Esileht Pereelu ja suhted Mehe eksnaine käitub nõmedalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 51 )

Teema: Mehe eksnaine käitub nõmedalt

Postitas:
Kägu

Mehel on eelmisest suhtest 9a laps. Läksid 5a tagasi lahku, naine ei soovinud jätkata. Aga last isaga jagada ei suuda. Kui varem lihtsalt ei lubanud isa juurde, siis nüüd on ema poolne tegevus jõudnud sinnani, et väidetavalt laps ise et soovi isa juurde tulla. Lapse isa täiesti normaalne, pole vägivaldne, sõltlane, hüsteerik, maksab igakuiselt elatist, otsib igati lapsega kontakti, aga ei saa. Kõige nõmedam on asja juures see, et laps elab isa naabruses (jah, eks kolis oma vihatud mehest paari maja kaugusele!!!).

Mida hakata peale sellisega? Suhteliselt haige seis. Isa peab elatist maksma, aga last lihtsalt ei näe. Hea, kui kolme kuu tagant näeb paar päeva. Samas, kui laps on isaga, pole märkigi sellest et tal oleks isaga paha või et ta ei taha temaga koos olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Saab pöörduda kohtusse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ega siin muu ei aita kui tuleb asjale ametlik käik anda. Kaasata sotsiaaltöötajad, kohus jms.
Oma lapse pärast tasub võidelda. Tegelikult on lapselt isa röövimine kuritegelik. Nii nagu isal on õigus lapsele on lapsel õigus ka isale. Kui isa ei võitle, siis laps arvab hiljem, et ta ei hoolinud piisavalt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Alustada võiks KOV-i lastekaitsetöötajast. Mõelge enne läbi, mida soovite. Kas paar nädalavahetust kuus või 50/50 jagamist (on ka muid variante). Esialgu võiks nõuda rohkem, et jääks ruumi kompromissideks.
Enne KOV-i poole pöördumist saadaksin emale lühikese teate plaanist pöörduda lastekaitse poole. Lisaksin paar uuemat artiklit, kus psühholoogid selgitavad jagatud vanemluse olulisust, las harib end veidi. Osadel võib selline teade mõistuse koju tuua ja saate omavahel kokkuleppele, mis oleks kõige parem variant. Kui kokkuleppele ei saa, siis alustate ametlikku asjaajamist. Iseenesest ei juhtu midagi, tegutsege.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Isa ei saa 9-aastasele lapsele ise helistada ja temaga suhelda kui laps elab ainult paar maja eemal? Mulle tundub see jutt küll kahtlane.

Oled sa ikka 100% kindel, et mees kangesti pingutab selle nimel, et oma lapsega suhelda? Kui eks ikka oleks niisugune, kes ei soovi seda, et laps isaga suhtleb, siis ta ei elaks eksmehele nii lähedal.

Üldiselt aga ei ole sinu asi oma nina toppida selle naise ja lapse ja isa asjadesse. Kui mees tahab oma lapsega suhelda, siis mees ise astub selle nimel samme, et saaks suhelda. Ta saab kohtu kaudu paluda määrata kindel suhtluskord. Kas see on juba tehtud?

Mulle näib, et isa on ise passiivne oma lapsega suhtlemisel, sest tegemist ei ole ju ometi mingi väikelapsega, kellele ei saa otse helistada, sõnumeid saata, kokku leppida, et tuleb pärast kooli tunnikeseks külla vms. Ega ei peagi ju päevade ja ööde kaupa seal isa juures olema, kui nii lähestikku elavad, siis on eriti mugav lihtsalt paariks tunniks külas käia.

Aga kui see laps ise ei taha isaga suhelda, siis ega teda sundida selleks ei saa. 9-aastase puhul loeb siiski tema arvamus ka juba.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui lapse ema telefonile ei vasta ja last on õpetatud, et isa kõnedele ei pea vastama ja tagasi helistama ning sms-idele vastama, siis on väga keeruline lapsega kontakti saada. Pole harvad ka juhud, kus öeldakse, et laps tuleb, aga siis viimadel hetkel saadetakse sms, et ta ei taha tulla.

Jah, lastekaitse on suhteliselt mõttetu, kirjadele vastatakse mitme nädala tagant, asjade seisu peab ise uurima. Reaalselt ei ole see asi edasi viinud.

