Esileht Lapse ootamine mees tahab üksi reisile minna

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )

Teema: mees tahab üksi reisile minna

Postitas:
Kägu

Olen lapseootel, tähtaeg on juulis. Mehe lapsepõlvesõber abiellub sel aastal ning täna mees rääkis temaga ning ütles, et ta plaanib korraldada poissmeesteõhtut ja minna sinna ka kohale (nädalavahetus ühes Euroopa riigis), maikuus või ehk aprillis.

Mees on mul olnud ideaalseks toeks, on väga hooliv ja mina ei taha kindlasti mingi keelaja olla, kuna raseduse ajal hormoonid ka möllavad, siis küsin siit ka igaks juhuks nõu. Nimelt ma tegelikult ei tunne selle mõttega ennast üldse mugavalt — kohe üldse mitte. Mulle tundub see kõik kokku väga riskantsena, ma kindlasti muretseksin hullult (juba lendamise pärast), lisaks tunnen ma ennast turvalisemana kui ta on ikkagi kodus. Ma olen siis ju juba 3ndas trimestris ning mulle tundub väga ebameeldiv olukord, kus mu mees on teises riigis. Loo teeb keerulisemaks see, et ka pulmad on teises riigis ning üsna natuke pärast oodatavat sünniaega, niiet tõenäoliselt ei saa mees ka sinna minna.

Rääkisin oma tunnetest mehega ja ta ütles, et ta tõesti ei mõelnud selle peale, aga teeb nii nagu mina otsustan, ja kui ma ei soovi et ta läheks, siis ta jääb koju. Samas minul on nüüd tunne, nagu ma kuidagi hoiaks teda tagasi või keelaks, ma tahaks pigem et ta ise mõtleks et “äkki ma ei saa riigist lahkuda sest mul on 6 kuud rase naine kodus”. Igaks juhuks, et ma esimest korda rase, niiet ma ei oska arvatagi, mis tunne 6ndal kuul on. Praegu tunnen küll, et tahaksin väga, et mees ikka olemas oleks. Muidu tal küll midagi ei piira, peamiselt just see reisimise osa tekitab minus ebamugavust.

Kas peaksin enda tunnetele kindlaks jääma või siiski ütlema, et las läheb, kuna lapsepõlvesõber ja oluline sündmus? Samas tunnen, et lapse saamine on ka oluline sündmus. Mina ju samamoodi ei saa 9 kuud ja rohkemgi teha seda, mida tahan, aga pole tusane selle üle — see ongi ju lapsevanemaks olemise reaalsus. On keegi sellises olukorras olnud? Kuna mees on nii toetav, siis ma tahaks ikka talle parimat, ma ei tea, võib-olla mõtlen üle.

Kuidas on pärast sünnitust? Kas oleks võimalik pakkuda välja et soovin raseduse ajal tuge aga pärast sünnitust ta võiks pulma minna? Kui palju ma vajan abi pärast sünnitust?

Lisaks kardan kõiki muid ohte (igasugu viirused, bakterid jne), mis tunduvad reisi puhul kuidagi ohtlikumad. Palun öelge, kas hakkan täiesti hulluks minema või on mu tunded ikkagi põhjendatud….

+4
-28
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma mõistan su ärevaid tundeid selle reisi ümber raseduse ajal. Ma ei julgeks öelda, et su muretsemine on vale, või ega ka seda, et see õige oleks. Ehk on kellelgi head nõu anda, või jõuad ajaga ise selgusele, et kuidas sulle rohkem sobib. Igal juhul on tore, et mees sind toetab.

Küll aga miks üldse kirjutan – pärast sünnitust on sul esimestel kuudel väga tõenäoliselt maksimaalset tuge vaja. Seda, kas mehe saaks asendada reisi ajaks mõne lähisugulasega/lähedasega, sõltub juba sinu enda suhtlus- ja peredünaamikast.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sul läheb päris raskeks kui ei suuda ühte nädalavahetust ainult 6 kuud rasedana üle elada, eriti kui puuduvad olemasolevad lapsed!

