Esileht Pereelu ja suhted Mehe endine abielu

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 39 )

Teema: Mehe endine abielu

Postitas:
Kägu

Mees on abielus olnud, mis kestis lühikest aega, aga suhe enne seda päris kaua. Tuttavaks saime siis, kui ta veel abielus oli, nii et olen algusest peale teadlik olnud, et ta abielus oli ja et kuidas see läks ning kuidas lõppes. Mind ei ole see enne häirinud, sest pole kunagi abielu nii tähtsaks pidanud kui toimivat suhet ja selles osas on mul mehega väga vedanud, et sobime. Kuna nägin kaugemalt ka, kuidas mõjutab lahutus kõiki osapooli (lähedasi, sõpru, sugulasi), kuidas antakse selle põhjal ühele või teisele poolele hinnanguid, siis pani see veel rohkem mõtlema abielule negatiivsest küljest, et kui suurel määral on see teistele, mitte paarile endale.

Nüüd on aga kuidagi häirima hakanud see teema, et mees on abielus olnud. Tunnen, et olen kuidagi armukade. Mees on pärast oma kogemust pigem abielu vastu olnud, mis on nüüdseks lahtunud ja ta on vahel ka öelnud, et perel (laps on tulemas) võiks ikka üks nimi olla ja andnud märku, et üldiselt ju võiks. Kahtlustan, et niimoodi teist korda tehes on see suvaline, ebaromantiline, pole enam “see õige”. Tegelikult ma ei soovikski niimoodi abielluda, räägin teoreetiliselt, et kui mees peaks soovi avaldama, kuna ta on sellele vihjanud.

Tunnen ennast mõnes mõttes nagu laps oma kapriisiga, et “miks mina ei saa olla see üks ja eriline!?”. Suurt pulma ei ole tahtnud ka varem, selles mõttes millestki ilma ei ole jäänud. Oleks lihtsalt tahtnud olla see esimene ja eriline ja kuna seda tean, et mehe arvates on meie suhe palju loomulikum ja sobime paremini kui ta oma esimeses abielus, siis just kui ei peaks ennast halvasti tundma. Samuti ei valinud ta minu kõrval teist inimest, sest tol ajal me ei tundnudki. Aga armukade olen ikka.

Viimasel aastal on suhtes ka muid pingeid ja probleeme, mõlemal veel palju raskuseid kodust väljaspool. Ilmselt see “jonn” tuleb mul natuke neist muudest pingetest, et suhtega praegu rahul pole. Või ongi sellest, et igapäevaselt ei tunne end praegu erilisena ja romantikat pole? Siis kujutan ette, kuidas teise inimesega oli kõik palju romantilisem vms.

Mehega kah sellest abielu kripeldusest praegu otse rääkida ei tahaks, meil on muid probleeme enne lahendada.

Andke mingit nõu või ideid, kuidas seda teemat oma peas lahendama hakata ja mitte seda suuremaks kedrata?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

dziises, see romantikavärk on nii ülehinnatud. Isegi kui see abielu algus tal selle teisega alguses oligi selline imalalt romantiline ninnu-nännu, siis kuhu see suur romanss lõpuks välja viis? Lahutuseni, eks. Seega ära riku oma praegust head suhet ära mingi roosa unelmaga. Ilmselt oled lihtsalt peast rase ja ehk muutud normaalseks tagasi…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Proovi mõelda nii, et mees ei ole ju seda olukorda valinud. See ei olnud ju nii, et ta oleks tundud teid mõlemaid, siis abiellunud esimese naisena esimese valikuna ja kui see nässu läks, siis sina olid teine valik.
Sel hetkel kui ta eelmise naisega koos oli abiellus, ei olnud tal ju õrna aimugi, et ta kunagi sinuga üldse tuttavaks saab. Seega on väga ebaõiglane nüüd kuidagi tema peale tema varasema elu pärast kuidagi pahane olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See ei ole suvaline ega ebaromantiline. Su mees on valinud sinu, olete üks pere, laps sündimas. Loomulikult on ühine nimi oluline. Mõtle end nüüd oma sündiva lapse olukorda- ta isa oli kunagi mingi naisega abielus, ei sobinud või mis iganes, lahutati. Nüüd elab ta sinuga ja sul on mingi kiiks või blokk, mis takistab abiellumast, kõigile ühist nime andmast. Lase vabaks see mõte. Suva, mis on kunagi olnud, oluline on see, mis on nüüd ja praegu. Su mehel ei ole selle naisega õnneks lapsi ka (vähemalt ei loe ma su kirjutatust seda välja), seega pole mingit “saba” ka taga lohisemas ja teil on kõik võimalused elada oma elu õnnelikult, kuni surm teid lahutab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aitäh toetavate vastuste eest, need panevad mõtlema.