Ahjaa, minu asi on see ikka ka. Kui mees langeb sellise asja peale depressiooni, siis mõjutab see ka minu elu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ahjaa, minu asi on see ikka ka. Kui mees langeb sellise asja peale depressiooni, siis mõjutab see ka minu elu.

Kaua sa mehega koos oled juba? Ehk ongi asi selles, et sina ei meeldi lapsele?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mida hakata peale sellisega? Suhteliselt haige seis. Isa peab elatist maksma, aga last lihtsalt ei näe. Hea, kui kolme kuu tagant näeb paar päeva. Samas, kui laps on isaga, pole märkigi sellest et tal oleks isaga paha või et ta ei taha temaga koos olla.

Las inimesed klaarivad ise oma asju, sina ei pea oma nina sinna toppima.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ahjaa, minu asi on see ikka ka. Kui mees langeb sellise asja peale depressiooni, siis mõjutab see ka minu elu.

Kaua sa mehega koos oled juba? Ehk ongi asi selles, et sina ei meeldi lapsele?

Ära oleta. Küllap asi on nii, nagu teemaalgataja kirjutab. Algusest peale on suhtlus olnud pärsitud. Rong on ilmselt läinud, ega neid sooje suhteid ja isiklikke kontakte enam ei taasta. Mees masenduses kindlasti, raha peab ju maksma.
9 aastat vana laps on nii vana küll, et ise otsustada ja oma otsuste järgi käituda. Kui ta oleks tahtnud isa juurde (väidetavalt elab isa ju läheduses) ja isaga suhelda, küllap ta oleks seda teinud, kasvõi salaja. Aga ta ei ole. Ema mõju ja ässitamine isa vastu võib ka olla, aga see ei pruugi olla määrav. Mainitud ei ole, kas emal on uus mees. Laps võib seda meest vabalt isana võtta ja ei tahagi mitme pere vahet rännata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kardan, et parim, mida SINA selles olukorras teha saad, on lihtsalt distantseerumine.
Las lapse ema ja isa klaarivad ise omi asju.
Ära ürita lapse elu korraldada või lapse emale mingeid ettepanekuid teha või isa eest lapsega kohtumisi korraldada.
Kui tihti neist kohtumistest on laps isaga kahekesi? Kui väga harva, siis alata võikski pigem sellest, et on lapse ja isa aeg. Mitte lapse aeg isa ja tema uue naisega.
Ma saan aru, et tahaks ka naagu pildil võib olla olla. Aga kardetavasti on see olukord, kus enda peale pressimisega midagi paremaks ei lähe.
Liiga tihti on nii, et isa võtab lapse, viib oma uude koju, uue pere juurde ning siis nagu lapse jaoks aega ei olegi. Laps kuskil diivanil vaatab televiisorit.
Eelkõige on sel lapsel ilmselt vaja isaga kahekesi olemise aega. Ilma, et ükski kolmas isik seal juures oleks või korraldaks.
Olles ise lapsena pidanud pendeldama isa ja ema pere vahel. No mulle tõsti ei meeldinud eriti isa juures käia, sest isa naine oli nõudlik ja mitte eriti sõbralik, või noh – ma sain nagu aru, et me eriti ei meeldi talle. Et ta lihtsalt talub meid. Parimad hetked olid need, kui olime isaga kahekesi põllul või aias või garaazis.
Vat emaga oli kuidagi vaba. Aga isa ja tema naisega poodi sattudes ma ei julgenud iial öelda, et tahaks ühte või teist asja. Kommi või jäätist või. Olin viisakas laps ju. Aga vat emaga – jonnisin ja tundsin vabalt end. Nii kuidagi oligi, et lõpuks eriti ei viitsinudki isa juures käia. Sest isaga kahekesi niikuinii olla ei saanud. Ja pereelu oli mul ema juures ju olemas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Isa peab elatist maksma, aga last lihtsalt ei näe.

See lause ütleb kõik. Mees sinu arvates siis pmst tarbib teenust, maksab lapse nägemise eest. Seda elatise maksmine ja isaks olemine sinu arvates tähendabki? Mina maksan ja tellin endale lapse selle raha eest perekonna mängimiseks. Kui suhtumine selline on, siis pole imestada, et teiega tegemist teha ei taheta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Isa peab elatist maksma, aga last lihtsalt ei näe.

