Teema: meh

No meie riigis on see suhtumine täiskasvanute poolt sellistesse tegudesse alla igasugust arvestust. Nii visalt asjad liiguvad, et see on sama hea, kui paigalseis. Eriti allakäinud kujud süüdistavad veel ohvreidki.
Kui keegi midagi ei usu ega kuula ega tegele ja antakse koolist mõttetuid nõuandeid, siis tuleb ise midagi ette võtta. Kas sul ei ole kedagi, kes ise neile kiusajatele lakooniliselt ja ühemõtteliselt ütleks sõnumi – hoidke eemale, see lõpeb teil kohe.

Kuna ma aga niikuinii olen sunnitud koolikiusuga rinda pistma, siis ma ikka tahaks “go big” selle asjaga. Minu jaoks on igas päevas ebameeldivaid hetki ja miks mina üksi pean kannatama? Kuidas seda teha? Kirjutan ajalehte? Mis kasu sellest oleks? Aga millest oleks kasu, kuidas minna teemaga suureks? Teen plakati “Appi, kiusatakse!” ja seisan koolitrepil?

Tee kõik, mis sinu võimuses.  Kui oled selle läbi käinud ja abi küsinud vajalikud kohad ja pole saanud – siis oleks õige teha ajalehte avalik lugu, kus nende asutuste nimed kirjas, kuhu pöördsusid.  Mõtle ise – kui seesama koolidirektor peaks iga päev tööle tulles taluma töökaaslaste poolt sedasama, mida tema teeks? Mis oleks tema õigused? Aga alaealistega peaks olema ju kordades ja topelt see probleemi lahendamine kiiremas korras?
Kõigil, kes ignoreerivad, pisendavad ja keeravad selja ja loobivad suust   – saa üle, ära tee VÄLJA jna mõttetusi, neil puudub oskus teiste tundeid ja probleeme näha ja kuulata ja mõista.
Igasuguse kiusamise puhul, mis tahes vanuses ja mis tahes suuruses asjaga, peavad täiskasvanud oskama näha kardinate taha. Neil on ju kogemus. Eriti aga juhutdel, kus neile on juba vihje antud või esmane aimdus olemas.
Vaatasin telekast uuesti hiljuti seda filmi “Klass”.  Koolis elukogenud õpetajad, klassijuhataja. Kes ei oska skaala järgi isegi nullpunktist midagi märgata, kes on klassis liidrid tagares irvendamas päevast päeva ja kes istub hirmunud ja allasurutud ilmega. Kui tuli klassi, siis kordi oli üks ja sama inimene  – Joosep – kuskil olukorras, kus oli just piki pead ja jalgu saanud, ehk isegi käpuli maas alles. Õpetaja vaid imestab – oi, mida sina siis korraldad vms. Häirekell ei löö isegi hiljem. Kui hull tegu toimunud, ka siis  mitte keegi ilma ütlemata aru ei saanud, miks ja kes midagi üldse tegid. Seose leidmine kooli poolt null.

Ma ei saa aru. Nad kiusavad sind, samas tahad nendega suhelda ja probleemiks, et ignoreeritakse? Minuarust sellises olukorras on ignoreerimine parim lahendus.

#4084654:

Ma mõtlesin, et õpetajad lahendavad selle asja ära. Viha tekib nende vastu ka.

Sa oled peaaegu täiskasvanud inimene ja ootad, et õpetajad lahendavad Sinu eest asju ära? Sinu suhteid omaealistega? Millal Sa siis ise elama hakkad?

#4077427:

Mida teeksite minu asemel. Alustasin gümnaasiumis. Üks vanast ajast tuttav seltskond ütleb mulle halvasti, ignoreerib mind, peidab asju. Klassijuhatajalt ja koolipsühholoogilt tuli enam-vähem ühesugune jutt, et lase ühest kõrvast sisse, teisest välja ja võib-olla neil on raske elu ja nad vajavad abi. Ei saanudki aru, kes neid siis aitab, aga mina igatahes olen küll täiesti abita jäetud. Aidake. Ma lasteabisse ja koolikiusutelefonile ei taha helista, sealt kindlasti samasugune blabla, et lase ühest kõrvast sisse, tesest välja. Päästke.

