse järgi. Mees võib hetkel leppida, aga mingi 5-10a pärast sinu vastu viha tunda, et võtsid talt olulise võimaluse ära. Seejuures meestel ei tule lapsesaamisega sellist vanust ette nagu naistel. Palju neid, kes veel 50ndates 30ndates naise võtavad ja lapsi saavad.
Arvan, et see asi lõppeb lahutusega ja õige ongi. Väga okei on lapsi mitte soovida. Aga kui üks pool soovib, siis pole see jätkusuutlik partnerlus. Varem või hiljem viib see laiali. Mõistlikum oleks leida mõlemal paariline, kes samade soovidega.
Meestele on alati laps mingiks akseesuaariks. Tegeliku töö teeb ära naine.
Aja ta iga öö iga tunni takka üles. No harjutuseks.
Arvan, et see asi lõppeb lahutusega ja õige ongi. Väga okei on lapsi mitte soovida. Aga kui üks pool soovib, siis pole see jätkusuutlik partnerlus. Varem või hiljem viib see laiali. Mõistlikum oleks leida mõlemal paariline, kes samade soovidega.
Teemaalgataja omast arust leidiski endale mehe, kes nõustus lapsi mitte saama.
Kui kumbki oma meelt ei muuda, siis lahutus on kõige mõistlikum ja pigem varem kui hiljem. Kas variant, et mees saab abieluvälise lapse oleks teemaalgataja poolt aktsepteeritav?
Kui mees tahab last, on ta valmis võtma enda peale vanemapuhkuse ja kõik haiguslehed. Kas ta on? Kui oma jutuga sinna tüürid. Et mees peab oma elu aastateks pausile panema ja tatise lapsega kodus olemise pärast igasugusest muudest ambitsioonidest loobuma, siis hakkab ta sulle 90% tõenäosusega teist juttu rääkima ja saategi rahus edasi elada.
Paljud mehed tahavad lapsi, aga nad tegelikult tahavad et lapsed olemas oleks, mitte neid enda peale võtta.
Kui mees tahab last, on ta valmis võtma enda peale vanemapuhkuse ja kõik haiguslehed. Kas ta on? Kui oma jutuga sinna tüürid. Et mees peab oma elu aastateks pausile panema ja tatise lapsega kodus olemise pärast igasugusest muudest ambitsioonidest loobuma, siis hakkab ta sulle 90% tõenäosusega teist juttu rääkima ja saategi rahus edasi elada.
Paljud mehed tahavad lapsi, aga nad tegelikult tahavad et lapsed olemas oleks, mitte neid enda peale võtta.
Absoluutselt, mehed saavad eestis pikalt vanemapuhkusel olla. Olgu kodus, tehku küik kodutööd, viigu lasteaeda ja kooli, olgu hoolduslehel. Istugu mänguväljakul ja käigu mängutubades sünnadel.
Meestele on alati laps mingiks akseesuaariks. Tegeliku töö teeb ära naine.
Aja ta iga öö iga tunni takka üles. No harjutuseks.
Lõpeta ära, see on umbes sama, et kõigil naistel ainult pea valutab ja koik vinguvad.
Kui mees tahab last, on ta valmis võtma enda peale vanemapuhkuse ja kõik haiguslehed. Kas ta on? Kui oma jutuga sinna tüürid. Et mees peab oma elu aastateks pausile panema ja tatise lapsega kodus olemise pärast igasugusest muudest ambitsioonidest loobuma, siis hakkab ta sulle 90% tõenäosusega teist juttu rääkima ja saategi rahus edasi elada.
Paljud mehed tahavad lapsi, aga nad tegelikult tahavad et lapsed olemas oleks, mitte neid enda peale võtta.
Aga miks isa peaksi kogu vastutuse enda peale võtma?
Paljud paarid on kodus korda mööda ja see on mõlemale sobiv, ka mehele. Kas tõesti on tänapäeval perekondi, kus ainult naine kasvatab lapsi? Mina ei tea ühtegi.