See lause ütleb kõik. Mees sinu arvates siis pmst tarbib teenust, maksab lapse nägemise eest. Seda elatise maksmine ja isaks olemine sinu arvates tähendabki? Mina maksan ja tellin endale lapse selle raha eest perekonna mängimiseks. Kui suhtumine selline on, siis pole imestada, et teiega tegemist teha ei taheta.

Kui oleksid ise olukorras, kus laps on teise vanema juures ja last näed harvemini, kui kuuvarjutust, siis oleksid sa suhtuksid sa elatise maksmisesse niisama rõõmsalt nagu sa praegu kirjeldad? Ilmselt maksaksid suurest rõõmust veel topelt, eks?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kardan, et parim, mida SINA selles olukorras teha saad, on lihtsalt distantseerumine.

Las lapse ema ja isa klaarivad ise omi asju.

Ära ürita lapse elu korraldada või lapse emale mingeid ettepanekuid teha või isa eest lapsega kohtumisi korraldada.

Kui tihti neist kohtumistest on laps isaga kahekesi? Kui väga harva, siis alata võikski pigem sellest, et on lapse ja isa aeg. Mitte lapse aeg isa ja tema uue naisega.

Ma saan aru, et tahaks ka naagu pildil võib olla olla. Aga kardetavasti on see olukord, kus enda peale pressimisega midagi paremaks ei lähe.

Liiga tihti on nii, et isa võtab lapse, viib oma uude koju, uue pere juurde ning siis nagu lapse jaoks aega ei olegi. Laps kuskil diivanil vaatab televiisorit.

Eelkõige on sel lapsel ilmselt vaja isaga kahekesi olemise aega. Ilma, et ükski kolmas isik seal juures oleks või korraldaks.

Olles ise lapsena pidanud pendeldama isa ja ema pere vahel. No mulle tõsti ei meeldinud eriti isa juures käia, sest isa naine oli nõudlik ja mitte eriti sõbralik, või noh – ma sain nagu aru, et me eriti ei meeldi talle. Et ta lihtsalt talub meid. Parimad hetked olid need, kui olime isaga kahekesi põllul või aias või garaazis.

Vat emaga oli kuidagi vaba. Aga isa ja tema naisega poodi sattudes ma ei julgenud iial öelda, et tahaks ühte või teist asja. Kommi või jäätist või. Olin viisakas laps ju. Aga vat emaga – jonnisin ja tundsin vabalt end. Nii kuidagi oligi, et lõpuks eriti ei viitsinudki isa juures käia. Sest isaga kahekesi niikuinii olla ei saanud. Ja pereelu oli mul ema juures ju olemas.

Olen teemaalgataja ja võin öelda, et ma olengi distantseerunud. Eksiga ei ole ma suhelnud ja last isa juurde kaubelnud. Olen kõrvalt vaataja, aga see olukord on lihtsalt haige. Ja isa-lapse ühist aega on ikka küll, sest isa võtab selleks ajaks, kui laps tuleb ennast kohustusteks vabaks ja tegelebki lapsega, mängib, käib kinos, looduses.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja: minu hinnangul on vanemate lahku minnes üldiselt (kui ei ole kokkulepitud teisiti) vanemate kohustused ja õigused võrdsed. Aga vastustest kumab läbi, et enamuste arvates peaks laps ikka 99% ema oma olema ja 1% isaga.

Ahja, eks on öelnud, et ta ei tahagi, et laps isaga oleks ja siis kolib paar maja eemale elama. No kelle piinamine see siis rohkem on, isa või lapse? Laps teab, et isa on kõrval majas, aga isa juurde ei tohi minna?!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mida hakata peale sellisega? Suhteliselt haige seis. Isa peab elatist maksma, aga last lihtsalt ei näe. Hea, kui kolme kuu tagant näeb paar päeva. Samas, kui laps on isaga, pole märkigi sellest et tal oleks isaga paha või et ta ei taha temaga koos olla.

Uuri Claudius Õigusbüroost. Keiu Roosimägi just võitis mingi vaidluse kus ema analoogselt käitus. See on vene ajast teatud naistesse istutatud käitumismuster ja mitte mingi teaduslik artikkel juba nende arusaama selles osas ei kõiguta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Isa peab elatist maksma, aga last lihtsalt ei näe.

