Tunnen ennast viimasel ajal mahajäetud koduorjana, kes teeb kodutöid ja kokkab, kellele aga ei ole vaja üldse tähelepanu pöörata, lapsed ainult nähvavad või küsivad, miks jälle on halb toit, kuidagi kaugeks on nad järsku jäänud. Lapsed on hilisteismelised, tegelevad ainult oma asjadega. Mees leidis uue hobi ning kui koju tuleb, ainult sel teemal räägib, samuti räägib mulle detailselt oma tööasjadest. Kui hakkan rääkima oma tööpäevast või kodustest tegemistest, viib jutu jälle oma asjadele. Kui ütlen mehele, et sooviksin pere asju arutada, räägime minu algatatud teemast paar lauset, aga siis kuidagi sujuvalt läheb jutt mehe poolt jälle tema tööle ja hobile, isegi kui püüan jutujärge ise ohjata. Olen talle öelnud, et vajan ka veidi tähelepanu ja räägime peale tema muust ka, siis nüüd on koju tulles hakanud küsima kõigepealt minult, kuidas su tööpäev möödus, põhimõtteliselt vastust ootamata, hakkab hoopis oma tööpäevast rääkima. Mees on alati olnud selline, kes tahab oma asjadest palju rääkida, on ka suht heal arvamusel endast, kuid varem oleme arutanud ka meie omavahelist suhet, meenutanud midagi, rääkinud lastest, minust, kasvõi kahekesi klatšinud meie ülemusi või naabreid, aga nüüd kuulen ainult tema töö- ja hobielu ja seda viimase detailini.
Mu päevad on täis töid ja tegemisi, tööl suhtlen palju, kuid ikka tunnen ennast üksikuna, tundub et minu elu ja minu tunded ei huvita kedagi.
Kas keegi on veel sarnases olukorras olnud, kuidas selle olukorraga hakkama saada, et päris depressiooni ei langeks? Tahan, et mind vajaksid ja minust huvituksid just pereliikmed, teisi inimesi ikka on, kes küsivad kuidas läheb, aga tahaksin, et tunneksin ennast oma kodus hästi, mitte koduabilisena, kellest kõigil on ükskõik.
Teema: Mees tahab rääkida ainult oma asjadest
Sellised, oma päevast rääkimised, on suhte alguses ju esmased, mis sisseharjuvad. 20 aastat on ühtemoodi olnud ja nüüd tahad muudatust? Kas sina suudaks ennast praegu muuta, midagi, mis on sulle mõnus ja oluline, ainult seetõttu, et see kedagi häirib ? Sellises olukorras, kus pärast 10 aastat mingi asi üleviskab ja hakkaks enda asja nõudma, pole juhtunud. Alguses oli küll üsna palju rääkimist ja enda eest seismist. Ja mida annab sulle see, kui teised on samas olukorras. Jamas oled ju sina ja sina pead seda lahendama.
Mul on ka üks inimene kes on nagu sinu mees, alati kipub suhtluses domineerima. Nüüd teen nii, et kui rääkima hakkab, tegelen oma asjadega või haigutan. Kui tahab minuga suhelda siis kuulaku mind, ma pole nõus pideva kuulajarolliga.
Tunnen ennast viimasel ajal mahajäetud koduorjana, kes teeb kodutöid ja kokkab,
Kui küsitakse, et kes soovib kodumasinaks ja kokaks hakata ja sina tõstad ainsana käe ja teatad, et “mina tahan!”, kas siis pole pisut imelik hiljem sel teemal nagu sõna hakata võtma?
Või sa tegid seda kätt tõstes samas ka eeldamist, et keegi tuleb appi? Eeldamist, mis on kõikide pe…sekeeramiste ema…
Seega, sinust on hilja nüüd midagi muutma hakata. Sa nagunii ei tee seda, muidu oleksid juba teinud.
………
Aga üleüldse, kord on sul seal totaalselt käest ära.
