Teema: Meesisiksus ajab närvi

Aga kas sul üksi on võimalik olla või olete kogu aeg koos? Sest kui liiga palju ühe inimesega koos olla ja oma aega ei ole, siis lähebki lõpuks närv püsti ja tekib viha. Ja teine sage põhjus on see, et inimene on sind tegelikult millegagi välja vihastanud, aga sa ei taha või ei saa selle viha põhjusega millegipärast tegeleda või te ei saanud seda tüli omavahel ära arutatud. Armastuse kadumine on muidugi ka loogiline põhjus, “Anna Kareninas” juba kirjeldati, kuidas Annale ei meeldinud, kuidas Vronski kohvi joob, kuigi Anna oli oopiumisõltlane ka, nii et võib-olla oli lihtsalt võõrutusnähtude pärast närviline.

Kirg kadunud ja rutiin peal lihtsalt. Ei pruugi see armastus kuskile lõplikult kadunud olla, lihtsalt olmeeluga ja lastega elus muud prioriteedid olnud. Soovitan pereteraapiat, ausalt. Lahku minna jõuab alati, aga ka uues suhtes tuleb rutiiniga toime tulla. Pereteraapia ja teadlik kahekesi koos veetmiseks aja leidmine, isegi kui see alguses on kunstlik ja igav ja ei oskagi muust kui lastest rääkida (selle soovitaks lausa kokku leppida, et lastest ei räägi), aga paari korraga harjub ja ajapikku tuleb lausa seegi meelde, miks kunagi teineteist valitud sai.

Rutiin ja vähe omavahel olemist. Ja seks puudub üldse või on liiga vähene. Pean silmas väärtuslikku, head seksi.

Hormoonid möllavad sul väikelapse emana… Või oled jälle rase järsku… Tavaline on see, kui rasedale naisele käib ta mees närvidele, aga miks mitte ka (imetavale) väikelaste emale, ega keha niisama kiirelt taastu.

#3516972:

Kirg kadunud ja rutiin peal lihtsalt. Ei pruugi see armastus kuskile lõplikult kadunud olla, lihtsalt olmeeluga ja lastega elus muud prioriteedid olnud. Soovitan pereteraapiat, ausalt. Lahku minna jõuab alati, aga ka uues suhtes tuleb rutiiniga toime tulla. Pereteraapia ja teadlik kahekesi koos veetmiseks aja leidmine, isegi kui see alguses on kunstlik ja igav ja ei oskagi muust kui lastest rääkida (selle soovitaks lausa kokku leppida, et lastest ei räägi), aga paari korraga harjub ja ajapikku tuleb lausa seegi meelde, miks kunagi teineteist valitud sai.

Ära pane pahaks, aga ma mõtlen siin Perekoolis alatasa selliseid postitusi lugedes, et kas Eestis inimesed tõesti käivadki massiliselt pereterapeutide juures või soovitatakse lihtsalt mingit klišeed, mille kohta ollakse kuskilt kunagi kuuldud, et sellest võiks abi olla? Kas sina ise oled pereterapeudi juures käinud? Või oled sa äkki hoopis ise pereterapeut, kes endale kliente otsib? 🙂
Ma tean ise päris mitut pereterapeuti, nõustajat jne, kes kõik on pidevalt hädas sellega, et tööd ei jätku, kliente ei jätku, pidevalt peab ise ennast kuidagi reklaamima ja pildil olema ja meedias sõna võtma jne. Ega nad ei pruugigi muidugi mingid oma ala kõige paremad olla, aga siiski – kui soovijaid oleks väga palju, leiaksid ka need keskpärasemad nõustajad pidevalt rakendust. Aga nad ei leia ja siis selle asemel pühenduvad rohkem koolituste tegemisele jms – et koolitada välja veelgi rohkem pereterapeute, keda keegi eriti ei vaja jne. Et siis selline surnud ring.

#3517499:

Ära pane pahaks, aga ma mõtlen siin Perekoolis alatasa selliseid postitusi lugedes, et kas Eestis inimesed tõesti käivadki massiliselt pereterapeutide juures või soovitatakse lihtsalt mingit klišeed,

Loomulikult, kanad soovitad mingit kišeed.
Selge see, et nad ise seal ei käi. See soovitus on lihtsalt nende viis üleolekut tunda.

#3517499:

Ära pane pahaks, aga ma mõtlen siin Perekoolis alatasa selliseid postitusi lugedes, et kas Eestis inimesed tõesti käivadki massiliselt pereterapeutide juures või soovitatakse lihtsalt mingit klišeed

See on ämeerika filmidest võetud klišee.

#3517798:

#3517499:

Ära pane pahaks, aga ma mõtlen siin Perekoolis alatasa selliseid postitusi lugedes, et kas Eestis inimesed tõesti käivadki massiliselt pereterapeutide juures või soovitatakse lihtsalt mingit klišeed

See on ämeerika filmidest võetud klišee.

Aga see on hea mõte selles mõttes, et mõlemad saavad oma tundeid avada ja terapeut peaks oskama sekkuda, kui minnakse liiga süüdistavaks või ebakonstruktiivseks ja ehk jõutaks nii probleemida lahendamisele lähemale kui lihtsalt omavahel jaurates või üldse omaette mossitades.

#3516925:

samas on väga paljud asjad järsku häirima hakanud

Kui paljud asjad häirivad, siis on sul stress ja üleväsimus, Siis käibki kõik närvidele: teiste juures, enda juures, elu üldiselt.