See lause ütleb kõik. Mees sinu arvates siis pmst tarbib teenust, maksab lapse nägemise eest. Seda elatise maksmine ja isaks olemine sinu arvates tähendabki? Mina maksan ja tellin endale lapse selle raha eest perekonna mängimiseks. Kui suhtumine selline on, siis pole imestada, et teiega tegemist teha ei taheta.

Kui oleksid ise olukorras, kus laps on teise vanema juures ja last näed harvemini, kui kuuvarjutust, siis oleksid sa suhtuksid sa elatise maksmisesse niisama rõõmsalt nagu sa praegu kirjeldad? Ilmselt maksaksid suurest rõõmust veel topelt, eks?

Hakkab looma. Ikka selles maksmises on tegelikult asi, eks. Ajab ikka närvi küll, et mehe rahakotist iga kuu kena summa kaob kui musta auku ja sulle jääb kohe vähem. Ja siis mees veel mossitab ka, jube tõrvatilk ju sinu meepotis.

Jah, kui minu laps oleks teise vanema juures, siis ma suhtuksin elatise maksmisesse kogu aeg ühtemoodi olenemata sellest, kas ma näen last või ei. Sest ma tean, et lapsevanemaks olemine ei sõltu rahakotist ja ülalpidamiskohustus ei ole kuidagi seotud vanemate läbisaamisega ega uute parneritega ega lapsega suhtlemisega. Jah, ma oleks ahastuses, kui ma oma last ei näeks, aga iial ei tuleks mulle pähe vinguda stiilis, mille eest ma maksan, kui mulle last ei anta. Sina ei suuda sellest vist aru saada?
Mis sa kudrutad siin kurvast mehest ja pahast eksist, hakanud ikka sealt pihta, kust tegelikult king pigistab, et mehe rahast on kahju.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Siin kumab hästi läbi uute naiste mõttemaailm:ära topi ennast nende vahele, hoia eemale, ära suhtle jne. Teie ideaalne pere nagu ma aru saan. Kui ma oma mehest lahku läheks, siis tahaks, et mu lapsed saaksid ka isa uue naisega lähedasteks. Seda parema meelega nad isa juures käiks ja tunneksid ennast seal ka turvaliselt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Siin kumab hästi läbi uute naiste mõttemaailm:ära topi ennast nende vahele, hoia eemale, ära suhtle jne. Teie ideaalne pere nagu ma aru saan. Kui ma oma mehest lahku läheks, siis tahaks, et mu lapsed saaksid ka isa uue naisega lähedasteks. Seda parema meelega nad isa juures käiks ja tunneksid ennast seal ka turvaliselt.

SINA tahaks, aga mida su lapsed tahaks? Tõenäoliselt nad ei tahaks, et te lahku lähete ja nad kahe vanema vahet rändama peaks hakkama. Nad tahaks omale normaalset kodu, aga sellele lahku minnes vanemad ju ei mõtle.
Mu sõbranna laps keeldub oma niinimetatud pärisisaga suhtlemast. Ta oli 2 aastane kui lahku mindi. Emal on uus mees, sellega kaks väikest last. Tüdruk kutsub ema uut meest isaks ja see ka kasvatab teda kui isa. Kui lapsendada soovis, siis pärisisa (kes ei ole lapsega suhelnud ega elatist maksnud), tundes oma võimu, ei lasknud. Selle peale lapse ema väänas kohtu kaudu korraliku elatise kaela (laps on erivajadustega ja igakuised kulud tema alla tõesti suured), lootuses, et ehk siis mees, kes lapsest hoolinudki pole, loobub. Tegelikult selle elatise järgi vajadust ei ole, pere on väga heal järjel. Pall veereb kohtust kohtusse, mängus lastekaitse ja perelepitus. Nn isa saadab lapsele sõnumeid, tehes seda just nädalavahetustel, kui laps on oma perega, mitte koolis, sisuga a´la “saaks kokku”. Linnuke justkui kirjas, üritas ju suhelda ja väidab, et lapse ema takistab. Laps aga ei taha tegelikult ka, tal on oma pere ja kodu.
Natuke mõelge ka enne kui kangutama hakkate.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Su mees saaks vabalt lapsel koolis vastas käia – enamikul töökohtadest saaks sellele ajale oma lõuna lükata ning koos lapsega siis koduni jalutada. Teel saab juttu rääkida ja ehk kuskil kohvikus suppi süüa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Su mees saaks vabalt lapsel koolis vastas käia – enamikul töökohtadest saaks sellele ajale oma lõuna lükata ning koos lapsega siis koduni jalutada. Teel saab juttu rääkida ja ehk kuskil kohvikus suppi süüa.