Kui Gordon Ramsay saadetaks sinna sinu “restorani” käivet taastama ja midagi su olukorras muutma, siis ta ilmselt reorganiseeriks järgmised teemad:
– Mees ei soiu hommikust õhtuni enam oma hobist, vaid võtab kodu koristamise 100% enda peale. Siis on näha, kas jaksab veel oma hobist soiguda ja tegeleda. Kui jaksab – siis palun. Loomulikult on tal lubatud ka kedagi koristama PALGATA, kui tal hobist raha üle jääb.
– Mees, kui soovib, võiks ka mõne vinguva pubeka omale appi organiseerida. Või, et töid jagada. Kui ta suudab ja tahab.
– Kui mõni pubekas taipab edaspidi küsida, et miks toit on halb, on ta alates järgmisest sekundist toidukorrast maas ja vaadaku ise kuidas saab. Mingit söögitegija kallal inisemist ei toimu. See on välistatud. (siin pead muidugi ka ise peeglisse vaatama, et keda sa alatult kritiseerinud oled või lihtsalt virisenud. Ega kutsikas oma peaga asju välja ei mõtle; ikka proovib ju ema jäljendada)
– Sulle tuleks samuti leida mingi rahuldustpakkuv tegevus, väljaspool seda koristsamist ja kokkamist. Kui see on olemas, tuleb ka enesekindlust ja tuleb ka rõõmu.
Nüüd sa muidugi hakkad ohkama, et kes koristab ja kokkab – ei koristagi. Ja ei kokkagi.
Ütledki, et sul on lihtsalt kõrini mingi tobe masin olla.
Ütledki OMA PERELE ja kodus, mitte perekoolile ja internetis.
Sest nemad sul ei käi siin tõenäoliselt sinu hingeseisundi kohta midagi uurimas.
See kõik on sinu üliagarus. Ei pea olema nii tubli. Mul ka lapsed teismelised ja mees käib ka tööl. Mul pole nii head elu varem olnudki. Koristan kui viitsin ja süüa teen ka kuo viitsin. Enamasti ikka viitsin. Aga kui ei tee siis peavad need suured inimesed ise tegema. Kui keegi ei viitsi, siis on tegemata. Aga võrreldes sellega ki lapsed olid väikesed, ongi koristamine ja söögitegemine ainus kodutöö. Enam ei pea õppimist valvama, tegelema et lastel igav poleks või neid kuidagi arendama. See on tehtud töö.
Samas ma ei saa aru kuhu su söögitegemisoskus siis laste arust kadunud on. Siiani sobisid need kodused söögid ja nüüd enam mitte?
Minul on peres suhtlues teine probleem. Keegi ei räägi. Mind küll huvitaks mis mees ja lapsed mõtlevad või teevad. Aga nad nagu ei viitsi rääkida. Usu, see pole ka tore.
Ma saan väga hästi murest aru. Iga inimene tahab, et teda kuulatakse ja märgatakse. Mul on ka sellin eelarvamus, et mehed on sageli kehvemad kuulajad. Kes vestlust juhib, see ju ka kontrollib oma ajus toimuvaid seoseid rohkem, tundub et su mehel on raske süveneda mingitesse ootamatutesse teemadesse, kontrollivajadus on suur. Seda ongi raske muuta.
Aga minu meelest on sul lastega suhe veelgi suurem probleem. Nemad on veel arengujärgus ja võiksid ikka oma pereliikmete suhtes tähelepanelikumad olla.
Ma jätaks mehe esialgu rahule ja üritaks esmajärjekorras lastega suhted ära klaarida. Ühiseid tegemisi oleks vaja. Miks mitte kasvõi koos süüa teha. Nii saavad lapsed sõna sekka öelda ja käed külge panna ning sinul ka muretu, et keegi just sinu tehtu kallal nurisema hakkab. Sellesama toidutegemise ajal saad ka lastega rääkida, kuidas sinu päev on läinud ja kuulata nende tegemisi.