+1 väsimusele. Kui arvad, et objektiivselt on need pisiasjad, siis organiseeri endale nädalane periood, kus saad magada 8h päevas ja lastest päev puhkust + paar tundi iga päev endale. Kui pärast seda need asjad endiselt häirivad, tuleb suhet lähemalt vaadata/teraapia jne.

Eks selline nädal on üsna keeruline korraldada, aga kui su tunded on väsimusest, siis väikelapse emana võin öelda, et alternatiivid (teraapia, lahkuminek) sind ka tegelikult kuidagi ei aita.

#3518879:

Raske uskuda, et armastus veel alles on, kui inimest häirib juba see, kuidas teine istub, sööb ja räägib. Need pisiasjad, mis kurnatuse ja tüdimuse puhul närvidele käima hakkavad, on pigem need, mida teine teeb või tegemata jätab. Mitte nii, et vaatad peale ja juba on vastik.

Minul võib stressirohkel ajal olla nii, et mind häirib juba mingi köhatus või valjem hingamine, vahet pole, kas tegu on mehe, ema-isa, venna-õe, koera, kassi või parima sõbraga. Ma ei kannata siis iseennast ka välja. Ma ei taha kedagi kuulda ega näha, hoidke eemale! Ja muidugi on kõige vastikum siis see,kes on kõige lähemal ja kellest on raskem eemalduda, olgu füüsiliselt või emotsionaalselt.
Üleväsimus ja kuhjunud, lahendamata pinged on asja nimi.

#3517499:

Ära pane pahaks, aga ma mõtlen siin Perekoolis alatasa selliseid postitusi lugedes, et kas Eestis inimesed tõesti käivadki massiliselt pereterapeutide juures või soovitatakse lihtsalt mingit klišeed, mille kohta ollakse kuskilt kunagi kuuldud, et sellest võiks abi olla? Kas sina ise oled pereterapeudi juures käinud? Või oled sa äkki hoopis ise pereterapeut, kes endale kliente otsib? ????
Ma tean ise päris mitut pereterapeuti, nõustajat jne, kes kõik on pidevalt hädas sellega, et tööd ei jätku, kliente ei jätku, pidevalt peab ise ennast kuidagi reklaamima ja pildil olema ja meedias sõna võtma jne. Ega nad ei pruugigi muidugi mingid oma ala kõige paremad olla, aga siiski – kui soovijaid oleks väga palju, leiaksid ka need keskpärasemad nõustajad pidevalt rakendust. Aga nad ei leia ja siis selle asemel pühenduvad rohkem koolituste tegemisele jms – et koolitada välja veelgi rohkem pereterapeute, keda keegi eriti ei vaja jne. Et siis selline surnud ring.

Minu meelest on nii, et need kes käivad, need soovitavad, aga see ei tähenda, et soovitusi kuulda võetaks. On ju palju põhjusi, miks ka tahtmise korral minna ei saa: teine pool ei taha minna, teenus on üsna kallis jms, rääkimata siis sellest, et paljudel on kompleksid, et mis ma ikka teiste ees oma musta pesu pesen, hoiak, et kes see ikka peale meie endi meid aidata saab jne.

Mina ise olen käinud ja väga palju abi saanud. Kuigi meil on kaaslasega tõesti hea sobivus ja on ülim juhus, et kokku sattusime, on ajapikku, näiteks mõlema tundliku närvisüsteemi tõttu (aga on ka muid tegureid nagu pingeline elu, lapse saamine jms) tekkinud päris suuri raskuseid ja usun, et terapeudi abita ei oleks meie suhtest praegu eriti midagi alles või ei oleks üldse enam koos. Oleme olnud ka selles faasis, kus iga teise liigutus või tegu ajab närvi jne jne jne.

Meie terapeudil on pigem ajad täis, ei ole seda, et kliente pole ja tuleb end ise kuskile meediasse pressida. Meediasse ju ka kutsutakse, palutakse kommentaare jne, ei ole päris nii, et igaüks end ise pakub. Võib-olla mõni pakub kah, ei oska öelda. Iga terapeut ilmselt tõesti superhea pole, samuti ei sobi iga paar iga terapeudiga, aga meil vedas ja leidsime kohe sobiva. Õigemini esmalt käisime selle terapeudi mingil lühiloengul/seminaril (ei olnud tema enda korraldatud, vaid kutsutud esinema), kus saingi aru, et ta võiks meile sobida KUI peaks vaja minema, ja nii ka läks.

Eks keskpäraste terapeutidega võigi olla teistmoodi. Ikka ju enne minekut otsitakse, kuulatakse soovitusi jne ja valitakse parim. Mina oma terapeuti soovitan väga julgelt edasi. Isiklikult tean vaid ühte paari, kes ka terapeudi juures käinud on (hoopis teises kohas) ja nemad said oma suhte korda. Hetk, kus nad terapeudi juurde läksid, oli selline, et nad olid juba lahku läinud, üks pool ei tahtnud üldse enam koos olla, samas oli neil laps. Jõudsid selleni, et periooditi tundub, et tegu vastarmunutega, kõik sujub hästi, samuti soovivad elu koos jätkata, teevad pikaajalisi plaane, ei kahtle oma suhtes, vaid töötavad selle toimimise nimel. Ehk siis – ilmselt õppisid lihtsalt paremini suhtlema ja teist ära kuulama, muud maagilist seal polegi.

Kes ei taha otseselt veel teraapiasse minna, aga seda kaalub, siis Vikerraadios on selline saade nagu “Peresaade” – sealt tasub ka neid osi järelkuulata, mille teemad kõnetavad. Selle terapeudiga isiklikku kogemust pole, aga mõne väga hea saate otsa olen küll sattunud. Aitab ka oma suhte peale hoopis teistmoodi mõelda.