+27
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma päris ausalt ei kujuta ette, et mind häiriks, kui mees nii vara kuhugi läheb. St ma saan aru kui 37+ nädalal minek Sind häiriks. Ise kindlasti lubaks mehel minna ❤️ Pulmade osas- minu mees käis pärast teose lapse sündi 10päeva hiljem ühel ammu kokku lepitud esinemisel, sain lapsega kenasti 2 päeva kodus hakkama. Pärast kolmandat, kui laps oli kuu ajane, olid sõbra pulmad, siis kutsusin ema endale appi nendeks kaheks päevaks. Praegu ootan neljandat ja tean et mehel on kuu pärast ST jälle üks tähtis esinemine. Küllap saan hakkama ja kui ei, palun ema/ämma appi. Ma arvan et meie peres ei oleks nii palju lapsi, kui sellega kaasneks nii palju piiranguid, et kes kus käia tohib. Kindlasti tohiksin ka mina minna nt 2- kuuse kõrvalt spasse ja mees saaks kolme/neljaga hakkama, pole küsimust. Ehk et meie perele sobib pigem see lahendus, et endine elu saab ikkagi maksimaalselt jätkuda. Loomulikult läbi rääkides, aga kui nüüd kainelt mõelda siis mis saaks 6 kuud rasedana juhtuda. St saaks, aga sa vajad siis ennekõike arstide, mitte oma mehe abi (küllap mees lendaks ka kohe tagasi kui midagi on). Ja peale sünnitust samamoodi- kui on kedagi appi võtta, siis nii väikesele beebil on küll ilmselt ükskõik, kas mähet vahetab isa või vanaema. Tugev suhe kujuneb pealegi (kui vanaema vara abis). Ühe imikuga on isegi üksi mitte-eriti-keeruline. Et usu, ilmselt tahad sa ise ka et pärast lapse sündi saaksid endiselt käia vahel sõbrannadega jne- luba seda siis ka oma mehele. Lapsed on orgaaniline osa elust ❤️

+13
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olen lapseootel, tähtaeg on juulis. Mehe lapsepõlvesõber abiellub sel aastal ning täna mees rääkis temaga ning ütles, et ta plaanib korraldada poissmeesteõhtut ja minna sinna ka kohale (nädalavahetus ühes Euroopa riigis), maikuus või ehk aprillis.

Mees on mul olnud ideaalseks toeks, on väga hooliv ja mina ei taha kindlasti mingi keelaja olla, kuna raseduse ajal hormoonid ka möllavad, siis küsin siit ka igaks juhuks nõu. Nimelt ma tegelikult ei tunne selle mõttega ennast üldse mugavalt — kohe üldse mitte. Mulle tundub see kõik kokku väga riskantsena, ma kindlasti muretseksin hullult (juba lendamise pärast), lisaks tunnen ma ennast turvalisemana kui ta on ikkagi kodus. Ma olen siis ju juba 3ndas trimestris ning mulle tundub väga ebameeldiv olukord, kus mu mees on teises riigis. Loo teeb keerulisemaks see, et ka pulmad on teises riigis ning üsna natuke pärast oodatavat sünniaega, niiet tõenäoliselt ei saa mees ka sinna minna.

Rääkisin oma tunnetest mehega ja ta ütles, et ta tõesti ei mõelnud selle peale, aga teeb nii nagu mina otsustan, ja kui ma ei soovi et ta läheks, siis ta jääb koju. Samas minul on nüüd tunne, nagu ma kuidagi hoiaks teda tagasi või keelaks, ma tahaks pigem et ta ise mõtleks et “äkki ma ei saa riigist lahkuda sest mul on 6 kuud rase naine kodus”. Igaks juhuks, et ma esimest korda rase, niiet ma ei oska arvatagi, mis tunne 6ndal kuul on. Praegu tunnen küll, et tahaksin väga, et mees ikka olemas oleks. Muidu tal küll midagi ei piira, peamiselt just see reisimise osa tekitab minus ebamugavust.

Kas peaksin enda tunnetele kindlaks jääma või siiski ütlema, et las läheb, kuna lapsepõlvesõber ja oluline sündmus? Samas tunnen, et lapse saamine on ka oluline sündmus. Mina ju samamoodi ei saa 9 kuud ja rohkemgi teha seda, mida tahan, aga pole tusane selle üle — see ongi ju lapsevanemaks olemise reaalsus. On keegi sellises olukorras olnud? Kuna mees on nii toetav, siis ma tahaks ikka talle parimat, ma ei tea, võib-olla mõtlen üle.