Võib-olla tõesti igatsen hoopis seda kinnitust, et ta tahab minuga elu lõpuni olla. Ta on seda öelnud, kuigi tunnen, et pärast oma kogemust natuke kardab nö lubadusi anda. Aga see on see, kuidas ta tahab, et läheks. Aga nagu ütlesin, on viimasel aastal palju pingeid olnud ja selliseid ilusaid sõnu ja soovi ühiselt lõpuni minna pole kumbki ammu väljendanud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No see on küll tühjast tüli tegemine, ausalt. Enamusel täiskasvanutel on enne mingi elu olnud ja jonnida, et miks mina pole see üks ja ainuke… Ilmselt miski muu kripeldab ja siis leiad asja, mida muuta ei saa ja mida järada. Tahad lahku minna? Ei? Siis ära urgitse mineviku kallal. Mis lõpuni minekusse puutub, siis tegelikult saab seda teada alles lõpus, kellega koos ja kuidas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mees on abielus olnud, mis kestis lühikest aega, aga suhe enne seda päris kaua. Tuttavaks saime siis, kui ta veel abielus oli.

Kuna nägin kaugemalt ka, kuidas mõjutab lahutus kõiki osapooli (lähedasi, sõpru, sugulasi), kuidas antakse selle põhjal ühele või teisele poolele hinnanguid, siis pani see veel rohkem mõtlema abielule negatiivsest küljest, et kui suurel määral on see teistele, mitte paarile endale.

See, et lähedastele läheb korda kui üks väga pikaaegne paar laiali läheb, ei ole kinni mitte faktis, et nad olid abielus, vaid selles, et nad on nii kaua koos olnud. Ei taha hakata valima, kummaga edasi suhtlema jääda või kumba oma sünnipäevale kutsuda. Võib-olla ei taha nende uusi kaaslasi seltskonda. Ja mõlemat ilmselt ei saagi kutsuda, sest neil on kas endil ebamugav või siis nende uutel kaaslastel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mees on abielus olnud, mis kestis lühikest aega, aga suhe enne seda päris kaua. Tuttavaks saime siis, kui ta veel abielus oli.

Kuna nägin kaugemalt ka, kuidas mõjutab lahutus kõiki osapooli (lähedasi, sõpru, sugulasi), kuidas antakse selle põhjal ühele või teisele poolele hinnanguid, siis pani see veel rohkem mõtlema abielule negatiivsest küljest, et kui suurel määral on see teistele, mitte paarile endale.

See, et lähedastele läheb korda kui üks väga pikaaegne paar laiali läheb, ei ole kinni mitte faktis, et nad olid abielus, vaid selles, et nad on nii kaua koos olnud. Ei taha hakata valima, kummaga edasi suhtlema jääda või kumba oma sünnipäevale kutsuda. Võib-olla ei taha nende uusi kaaslasi seltskonda. Ja mõlemat ilmselt ei saagi kutsuda, sest neil on kas endil ebamugav või siis nende uutel kaaslastel.

Just nimelt. Kui abielus mitte olev paar lahku läheb, kas siis mõjutab “lahutus” kõiki osapooli vähem?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mees on pärast oma kogemust pigem abielu vastu olnud, mis on nüüdseks lahtunud ja ta on vahel ka öelnud, et perel (laps on tulemas) võiks ikka üks nimi olla ja andnud märku, et üldiselt ju võiks. Kahtlustan, et niimoodi teist korda tehes on see suvaline, ebaromantiline, pole enam “see õige”. Tegelikult ma ei soovikski niimoodi abielluda, räägin teoreetiliselt, et kui mees peaks soovi avaldama, kuna ta on sellele vihjanud.

ma ei mõista – abiellumiseks sa ei taha teise ringi meest, kuid lapse isaks selline sobib?
abielu saab iga kell lahutada, laps liidab teid terveks eluks kokku

mina ei kujuta ette olukorda, kus minu laps ei kanna minuga sama nime. kui me poleks mehega enne lapse sündi abiellunud, siis oleks saanud laps minu perekonnanime.

