mul on tuttavcad, kes olid samamoodi pikalt kahekesi koos abielus ja ilma lasteta, nende endi soovil, siis, keskealisena ( olid klassikaaslased, mõlematel esimene armastus) saadi laps. Väga raske oli neil see lapse teema, keskealine inimene kardab rohkem lapse pärast, kogemusi neil ka polnud ja lapsel olid väiksena paljud tervisehädad, kooliminekuni pidi ema kodune olema, sest lasteaias laps käia ei saanud, kogu aeg oli haige. Nüüdseks on laps välja kasvanud oma terviseprobleemidest, tore ja tark noor inimene on, täna veel alaealine, aga mingil põhjusel on ühe tema vanema tervis halvenenud sellise piirini, et arstide prognoosid ei ole enam head. Ravimatu haiguse tõttu jääb laps ühest oma vanemast varsti ilma. See on õudne, täna nad ütlevad, et liiga kaua ootasid lapse saamisega, arvestades, et tegemist on sportlike, tervislikku eluviisi harrastavate inimestega, oli väga raske uskuda, et mingi selline tõbi tuleb. Aga tuli. Kui on lapse plaan, tuleb seda teha noorena. Jah, meil isegi 45+ vanuses jäädakse täna veel rasedaks aga …
Mis selle jutu point on?? Et peaks hästi noorena lapse saama, sest äkki muidu keskealisena sured vähki? Kuule, üha nooremad inimesed jäävad vähki ja surevad ka sellesse. Täiesti absurdne loogika sul. Kunagi ei tea ju neid asju ette. Surevad vähki ka vaevalt 30seks saanud inimesed, ka 20ndates. Ja seda siis väikeste imikute, alla 5a laste kõrvalt. See laps vähemalt peaaegu täisealiseks saanud.
Selline tagantjärgi targutamine on sellisel kujul küll täiesti mõttetu. Negatiivne mõtlemine. Oleks tädil rattad stiilis. Oleks ja poleks…Pigem just võiks mõelda ,et vaatamata sellele, et olid keskealised juba, õnnestus ikkagi laps saada. Minu meelest just hästi õnnestunud. Paljudel noorematelgi ei õnnestu. Ja peaks olema õnnelik, et laps üldse on ning ta terve.
Esimese lapse puhul, kui pole kogemusi, muretsetakse ikka. Ükskõik kui vana see vanem on. Ja kahjuks vähk ning ka muud rasked haigused võivad tabada ükskõik kui tervislik ja sportlik oled. Elus pole mingeid garantiisid. Mõttetud heietused need.