Kuidas on pärast sünnitust? Kas oleks võimalik pakkuda välja et soovin raseduse ajal tuge aga pärast sünnitust ta võiks pulma minna? Kui palju ma vajan abi pärast sünnitust?

Lisaks kardan kõiki muid ohte (igasugu viirused, bakterid jne), mis tunduvad reisi puhul kuidagi ohtlikumad. Palun öelge, kas hakkan täiesti hulluks minema või on mu tunded ikkagi põhjendatud….

 

Lisan veel, et olen umbes 99% kindel, et see kokkulepe teil ei toimi, et mees praegu ei lähe ja pärast läheb. Kui oled rasedana nii ärev, siis ma võin mütsi ära süüa, et beebiga sa tahad veel vähem üksi jääda. Tee pigem vastupidi kokkulepe, kui tõesti mõlemat ei saa.

+20
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu mees oli nädal aega kaitseväes õppustel kui ma olin 7+ kuud rase. Elasin selle ilma igasuguste probleemideta üle. Ma laseks mehel igal juhul poissmeestepeole minna. Mu meelest ei ole rasedus küll miski, mis peaks naistelt võtma võime iseseisvalt toime tulla.. 😀 Mu meelest reageerid üle.

+22
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Pane talle tempel otsaette ja kett kaela. Et ta ikka teaks, kelle omand ta on.

Milline manipuleerimine.

+13
-9
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

6-kuu raseduse juures laseksin mehel küll reisile minna. Sel ajal saad ise kenasti hakkama kui just riskirasedus pole ja sellega seoses jamasid. Pärast esimese lapse sündi on toetust ikka palju rohkem vaja kui raseduse ajal. Need, kes siin teise ja kolmanda kõrvalt on lubanud mehel minna kuskile peale sünnitust…. Ütleks, et on teine teema. Esmakordselt lapsevanemaks saades on ärevust ja ebakindlust palju.

Aga soovitan sul esmalt endas selgusele jõuda, miks see mehe reisile minek 6-raseduse kuu jooksul sind häirib ning seejärel mehega läbi arutada. Äkki saab keegi sõbranna või lähedane näiteks sel ajal sinuga aega veeta? Ja sama peale sünnitust pulmadega…võib-olla läheb teil kõik lepase reega ja polegi mingi mure mehel pulma minna, sest keegi saab jälle sulle kindlustuse tagamiseks appi tulla.

+9
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

????

Ma poleks ise selle peale tulnud,, et raseduse ajal oleksin pidanud meest keelama, sest ma olen rase. Minul käis mees seoses tööga ja mingi messiga korduvalt ära ja kui rasedus oli 8,3 kuud siis ta oli ka 3 päeva ära mingil messil. Siis olin kúll natuke ärev ja isegi tulid mingi valud..olin kindel,et lähengi üksi sünnitama????( ka selle vastu poleks mul tegelikult midagi olnud..ma vist olen imelik) ????‍♀️
Ma ei keelaks mehel pulma minemist ka ära????

 

 

+15
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meenutades, kuidas olla oli – 6. kuu ajal oleksin lasnud tal minna kuhu iganes, tervis oli fantastiline, millegagi tegelt abi vaja ei olnud. Ise reisida väga ei tahaks – isegi riigisiseselt mitte, sest covid…

Laseks minna mõneks ajaks ka peale sündi, aga tõesti, siis tundub, et tema tuge oleks mul endal rohkem vaja (tegelikult mul puudub lihtsalt ettekujutus, missuguseks mu elu siin kodus nüüd muutub :)) ja ise ma alla 6-kuust last kellegi teise hoida küll ei saa ju jätta, et ka kaasa minna… Kui tema tahab kusagile mõneks päevaks minna, mingu.