Tean perekoolist juhtumit, kus lasteabist on väidetavalt päriselt abi olnud. Äkki ei ole blaa- blaa? Igatahes pole midagi kaotada, kui sealt küsida.
Kui elu koolis ikka väljakannatamatu ja probleemid ei lahene, siis äkki koolivahetus? Ühe võimaliku  valikuna pakun ka täiskasvanute gümnaasiumit.  See kool päästis mu eneseväärikuse ja hariduse. Elu lõpuni tänulik.

#4084654:

Aga no ikkagi, ma ei taha olla selles olukorras ja tegeleda sellega. Mulle ei meeldi. See hakkab mind vihastama, et mind sellega tegelema sunnitakse. Ma mõtlesin, et õpetajad lahendavad selle asja ära. Viha tekib nende vastu ka.

Elu sunnib, jah. Nagu sunnib elu paljusid inimesi (eriti täiskasvanuid, kes ei ole enam vanemate selja taga ja kaitse all), tegelama ka mittemeeldivama poolega, vähestel on täiesti roosa elu. Jah, ma mõistan, et kui sul on seni olnud väga tore perekond (mis on tõesti suur väärtus) ja kõik ja puha, siis võivad ebameeldivused koolis tulla külma dushina ja tekitada palju protesti. Ja noor inimene on kirglik oma suhtumises nii halba kui heasse – kui noor pooldab kedagi/midagi, siis kirglikult, kui ei salli kedagi/midagi, siis kirglikult  (ütlemine: “noor ja vihane (mees)” – no kaldub olema, jah!

Aga tuleb õppida ka mõõdukust, rahulikumat ja nö. filosoofilisemat suhtumist asjadesse. Elus ei saa alati rusikaga lauale lüüa ja nõuda, et lahendagu teised kõik see, mis mulle ei meeldi, minu eest ära ja muutku minu elu meeldivaks  – ja kohe! Sest mina tahaks tegeleda vaid meeldivate asjadega – muidu ma ei mängi.

On ütlemine: “Anna mulle tarkust eristada neid asju, mida ma saan ise muuta ja neid, mida ma muuta ei saa ning rahulikku meelt leppida sellega, mida ma muuta ei saa”. Ehk siis ei tasu kulutada energiat vihast vahutamiseks nende asjade peale, mis ei meeldi, aga mille muutmine ei ole enda võimuses. Ja viha (mõttes) suunamine õpetaja peale on ka oma viha täiesti vale suunamine.Oleks sa ise õpetaja nahas, mõtleksid sa, et see on ebaõiglane, sisuliselt nõuab õpilane sinult,et oleksid võlur, aga sa ei ole, sinu käsutuses ongi ainult need ebatäiuslikud võimalused – rääkimine jms. Nii et see õpetaja vihkamine… see ei tasu ära, arvan ma.

Antud juhul kiusajaid sina muuta ei saa. Muuta saad oma suhtumist asjasse (suhtud rahulikumalt, ükskõiksemalt) või siis minna koolist ära. Kui muud plussid kaaluvad koolivahetuse üles – siis kõige mõistlikum on võtta võimalikult rahulikult ja keskenduda koolielu positiivsemale poolele – et hiljem jääksid mälestused mitte ainult “Kuidas kooliajal Marit ja Mia mind kiusasid ja kuidas ma seda vihkasin – samas, alles peale kooli lõpetamist klassikokkutulekul hakkasin mõtlema, et Marili, Berit ja Rosanna olid ju normaalsed ja miks ma neid kooliajal nii vähe märkasin ja läbi käisin”, vaid rohkem ” Marit ja Mia olid see tõrvatilk, aga ma püüdsin seda võtta võimalikult ükskõikselt ja Marili, Beriti ja Rosannaga sai palju toredaid asju koos tehtud”.

Kui sul oleks tõesti tahtmist võidelda ja see tee lõpuni käia ja sa leiaksid endla ka täiskasvanute seast toetajaid ja abilisi, kes ei nämmuta ega targuta, vaid reaalselt teevad asju ja teil oleks suur võitlusvaim. Sa võiksid minna sellega lõpuni. Nii, et kooli vahetavad nemad, mitte sina. See nõuab paljut. Isegi advokaati ehk.