Teema: Mehe eksnaine käitub nõmedalt

Saab pöörduda kohtusse.

Alustada võiks KOV-i lastekaitsetöötajast. Mõelge enne läbi, mida soovite. Kas paar nädalavahetust kuus või 50/50 jagamist (on ka muid variante). Esialgu võiks nõuda rohkem, et jääks ruumi kompromissideks.
Enne KOV-i poole pöördumist saadaksin emale lühikese teate plaanist pöörduda lastekaitse poole. Lisaksin paar uuemat artiklit, kus psühholoogid selgitavad jagatud vanemluse olulisust, las harib end veidi. Osadel võib selline teade mõistuse koju tuua ja saate omavahel kokkuleppele, mis oleks kõige parem variant. Kui kokkuleppele ei saa, siis alustate ametlikku asjaajamist. Iseenesest ei juhtu midagi, tegutsege.

#3380265:

Mida hakata peale sellisega? Suhteliselt haige seis. Isa peab elatist maksma, aga last lihtsalt ei näe. Hea, kui kolme kuu tagant näeb paar päeva. Samas, kui laps on isaga, pole märkigi sellest et tal oleks isaga paha või et ta ei taha temaga koos olla.

Las inimesed klaarivad ise oma asju, sina ei pea oma nina sinna toppima.

Kardan, et parim, mida SINA selles olukorras teha saad, on lihtsalt distantseerumine.
Las lapse ema ja isa klaarivad ise omi asju.
Ära ürita lapse elu korraldada või lapse emale mingeid ettepanekuid teha või isa eest lapsega kohtumisi korraldada.
Kui tihti neist kohtumistest on laps isaga kahekesi? Kui väga harva, siis alata võikski pigem sellest, et on lapse ja isa aeg. Mitte lapse aeg isa ja tema uue naisega.
Ma saan aru, et tahaks ka naagu pildil võib olla olla. Aga kardetavasti on see olukord, kus enda peale pressimisega midagi paremaks ei lähe.
Liiga tihti on nii, et isa võtab lapse, viib oma uude koju, uue pere juurde ning siis nagu lapse jaoks aega ei olegi. Laps kuskil diivanil vaatab televiisorit.
Eelkõige on sel lapsel ilmselt vaja isaga kahekesi olemise aega. Ilma, et ükski kolmas isik seal juures oleks või korraldaks.
Olles ise lapsena pidanud pendeldama isa ja ema pere vahel. No mulle tõsti ei meeldinud eriti isa juures käia, sest isa naine oli nõudlik ja mitte eriti sõbralik, või noh – ma sain nagu aru, et me eriti ei meeldi talle. Et ta lihtsalt talub meid. Parimad hetked olid need, kui olime isaga kahekesi põllul või aias või garaazis.
Vat emaga oli kuidagi vaba. Aga isa ja tema naisega poodi sattudes ma ei julgenud iial öelda, et tahaks ühte või teist asja. Kommi või jäätist või. Olin viisakas laps ju. Aga vat emaga – jonnisin ja tundsin vabalt end. Nii kuidagi oligi, et lõpuks eriti ei viitsinudki isa juures käia. Sest isaga kahekesi niikuinii olla ei saanud. Ja pereelu oli mul ema juures ju olemas.

#3380613:

#3380606:

#3380265:

Isa peab elatist maksma, aga last lihtsalt ei näe.

See lause ütleb kõik. Mees sinu arvates siis pmst tarbib teenust, maksab lapse nägemise eest. Seda elatise maksmine ja isaks olemine sinu arvates tähendabki? Mina maksan ja tellin endale lapse selle raha eest perekonna mängimiseks. Kui suhtumine selline on, siis pole imestada, et teiega tegemist teha ei taheta.

Kui oleksid ise olukorras, kus laps on teise vanema juures ja last näed harvemini, kui kuuvarjutust, siis oleksid sa suhtuksid sa elatise maksmisesse niisama rõõmsalt nagu sa praegu kirjeldad? Ilmselt maksaksid suurest rõõmust veel topelt, eks?

Hakkab looma. Ikka selles maksmises on tegelikult asi, eks. Ajab ikka närvi küll, et mehe rahakotist iga kuu kena summa kaob kui musta auku ja sulle jääb kohe vähem. Ja siis mees veel mossitab ka, jube tõrvatilk ju sinu meepotis.

