Teema: meh

Pealkirja ei saanud panna, vabandan.

Aitäh, et sa vastasid. See kius piinab mind, varem ma alati magasin pikalt nädalavahetusel.

Ma sain psühholoogi jutust ka aru, et ignoreeri ja ära võta hinge ja ju siis neil on mured.

Äkki ma olen siis väga imelik  inimene psühholoogi arust, sest mulle ausalt teeb see kius haiget ja ma vahel nutan. Ma saan aru, et ei tohiks haiget teha. No eks ma ignoreerin, aga ikka tualetis käin nutmas. Ei ole naljatuju ja ei tule isegi pähe mida naljakat öelda, sest nii valus on. Mõte ei liigu, kui valus on.

Ignoreerimisega on see ka, et tegelikult ma ju tahan ka sõber olla ja suhelda. Ma õpin palju ja käin trennis, mul ei jää aega mujalt sõpru otsida nagu psühholoog ütles.

Vanematega räägin palju. Vanemad ütlevad, et selliseid halva lastetoaga matslikult käituvaid inimesi kohtab elus tihti ja peab harjuma. Nad helistasid ka kooli ja suhtlesid, aga sellest polnud kasu. Pakkusid koolivahetust, aga see gümnaasium on mulle huvipakkuva kallakuga ja asub lähedal. Teeme perega vabal ajal palju koos ja vanematega on hea olla.

#4077879:

Nad helistasid ka kooli ja suhtlesid, aga sellest polnud kasu.

Õpetajad hakkavad pooli valima, on lõpuks ka nende poppide laste vanemad kaebamas ja sõimamas.

#4077921:

Aitäh vastajatele. Ma ei tea, mulle tundub järjest rohkem, et mu soov klassis rahulikult õppida ja sõpru leida on ebanormaalne. Et ma peangi mööda seinaääri käima, sest see on ainus kaitse kiusamise eest. Pean end painutama kellekski, kes ma pole. Kas te kõik olete siis nii teinud või? Mulle ei meeldi nii. Ma vist ei sobi siis sellesse maailma oma ebanormaalsete soovidega. Kui teist keegi on psühholoogi juures käinud, kas ongi nii, et lihtsalt räägid oma jutu ära ja ongi kõik? Mis kasu sellest on? Miks mind ei aidata? Kas ma pole abi väärt?

Psühholoog ei tohi niisama õpilaste asju laterdada. Kui suitsiidsetest mõtetest räägid, küllap teavitatakse klassijuhatajat ja siis vanemaid.

Hmm, aga mis liim see on, mida nad kasutavad? Toiduga loopimine pole minulik. Pigem liim, aga kas see kahjulik pole? Vanemad niikuinii seda heaks ei kiida, aga kui ma end tõesti liimiks kinni, siis äkki õpetajad saaks aru, et mul pole koolis hea olla ja aitaks mind? Huvitav, kust nad seda liimi saavad. Kas see kuidagi kahjulik pole?

Ok, ma lähen õue ja saan vana sõbraga kokku, aga vastan teile ikka. Aitäh kõigile, kes on minust hoolinud ja vastanud.

Ma kujutan küll ette paljusid asju, mida psühholoog/sotsiaalpedagoog/klassijuhataja saaks lisaks ära kuulamisele ja soovitusele ära kannatada teha. Mitte kiusajate karistamiseks, vaid üldise meeldiva koostöise õhkkonna loomiseks klassis (et saaks teiste seast sõpru ja ei peaks üksi kiusajaid kannatama). Kõikvõimalikud team building harjutused, rollimängud jpm.

Sellest seltskonnasr tuleb kiiresti lahkuda teise kooli. Sa lähed hulluks selle kiusuga.

Tegelikult on kool kohustatud sulle tagama kiusuvaba keskkonna. Mina helistaks ja seejärel kirjutaks Haridus- ja teadusministeeriumisse, küll siis kooli psühholoog ja juhtkond võtavad ka jalad tagumiku alt välja.

Lihtsalt ära kannatada (nagu enamik sulle siin nõu annab) ei tohi!

#4078017:

#4077921:

Et ma peangi mööda seinaääri käima, sest see on ainus kaitse kiusamise eest. Pean end painutama kellekski, kes ma pole. Kas te kõik olete siis nii teinud või? Mulle ei meeldi nii. Ma vist ei sobi siis sellesse maailma oma ebanormaalsete soovidega. Kui teist keegi on psühholoogi juures käinud, kas ongi nii, et lihtsalt räägid oma jutu ära ja ongi kõik? Mis kasu sellest on? Miks mind ei aidata? Kas ma pole abi väärt?