Aga tobe situatsioon jah… Ei taha ju toredaid kogemusi mehelt ära võtta. Aga noh, parim, mis teha saab, on oma seisukoht lahti rääkida, et temal tekiks siis see võimalus sinuga arvestada ja siis see valik anda – ilma kellegi tundeid riivamata.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aitäh asjalike nõuannete eest! Mõned kommentaarid olid küll ootamatult õelad. Ehk ei väljendanud ma ennast hästi — mees on mul igati toetav ja ise ütles, et läheb ainult siis, kui see mulle sobib. Mina ütlesin talle ka, et ma ei soovi teda kuidagi piirata ega keelata, mul on lihtsalt ärevus. Meil on omavahel väga hea läbisaamine ja üksteist muidu kuidagi ei piira (käime vabalt eraldi väljas ja reisidel ka), ma üritangi jõuda oma tunnetes selgusele, sest see, kuidas ma tunnen, ei ole ju tavapärane. Samamoodi nagu ma tavaliselt ei nuta väikeste asjade peale või ei oksenda pärast sööki. Rasedana on mul raske asju “kainelt” näha, lisaks esmarasedana on väga raske ette kujutada, mida näiteks 6s või 7s kuu tähendada võiks. Sellepärast ma ju ometi küsingi sellest foorumist nõu.

Hea on teada, et 6s kuu pole eriti raske. Raseduse algus oli mul küll päris õudne, jaksasingi põhimõtteliselt ainult magada ja oksendasin mitu korda päevas, mees on tegelikult juba kaks korda reisil käinud esimesel trimestril ja seal ajal roomasin lihtsalt välisukseni Woltile vastu ja siis tagasi magama. Sain hakkama küll 🙂 Kartsin, et äkki on lõpupoole sama raske või raskemgi.

Mulle tundub ka, et naistel, kes on valmis lausa üksi sünnitama, on ilmselt ka teistsugune paaridünaamika. Mees on ikka ka lapse sünnis osaline ja minu mees ise tahab esimesed nädalad kodus veeta, mitte mina ei sunni teda.

Ma arvan, et ma selgitan talle, et muidugi ma olen ärevuses ja mures, aga ilmselt on see lihtsalt esmaraseda ülemõtlemine ja tema võib muidugi oma parima sõbra peole minna, mina rahustan end samal ajal spaas ligunedes 🙂

+12
-9
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mina täiesti mõistan teemaalgatajat ja see ärevus on okei. Mäletan enda raseduse ajast ühte olukorda.. Olin alles 4-5 kuud rase, kui mehel oli firma suvepäevad. Ma ei keelanud tal minna, läks ka. Temal oli seal väga tore, aga minul olid üksi olles magamata ööd 😀 Alateadvus genereeris igasuguseid asju ja see oli päris õudne tegelikult. Kui ma mõtlen ajale peale sünnitust, siis mul tema abi küll otseselt vaja ei läinud, beebi pm sõi ja magas ainult koguaeg. Samas oli meil väga kerge laps ka, kellega polnud üldse probleeme/muresid. Seega pulma minek oleks meie puhul ka okei olnud. Nagunii tuleb ühelt maalt mehel tööle ka minna, siis on samuti ema lapsega enamus ajast üksi.

Kokkuvõttes ei ole õiget või valet varianti, kindlasti saate asjad selgeks räägitud ja kokkuleppele. Ps, sul tundub väga mõistlik mees olevat 🙂

+6
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma olin kuni 8. kuuni üksi, kuna mees töötas välismaal – vahepeal käis nädalakese kodus.

Seega rase olemine küll mingi takistus 6. kuul mehel kuskile minekuks ei ole, eriti kui pole veel lõpurasegi st ca 37+ nädal.

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aitäh asjalike nõuannete eest! Mõned kommentaarid olid küll ootamatult õelad. Ehk ei väljendanud ma ennast hästi — mees on mul igati toetav ja ise ütles, et läheb ainult siis, kui see mulle sobib. Mina ütlesin talle ka, et ma ei soovi teda kuidagi piirata ega keelata, mul on lihtsalt ärevus. Meil on omavahel väga hea läbisaamine ja üksteist muidu kuidagi ei piira (käime vabalt eraldi väljas ja reisidel ka), ma üritangi jõuda oma tunnetes selgusele, sest see, kuidas ma tunnen, ei ole ju tavapärane. Samamoodi nagu ma tavaliselt ei nuta väikeste asjade peale või ei oksenda pärast sööki. Rasedana on mul raske asju “kainelt” näha, lisaks esmarasedana on väga raske ette kujutada, mida näiteks 6s või 7s kuu tähendada võiks. Sellepärast ma ju ometi küsingi sellest foorumist nõu.

