Teema: Mehe eksnaine käitub nõmedalt

#3380265:

Mehel on eelmisest suhtest 9a laps. Läksid 5a tagasi lahku, naine ei soovinud jätkata. Aga last isaga jagada ei suuda. Kui varem lihtsalt ei lubanud isa juurde, siis nüüd on ema poolne tegevus jõudnud sinnani, et väidetavalt laps ise et soovi isa juurde tulla. Lapse isa täiesti normaalne, pole vägivaldne, sõltlane, hüsteerik, maksab igakuiselt elatist, otsib igati lapsega kontakti, aga ei saa. Kõige nõmedam on asja juures see, et laps elab isa naabruses (jah, eks kolis oma vihatud mehest paari maja kaugusele!!!).

Mida hakata peale sellisega? Suhteliselt haige seis. Isa peab elatist maksma, aga last lihtsalt ei näe. Hea, kui kolme kuu tagant näeb paar päeva. Samas, kui laps on isaga, pole märkigi sellest et tal oleks isaga paha või et ta ei taha temaga koos olla.

Kui rahakott puuga seljas just pole, et kohtusse minna, polegi midagi teha.
Jääb vaid loota, et laps täiskasvanuna suhtlema hakkab.
Lapsega esimestel eluaastatel tekkinud suhtest jääb väheks kui ta peab pooli valima hiljem.
Mingi uste taga sisselaskmist ootav ja ootamatult koolist koju saatev isa pole ja ka heaks eeskujuks lapsele tulevaste suhete loomisel.
Kommentaaridest jääb mulje et kui minu laste isa on jobu ja kokkulepetest kinni ei pea, ongi kõik isad sellised ja lapsed peavadki peale lahkuminekut emaga vaid kasvama.Aga vbl toimuski lahkumine kuna lapse ema oli jobu ja kokkulepped ei lugenud.

#3381443:

Kuidas suhtlesid laps ja isa enne kui sina pildile ilmusid?

Miks pere lahku läks?

Kas isa on alati soovinud “täiskohaga” isa olla? Või algul arvas, et laps onnaise projekt ning siis mingil hetkel avastas, et “mul on ka ikka õigused”?

On raske ette kujutada, et pere elas koos, isa osales igati lapse elus ning äkki pärast lahkuminekut laps enam isa vastu huvi ei tundnud.

Küll on mul omal kogemus, et algul laste isa neid lapsi niiväga ei tahtnudki.

Lahkumineku järgselt andis teada, et temal ei ole võimalik nädalavahetustel lapsi võtta, sest see segab tema elu ja käimisi. Vahel saatis siis reede õhtul sõnumi, et tuleb võtab laupäeval lapsed. Kui meil olid lastega plaanid tehtud – veekeskus sõbra sünnipäev või sugulaste külastus – siis saatsin isa lihtsalt kuu peale. Ütlesingi, et palun teeme mingi graafiku või teeme nii, et oleks süsteem ja pikemalt ette teada – sain teada, et seda ta ei taha, sest see ahistab.

Siis mõne aasta pärast hakkas ähvardama, et ajab asja kohtusse – et temal on õigus suvalisel ajal lapsi võtta. Lubasin lahkelt, et palun väga – mulle meeldiks ka kui asjad ikkagi selged oleks. Saaksin ka rohkem oma elu planeerida. Kasvõi tööreise paremini planeerida. Siiamaani pöördub kohtusse…

Kanged kõik ses loos muidugi. Laste isa ei taha süsteemi ja graafikut. Ja mina ei taha süsteemitust ja ei taha, et suvaliselt pean oma plaane muutma. Ja see, kas isa saab lapsi võtta või mitte, sõltub praegu peamiselt tema uuest kaaslasest. Niisamuti ei pea mingid kokkulepped vett, kui uuel kaaslasel tekib laupäeva hommikul uitmõte spaasse minna romantilist nädalalõppu veetma. Siis võib juhtuda, et lapsed ootavad, aga isa ei võta isegi telefonitoru ega vasta sõnumitele. Ja pärast teatab ülbelt, et midagi ei juhtunud ju. Maailm pidavat edasi ju pöörlema.