mu meelest su lapse isa ses osas väga mõistlik, kui leiab, et terve pere peaks olema sama nimega

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu arvates on ka see nimeteema üle võlli keeratud. Ometigi perekonnanimede ajalugu on kõigest 200 aastat vana. Näiteks mina ise kannan tänini oma isa perekonnanime, aga ausalt – kui see nimi oleks mingi hoopis kolmas nimi, siis see ei mõjutaks ming mitte kuidagi.
Kuna olen Ida-Virust pärit, siis oman mitmeid tuttavaid, kes eestlastena on oma segaperedest pärit slaavipärased perekonnanimed täiskasvanuna hoopis eestipärase vastu vahetanud ja valinud endale meelepärase oma eestlastest esivanemate nimede seast (mis ei ole ei ema ega isa nimi, vaid lihtsalt ilus nimi).
See, et peab kandma sama nime, on samamoodi mingi omaette jonn. Elage rahus, olge õnnelikud ja armastage.

Mul on selle abieluvärgiga hoopis teistpidi teema. Mina olen väga uhke hoopis selle üle, et mees minu kõrval on täiesti vaba (no me pole abielus, eks), ja ta täiesti vaba olles ei ole 27 aastat minust paremat leidnud. Ma kogu aeg deklareerin – kui leiad parema, lahku koheselt :D, surun kätt ja saadan lilled.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Äkki need on rasedushormoonid. Mõned rasedad hakkavad supervastikult oma partneriga käituma, või mõttes tema juures vigu otsima ja tahtma lahku minna, ma ei tea, miks selline ebaloogiline käitumine, mingi ürgaegne värk, kus isane võis beebi maha lüüa? Mõnes liigis isased tapavad lapsi, et saaks emast rasestada, aga seda tehakse mu teada pigem võõraste lastega. Igal juhul esineb rasedatel ja ka äsja sünnitanutel või väikelaste emadel sellist ajuvaba isast tõrjuvat refleksi, mida mõistusega olend peaks suutma kontrollida, kuna kui mees ei ole absoluutne tõbras, siis pole see tegelikult ju kellegi huvides. Siia alla ei lähe see, et äsja sünnitanud või teatud raseduse staadiumis naine ei taha seksida (nt kui on väga paha olla või beebile ohtlik või lihtsalt üliväsinud), vaid just see, kui tekib mõtlemine, kuidas mees on ikka ülinõme ja lahku minnes oleksin palju õnnelikum ja mehel, kes enne sobis lapse isaks, on äkki 100 viga küljes.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mees on abielus olnud, mis kestis lühikest aega, aga suhe enne seda päris kaua. Tuttavaks saime siis, kui ta veel abielus oli, nii et olen algusest peale teadlik olnud, et ta abielus oli ja et kuidas see läks ning kuidas lõppes. Mind ei ole see enne häirinud, sest pole kunagi abielu nii tähtsaks pidanud kui toimivat suhet ja selles osas on mul mehega väga vedanud, et sobime. Kuna nägin kaugemalt ka, kuidas mõjutab lahutus kõiki osapooli (lähedasi, sõpru, sugulasi), kuidas antakse selle põhjal ühele või teisele poolele hinnanguid, siis pani see veel rohkem mõtlema abielule negatiivsest küljest, et kui suurel määral on see teistele, mitte paarile endale.

Nüüd on aga kuidagi häirima hakanud see teema, et mees on abielus olnud. Tunnen, et olen kuidagi armukade. Mees on pärast oma kogemust pigem abielu vastu olnud, mis on nüüdseks lahtunud ja ta on vahel ka öelnud, et perel (laps on tulemas) võiks ikka üks nimi olla ja andnud märku, et üldiselt ju võiks. Kahtlustan, et niimoodi teist korda tehes on see suvaline, ebaromantiline, pole enam “see õige”. Tegelikult ma ei soovikski niimoodi abielluda, räägin teoreetiliselt, et kui mees peaks soovi avaldama, kuna ta on sellele vihjanud.