Hea on teada, et 6s kuu pole eriti raske. Raseduse algus oli mul küll päris õudne, jaksasingi põhimõtteliselt ainult magada ja oksendasin mitu korda päevas, mees on tegelikult juba kaks korda reisil käinud esimesel trimestril ja seal ajal roomasin lihtsalt välisukseni Woltile vastu ja siis tagasi magama. Sain hakkama küll ???? Kartsin, et äkki on lõpupoole sama raske või raskemgi.

Mulle tundub ka, et naistel, kes on valmis lausa üksi sünnitama, on ilmselt ka teistsugune paaridünaamika. Mees on ikka ka lapse sünnis osaline ja minu mees ise tahab esimesed nädalad kodus veeta, mitte mina ei sunni teda.

Ma arvan, et ma selgitan talle, et muidugi ma olen ärevuses ja mures, aga ilmselt on see lihtsalt esmaraseda ülemõtlemine ja tema võib muidugi oma parima sõbra peole minna, mina rahustan end samal ajal spaas ligunedes ????

kutsu mõni sõbranna või lähisugulane sinna spaasse kaasa ja võta seda kui väikest puhkust. Mehest on ka vahest vaja puhata. Peale lapse sündi ei saa mõnda aega kuhugi niiviisi mõnusalt lõõgastuma, mehega või meheta.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ei mõelnud seda üksinda sünnitamist kuidagi halvasti v õelalt. Ilmselt sul on hetkel hormoonid ikka üsna korrast ära:) jällegi, minul oli vist just nii,et rasedus tegi mu väga rahulikuks. Inimesed on erinevad..

Lihtsalt ma saan aru kui on töö v olukord,et üksi oleks pidanud minema siis ma poleks ahastuses olnud. Loogiline,et ka minu mees tahtis sünnituse juures olla.
Ma olin ka  raseduse 3-4 kuud peaga wc-potis ja siis tahangi pigem üksi olla kui mul on paha v valus.

 

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sain siit palju abi ja häid mõtteid. Eriti hea oli aru saada sellest, et ma olen ikka väga hormonaalne praegu 😀 nüüd tean jälgida oma reaktsioone teiste inimestega ka. Mehega rääkisime ka kõik läbi, ma tõin selle suvepäevade näite ka (see oli suureks abiks, aitäh!), et see ongi lihtsalt ärevus ja muretsemine, aga see ei tähenda, et tema nüüd ennast piirama peaks. Kuna selgus, et märtsis peaks tulema veel üks reis samasse riiki, palusin vaid seda, et äkki on need kaks sündmust võimalik üldsegi ühildada, siis jääb alles üks reis, ja mina saan samal ajal rasedate spa-paketis mõnuleda ja raamatut lugeda.

Rääkisime ootused ja hirmud ka läbi, ma ütlesin, et ma tunnen küll praegu väga palju igasugu asju, aga peangi õppima vaatama, kas see on nö “päris tunne” või lihtsalt hormoonide tunne. Eile õhtul nutsin kaks tundi sellepärast, et mulle tundus, et söögilaud ei sobi raamaturiiuli kõrvale… Ilmselgelt see polnud “päris” tunne!

Suur aitäh kõigile, kes vastasid, tunnen, et tegin küll olulise arengusammu rasedana edasi 🙂

+8
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et ma selgitan talle, et muidugi ma olen ärevuses ja mures, aga ilmselt on see lihtsalt esmaraseda ülemõtlemine ja tema võib muidugi oma parima sõbra peole minna, mina rahustan end samal ajal spaas ligunedes

Ma arvan, et meie ajudes muutubki – seoses hormoonidega see – et muutume kõvasti riskitundlikumaks raseduse ajal (välja arvatud siis, kui süsivesikute ületarbimisest juttu on :P) – ma tajusin juba esimeste nädalate jooksul, kuidas mingid seiklused ja asjad muutusid nagu vastumeelseks ja mul oli nagu mingit kinnitust vaja, et mees on olemas juhuks kui ükskõik mis shit hits the fan. Siis sain teada, et olen rase… Paar korda raseduse jooksul olen veel tundnud, et tahaks üle rääkida sellised asjad, et kas ja kuidas ta on valmis mind mingites olukordades aitama jne – vb natuke solvub ka, sest võtab isiklikult nagu ma arvaks, et ta ei aitaks – väikesed emotsionaalsed sõnelused juhtuvad ikka 🙂