Jah, kui minu laps oleks teise vanema juures, siis ma suhtuksin elatise maksmisesse kogu aeg ühtemoodi olenemata sellest, kas ma näen last või ei. Sest ma tean, et lapsevanemaks olemine ei sõltu rahakotist ja ülalpidamiskohustus ei ole kuidagi seotud vanemate läbisaamisega ega uute parneritega ega lapsega suhtlemisega. Jah, ma oleks ahastuses, kui ma oma last ei näeks, aga iial ei tuleks mulle pähe vinguda stiilis, mille eest ma maksan, kui mulle last ei anta. Sina ei suuda sellest vist aru saada?
Mis sa kudrutad siin kurvast mehest ja pahast eksist, hakanud ikka sealt pihta, kust tegelikult king pigistab, et mehe rahast on kahju.

#3380941:

Siin kumab hästi läbi uute naiste mõttemaailm:ära topi ennast nende vahele, hoia eemale, ära suhtle jne. Teie ideaalne pere nagu ma aru saan. Kui ma oma mehest lahku läheks, siis tahaks, et mu lapsed saaksid ka isa uue naisega lähedasteks. Seda parema meelega nad isa juures käiks ja tunneksid ennast seal ka turvaliselt.

SINA tahaks, aga mida su lapsed tahaks? Tõenäoliselt nad ei tahaks, et te lahku lähete ja nad kahe vanema vahet rändama peaks hakkama. Nad tahaks omale normaalset kodu, aga sellele lahku minnes vanemad ju ei mõtle.
Mu sõbranna laps keeldub oma niinimetatud pärisisaga suhtlemast. Ta oli 2 aastane kui lahku mindi. Emal on uus mees, sellega kaks väikest last. Tüdruk kutsub ema uut meest isaks ja see ka kasvatab teda kui isa. Kui lapsendada soovis, siis pärisisa (kes ei ole lapsega suhelnud ega elatist maksnud), tundes oma võimu, ei lasknud. Selle peale lapse ema väänas kohtu kaudu korraliku elatise kaela (laps on erivajadustega ja igakuised kulud tema alla tõesti suured), lootuses, et ehk siis mees, kes lapsest hoolinudki pole, loobub. Tegelikult selle elatise järgi vajadust ei ole, pere on väga heal järjel. Pall veereb kohtust kohtusse, mängus lastekaitse ja perelepitus. Nn isa saadab lapsele sõnumeid, tehes seda just nädalavahetustel, kui laps on oma perega, mitte koolis, sisuga a´la “saaks kokku”. Linnuke justkui kirjas, üritas ju suhelda ja väidab, et lapse ema takistab. Laps aga ei taha tegelikult ka, tal on oma pere ja kodu.
Natuke mõelge ka enne kui kangutama hakkate.

#3381041:

Su mees saaks vabalt lapsel koolis vastas käia – enamikul töökohtadest saaks sellele ajale oma lõuna lükata ning koos lapsega siis koduni jalutada. Teel saab juttu rääkida ja ehk kuskil kohvikus suppi süüa.

Vanasti öeldi, et kui Jumal mõistust jagas olid sportlased trennis. Tundub, et ka osad käod on sel ajal kuskil mujal olnud.

#3380997:

#3380941:

Siin kumab hästi läbi uute naiste mõttemaailm:ära topi ennast nende vahele, hoia eemale, ära suhtle jne. Teie ideaalne pere nagu ma aru saan. Kui ma oma mehest lahku läheks, siis tahaks, et mu lapsed saaksid ka isa uue naisega lähedasteks. Seda parema meelega nad isa juures käiks ja tunneksid ennast seal ka turvaliselt.

SINA tahaks, aga mida su lapsed tahaks? Tõenäoliselt nad ei tahaks, et te lahku lähete ja nad kahe vanema vahet rändama peaks hakkama. Nad tahaks omale normaalset kodu, aga sellele lahku minnes vanemad ju ei mõtle.

Mu sõbranna laps keeldub oma niinimetatud pärisisaga suhtlemast. Ta oli 2 aastane kui lahku mindi. Emal on uus mees, sellega kaks väikest last. Tüdruk kutsub ema uut meest isaks ja see ka kasvatab teda kui isa. Kui lapsendada soovis, siis pärisisa (kes ei ole lapsega suhelnud ega elatist maksnud), tundes oma võimu, ei lasknud. Selle peale lapse ema väänas kohtu kaudu korraliku elatise kaela (laps on erivajadustega ja igakuised kulud tema alla tõesti suured), lootuses, et ehk siis mees, kes lapsest hoolinudki pole, loobub. Tegelikult selle elatise järgi vajadust ei ole, pere on väga heal järjel. Pall veereb kohtust kohtusse, mängus lastekaitse ja perelepitus. Nn isa saadab lapsele sõnumeid, tehes seda just nädalavahetustel, kui laps on oma perega, mitte koolis, sisuga a´la “saaks kokku”. Linnuke justkui kirjas, üritas ju suhelda ja väidab, et lapse ema takistab. Laps aga ei taha tegelikult ka, tal on oma pere ja kodu.