Tunnen ennast mõnes mõttes nagu laps oma kapriisiga, et “miks mina ei saa olla see üks ja eriline!?”. Suurt pulma ei ole tahtnud ka varem, selles mõttes millestki ilma ei ole jäänud. Oleks lihtsalt tahtnud olla see esimene ja eriline ja kuna seda tean, et mehe arvates on meie suhe palju loomulikum ja sobime paremini kui ta oma esimeses abielus, siis just kui ei peaks ennast halvasti tundma. Samuti ei valinud ta minu kõrval teist inimest, sest tol ajal me ei tundnudki. Aga armukade olen ikka.

Viimasel aastal on suhtes ka muid pingeid ja probleeme, mõlemal veel palju raskuseid kodust väljaspool. Ilmselt see “jonn” tuleb mul natuke neist muudest pingetest, et suhtega praegu rahul pole. Või ongi sellest, et igapäevaselt ei tunne end praegu erilisena ja romantikat pole? Siis kujutan ette, kuidas teise inimesega oli kõik palju romantilisem vms.

Mehega kah sellest abielu kripeldusest praegu otse rääkida ei tahaks, meil on muid probleeme enne lahendada.

Andke mingit nõu või ideid, kuidas seda teemat oma peas lahendama hakata ja mitte seda suuremaks kedrata?

Sa mehega kokku saades olid süütu ka?

Please wait...
Postitas:
marike

Ma jäin ka kinni sellesse fakti, et oled rase. Oi, kuidas ma vihkasin oma armsat kaaslast, kui olin rase! Tema oli kõikides minu eluhädades süüdi… Vaidlesime ja kaklesime ja viisime üksteist viimase piirini.
Küll ma olen tänulik, et me kõige selle kraaklemise tulemusena lahku ei läinud, sest ta on tõesti minu inimene ja minu kaaslane. Ka muideks on ta varem abielus olnud (mis mind tegelikult üldse ei häiri, kuigi vahel tekitab uudishimu küll, et ei tea milline inimene see naine oli ja miks nad lahku läksid, sest ma ei saa küll aru, kuidas saab mitte tahta temaga koos olla. Hea meel ka muidugi, et nad lahku läksid ja meie üksteist leidsime). Pärast laste sündi me muideks ka abiellusime, kõige vaiksemalt kui veel võimalik ja nime ma ka ei vahetanud, sest oma identiteeti (mis mu nimi minu jaoks paljuski on) ma oma abikaasale küll kaotada ei tahtnud ega taha.

Ma loodan, et saate oma erimeelsustest üle, armastate oma last ja üksteist nii kaua kui jaksate!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma mäletan meie suhte algust. Ma jäin suhteliselt kiiresti rasedaks. Hormoonid möllasid täiega. Sattusin ühele lehe kuulutusele, kus reklaamiti sõrmuseid. Mu mees viskas pilgu peale ja ütles, et mina küll nii odavat sõrmust eksile ei kinkinud. Ikka nii ja nii palju maksis. Kusjuures nad eksiga käisid kokku-lahku ja kihlasõrmuseid oli mitu. Sa võid ette kujutada, kui halvasti ma end tundsin. Mees ütles otse, et tema mulle kihlasõrmust ei kingi, sest see toob halba õnne. Nad eksiga pulmadeni ei jõudnudki ja läksid lõpuks lõplikult lahku. Kusjuures eks jättis mehe maha, mitte vastupidi. Kuna olin ka rase, siis hakkasin nutma ja tundsin end jube halvasti. Aga seda mateadsin, et mees minuga abielluda tahab. Abieluni jõudsime hiljem, kui juba teine laps oli sündinud. Registreerisime kahekesi abielu. Ei mingit suurt pidu. Ka see hiljem tekitas minus kurbust, et ei olnud sellist erilist tunnet, pikka valget kleiti, millest kõik väiksed tüdrukud unistavad. Kihlasõrmust ma ei saanudki.
Nüüd on sellest juba palju aastaid möödas ja eelmisel aastal mees täiesti omal algatusel kinkis mulle kihlasõrmuse. Tal oli meeles minu kurbus, miks mina seda omal ajal ei saanud. Nüüd ta julges selle osta, sest meie abielu on igasugu raskustele vastu pidanud. Oma eksi on ta unustanud kuigi kunagi oli eks mehe jaoks väga tähtis. Mina olen endaga rahu teinud ja ma tean, et ma olen oma mehe jaoks number 1.