Ma ei kujuta ette, mida teevad naised, kes raseduse ajal ei saa emotsionaalset tuge, turvatunnet jne… Loomulikult muutuvad nad natuke “hulluks” – elu ja surma küsimus – ja mitte ainult tema enda oma. Arvan, et see kõik on naturaalne ja sellel “hullusel” on positiivne funktsioon – paneb sind natuke kauplema ja oma tagalat kindlustama. Instinkt 🙂

+3
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Viimane vastaja — huvitav, et sa niimoodi ütlesid! Me just täna mehega sellest rääkisimegi, et see on lihtsalt mu bioloogiline funktsioon enda ja lapse turvalisust tagada. Leppisime kokku, et ei lase ennast minu hullusest häirida, vaid tähistame seda, et mu süsteem töötab nii nagu bioloogia ette näeb 😀

Aga sellega ma olen küll nõus, et väga raske on ette kujutada olukorda, kus poleks toetavat meest kõrval. Müts maha nende naiste ees. Mina olen juba praegu selline üsna piiripealne oma muretsemisega, ja mul on objektiivselt võttes kõik suurepärane turvatundega.

+6
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui see oleks vahetult sünnitustähtaja eel, siis vast ei “lubaks” mehel minna, aga ma küll ei näe põhjust, et mees ei võiks 6.raseduskuul ühte nädalavahetust ka “endale” saada. Ta ei pea ju 9 kuus su küljes ketis olema, isegi kui ta on hea mees ja ise tahab toeks olla! Kuuendal kuul on lill rase olla enamasti- südapahad on möödas, kõht pole veel häirivalt suur, laps liigutab jne. Kui esmakordne rase, siis on kõik mõistetav, aga ikkagi, lase mehel see natukene ka lõbutseda, sa ei pea sel ajal ju olema ihuüksi, just, kutsu mõni sõbranna küll vms, on keegi seltsiks ja sul lõbusam.

+4
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Las käib praegu, pärast on titaga sul palju rohkem abi vaja ja siis ei taha ammugi, et mees mitmeks päevaks ära läheb (äkki laps jääb haigeks ja mis kõik veel, kui juba praegu muretsed)!

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Normaalne, komplikatsioonideta rasedus ei ole haigus! Tööl ju käid ja elad normaalselt. Mida see mees peab 24/7 sul külje all turvama… ja kui midagi oleks valesti, mida tema teha saaks, mida sina ei saa- haiglasse kontrolli minna kasvõi taksoga või kiirabi kutsuda jms. Nii hale oleks imelik olla, mis siis, et esimene rasedus.

+5
-10
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mul rasedus oli väga lihtne aeg. Käisin sünnituse eelõhtul veel pikal jalutuskäigul, shoppasin jne. 6.kuul polnud midagi, isegi kõhu sai ära varjata mantliga 🙂 . Aga kui beebi sünnib, siis vajad sa palju tuge. Nii et ma annaks raseduse ajal mehele palju puhkust, aga kui beebi kohal, siis aidaku sind.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Normaalne, komplikatsioonideta rasedus ei ole haigus! Tööl ju käid ja elad normaalselt. Mida see mees peab 24/7 sul külje all turvama… ja kui midagi oleks valesti, mida tema teha saaks, mida sina ei saa- haiglasse kontrolli minna kasvõi taksoga või kiirabi kutsuda jms. Nii hale oleks imelik olla, mis siis, et esimene rasedus.

Kui on esimene rasedus, siis inimesel vb lihtsalt puudub ettekujutus, kui raske või kerge see on? 🙂 Mis lahmid…

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Usu mind, sul on vastsündinuga mehe tuge oluliselt rohkem vaja kui kuus kuud rasedana. Beebiga on vaja praktilist abi, et jõuaksid süüa, tualetis ja duši all käia. Kuus kuud rasedana saab elada sisuliselt tavaelu.