Jah, sul on mõnes asjas õigus. Mingil määral peame kõik ennast painutama kellekski, kes me pole, et paremini keskkonda sulanduda. Sa ei saa kunagi meeldida või klappida absoluutselt kõikide inimestega. Alati on keegi või mingi kamp, kellele sa lihtsalt ei meeldi. See on nii koolis, tööl, poliitikas, beebiemade gruppides, suguvõsades jne. Alati pead sa mõne inimesega niimoodi laveerima, et väldid kokkusaamist ja proovid mitte hinge võtta halvasti ütlemisi. Ma ei taha nüüd maalida pilti, et maailm ongi üks jube kole koht. Aga see pole ka selline nunnu roosamanna nagu multikates näha.

Leevenduseks on leida need inimesed, kellele sa meeldid sellisena nagu sa oled ja kellega sul ongi tore olla ilma pingutamata. Selliseid sõpru võib leida huviringidest, teistest klassidest või kasvõi internetist. Kooliklass on selles mõttes elu kõige karmim koht, et sinna on kokku pandud ju täiesti suvalised inimesed. Edasises elus satud kohtadesse, kuhu tulevad kokku rohkem sinu moodi inimesed (ülikooli eriala, huvialad, töökohad) ja hakkab olema palju lihtsam leida inimesi, kellele sa meeldid täitsa ilma pingutamata.

Enamus inimeste jaoks pole see gümnaasiumi aeg mingi filmilik high school experience, vaid pigem kolm aastat, mis tuleb tuimalt õppida ja ära kannatada. Edasine elu läheb palju ägedamaks ja paremaks. Kiusajate tipp ongi keskkooliaeg ja nemad jäävad neid aegu heldimusega meenutama. Ülejäänud kehitavad õlgu, et oli mis oli, ei jää oma klassikaaslastega suhtlema ja liiguvad elus edasi paremate asjade poole.

Kahjuks ei vasta see PK klishee, et pärast läheb kergemaks, tõele.

Küll öeldakse nii gümnaasiumikiusamise kohta, küll põhikoolikiusamise kohta. Tegelikult eksisteerib ja vohab meil ka ülikoolikius (tänapäeval poliitilistel põhjused – liberaalid hävitavad konservatiive), töökius,ametnikukius,  perekius, suguvõsakius jne jne.

Mitte keegi ei pea ennast painutama ühegi kiusaja suunas.

#4077427:

Mida teeksite minu asemel. Alustasin gümnaasiumis. Üks vanast ajast tuttav seltskond ütleb mulle halvasti, ignoreerib mind, peidab asju. Klassijuhatajalt ja koolipsühholoogilt tuli enam-vähem ühesugune jutt, et lase ühest kõrvast sisse, teisest välja ja võib-olla neil on raske elu ja nad vajavad abi. Ei saanudki aru, kes neid siis aitab, aga mina igatahes olen küll täiesti abita jäetud. Aidake. Ma lasteabisse ja koolikiusutelefonile ei taha helista, sealt kindlasti samasugune blabla, et lase ühest kõrvast sisse, tesest välja. Päästke.

See küll gümnasisti kirjutis ei ole.

#4078140:

Palun ära seda soovitust küll kuulda võta.

Kiusajaid motiveerib tähelepanu. Mis tuleb ära võtta. Inimesi ümber ei kasvata, õpetajad nagunii ei taha vanemate kättemaksu tunda, sellistel ju sama tüüpi vanemad ja õpetajad hoiavad seetõttu eemale. Mina ausalt ei tea koolipsühholoogi ülesandeid ja mis tänapäeval tema roll koolikiusajate suhtes on. Kui keegi psühholoog annaks täpsemat nõu, mida teha.

Minu soovitus toimib suurepäraselt. Ei pane asju lauale kui alles kella helisedes. Ei vii koolikotti laua juurde 15 minutiks ootama. Ning muide täiskasvanud introverdid rakendavad samu meetmeid. Istuvad fuajees diivanil, sulgevad kabineti ukse, lähevad wcsse peitu jne. No nad ka ei hakka ekstravertidega võitlema.

#4078235:

Küsimus ei ole ekstra- ega introvertsuses. Küsimus on vägivallas, mis kestab nii kaua, kui keegi ned loomad kõrgemalt poolt peatab.

