aitäh muretsemast, mul on väga hea mees ja isa meie lastele. see, et ta eksiga ja nende lapsega ei suhtle, oli eksi otsus. 20 a tagasi oli laps alati naise oma ja otsustada, seega midagi vaielda või kusagilt nõuda tollal polnud.
Ära seleta. Juba 10 aastat tagasi oli laps suur, aga piisavalt väike, et oleks saanud temaga suhtlemist alustada, eks ei puutu asjasse. Ilmselt sulle ja mehele väga sobis, et last pole pildil, pigem selles oli asi. Nüüd on hea kõik eksi kaela ajada.
jah, sobib küll, et seda last meie jaoks pildil pole. alguses veidi aega oli ja siis sobis ka tema meie pildile, kuid tema ema otsustas, et temal ja lapsel on oma uus elu, meil seal kohta pole. 10 aastaga oli see laps täiesti võõraks jäänud ning nüüd tõesti tal enam meie elus kohta ei ole. raha tema üleskasvatamiseks on mees muide alati maksnud.
inimesega ei pea suhtlema ainuüksi seetõttu, et ta on sugulane. mina ei ole ka 25+ a suhelnud oma isaga rohkem kui tänaval kohtudes teretanud, sest tema elustiil (alkohol) mulle ei meeldi. samuti ei suhtle ma oma isapolse poolõe ja -vennaga, sest meil ei ole midagi ühist peale osade geenides (lapsena suhtlesime, praegu juhuslikult kohtudes teretame). ma ei näe küll põhjust, miks peab kellegagi suhtlema vaid seetõttu, et geenipagas on sarnane?
vahel mõnel kaugemal sugulasel, kellega on ühine vana-vanavanem, tuleb soov tulla külla ja suhelda jne – no milleks?
paljud täiskasvanud lapsed ei suhtle oma lahkuläinud vanematega, see on nende valik, alati ei ole isad selles süüdi. minu isa oli küll alati mu jaoks olemas ka siis, kui nad koos ei elanud, aga kuna ma ei talu tema elustiili, siis on see minu tsus, et ma ei soovi temaga suhelda. mõni kõrvaltvaataja võib ka vaadata, et näe, hoolimatu vanamees, ei suhtle tütrega. sama võib olla ka teemaalgatajal, et hoopis lapsed ei soovi isaga suhelda ja seetõttu on suhtlus soiku jäänud.
tuttavate hulgas on mitmed, kes on leidnud endale uue mehe ja kes oma endise mehe laste elust välja puksinud, et uue mehega perekonda mängida.