Kuidas teha neid ühiseid tegemisi? Me peres on ka neid vähe. Aga kui midagi teha või kuhugi minna pole ser nii tore. See on nagu kohustus lastele mida nad peavad täitma et olla pere. Kui nad kohustusest veel osalevad, siis mingit ühteliitvat suhtlemist seslt ei arene. Nad lihtsalt osalevad. Vanemate nõudmisel või soovil.u nagu kooli kokkamistund või muuseumi või teatri külastus.
Kuidas teha neid ühiseid tegemisi? Me peres on ka neid vähe. Aga kui midagi teha või kuhugi minna pole ser nii tore. See on nagu kohustus lastele mida nad peavad täitma et olla pere. Kui nad kohustusest veel osalevad, siis mingit ühteliitvat suhtlemist seslt ei arene. Nad lihtsalt osalevad. Vanemate nõudmisel või soovil.u nagu kooli kokkamistund või muuseumi või teatri külastus.
Mul küll veel lapsed eelteismelised, kuid näiteks on meil igapäevaseks ühiseks tegemiseks õhtusöök. Istume kõik koos laua taga, räägime ja sööme.
Mida veel teha? Kaarte või lauamänge mängida. Koos filmi vaadata. Sauna kütta ja koos saunas käia… Kodused tegemised toas ja aias teha ühise talguna (kuig see vist tõesti pigem kohustus.
Aga väljasõiduks või kuskil käimiseks. Ei pea nõudma ühiseid tegemisi, võib ka paluda, et lapsed ise korraldaksid midagi vanematele… Saate mõne toreda üllatuse ehk :).
Mina “tänan jumalat ” Facebooki ja sõnumite võimaluse üle, nii saan omi juhtumisi sõbrannadega arutada. mees mul on üsna samasugune, et pikalt räägib enda asjadest ja minu juttude puhul lülitab end välja ega pane tähelegi, et ma räägin. Olen juba ammu leppinud sellega.
Mu eks oli ka selline, kes muud ei rääkinud kui endast. Vahel suhteliselt ebaviisakalt sõitis minu jutule poole lause pealt sisse ja hakkas hoopis muul enamasti iseendaga seotud teemal rääkima. See tegi väga haiget.
Lastele võiks tõesti peale järgmist nähvamist kohe öelda, et ok, homse õhtusöögi teed sina. Kui ei ole lootust, et ta teeb, siis läheks ise välja sööma ja jätaks nad omapäi endale sööki tegema.
Mehega prooviks sama taktikat, mis tema. Küsid, kuidas sul päev läks, ja sõidad siis kohe oma jutuga sisse.
Aga üldiselt olen nõus, enamus mehi kas ei armasta üldse rääkida või armastab endast (põhiliselt tööst) rääkida. Kui sind huvitab, aruta kaasa, kui ei, siis on vist aeg otsida uus mees.
Sa oled soenguga kodumasin, ühesõnaga. Küsimus on, kuidas sinna staatusesse jõudsid ja mida annab teha, et sinus ka jälle inimest nähakse. Tuleb ennast lõpuks väärtustama hakata. Enam ei pea kellelgi kätust kinni käima ega toitu taldrikule tõstma, suured inimesed saavad ise endaga hakkama. Või kuidas? “Hilisteismeline” võib tähendada praktiliselt täiskasvanud inimest ja tahaks loota, et neil on omandatud elementaarne eneseteenindusvõime (tead küll, see, mille tähtsust lasteaias rõhutatakse, et oskab riidesse panna jne…), kasvõi toidu tellimise näol!
Tore on, et räägibki. Sageli on nii, et mees ei räägi üldse midagi. Või siis naine ei saa aru mehe tööasjadest.
Sa oled soenguga kodumasin, ühesõnaga.
Naise nime ja soenguga kodumasin.
Teistel on mingid Electroluxid või Bosch`id, aga TA mehel on Siiri või Liis.
