Teema: Mees väldib lähedust

Teemaalgataja ajab paska suust välja, ühest otsast räägib, et suhted on head ja siis kukub kritiseerima kuidas mees tülide korral käitub ja arvustab mehe lapsepõlve. Teisisõnu on teemaalgataja manipuleeriv emotsionaalterrorist, kes üritab mängida mehe tunnetel ja elukogemusel nagu viiulil ja siis läheb veel seksi ja kallistusi ka nuruma. Sinu meelest võib asi olla korras, aga mehe jaoks ei ole ja mina lugedes su lugu saan aru, miks. Su suhtumine oma mehesse on kohutav. Sa alandad teda ja vaidluste käigus oled teda solvanud. Solvatud ja alandatud mees ei tahagi oma alandajaga mingit füüsilist lähedust. ÜTLE MULLE, ARMAS INIMENE, MIS PUUTUB MEHE LAPSEPÕLV SELLESSE KUIDAS TA SINUGA VAIELDES VÕI TÜLITSEDES KÄITUB? Sama hea oleks väita, et sina oled loll kuna sul on sinised silmad. Sa oled löönud meest allapoole vööd psühholoogiliselt ja ta ei taha sinuga kallistada. Ime, et ta sinuga üldse veel koos elab, aga seda ilmselt ka vaid laste pärast. Ta ei armasta sind, sest nende alanduste käigus on ta kaotanud su suhtes lugupidamise. Nagu mu vanaema kunagi ütles-hoia esimene tüli ära ja kõik on korras.

Sa kakled ja norid meest ilmaasjata. Mehed on tundlikumad kui naised, neid ei maksa niisama asja eest teist taga lampi ja solvata. Korrigeeri oma suhtumist. Ta pole sulle laps ega asi, kes peab su sõna kuulama ja su näägutamist taluma ja siis laskma end kallistada. Sa käitud temaga vastikult, ma ei imesta, et ta sind tõrjub.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mis mõttes kuidas puutub mehe lapsepõlv asjasse? Loomulikult puutub ja väga palju. Esimeste eluaastate jooksul õpib inimene ära põhilised mustrid, kuidas ta hakkab tulevikus teiste inimestega suhtlema ja neid mustreid on hiljem väga raske kui mitte võimatu muuta. Ega asjata ei öelda, et oma last saad sa kasvatada max 7 aastat. Sealt alates on kõik tehtud ja midagi enam muuta on praktiliselt võimatu. Kui mehe vanemad ei osanud talle lapsepõlves lähedust jagada, siis see mees lihtsalt ei oskagi seda, sest ta pole seda kunagi õppinud.[/tsitaat]

Blablabla, minu meelest on IMELIK ja ALANDAV kasutada paarisuhtes mehe minevikku tülitsedes mingil mõttetul teemal tema vastu. Lapsepõlv on meil kõigil, see ei tähenda, et see hetkel kus mees on keskealine, enam naise asi pläkutada või näägutada oleks, normaalne inimene EI HÕÕRUKS oma partnerile tema lapsepõlve nina alla, me oleme kõik olnud kunagi lapsed ja lapsed on alati kaitsetud ning võimetud oma lapsepõlve ise kujundama, selles mõttes on selline taktika naiselt oma \”armastatud\” mehe suhtes väga alatu-armastav inimene toetab, mitte ei kasuta partneri nõrkusi tema suhtes ära! Sama hästi võiks mees hakata naisele ütlema, et kuna too kaotas kunagi teismelisena süütuse, siis ta on hoor, hoor mis hoor. On siis normaalne? Täiskasvanud inimesed ei suhtle omavahel niimoodi, tülide korral tuleb arutada tüli ennast, mitte aastakümnete tagant otsida põhjusi, mis tol korral sellest mehest ei sõltunud, kuna ta oli laps. Kui mu mees mulle minu lapsepõlve ette loeks iga jumala kord nagu kõigekõigemparemüllam inimene maamunal, siis ma oleks ka tohutult solvunud. Lapsepõlv ei puutu tänapäeva, seda näägutada on inetu, labane ja näitab naise madalat taset.

Naine kasutab mehe suhtes vaimset vägivalda ja selline psühholoogiline tsktika on üks vaimse vägivalla vorme. Ma mõistan, miks mehel on tekkinud tema suhtes ka füüsiline tõrge. See, et mees ei nuta ja ei kurda, ei tähenda, et ta ei kannata või et tal pole valus naise ila kuulata. Vaim ja keha käivad käsikäes.

No kus on öeldud, et teemaalgataja mehele tema lapsepõlve nina alla hõõrub?
Naine teab midagi mehe lapsepõlvest ja teab, et midagi oli seal teistmoodi. Paljusid asju saab rääkimisega ravida ja naine üritas seda, aga mees ei võtnud vedu. Mina siin küll mingit nina alla hõõrumist ei näe.

Ja loomulikult mõjutab lapsepõlv inimest. Ma ise naisena olen pärit perest, kus armastust laste vastu mitte mingil moel välja ei näidatud. Ei olnud kallistamisi, sülle isegi ei võetud. Rääkimata verbaalsetest tunneteväljendustest. Mu täiskasvanuelu on olnud üks suur arengutee, kohtasin meest kes oma ema ja isa kokku saades ja lahkudes kallistas ja ma olin teda sellepärast maha jätmas, kuna mul automaatselt (enda lapsepõlve mõjul muidugi) tekkis arvamus, et see mees on õudne memmepoeg.
Tegelikult jumala normaalne ju. Olen siiamaani selle mehega koos ja naudin oma \”uut\” elu. Olen tänulik, et mu mees on mulle tutvustanud kui hea on füüsiliselt ja verbaalselt armastada. Aga alguses ma häbenesin teda kohutavalt ning enda vanemate seltskonnas on mul siiamaani peaaegu häbi kui mees tuleb ja võtab ümbert kinni või tõmbab mind omale sülle või embab. Lapsepõlves õpitud mustritel on väga väga tugev mõju.
Ja mina olin tänulik, et olen mehele saanud rääkida, kuidas minu kodus oli. Olen talle ennast tühjaks rääkinud ja tema on mind mõistnud ja toetanud. Aga kõik ei ole sellised nagu mina, iseäranis meestel on raske selliseid mustreid täiskasvanueas muuta, arvan ma. Sest mehed on ju klassikaliselt need, kes initsiatiivi näitavad armastuses. Siis mehel naise lähenemiskatsetega kaasa tulla on ilmselt raskem kui naisel mehe omadega, nagu oli minu puhul.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ega ma hästi aru saa, mis seksiteemalist kirjandust? Sinu mees kirjeldas mingit naist? Tegelikult minu jaoks pole see nii naljakas olnud, kui sulle tundub, sest viimane kord kui tüli sellest suureks paisus, ähvardas ta mind koledal kombel, julmalt, peaks ütlema. Selle asemel, et selgitada, miks ta on muutunud ja milles asi on.[/tsitaat]

Kas sina oskaksid vastata, kui sinult küsitakse, miks oled muutunud ? Kui elad inimesega koos siis märkad ehk ise, kui tal on mingid töömured, terviseprobleemid vms. Lühidalt- oled lasnud asja viimase piirini ja siis hakkad aru saama, et sulle ei pöörata tähelepanu. Ehk mees elab sinuga vaid laste pärast, ühise kodu pärast aga armastus kui seesugune on ammu jahtunud ja seda suppi on suht raske soojendada. Ehk on keegi teine see, kes teda mõistab, kes teda kuulab ja on alati olemas tema jaoks.