Vanasti öeldi, et kui Jumal mõistust jagas olid sportlased trennis. Tundub, et ka osad käod on sel ajal kuskil mujal olnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Isa peab elatist maksma, aga last lihtsalt ei näe.

See lause ütleb kõik. Mees sinu arvates siis pmst tarbib teenust, maksab lapse nägemise eest. Seda elatise maksmine ja isaks olemine sinu arvates tähendabki? Mina maksan ja tellin endale lapse selle raha eest perekonna mängimiseks. Kui suhtumine selline on, siis pole imestada, et teiega tegemist teha ei taheta.

Kui oleksid ise olukorras, kus laps on teise vanema juures ja last näed harvemini, kui kuuvarjutust, siis oleksid sa suhtuksid sa elatise maksmisesse niisama rõõmsalt nagu sa praegu kirjeldad? Ilmselt maksaksid suurest rõõmust veel topelt, eks?

Hakkab looma. Ikka selles maksmises on tegelikult asi, eks. Ajab ikka närvi küll, et mehe rahakotist iga kuu kena summa kaob kui musta auku ja sulle jääb kohe vähem. Ja siis mees veel mossitab ka, jube tõrvatilk ju sinu meepotis.

Jah, kui minu laps oleks teise vanema juures, siis ma suhtuksin elatise maksmisesse kogu aeg ühtemoodi olenemata sellest, kas ma näen last või ei. Sest ma tean, et lapsevanemaks olemine ei sõltu rahakotist ja ülalpidamiskohustus ei ole kuidagi seotud vanemate läbisaamisega ega uute parneritega ega lapsega suhtlemisega. Jah, ma oleks ahastuses, kui ma oma last ei näeks, aga iial ei tuleks mulle pähe vinguda stiilis, mille eest ma maksan, kui mulle last ei anta. Sina ei suuda sellest vist aru saada?

Mis sa kudrutad siin kurvast mehest ja pahast eksist, hakanud ikka sealt pihta, kust tegelikult king pigistab, et mehe rahast on kahju.

Ausalt öeldes, ei pigista mu king, sest meil on mehega rahakotid lahus ja minu sissetulek ei sõltu absoluutselt tema rahakotist!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See on huvitav, et Eestis raiutakse, kui rauda, et laps peab olema ainult ema juures ja tal peab olema ainult üks kodus. Samas on meie lähiriik Rootsi edukalt praktiseerinud sellises olukorras n.ö kahe kodu lahendust, kus laps on pool aega ema, pool isa juures. Ei ole nagu kuulda, et selle tulemusena oleks kuidagi rahva tervis kannatanud või laste vaimne tervis kahjustada saanud.

Minu hinnangul kannatavad lapsed just see läbi, et tihti lugu vanem, kelle juures laps elab, räägib teisest poolest halvasti või suhtub halvustavalt. A’la, et isa ei maksa elatist, st et ta ei armasta sind (samas isa ei maksa seepärast, et lapse ema käitub idiootselt) või et isa ei taga sinuga koos olla vms.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Su mees saaks vabalt lapsel koolis vastas käia – enamikul töökohtadest saaks sellele ajale oma lõuna lükata ning koos lapsega siis koduni jalutada. Teel saab juttu rääkida ja ehk kuskil kohvikus suppi süüa.

9-aastasele lapsele läheb kooli vastu? Esimeses klassis oleks see võib-olla tore, aga seal edasi … lapse jaoks mitte nii väga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Siin kumab hästi läbi uute naiste mõttemaailm:ära topi ennast nende vahele, hoia eemale, ära suhtle jne. Teie ideaalne pere nagu ma aru saan. Kui ma oma mehest lahku läheks, siis tahaks, et mu lapsed saaksid ka isa uue naisega lähedasteks. Seda parema meelega nad isa juures käiks ja tunneksid ennast seal ka turvaliselt.