Kas siis teemaalgatajal kodumasinaid pole? Häda on vaid selles et isegi nende täitmine ja tühjendamine tundub tänapäeval suure tööna.
Kui naine kurdab et nõusid peseb, siis öeldakse et osta masin. Kui masin on aga olenas ilmneb järgmine jama. Kes sealt nõud välja võtab.
Tunnen ennast viimasel ajal mahajäetud koduorjana, kes teeb kodutöid ja kokkab, kellele aga ei ole vaja üldse tähelepanu pöörata, lapsed ainult nähvavad või küsivad, miks jälle on halb toit, kuidagi kaugeks on nad järsku jäänud. Lapsed on hilisteismelised, tegelevad ainult oma asjadega.
Mulle meeldivad kodutööd, mõjub puhta teraapiana. Mõnus vaheldus pingelisele tööle. Kuna sina tunned ennast koduorjana, siis rakenda nii oma meest kui ka lapsi kodustes töödes. Ütledki otse, sina teed selle, sina teed tolle, ma ei ole mingi koduori. Üldiselt on nii, mida vähem asju kodus on, seda parem. Suure koristamise asemel tee kodus parem inventuur. Kui 10 aastat ei ole vaja läinud, no äkki müüks maha või viskaks minema. Naistel on paraku tobe komme asju kokku karhmida. Järgmiseks ostetakse kapp, kus neid asju hoida. Ja kui neid asju vaja läheb, siis neid ikka ei ole.
Miks sa üldse toidu valmistamisega vaeva näed? Kui toit on halb, siis ei ole kõht tühi. Võimalik, et padja all ongi sipsukad ja redbull ootamas, no sa ise ka ei tahaks siis ju tartatanguputru. On sul mingi ülevaade laste toitumisharjumustest?
Kui ütlen mehele, et sooviksin pere asju arutada, räägime minu algatatud teemast paar lauset, aga siis kuidagi sujuvalt läheb jutt mehe poolt jälle tema tööle ja hobile, isegi kui püüan jutujärge ise ohjata.
Mehega on sul säärane lugu, et ta ise võtab ja tekitab omale lobisemisaja. Hakka sama tegema, kui ta oma lause lõpetab jatka juttu mingi oma teemaga.
Olen talle öelnud, et vajan ka veidi tähelepanu…
Ära räägi enam. Võta ümbrik, joonista südamed peale ja pane ümbrikusse kiri: “Olen proovinud rääkida…seekord mõtlesin kirjutada”. Kirjuta mis sul südamel on, lühidalt 2-3 lausega. Sokuta hommikul kiri talle taskusse.
Tunnen ennast viimasel ajal mahajäetud koduorjana, kes teeb kodutöid ja kokkab, kellele aga ei ole vaja üldse tähelepanu pöörata, lapsed ainult nähvavad või küsivad, miks jälle on halb toit, kuidagi kaugeks on nad järsku jäänud. Lapsed on hilisteismelised, tegelevad ainult oma asjadega. Mees leidis uue hobi ning kui koju tuleb, ainult sel teemal räägib, samuti räägib mulle detailselt oma tööasjadest. Kui hakkan rääkima oma tööpäevast või kodustest tegemistest, viib jutu jälle oma asjadele. Kui ütlen mehele, et sooviksin pere asju arutada, räägime minu algatatud teemast paar lauset, aga siis kuidagi sujuvalt läheb jutt mehe poolt jälle tema tööle ja hobile, isegi kui püüan jutujärge ise ohjata. Olen talle öelnud, et vajan ka veidi tähelepanu ja räägime peale tema muust ka, siis nüüd on koju tulles hakanud küsima kõigepealt minult, kuidas su tööpäev möödus, põhimõtteliselt vastust ootamata, hakkab hoopis oma tööpäevast rääkima. Mees on alati olnud selline, kes tahab oma asjadest palju rääkida, on ka suht heal arvamusel endast, kuid varem oleme arutanud ka meie omavahelist suhet, meenutanud midagi, rääkinud lastest, minust, kasvõi kahekesi klatšinud meie ülemusi või naabreid, aga nüüd kuulen ainult tema töö- ja hobielu ja seda viimase detailini.