Koolikiusuvaba kool….missugune kool selline on? Politsei peatab. Vargus on tõestatav.

See oleks nagu minu kirjutatud aga lapsevanema poolt vaadatuna.
Kui sa tõesti oled alustav gümnasist, siis hämmastava analüüsivõimega ja väga arukas. Sind ootab kindlasti suur tulevik.
Tood kenasti välja olukorra, mis tänapäeva koolis on väga tavaline. Kuidas vanemad ja õpetajad on kiusu suhtes abitud ja ohvrilt oodatakse, et tema peab end kiusu suhtes kohandama. Tahaks aidata aga see on praktiliselt võimatu.
Kui sa kooli ei soovi vahetada, siis ainuvõimalus on leida endale teised sõbrad ja ignoreerida (kuigi see on raske). Kui sind lohutab, siis hämmastavalt paljudest koolis kiusatutest kasvavad omaala tegijad, just selle paksu naha tõttu, mis nad koolis kasvatavad.
Seni aga ära jää enda murega üksi ja jaga seda enda vanemata, koolipsühholoogi ja abitelefoniga. Ka rääkimine aitab ja annab kinnitust, et viga ei ole sinus vaid kiusajates.

https://peaasi.ee/avaleht/peaasjade-keskus/#noorte-noustamine

Ehk saad siit abi.

Kiusajatega on see asi, et me ju kõik teame, miks nad kiusavad. Jah, neil on võimu, sest nad tekitavad ebamugavust, hirmu, aga nende võim ainult sellel põhinebki. Mitte sellel, et nad oleksid teistest paremad, targemad, ilusamad, andekamad… Vastupidi. Neil on kompleksid, nad lunivad tähelepanu, nad kannatavad selle all, et tunnevad, et neid ei armastata / et neid ei armastatagi… Et kui saaks selle kuidagi vastupidi pöörata, samas on ka alaealiste näol sisuliselt tegu lastega, st ei taha ka nende elu jäädavalt kahjustada. Äkki oleks mõttekas mingi selline lüke, et juhul kui sa tead, kes on nende ninamees/-naine, siis saad temaga kahekesi kokku (mitte ei kirjuta meili, sotsmeedias jne) ja alustad väga empaatiliselt, et kuule, sul on vist mingi jama kodus, me kõik näeme, et sul on vaja abi ja tähelepanu… kas su vanemad kohtlevad sind ikka hästi jne? …Et võib-olla ta siis saab aru, et okei, sellega, et ta SINULE nii palju aega pühendab, näitab ta ju tegelikult, et ta tahaks, et TEMALE pühendatakse aega/tähelepanu jne. Ta võib tunda, et ta ei taha, et see (tema nõrkus, kehv olukord) välja paistaks.

Nii palju inimesi on minu peale mõelnud ja häid sõnu ja mõtteid kirjutanud. Mõned saavad minust nii hästi aru ja on minu poolt, see on väga hea tunne. Ma olen kuidagi nii rõõmus, et te olete vastanud ja vist sellepärast oli mul ka koolis täna palju parem olla. Mul oli vähemalt täna nagu ükskõik nende käitumisest. Suur aitäh, olete väga lahked.

Teemaalgataja tundub tõesti intelligentne, mõtlev inimene. Paljud ei jõua sellele tasemele, samas mõtlev inimene on tundlikum, ketrab olukorrad kordi ja kordi peas läbi ja kannatab ühte valu mitu korda. Võiks proovida mõelda nii (mind aitas), et see, mis keegi ütleb, ei muuda sind kuidagi – sa oled ikka see, kes hommikul ärgates olid. Tasub sukelduda veelgi enam õppimisse, haridus on ainus asi, mida ära võtta ei saa, kõike muud saab (no välimus muutub ajaga, kaaslased on ebatruud jne).

Mind ka ignoreeriti koolis, mõnikord ka kiusati füüsiliselt, otseselt mul traumat ei olnud, sest ma vist mingil määral autist – no ma sain aru, et ega ma popp ole ja tundun imelik, aga väga ka ei häirinud. Üks kiusajaist vabandas aastaid hiljem mu ees ühe teise tuttava kaudu, ma omas peas mõtlesin, et kas peaks tänulik olema, et ta sai südant kergendada? Ausalt öeldes mul üsna ükskõik tema vabandusest.