SINA tahaks, aga mida su lapsed tahaks? Tõenäoliselt nad ei tahaks, et te lahku lähete ja nad kahe vanema vahet rändama peaks hakkama. Nad tahaks omale normaalset kodu, aga sellele lahku minnes vanemad ju ei mõtle.

Mu sõbranna laps keeldub oma niinimetatud pärisisaga suhtlemast. Ta oli 2 aastane kui lahku mindi. Emal on uus mees, sellega kaks väikest last. Tüdruk kutsub ema uut meest isaks ja see ka kasvatab teda kui isa. Kui lapsendada soovis, siis pärisisa (kes ei ole lapsega suhelnud ega elatist maksnud), tundes oma võimu, ei lasknud. Selle peale lapse ema väänas kohtu kaudu korraliku elatise kaela (laps on erivajadustega ja igakuised kulud tema alla tõesti suured), lootuses, et ehk siis mees, kes lapsest hoolinudki pole, loobub. Tegelikult selle elatise järgi vajadust ei ole, pere on väga heal järjel. Pall veereb kohtust kohtusse, mängus lastekaitse ja perelepitus. Nn isa saadab lapsele sõnumeid, tehes seda just nädalavahetustel, kui laps on oma perega, mitte koolis, sisuga a´la “saaks kokku”. Linnuke justkui kirjas, üritas ju suhelda ja väidab, et lapse ema takistab. Laps aga ei taha tegelikult ka, tal on oma pere ja kodu.

Natuke mõelge ka enne kui kangutama hakkate.

Sul on mingi probleem, ma ei takistaks kunagi oma lastel isaga kohtumast. Me räägime siin ikka normaalsetest meestest, oma viga kui tro..idega lapsed said

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Iga kohtusse minek rikub suhteid sp. kui ema praegu juba takistab, siis võib järgenda selline manipuleerimine lapsega, et laps, kes nüüd veel suhtleb isaga, seda enam ei taha. Laps pannakse sellega väga raskesse olukorda, kuna peab valima pooli ning kuna ema elab koos lapsega – siis on isa võimalused veelgi väiksemad.
Vanemad, kes sedasi käituvad, ei suuda omavahelsi olukordi lahendada muul viisil, kui lapsele kõige rohkem haiget tehes. Kurb on, laps on niigi ühe trauma lahutuse tõttu üleelanud, nüüd aga kistakse ta kohtusse.
Tulge mõistusele, miks te oma lapsele nii teete? Lapsel on õigus suhelda oma lahuseelava vanemaga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Su mees saaks vabalt lapsel koolis vastas käia – enamikul töökohtadest saaks sellele ajale oma lõuna lükata ning koos lapsega siis koduni jalutada. Teel saab juttu rääkida ja ehk kuskil kohvikus suppi süüa.

9-aastasele lapsele läheb kooli vastu? Esimeses klassis oleks see võib-olla tore, aga seal edasi … lapse jaoks mitte nii väga.

Mis jutt. Suurt osa lastest veetakse hommikuti kooli ukse ette ja keegi ei vaata imelikult 🙂 Paljudele tullakse ka autoga pärast tunde järele. Miks see isa siis ei võiks lapsele vastu minna? Mis tema vigastus on? Lõpuks, kui kool on sellise narrimiskallakuga, saab alati oodata pisut eemal.

Ka ma ei tea ühtki last, kes hakkaks teist narrima seetõttu, et isa tuleb ja viib teise heasse kohvikusse sööma. Kui, siis kadestatakse. Ka ei tea ma ühtki oma isa armastavat last, kes ei tahaks isaga koos aega viita.

Antud teemas isa lihtsalt ei viitsi oma ajusid pingutada, kuidas lapsega koosolemise aega leida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Antud teemas isa lihtsalt ei viitsi oma ajusid pingutada, kuidas lapsega koosolemise aega leida.

Kas siis oleks ka kõik OK kui isa elatist ei maksaks ja ema peaks ajusid liigutama, et laps söödetud ja riides oleks ning huviringides saaks käia?
Miks peab isa võimlema aga ema võib südamerahuga seadust rikkuda???

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Su mees saaks vabalt lapsel koolis vastas käia – enamikul töökohtadest saaks sellele ajale oma lõuna lükata ning koos lapsega siis koduni jalutada. Teel saab juttu rääkida ja ehk kuskil kohvikus suppi süüa.