Mu päevad on täis töid ja tegemisi, tööl suhtlen palju, kuid ikka tunnen ennast üksikuna, tundub et minu elu ja minu tunded ei huvita kedagi.
Kas keegi on veel sarnases olukorras olnud, kuidas selle olukorraga hakkama saada, et päris depressiooni ei langeks? Tahan, et mind vajaksid ja minust huvituksid just pereliikmed, teisi inimesi ikka on, kes küsivad kuidas läheb, aga tahaksin, et tunneksin ennast oma kodus hästi, mitte koduabilisena, kellest kõigil on ükskõik.
Ju sa siis oled igav, sinus pole enam seda mis teda huvitama paneks mida sina teed. Kes ikka viitsib arutada mingeid igavaid suhte teemasid kus mingit lahendust pole olemas. Kui sina tahad tähelepanu, aga teisel on palju huvitavamat teha…
Eks sedasi inimesed elavadki lahku, lapsed saavad ka suureks ja lähevad oma elule.
Teil on kadunud teadmine, mis keeles kumbki teineteisega suhelda tahab.
Just lugesin raamatut Armastuse viis keelt.
Väga hariv ja silmiavav. Mulle soovitas seda minu abikaasa. Ju siis nägi, et seilasime erinevatesse suundadesse.
Mul on nii naljakas kuulda, kuidas mehed seda “Armastuse viis keelt” kiidavad. Nagu avastaks Ameerikat 🙂
Ma vallalisena tutvumisrindel ja siis mõni on ikka soovitanud, uurinud mu armastuse keeli ja nii vaimustuses sellest raamatust.
Ju sa siis oled igav, sinus pole enam seda mis teda huvitama paneks mida sina teed. Kes ikka viitsib arutada mingeid igavaid suhte teemasid kus mingit lahendust pole olemas.
Need, kes kirjutada oskavad, need viitsivad ka suuliselt suhelda ning oskavad ka kuulata.
Mul on nii naljakas kuulda, kuidas mehed seda “Armastuse viis keelt” kiidavad. Nagu avastaks Ameerikat ????
Ma vallalisena tutvumisrindel ja siis mõni on ikka soovitanud, uurinud mu armastuse keeli ja nii vaimustuses sellest raamatust.
Mul ka sama kogemus ja muidugi mees ütles, et temal füüsiline puudutus selleks keeleks. Sellega ta nagu vabandas välja oma kallistamise soovi. Hiljem tuli välja, et käest kinni jalutamas käis alguses ainult minu soovi tõttu, polnud varem elus suudlemine eriti huvi pakkunud, seksimise asemel eelistas kodus joomist. Sain aru, et tema armastuse keeleks on tegelikult tunnustussõnad. Talle oli kõige olulisem, et teda jäägitult hinnati, väljendati tänulikkust ja endast võis ta ka rääkida lõputult. Seksi ja naisega ühiselt koos ajaveetmise eest pigem põgenes.
