Olen lahutatud, kasvatan lapsi üksinda. Lahutus oli minu algatatud ja siiani kahetsen ainult seda, et varem ei lahutanud. Uut kaaslast leidnud ei ole ja ei hellita lootust, et kunagi sellise inimese võiksin leida. Tahaks enda kõrvale kedagi, kes mind päriselt armastaks, mitte ainult koduperenaisena ära kasutaks, see aga tundub ebarealistlik soov.
Poes ja tänaval jäävad vahel silma toredad paarid, kes tunduvad üksteise suhtes väga hoolivad. Kolleegid räägivad oma igapäevaelust, kuidas abikaasad neid toetavad ja hoiavad. Seda on üheltpoolt väga rõõmustav kuulata, teiselt poolt natuke teeb kurvaks, sest mina tegin vale valiku ja hoolivust ning toetust oli meie abielus väga vähe.
Kellel on kodus hea ja armastav abikaasa, kellega koos plaane teha, koos reisida, kes toetab ja lohutab, kui on raske – mul on teie pärast hea meel. Kuigi mu enda hing on haiget saanud ja praegu tunnen, et olen end teiste inimeste jaoks täiesti lukku pannud, siis armastavaid paare nähes tahaks mõelda, et ma olen pigem erand ja enamusel paaridel on kõik hästi.
Tavaliselt tehakse siin teemasid meeste kirumiseks. Tegin selle teema meeste kiitmiseks. Kellel hea ja harmooniline suhe, mis on kõige positiivsem, mida oma suhte ja oma kaaslase kohta välja tuua?