Miks peaks isa käima ja suvaliselt varitsema last kuskil kooli juures?! Ja see, kui isa ei käi ootamatult kooli juures lapsel vastas, siis on isa ise süüdi, et ta ei suuda midagi välja mõelda lapse enda poole võitmiseks?! Nagu päriselt? Äkki ostaks lapsele pidevalt uusi Iphone ja muud moodsat mudru, et last ära osta? Lootuses, et äkki siis hakkab laps rohkem isaga kontakti otsima, kui on lootust mingile uuele kraamile?

Ja kas see oleks ka õigustatud, kui isa hakkaks lapse uue kodu ukse taga käima lapsega kontakti otsimas? Ootab iga päev pärast kooli trepikoja ukse eest? Kas selline asi oleks ka tolereeritud ja hea idee?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Miks peaks isa käima ja suvaliselt varitsema last kuskil kooli juures?! Ja see, kui isa ei käi ootamatult kooli juures lapsel vastas, siis on isa ise süüdi, et ta ei suuda midagi välja mõelda lapse enda poole võitmiseks?! Nagu päriselt? Äkki ostaks lapsele pidevalt uusi Iphone ja muud moodsat mudru, et last ära osta? Lootuses, et äkki siis hakkab laps rohkem isaga kontakti otsima, kui on lootust mingile uuele kraamile?

Ja kas see oleks ka õigustatud, kui isa hakkaks lapse uue kodu ukse taga käima lapsega kontakti otsimas? Ootab iga päev pärast kooli trepikoja ukse eest? Kas selline asi oleks ka tolereeritud ja hea idee?

Näed siis, sul on ju mõtteid küll. Kas mees on midagi üldse proovinud ka või ootab lihtsalt?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidas suhtlesid laps ja isa enne kui sina pildile ilmusid?
Miks pere lahku läks?
Kas isa on alati soovinud “täiskohaga” isa olla? Või algul arvas, et laps onnaise projekt ning siis mingil hetkel avastas, et “mul on ka ikka õigused”?
On raske ette kujutada, et pere elas koos, isa osales igati lapse elus ning äkki pärast lahkuminekut laps enam isa vastu huvi ei tundnud.

Küll on mul omal kogemus, et algul laste isa neid lapsi niiväga ei tahtnudki.
Lahkumineku järgselt andis teada, et temal ei ole võimalik nädalavahetustel lapsi võtta, sest see segab tema elu ja käimisi. Vahel saatis siis reede õhtul sõnumi, et tuleb võtab laupäeval lapsed. Kui meil olid lastega plaanid tehtud – veekeskus sõbra sünnipäev või sugulaste külastus – siis saatsin isa lihtsalt kuu peale. Ütlesingi, et palun teeme mingi graafiku või teeme nii, et oleks süsteem ja pikemalt ette teada – sain teada, et seda ta ei taha, sest see ahistab.
Siis mõne aasta pärast hakkas ähvardama, et ajab asja kohtusse – et temal on õigus suvalisel ajal lapsi võtta. Lubasin lahkelt, et palun väga – mulle meeldiks ka kui asjad ikkagi selged oleks. Saaksin ka rohkem oma elu planeerida. Kasvõi tööreise paremini planeerida. Siiamaani pöördub kohtusse…
Kanged kõik ses loos muidugi. Laste isa ei taha süsteemi ja graafikut. Ja mina ei taha süsteemitust ja ei taha, et suvaliselt pean oma plaane muutma. Ja see, kas isa saab lapsi võtta või mitte, sõltub praegu peamiselt tema uuest kaaslasest. Niisamuti ei pea mingid kokkulepped vett, kui uuel kaaslasel tekib laupäeva hommikul uitmõte spaasse minna romantilist nädalalõppu veetma. Siis võib juhtuda, et lapsed ootavad, aga isa ei võta isegi telefonitoru ega vasta sõnumitele. Ja pärast teatab ülbelt, et midagi ei juhtunud ju. Maailm pidavat edasi ju pöörlema.
Ma ei tea. Mõne inimesega toimuvad teatud vanuses imelised metamorfoosid. Kuidas ma küll sellise otsa komistasin? Tundus algul täitsa normaalne olevat. Ja siis peale 40. eluaastat nagu keeras ära.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 51 )


Esileht Pereelu ja suhted Mehe eksnaine käitub nõmedalt