Kes siin ütles, et pole abielus ja mees võib alati minema kõndida, kui tahab. Me oleme abielus ja samuti mees võib minema kõndida. Meil on täiesti vaba suhe selles osas. Ainult valetamine pole lubatud. Kui mees tahab kedagi teist, siis palun. Mina kätt ette ei pane. Ainult, et ta ei taha kedagi teist. Anna mehele vabadus ja ta ei oska sellega midagi peale hakata. Küll aga on ta õnnelik, et tal pole kontrolliv ja armukade naine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

ma ei mõista – abiellumiseks sa ei taha teise ringi meest, kuid lapse isaks selline sobib?
abielu saab iga kell lahutada, laps liidab teid terveks eluks kokku

Mis siin mõista, tegu on väga tavalise perekoolikaga.

Kui mehega tutvumise aeg oli, siis ta teadis suurepäraselt, et tegu on abielumehega, aitas mehel naist petta, sellega vahele jääda, nö. varastas teiselt naiselt selle supinaha omale.

Olles naha kätte saanud, loomulikult, jäi kohe ka “ups” rasedaks.
Siis kääris edasi – krt, mees on ju mitmendal ringil ja MINA ei olegi esimene naine.
Väga paha. Mida teha…?
Lahendus – olla armukade ja hakata ussitama. Ühtlasi aitab ka teha mingi rumal teema oma “väga raske” saatuse kohta…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei olnud petmist ja varastamist, viimane oletus pole õige.

Raseduses ma ei usu et asi on, kuna need mõtted tekkisid enne, nüüd on veidi tugevamaks läinud.

Keegi eespool küsis, kas olin süütu. Ei olnud, mul endal oli ka päris pikk suhe enne praegust meest. Seepärast ongi endal raske mõista seda tekkinud armukadedust, kuna ise olin ju samamoodi teisega koos ja ei ole sellega seonduvaid emotsioone, igatsust vms, vaid on hea meel, et nüüd olen sobivas ja õiges suhtes.

Igal juhul aitäh kõigile, kes kogemusi jaganud ja mõtete lahendamisel toetavad olnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Raseduses ma ei usu et asi on, kuna need mõtted tekkisid enne, nüüd on veidi tugevamaks läinud.

Keegi eespool küsis, kas olin süütu. Ei olnud, mul endal oli ka päris pikk suhe enne praegust meest. Seepärast ongi endal raske mõista seda tekkinud armukadedust, kuna ise olin ju samamoodi teisega koos ja ei ole sellega seonduvaid emotsioone, igatsust vms, vaid on hea meel, et nüüd olen sobivas ja õiges suhtes.

Enne olid vaid tekkivad mõtted, nüüd rasedusega on mõtted selgunud ja intensiivistunud. See võib olla seotud ka nö pesapunumise efektiga, mis rasedaid tabab. Kui on tunne, et oled sobivas ja õiges suhtes, siis ehk alateadlikult seostub see sulle ikkagi abieluga ja selle “ainsa ja õige” olemisega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eelmine suhe tuleb suhtele pigem kasuks. Võimalus võrrelda, milline on halb suhe ja milline on hea toimiv suhe. Otsus abielluda võib nooreas eas tulla suht lihtsalt ja mõtlematult. Sina oled nüüd küpsete inimeste suhtes. Kooselus nagu see olema peaks. Midagi pole tehtud uisapäisa, kogenematusest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nii nagu lõid selle mehe üle teiselt naiselt, lüüakse see mees ka sinult üle!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei saa aru su pirinast siin. Mehe eelmine naine ei huvitanud sind, miks siis uued naised peaks?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja lugegu teemat https://foorum.perekool.ee/teema/ei-saa-lapse-surmast-ule/

Saab vast asjad perspektiivi…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Saada kuradile see mees ja võta endale selline, kellele sa oled esimene ja eriline. Kui pole õige siis polegi, kuula oma sisetunnet.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nii nagu lõid selle mehe üle teiselt naiselt, lüüakse see mees ka sinult üle!

Mis mõttes lõin üle? Ütlesin ju eespool, et suhe ei alanud nii.

Õige tunne on olemas küll, sisetunne on väga õige olnud algusest peale.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
marike

Nii nagu lõid selle mehe üle teiselt naiselt, lüüakse see mees ka sinult üle!

Mis mõttes lõin üle? Ütlesin ju eespool, et suhe ei alanud nii.

Õige tunne on olemas küll, sisetunne on väga õige olnud algusest peale.