Tunnen ennast viimasel ajal mahajäetud koduorjana, kes teeb kodutöid ja kokkab, kellele aga ei ole vaja üldse tähelepanu pöörata, lapsed ainult nähvavad või küsivad, miks jälle on halb toit, kuidagi kaugeks on nad järsku jäänud. Lapsed on hilisteismelised, tegelevad ainult oma asjadega. Mees leidis uue hobi ning kui koju tuleb, ainult sel teemal räägib, samuti räägib mulle detailselt oma tööasjadest. Kui hakkan rääkima oma tööpäevast või kodustest tegemistest, viib jutu jälle oma asjadele. Kui ütlen mehele, et sooviksin pere asju arutada, räägime minu algatatud teemast paar lauset, aga siis kuidagi sujuvalt läheb jutt mehe poolt jälle tema tööle ja hobile, isegi kui püüan jutujärge ise ohjata. Olen talle öelnud, et vajan ka veidi tähelepanu ja räägime peale tema muust ka, siis nüüd on koju tulles hakanud küsima kõigepealt minult, kuidas su tööpäev möödus, põhimõtteliselt vastust ootamata, hakkab hoopis oma tööpäevast rääkima. Mees on alati olnud selline, kes tahab oma asjadest palju rääkida, on ka suht heal arvamusel endast, kuid varem oleme arutanud ka meie omavahelist suhet, meenutanud midagi, rääkinud lastest, minust, kasvõi kahekesi klatšinud meie ülemusi või naabreid, aga nüüd kuulen ainult tema töö- ja hobielu ja seda viimase detailini.
Mu päevad on täis töid ja tegemisi, tööl suhtlen palju, kuid ikka tunnen ennast üksikuna, tundub et minu elu ja minu tunded ei huvita kedagi.
Kas keegi on veel sarnases olukorras olnud, kuidas selle olukorraga hakkama saada, et päris depressiooni ei langeks? Tahan, et mind vajaksid ja minust huvituksid just pereliikmed, teisi inimesi ikka on, kes küsivad kuidas läheb, aga tahaksin, et tunneksin ennast oma kodus hästi, mitte koduabilisena, kellest kõigil on ükskõik.
Orgunni, et keegi naabrinaine või lähedane sugulane sellesamuse pöördumise siin PK-s sinu mehele õigel ajal ette söödaks. Umbes et nagu nii paljudest pisidetailidest võiks oletada, et just sinu perest on jutt. Maas muidugi saabub siis karmi näoga sinu ette ja pärib aru, et kas tõesti on nii karm olukord abielu kestvusega? Sina muidugi vingerdad esialgu vastutusest välja erinevate valedega, aga siis äkki saab sul tõe varjamisest siiber! Lööd selja sirgeks ja pahvatad mehele näkku et: “Jah mina kirjutasin Perekooli selle appikarje. Olen olnud tunnustuseta köögikata kõik need aastad. Tunnen endas suutlikkust millegiks palju enamaks kui see, mida mulle senini pakutud on. Teie, kogu pundiga olete läbi lõiganud nabanööri minu ja kogu loomingulise maailma vahel. Olen ikkagi noor naine, aga närbun teie kollektiivsest kolletama-panevast suhtumisest kööki-surutud inimhinge suhtes
Kui sinu mees on homo sapiens ja armastab sind, siis ta saab aru, mida soovid…
Su mees on ilmselt klassikaline ekstravert. Kas ta on seltskonnas tihti valjuhäälne ja seltskonna hing? Ekstraverte huvitabki põhimõtteliselt ainult endast rääkimine. Mõned õpivad kuulama, aga pole kindel, at nad sisemuses kuulevad. Ma olen ise ekstravert (mitte küll väga tugevalt) ja pean teadlikult harjutama kuulama ja tüüpiline mõte kui teine midagi räägib, on – no ja, MUL oli ju ka sarnane olukord ja tahan sellest rääkida. Pean alla suruma seda kihku kogu aeg endast rääkida ja selle asemel teise kohta küsimusi esitama. Ja mõnikord on tegelikult päris põnevaid lugusid teistel rääkida. Enamasti on ikka antuke igavad jutud – MINU elu on muidugi palju põnevam. (eneseiroonia)
Ekstravertidel on ka häid omadusi – nad on head suhtlejad ja saavad näiteks ruttu jutu peale uute naabritega, on osavad igasugutel asjaajamistel, karismaatilised seltskonna hinged. Aga tõsiselt head kuulajat ekstraverdist ilmselt ei saa. Sellega tuleb leppida. Isegi kui treenid ta paremaks kuulajaks, siis teda sisemuses ikka eriti ei huvita.