Natuke mõelge ka enne kui kangutama hakkate.

Sul on mingi probleem, ma ei takistaks kunagi oma lastel isaga kohtumast. Me räägime siin ikka normaalsetest meestest, oma viga kui tro..idega lapsed said

#3381193:

#3381041:

Su mees saaks vabalt lapsel koolis vastas käia – enamikul töökohtadest saaks sellele ajale oma lõuna lükata ning koos lapsega siis koduni jalutada. Teel saab juttu rääkida ja ehk kuskil kohvikus suppi süüa.

9-aastasele lapsele läheb kooli vastu? Esimeses klassis oleks see võib-olla tore, aga seal edasi … lapse jaoks mitte nii väga.

Mis jutt. Suurt osa lastest veetakse hommikuti kooli ukse ette ja keegi ei vaata imelikult 🙂 Paljudele tullakse ka autoga pärast tunde järele. Miks see isa siis ei võiks lapsele vastu minna? Mis tema vigastus on? Lõpuks, kui kool on sellise narrimiskallakuga, saab alati oodata pisut eemal.

Ka ma ei tea ühtki last, kes hakkaks teist narrima seetõttu, et isa tuleb ja viib teise heasse kohvikusse sööma. Kui, siis kadestatakse. Ka ei tea ma ühtki oma isa armastavat last, kes ei tahaks isaga koos aega viita.

Antud teemas isa lihtsalt ei viitsi oma ajusid pingutada, kuidas lapsega koosolemise aega leida.

Kuidas suhtlesid laps ja isa enne kui sina pildile ilmusid?
Miks pere lahku läks?
Kas isa on alati soovinud “täiskohaga” isa olla? Või algul arvas, et laps onnaise projekt ning siis mingil hetkel avastas, et “mul on ka ikka õigused”?
On raske ette kujutada, et pere elas koos, isa osales igati lapse elus ning äkki pärast lahkuminekut laps enam isa vastu huvi ei tundnud.

Küll on mul omal kogemus, et algul laste isa neid lapsi niiväga ei tahtnudki.
Lahkumineku järgselt andis teada, et temal ei ole võimalik nädalavahetustel lapsi võtta, sest see segab tema elu ja käimisi. Vahel saatis siis reede õhtul sõnumi, et tuleb võtab laupäeval lapsed. Kui meil olid lastega plaanid tehtud – veekeskus sõbra sünnipäev või sugulaste külastus – siis saatsin isa lihtsalt kuu peale. Ütlesingi, et palun teeme mingi graafiku või teeme nii, et oleks süsteem ja pikemalt ette teada – sain teada, et seda ta ei taha, sest see ahistab.
Siis mõne aasta pärast hakkas ähvardama, et ajab asja kohtusse – et temal on õigus suvalisel ajal lapsi võtta. Lubasin lahkelt, et palun väga – mulle meeldiks ka kui asjad ikkagi selged oleks. Saaksin ka rohkem oma elu planeerida. Kasvõi tööreise paremini planeerida. Siiamaani pöördub kohtusse…
Kanged kõik ses loos muidugi. Laste isa ei taha süsteemi ja graafikut. Ja mina ei taha süsteemitust ja ei taha, et suvaliselt pean oma plaane muutma. Ja see, kas isa saab lapsi võtta või mitte, sõltub praegu peamiselt tema uuest kaaslasest. Niisamuti ei pea mingid kokkulepped vett, kui uuel kaaslasel tekib laupäeva hommikul uitmõte spaasse minna romantilist nädalalõppu veetma. Siis võib juhtuda, et lapsed ootavad, aga isa ei võta isegi telefonitoru ega vasta sõnumitele. Ja pärast teatab ülbelt, et midagi ei juhtunud ju. Maailm pidavat edasi ju pöörlema.
Ma ei tea. Mõne inimesega toimuvad teatud vanuses imelised metamorfoosid. Kuidas ma küll sellise otsa komistasin? Tundus algul täitsa normaalne olevat. Ja siis peale 40. eluaastat nagu keeras ära.