Vahepeal ta väitis ka ise, et maailm on hukas ja tema ka lapsi ei taha, aga praegustest vestlustest tuleb välja, et sügaval südames on ta ikka ja alati lootnud, et ma mõtlen ümber. Eile küsis ta kas ma tõesti tahan, et ta terve elu õnnetu oleks ja nüüd olen hoopis mina õnnetu. Ma olen jätkuvalt veendunud, et ma ei taha lapsi, aga ma olen ka piisavalt isekas, et ma ei soovi lahutada – abielu peaks ju olema “kuni surm meid lahutab”, seda enam, et mees oli kursis minu soovidega. Tema ka lahutada ei soovi ja on öelnud, et ta tahab lapsi väga, aga mind tahab rohkem. Armastame üksteist muidu väga ja meil on koos hea olla isegi pärast kõiki neid aastaid. Kas keegi on kunagi ehk sarnases olukorras olnud ja oskab kuidagi lohutada?
Ma arvan, et su mehel on õigus – ta on terve elu õnnetu, et lapsi ei saanud. Tundub küll, et sõbra last nähes on ta ise ka aru saanud, mida lapse saamine tegelikult tähendab ja tahab sellist elu. Igati loomulik muidugi.
Aga on ka loomulik, et sina sama ei tunne. Minu meelest on väga hirmutav, et lapsi saab naisn, kes seda südames absoluudselt ei taha. Tõrjuv ema on hullem kui misiganes muu lapsepõlvetrauma.
Ehk siis, lohutada ma tegelikult ei oska. Ma tea ainult sellist paari, kus mees ei tahtnud last, aga kui oma praguse naisega kohtus, kes väga tahtis, siis oli ta ikka nõus proovima. Aga rasestumine neil ei õnnestunud ja nüüd elavadki toredasti kahekesi. Väljapoolt tundub kõik õnnelik. Koer(ad) on neil ka ja mõlemas on autode fännid. Aga ma kujutan ette, et naisele on tegelikutl olnud väga raske see leppimine, et tal ei ole õnnestnud rasestuda (õgupoolest rasestub, aga kõik katkeb nädala või paari pärast. Tõeline piin, tegelikult.
Eks te peate kõik variandid läbi kaaluma. Kuigi mees praegu hindab sinu armastamist isaks olemisest kõrgemaks, siis ma ei usu, et ta mõne või küme aasta pärast sama mõtleb. Muutub pahuraks ja südames kannab sappi su suhtes. Seda sa ju ka oma isekuses ei taha?
Mõtle läbi, mis on sinu põhjused lapse mitte saamiseks ja kas oled võimaline neid muutma. Ma ei ütle, et pead oma otsuseid muutma (nagu kirjutatud – tundetühjad emad on katastroof!), aga sellisel juhul muidugi PEAD mehe “vabaks laskma”.
Ma pole isegi kindel miks ma selle teema teen, aga tahan enda kurbuse välja kirjutada. Hakkasime enda abikaasaga kokku käima juba keskkoolis ehk oleme mõlemad üksteise esimene armastus ja oleme enda tõusude ja mõõnadega koos olnud juba pea 16 aastat. Ma olen alati teadnud, et ma ei soovi lapsi ja olen seda ka enda abikaasale öelnud, aga teda see ei häirinud ja abiellusime mõned aastad tagasi (olles eelnevalt uuesti laste teema uuesti üle rääkinud). Aasta tagasi sai mu abikaasa parim sõber enda kaasaga lapse ning nüüd on mu abikaasa õnnetu, et mina last ei soovi. Kui ma talle seepeale ütlen, et ma olen ju alati seda öelnud, et ma lapsi ei taha, väidab tema, et ma olin siis nii noor ja ta lootis alati, et ma mõtlen ümber (kuigi abielludes lähenesime juba 30ndatele). Vahepeal ta väitis ka ise, et maailm on hukas ja tema ka lapsi ei taha, aga praegustest vestlustest tuleb välja, et sügaval südames on ta ikka ja alati lootnud, et ma mõtlen ümber. Eile küsis ta kas ma tõesti tahan, et ta terve elu õnnetu oleks ja nüüd olen hoopis mina õnnetu. Ma olen jätkuvalt veendunud, et ma ei taha lapsi, aga ma olen ka piisavalt isekas, et ma ei soovi lahutada – abielu peaks ju olema “kuni surm meid lahutab”, seda enam, et mees oli kursis minu soovidega. Tema ka lahutada ei soovi ja on öelnud, et ta tahab lapsi väga, aga mind tahab rohkem. Armastame üksteist muidu väga ja meil on koos hea olla isegi pärast kõiki neid aastaid. Kas keegi on kunagi ehk sarnases olukorras olnud ja oskab kuidagi lohutada?