Ma ei tea. Mõne inimesega toimuvad teatud vanuses imelised metamorfoosid. Kuidas ma küll sellise otsa komistasin? Tundus algul täitsa normaalne olevat. Ja siis peale 40. eluaastat nagu keeras ära.

Miks sa soovid, et su lapsed suhtleks inimesega, kellele nad eriti korda ei lähe? Kas sa ei karda, et lapsed hakkavad kunagi sama mustrit kopeerima? Et kokkulepped ei loe jne.

#3381696:

9-aastasega kontakti luua ja hoida ei ole teab mis keeruline, kui selleks tõesti siiras soov on. Süüdistada lapse ema on endalt vastutuse maha raputamine. Eriti veel, kui elatakse lähestikku ja võimalus kohtumiseks on praktiliselt igapäevane.

Minule tundub, et teemaalgatajale on eksist manatud pilt, mis kujutab teda kurja ja manipuleerivana, aga ei soovita seda eriti uskuda, sest tegelikult ei saa keegi keelata ju oma lapsega kohtumist, kui selleks mõjuvat põhjust pole. Mina ei kujutaks ettegi, et lubaksin kellelgi ennast oma lastest niiviisi eemal hoida, võitleksin viivitamatult seni, kuni õiglus jalule seatud. Kui konstruktiivse tegevuse asemel olukorra parandamiseks valitakse eksi mustamine ja süüdistamine, siis laste ema kohta ei ütle see paraku mitte midagi, aga süüdistaja kohta päris palju.

Et siis isa hüpleb lapse kodu akna taga, prõmmib kinnise ukse taga või varitseb kooli juures?
Teemaalgataja ju kirjutas et kõnedele ei vastata. Mingeid kokkuleppeid ei saa sõlmida.
Või mis need konstruktiivsed tegevused siis oleks?

#3381918:

Lapsele kooli vastu minemine on siis isa jaoks hull “võimlemine”? Tehtamatu pingutus? Mõttetu vaev. Väkk, milline mees.

Ma ütleks, et kui neil on eelnevalt kokku lepitud graafik ja süsteem olemas aga ema sellest pidevalt taganeb, siis väkk, milline naine. Sinu meelest on selle naise käitumine OK või?

Kindel graafik on sel puhul alati esimene asi, mida nõuda ja millest taganeda tohib ainult tõsise vääramatu jõu ilmnedes. Kindel graafik kaitseb mõlema poole huve, kumbki lahus elav lapsevanem teab kindla graafiku korral ette, millal ta saab teha plaane koos lapsega ja millal ilma lapseta. Inimene, kes sellisest asjast kinni ei pea või kindla graafiku vajadust ei tunnista, on minu jaoks automaatselt ebausaldusväärne. Ükskõik, kas mees või naine.

Nüüd see, mida välja pakuti, et üks lapsevanem hiilib salaja seinaääri mööda, et lühikesel ajavahemikul kooli lõpu ja lapse kojumineku vahepeal korraks kohtuda… esiteks on see sõge. Hullumeelne jälitustegevus. Ebaseaduslik tegelikult.
Teiseks käivad täiskasvanud inimesed tööl, sh ka see lapsevanem, kellel tema lapsega kohtuda ei lasta. Tööpäevad on enamasti oluliselt pikemad, kui lapse koolipäev ja selle tööpäeva jooksul teenitakse muuhulgas ka seda raha, mida lapsele elatiseks maksta. Äkki jätaks ebareaalsed plaanid kõrvale?

Mina näen ka, et kohtusse pöördumine on ainus võimalus, enne kohut võib veel proovida lastekaitseametniku abiga asja ajada, aga nende ametnike käed on samamoodi seotud. Küll aga saab isa teha järgmisi asju, mis oleks nii seaduslikud kui korrektsed:

1. e-koolis lapse koolieluga tutvuda
2. käia lapse klassi lapsevanemate koosolekul
3. osaleda neil kooliüritustel, kus lapsevanemad on oodatud
4. käia klassijuhataja ja lapse arenguvestlusel – sellisel vestlusel saaks ta küll ilmselt ka eksnaisega kokku, aga ta oleks kohal
5. nendel päevadel, kui on kokku lepitud tema ja lapse kohtumine, minna lapse kodu juurde ja helistada lapsele ja rahulikult rääkida, küsida, kas laps saab praegu isaga tulla või ei saa. Aknasse lehvitada, kui ei saa. Ta peab muidugi suutma sellise tegevuse juures rahulikuks jääda ja last mitte närvi ajada.