Kui mees pole mingi möllaja ja pidutseja, kellel nagunii ükskõik, siis mina julgustaks teda küll minema, eriti kui on siiski oluline sündmus. Kui laps käes, muutuvad kõik käigud keerulisemaks, mitte lihtsamaks.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olen üksikema algusest saati. Mitte selleks, et kuidagi sinu muret vähendada, vaid selleks, et veidi teist perspektiivi anda. Reeglina siiski raseduse ajal mehe reaalset abi vaja ei ole. Emotsionaalset muidugi. Enamus naisi käib 8. kuuni tööl ja/või kasvatab teisi lapsi.

Soovitan samuti lasta mehel rahulikult oma üritusel ära käia. Kui ikka endal ebakindel, siis ehk on mõni sugulane või sõbranna, kellega see aeg veeta. Spaa kõlab ka hästi.

Peale sünnitust ma pigem ei soovitaks mehele reise planeerida. Kõik võib väga hästi olla, aga esimese lapsega on ikka kindlam kahekesi. Praeguse seisundi alusel ma julgen hinnata, et sa ei ole päris üksikema materjal. Ei peagi olema. Hormoonid ei lõpeta oma tegevust pärast sünnitust, vaid pigem vastupidi. Seega soovitan ikka mees peale sünnitust enda ja lapse juures hoida.

 

+9
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei no päriselt ole nüüd normaalne. Sünnitustähtaja ümber oleks see veel arusaadav aga 6. kuu pealt. Lase natuke lõdvaks, mida see mees sul aitab rase olla. Pärast kui titt olemas on, sis on nagu päriselt teise poole abi vaja. Raseduse aeg on suht lihtne selles mõttes, et keegi teine sind kõrvalt ikka väga aidata ei saa.Ja üldse, sai su ema hakkama, saad sina ka

+3
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sa kardad, et mees toob reisilt viiruseid ja baktereid, aga spaasse minna ei karda. Seal kõik maskideta ja veel libe põrand ka.

+8
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ikka olen mõelnud, et miks lapseootuse ajal meestel tavapärane elu võib jätkuda, kui naisel ilmselgelt ei saa? Kas naine saab üksi lapse? Nagunii on kogu see raske koorem tema õlul, kõik need valud, iiveldus, tujud, väljaveninud kõht, lisakilod, ja palju muid erinevaid asju. Mõnel kergem, teisel raskem, aga päris lillepidu pole see ju kellelegi. Seega naine kannab kogu koorma, aga kui palub, et mees oleks vähemalt kõrval olemas, siis piirab see meest jube palju? Tundub, et siinsed vastajad on enamuses mehed, kes pole valmis isaks saama.

+2
-9
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma pean küll tunnistama, et kuuendal raseduskuul läheksin ka raseda naisena ilma suuremata kahtluste-kõhklusteta hea sõbrannaga reisile kas siis tüdrukuteõhtu formaadis või muidu. Rasedus tõepoolest ei ole haigus ja ka tulevasel emal pole põhjust end liiga vara liigselt piirama hakata.

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ikka olen mõelnud, et miks lapseootuse ajal meestel tavapärane elu võib jätkuda, kui naisel ilmselgelt ei saa? Kas naine saab üksi lapse? Nagunii on kogu see raske koorem tema õlul, kõik need valud, iiveldus, tujud, väljaveninud kõht, lisakilod, ja palju muid erinevaid asju. Mõnel kergem, teisel raskem, aga päris lillepidu pole see ju kellelegi. Seega naine kannab kogu koorma, aga kui palub, et mees oleks vähemalt kõrval olemas, siis piirab see meest jube palju? Tundub, et siinsed vastajad on enamuses mehed, kes pole valmis isaks saama.

Kas lihtsalt solidaarsusest peaksid teised inimesed raseda ümber kõik tavalistest asjadest loobuma? Tugi võiks olla ikkagi asja eest ja kasulik, mitte lihtsalt sellepärast, et rase nüüd vb peab mingitest asjadest loobuma jne.

Ehk on tõesti abi sellistest muudatustest nagu dieet ja sellega seotud tarbimisharjumused – KUI oli suitstamist, narkootikume või joomist/pidutsemist, on lihtsam ka rasedale, kui ka mees selle lõpetab. Niisamuti – kui on diabeedioht, tuleks kodune menüü välja vahetada – üksi teise menüü peale üle minemine on SUHT võimatu.

Aga muude asjade osas tundub see etteheide natuke kibesunud kiununa, sorri.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )


Esileht Lapse ootamine mees tahab üksi reisile minna