Jep, see asi on vilets. On inimesi, kes on samas olukorras raske südamega lahku läinud – teineteist väga armastades. Aga selleks peab tugev olema. Siis on veel variant, et mees siiski armub kellessegi ja siis pole tal mingit motivatsiooni lastetu naisega kokku jääda, ta on läinud. Seda varianti, et ta naise tahtmist täites lastetuks jääb- no ei ole sellist asja…
Kui mees tahab last, on ta valmis võtma enda peale vanemapuhkuse ja kõik haiguslehed. Kas ta on? Kui oma jutuga sinna tüürid. Et mees peab oma elu aastateks pausile panema ja tatise lapsega kodus olemise pärast igasugusest muudest ambitsioonidest loobuma, siis hakkab ta sulle 90% tõenäosusega teist juttu rääkima ja saategi rahus edasi elada.
Paljud mehed tahavad lapsi, aga nad tegelikult tahavad et lapsed olemas oleks, mitte neid enda peale võtta.
Absoluutselt, mehed saavad eestis pikalt vanemapuhkusel olla. Olgu kodus, tehku küik kodutööd, viigu lasteaeda ja kooli, olgu hoolduslehel. Istugu mänguväljakul ja käigu mängutubades sünnadel.
Normaalsed mehed kõike seda teevadki, rõõmuga!
Kui mees tahab last, on ta valmis võtma enda peale vanemapuhkuse ja kõik haiguslehed. Kas ta on? Kui oma jutuga sinna tüürid. Et mees peab oma elu aastateks pausile panema ja tatise lapsega kodus olemise pärast igasugusest muudest ambitsioonidest loobuma, siis hakkab ta sulle 90% tõenäosusega teist juttu rääkima ja saategi rahus edasi elada.
Paljud mehed tahavad lapsi, aga nad tegelikult tahavad et lapsed olemas oleks, mitte neid enda peale võtta.
Absoluutselt, mehed saavad eestis pikalt vanemapuhkusel olla. Olgu kodus, tehku küik kodutööd, viigu lasteaeda ja kooli, olgu hoolduslehel. Istugu mänguväljakul ja käigu mängutubades sünnadel.
Normaalsed mehed kõike seda teevadki, rõõmuga!
Kummaline et siis vanemahüvitisel naised on. Või kui on mees, et ta siis tegelt edasi töötab.
Polegi normaalseid mehi olemas eestis?
Mehed tahavad lapsi, sest naised teevad kogu töö ära. Tee ettepanek, et saame lapse, kui sina võtad vanemapuhkuse, öised toitmised pudeliga, lasteaia haiguspäevad jne. Küll näed, kuidas mees taganeb oma soovist ja probleem lahendatud.
Mehed tahavad lapsi, sest naised teevad kogu töö ära. Tee ettepanek, et saame lapse, kui sina võtad vanemapuhkuse, öised toitmised pudeliga, lasteaia haiguspäevad jne. Küll näed, kuidas mees taganeb oma soovist ja probleem lahendatud.