#3381443:

Lahkumineku järgselt andis teada, et temal ei ole võimalik nädalavahetustel lapsi võtta, sest see segab tema elu ja käimisi. Vahel saatis siis reede õhtul sõnumi, et tuleb võtab laupäeval lapsed.

Jah, ma olen olnud samas olukorras. Seda enam hindan ma mehi, nagu teemaalgataja oma,kes tahab oma lastega kohtuda ja kes ei virise, et pole aega, ei saa, blabla.

#3381443:

Laste isa ei taha süsteemi ja graafikut. Ja mina ei taha süsteemitust ja ei taha, et suvaliselt pean oma plaane muutma. Ja see, kas isa saab lapsi võtta või mitte, sõltub praegu peamiselt tema uuest kaaslasest.

Meil oli täpselt sama. Meil õnnestus see lastekaitseametniku juuresolekul natukenegi selgemaks rääkida, aga päris heaks seda olukorda ei saanud. Võib küll öelda, et ma ise nõudsin välja, et lapse isa võtaks lapse enda juurde igaks teiseks nädalavahetuseks, mis on küllaltki ebatavaline, ehkki mitte just ainukordne viis asju lahendada. Ja ma olen alati ka tänulik olnud lapse isa uutele kaaslastele, kes on samuti seda isa normaalsemalt käituma suunanud. Kusjuures, kui isa ja poeg koos on, siis nad saavad normaalselt läbi, isal on lihtsalt ettekujutus, et ta saab lapse elu riiulile seisma panna, kuniks endla midagi huvitavamat tegevust on. Vilets ajaplaneerija.

#3381883:

#3381696:

9-aastasega kontakti luua ja hoida ei ole teab mis keeruline, kui selleks tõesti siiras soov on. Süüdistada lapse ema on endalt vastutuse maha raputamine. Eriti veel, kui elatakse lähestikku ja võimalus kohtumiseks on praktiliselt igapäevane.

Minule tundub, et teemaalgatajale on eksist manatud pilt, mis kujutab teda kurja ja manipuleerivana, aga ei soovita seda eriti uskuda, sest tegelikult ei saa keegi keelata ju oma lapsega kohtumist, kui selleks mõjuvat põhjust pole. Mina ei kujutaks ettegi, et lubaksin kellelgi ennast oma lastest niiviisi eemal hoida, võitleksin viivitamatult seni, kuni õiglus jalule seatud. Kui konstruktiivse tegevuse asemel olukorra parandamiseks valitakse eksi mustamine ja süüdistamine, siis laste ema kohta ei ütle see paraku mitte midagi, aga süüdistaja kohta päris palju.

Et siis isa hüpleb lapse kodu akna taga, prõmmib kinnise ukse taga või varitseb kooli juures?

Teemaalgataja ju kirjutas et kõnedele ei vastata. Mingeid kokkuleppeid ei saa sõlmida.

Või mis need konstruktiivsed tegevused siis oleks?

Meie riigis saab täiesti tasuta abi spetsialistidelt. Võtad lastekaitsetöötajajaga ühendust, tema kutsub mõlemad vanemad nii eraldi kui koos vestelema ja sõlmitakse konkreetsed kokkulepped. Mõistan, et alati ei suuda lapsevanemad arukalt ja täiskasvanulikult probleeme lahendada, mistõttu tulekski siis abi otsida, mitte teist poolt süüdistada ja ennast mugavalt taandada. Kui inimene tahab tõeliselt oma lapsega koos olla, siis ta ei hädalda sellest oma uuele kaasale, vaid astub reaalseid mõistlikke samme, et olukorda parandada.

#3381918:

Ära teoretiseeri.

Lapsele kooli vastu minemine on siis isa jaoks hull “võimlemine”? Tehtamatu pingutus? Mõttetu vaev. Väkk, milline mees.