Aga ütle siis oma mehele kõiki neid romantilisi asju, mida sa tahad talle öelda… aga millegipärast ei ütle….
Ei saa tegelikult väga hästi aru, mis teil toimub. Õige tunne on olemas, aga ikka teie vahel probleemid. Ja probleemid kestnud juba pikemat aega… Probleemid tulevad ju ikka igapäevaelus ja üksteise ning enda nurki on vaja lihvida, mõnes suhtes tehakse seda aastaid, isegi terve elu. See ongi see, kui armumine muutub edasi armastuseks. Tunne jääb, aga need erimeelsused ja probleemikesed lahendatakse või muutuvad tühiseks muu ehk siis “õige tunde” valguses.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nii nagu lõid selle mehe üle teiselt naiselt, lüüakse see mees ka sinult üle!

Mis mõttes lõin üle? Ütlesin ju eespool, et suhe ei alanud nii.

Õige tunne on olemas küll, sisetunne on väga õige olnud algusest peale.

Mees on abielus olnud, mis kestis lühikest aega, aga suhe enne seda päris kaua. Tuttavaks saime siis, kui ta veel abielus oli, nii et olen algusest peale teadlik olnud, et ta abielus oli ja et kuidas see läks ning kuidas lõppes.

sina ei löönud meest üle, vaid abielumees taipas peale sinuga kohtumist ise, et ta olemasolev abielu on jama ja vaja lahutada?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tutvus võib ju pikem olla, ega see siis otsekohe suhteni jõudma pea.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

sina ei löönud meest üle, vaid abielumees taipas peale sinuga kohtumist ise, et ta olemasolev abielu on jama ja vaja lahutada?

Ta ju isegi tunnistab, et hakkas sellele abielumehele nö. kõhuõeks, kes “olen algusest peale teadlik olnud, et ta abielus oli ja et kuidas see läks ning kuidas lõppes.”

Abielumehe uus sõber, noh; sellest on ka siin pk-s palju jahutud.
Sõber, kellele oma naist kirutakse ja taga räägitakse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See pole küll põhiteema, aga ei mõelnud oma lausega seda. Pigem, kuna meil on ühine tutvusringkond (sügavat suhtlust ei ole just kaua olnud), olen kursis. Veidi liiga palju rõhku läheb sellele abielu ajal suhtlemisle. Kas kui keegi on abielus, ei suhtle ta enam kellegi teisega, ei saa ühtki tutvust selle aja jooksul juurde üheski keskkonnas? Isegi nt 20 a jooksul? Tutvumisportaalis käimine on omaette teema, aga sõprade-tuttavate, töökoha, kooli jm kaudu paratamatult tutvusi saadakse ja sellepärast ma nüüd küll end halvasti ei tunne, et kunagi tutvusin inimesega, kes oli juba abielus. Mingit romantikat siis ju polnud. Suhe arenes ikka siis, kui eelmine läbi oli.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See pole küll põhiteema, aga ei mõelnud oma lausega seda. Pigem, kuna meil on ühine tutvusringkond (sügavat suhtlust ei ole just kaua olnud), olen kursis. Veidi liiga palju rõhku läheb sellele abielu ajal suhtlemisle. Kas kui keegi on abielus, ei suhtle ta enam kellegi teisega, ei saa ühtki tutvust selle aja jooksul juurde üheski keskkonnas? Isegi nt 20 a jooksul? Tutvumisportaalis käimine on omaette teema, aga sõprade-tuttavate, töökoha, kooli jm kaudu paratamatult tutvusi saadakse ja sellepärast ma nüüd küll end halvasti ei tunne, et kunagi tutvusin inimesega, kes oli juba abielus. Mingit romantikat siis ju polnud. Suhe arenes ikka siis, kui eelmine läbi oli.

Vaikselt suhtlesite ja viisite suhte järjest intiimsemaks, kuni lõpuks abielu lahutati. Kohe ruttu laps ka, et mees endale saada. Nii läbinähtav see salajane tegutsemine.
Ära nüüd vassi rohkem.
See su põhiprobleem ju oligi, et häiris mehe abielus olek. Isegi teema tegid seetõttu. Nii lühikest aega koos ning juba probleemid ja tülid. Harmooniat ja kokkusobivust pole küll näha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mingit romantikat siis ju polnud.

Niisama, “sõpradena” käisite siis kinos ja spas?
Ei nohh, normaalne, muidugi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 39 )


Esileht Pereelu ja suhted Mehe endine abielu