Ei pruugi taganeda lapsesaamise soovist, vaid lihtsalt otsib endale sellise naise, kes on nõus last saama ja teebki ise kõik ära.
Ma muidugi ei soovita vastu tahtmist last saada, aga see on ka siiski ülinõme, kui teine tahab ja siis sina oled selline, et ise ei saa ja teisel ka ei lase.
Kui sul on kindel veendumus, et sina kohe kindlasti lapsi sünnitada ei kavatse, siis lase mees vabaks. Samuti nagu sina ei pea vastu tahtmist sünnitama, ei pea tema vastu tahtmist lastetuks jääma.
Mehed tahavad lapsi, sest naised teevad kogu töö ära. Tee ettepanek, et saame lapse, kui sina võtad vanemapuhkuse, öised toitmised pudeliga, lasteaia haiguspäevad jne. Küll näed, kuidas mees taganeb oma soovist ja probleem lahendatud.
Mis mees sul siis on, et sa kõik ära pead tegema. See ei ole mingi standard! Normaalses peres ongi koormus võrdselt jagatud.
Ma olen jätkuvalt veendunud, et ma ei taha lapsi, aga ma olen ka piisavalt isekas, et ma ei soovi lahutada – abielu peaks ju olema “kuni surm meid lahutab”, seda enam, et mees oli kursis minu soovidega.
Mul on sõbranna, kes ei soovinud lapsi juba varajasest noorusest. Ta ütles, et vajab palju isiklikku aega ja peamine – aga mis saab, kui ma ei hakka last armastama. Juhtus siiski nii, et lapse ta sai, vanuses umbes 34. Kuidas ta pärast kirjeldas, kuidas isegi sünnitama minnes ei tahtnud seda last. Ja siis, kui sai lapse rinnale, tundis ta enneolematut armastust. Poiss on praegu 11 ja minu meelest kübe ülearmastatud 🙂
Olen olnud õde sünnitusmajas ja isegi minu napi paar aasta jooksul nägin sama moodi asja kümneid kordi. Mitte sadu küll, enamus on sünnitamisega ok, aga kümneid küll.
Tema ka lahutada ei soovi ja on öelnud, et ta tahab lapsi väga, aga mind tahab rohkem.
No siis on ju kõik praegult korras. Elate edasi, kuni ta veel sind rohkem tahab. Kui ühel päeval enam ei taha, lähete lahku ja mees saab uue naisega oma kauaigatsetud lapse. Ja kui mees sind terve elu rohkem tahab kui last, siis elategi koos elu lõpuni.
Mul on sõbranna, kes ei soovinud lapsi juba varajasest noorusest. Ta ütles, et vajab palju isiklikku aega ja peamine – aga mis saab, kui ma ei hakka last armastama. Juhtus siiski nii, et lapse ta sai, vanuses umbes 34. Kuidas ta pärast kirjeldas, kuidas isegi sünnitama minnes ei tahtnud seda last. Ja siis, kui sai lapse rinnale, tundis ta enneolematut armastust. Poiss on praegu 11 ja minu meelest kübe ülearmastatud ????
Olen olnud õde sünnitusmajas ja isegi minu napi paar aasta jooksul nägin sama moodi asja kümneid kordi. Mitte sadu küll, enamus on sünnitamisega ok, aga kümneid küll.
Ja võib ka olla nii, et see armastus tuleb hoopis hiljem! Mul varjutasid igasugused hirmud kogu ootuse ja armastuse ära ja kui laps rinnale pandi, ei olnud ka veel mingeid tundeid, pigem nagu võõras laps, kelle eest tean, et olen kohustatud hoolitsema. Aga ajaga, seda enam, kui laps ka juba sidet väljendas ja suhtlema hakkas, ei saaks öelda, et saaks last rohkem armastada 🙂
Esileht › Pereelu ja suhted › Mees tahab last, mina mitte