On sul praktika selles osas? Kui ei siis lõpeta teoretiseerimine! Võimlesin lapsega suhtlemise nimel 10 aastat- mitte ükski kokkulepe (isegi mitte kohtuotsus) ei pannud lapse ema oma käitumist muutma. Praegusel ajal esitaks ma hagi lapse elukoha muutmiseks aga rohkem kui 10 aastat tagasi oleks see olnud juba ette kaotatud lahing. Oleks saanud ainult advokaadile maksta. Lapsega suhtlemine on praktiliselt katkenud. Väike lootus on, et kui elatis hakkab laekuma lapse arvele lähevad ehk lapse silmad lahti. Kui ta tahab ülikooli minna siis paraku tema ema seda oma rahakoti pealt toetada ei suuda.
Aga sina teoreetik- käi ja luura aga mööda seisaääri ja aknaaluseid!

Mida laps ise arvab ja kas keegi erapooletu (spetsialist) on ta mõtteid küsinud ja kuulanud (siia-sinna liikumisest, graafikutest, kas ta ise tahaks isaga rohkem olla ja mida teha, kui ei taha, siis miks ta tunneb nii, mida saaks muuta). Mu laps on ka väljaspool kodu väga viisakas ja võõrama jaoks rahul, samas mina “lapin/ravin” tema enesetunnet eelnevalt või tagantjärgi. Meie siiski saime vaevaliselt ja ilma kellegi sekkumiseta niikaugele, et mees lõpetas minu süüdistamise, tunnistas, et polegi olnud ise piisavalt lapsevanem, keda igatseda, kellega tahta olla, hakkas nägema lapse vaatenurgast asju ja hakkaski pisikeste sammude kaupa olema olemas lapse jaoks ning sisuliselt kaotatud isa-poja suhe on vägagi taastatud.
9-aastane on tegelikult piisavalt suur, et tal tekib (nädalavahetuste, õhtute)peale ka soov oma sõpradega olla vms, mitte alati paikapandult “kolida” teise koju, tegemiste (kool/trenn kõrvalt tahab hoopis rahulikult kodus puhata (isa näiteks vastupidi organiseerib samal ajal kinos käike vms). Võib-olla tekkis lapse poolt (isast) eemaletõmbumine sellest, et isale tekkis ikkagi uus pere (vaatamata probleemidele võis laps salamisi tahta/loota, et pere saab taas kokku, eriti kui elamised jäid nii lähestiku). Alati ei pea olema põhjuseks teise lapsevanema poolt keelud ja susimised.
Ma ei suuda uskuda, et 9-aastane laps, kes ise väga tahaks oma isaga olla ja kui isa elab ligiduses, ei leiaks tegelikult võimalust isaga üleüldse kohtuda (trennist tulekul, ema teada lapse sõbra/õues oleku ajal) või ei suudaks isaga ise telefoni teel/interneti kaudu kontakti võtta, et jagada rõõmusõnumit päevast, kurta muret vms.

#3382764:

Mis moel see, kui raha hakkab laekuma tema arvele, tal silmad avab? Võib-olla ta ei tahagi sinult midagi, ei sinuga suhelda ega sinu raha, kannab sinu kantud raha sulle tagasi ja läheb tööle, et oma elamise ja õpingute eest ise maksta?

Tavalise keskharidusega teenib nii, et saab töö kõrvalt ka koolis käia??? Teoorias tõesti, praktikas ei ole just palju neid kes sedasi ülikooli ka lõpetada suudavad. Kui lapse ema peab hakkama ka omalt poolt panustama siis on näha kui palju on seda panustamist reaalselt. Kui ise ollakse finantsiliselt sõltuv oma emast siis mind täitsa huvitab kohe kust kohast see lapsele kuluv raha veel võetakse.
Minu poolt teema lõpetatud- võid oma teoreetilist jama siia nüüd kirjutada nii palju kui soovid. Jõudu!

Kui isa tahab last näha siis palun- kooli teab? Tunniplaanid on olemas netis, mingu kooli vastu? Kui laps käib trennis- mingu vastu jne