Mulle tundub, et enamik eespool kommenteerinutest on lihtsalt kuningapere fännid, kellel ei ole Ühendkuningriigi eluga suurt kokkupuudet. Siis tundubki, et tuli paha ameerika diiva ja kiusab meie Williamit. Tegelikult siiski räägib see seriaal lisaks inimeste konfliktile, milles tingimata ei ole mõistlik pooli valida, kuna me ei tea asjast tegelikult siiski midagi, ka selle sarja järel mitte, kahest asjast, mis on brittidele igiomased – ääretult jäle ja absoluutselt reguleerimata tabloidajakirjandus, kus teadlikult levitatakse kontrollimata infot, valesid, paparatsofotosid ja klatši ainult müüginumbrite nimel (ja seda peetakse ühiskonnas normaalseks tasemeni, kus Boris Johnsonil oli võimalik saada peaministriks pärast seda, kui ta oli lastud ajakirjanikutöölt lahti uudiste ise väljamõtlemise eest), ja siiani säilinud klassiühiskond koos rassipimedusega isegi mitte ülemklassis endas, vaid nende inimeste hulgas, kes loevad ennast “tõstetuks” kuna neil on õnn ülemklassi heaks töötada (mitte, et keegi tahaks tumedanahalistesse teisiti suhtuda, vaid ei panda ise oma eelarvamusi tähele – see ülalpool olnud iroonia teenijannade aadressil ei ole üldse märgist mööda). Kultuurikonflikt ameeriklasega nagunii (inglase jaoks normaalne mõistlik käitumine tundubki ameeriklasele külm ja ebasiiras).
Seriaal oli kokkuvõttes igavavaõitu (sest seal tõesti ainult jutustati, mitte ei näidatud) ja reaktsioon UKs on tõenäoliselt sama kui siin foorumis. (Sest suurema osa sellest kujundavad tabloidid, kellel pole mingit huvi öelda, et ups, korraldasime orkestreeritud rünnaku (või veel hullem, osutusime kambakat tegevaks massipsühhoosis kanakarjaks)). Samas USAs ilmselt nähakse seda lugu pigem sellena, mis ta on – välismaalase mitteaktsepteerimise loona ja õpetliku näitena sellest, kuidas vanas Euroopas “puhaste kätega” positsioone paika pannakse (sest see, et Meghani aktiivsus Williamile ja Kate’ile ei sobinud, on ilmselge, lihtsalt neil on staff (vt eespool inimeste kohta, kes siiralt usuvad, et tulevase kuninga teenimine on ülim au), kes teevad nii, et neil endil pole vaja oma käsi määrida), ja südamest-südamesse vestlustest selle kohta, kellele mis lubatud on, võivad ameerika “let’s talk about it” kultuuriruumist pärit inimesed unistama jäädagi).