Tean, et ta tahab minuga elulõpuni koos elada, tean, et ta armastab mind ja meie lapsi, tean, et talle meeldib meiega koos aega veeta…..aga esikohal on alati tema hobi. Tegeleb alaga,mis on meeskonnasport. Trennid kolom korda nädalas,lisaks paar korda kuus karikavõistlused. Sellele lisandub sügisel klubi koosolek (loe aja veetmine pubis), talvel jõulukoosviibimine, kevadel klubi koosolek. Lisaks veel igasugu turniirid nädalalõputi (4-5 korda aastas), mis võtavad praktiliselt terve päeva. Mina istun aga kodus väikse lapsega ning ka suurem tihti haige ja minuga kodune. Enda käike linna (arstile,juuksurisse, lastega seoses asjaajamisi, poodides käimisi, sõbrannatamisi jne) pean pidevalt edasi lükkama, kuna mees trenni tõttu õhtuti ja nädalalõputi vähe kodus ja ma ei taha siis seda aega ,kuigi mees alati pakub,et hoiab lapsi. Kui lapsed haiged, siis aga ei saa ka päeval mehe töö ajal midagi teha peale kodus istumise. Kui lapsi veel polnud ja käisin ise ka tööl ja trennis,siis polnud see probleem, aga nüüd tunnen nagu mehel trenn ja trennikaaslased tähtsamad kui mina. Kas peaksin paluma mehel asju muuta või pigem las ta tegeleb oma hobiga ja olen \”mõistev abikaasa\”?
Teema: Mehe hobi esikohal ja alles seejärel pere
Kas enne kooselu seda hobi ei olnud? Kas te sel teemal kokku ei rääkinud, kuidas oma elu plaanite elada. Kui sulle on mehe hobi vastuvõetamatu ja sa tahad et ta sellest loobuks (sest kui sa meeskonnasporti ei luba teha täie rauaga, siis ei saa ta seda üldse teha, ta arvatakse lihtsalt meeskonnast välja), siis oleksid pidanud seda talle juba enne kooselu algust ütlema. Rääkige mehega, kuidas koduseid kohustusi võrdselt jagada ja seda viisil, mis võimalikult vähe tema hobi takistaks. Leia ka endale hobi, ja katsuge siis oma aeg nende hobide ja kodu vahel ära jagada. Sa ei saa sundida meest kodus istuma lihtsalt seetõttu, et sina ju pead kodus istuma, mis mõte sellel on kui mõlemad end koduseinte vahele vangi panevad.
Ühistele lastele peavad mõlemad vanemad võrdselt tähelepanu pöörama. Kui lapsed saadakse ja vanemad olid enne hõivatud muude asjadega, siis nüüd peavad mõlemad tegema oma senises eluviisis korrektiive. Ei ole nii, et ainult ema peab loobuma hobidest, isa on sama palju lapsevanem.
See teemaalgatus paneb jälle küsima, et kas teemaalgataja ongi selline nagu ta selle följetoni järgi paistab või siis on tegemist mingi paroodia või peene irooniaga?
Enne kooselu polnud ka lapsi ju.
Aga nagu rotsik ka ütles, siis ennekõike nüüd pere. Mees võiks koomale tõmmata, või sa konkreetselt leiad ka endale hobi.
mu mehel isa nr 1 ,ja elan ka veel. 4 last.
Jah, olen olnud sarnases olukorras. Seda siis peale esimese lapse sündi. Mees tegelikult ideaalne abikaasa ja isa. Kodus väga toimekas ja iga vaba hetke valmis lastele või mulle pühendama, aga kuidagi see tõesti nii kujunes, et kui tema käis 3 korda nädalas trennis, siis ei jäänud aega koos olemiseks või minu asjadeks. Eks ma algul ei tundnudki, et miskit valesti ja ma ju nägin, kuidas ta hobi teda \”laadis\”. Ajapikku lihtsalt hakkas see mind närima. Niisiis rääkisin sellest mehele- no tal vasekesel polnud ju õrna aimugi, et ma ennast nii tundsin :). Mitte ultimaatumeid või süüdistusi loopides, vaid lihtsalt rahulikult ja positiivselt.
Sellest ka minu küsimus- kas mees üldse teab, et sa ennast nii tunned? Olete te rääkinud?
Meil lahenes asi nii, et mees tõmbas hea meelega oma trenne-käike tunduvalt tagasi ja minul jäi aega oma asjade jaoks. Kui teine laps sündis, siis loobus trennist pooleks aastaks sootuks, et meiega rohkem koos olla ja mulle iga nädal ikka paar vaba õhtut anda. Minu mehe puhul oli see muidugi lihtsam, kui teil, sest temal meeskonnaga polnud vaja arvestada. Aga midagi peaks välja mõelda suutma küll.
Kas oleks näiteks võimalik, et tema trenniõhtutel (kasvõi kahel) hoiab lapsi hoidja või mõni vanavanem? Siis saaksid sina omi asju ajada. Trenni soovitan minna kuhugi, kus ka lastetuba olemas, põnnidele ka tore vaheldus. Ja kui neid võimalusi pole, siis peab lihtsalt mees ise oma hobile veedetud aega vähendama, sest nii ikka ei saa, et tema elu ei muutu, aga sinu oma nii kardinaalselt ja mitte paremuse poole.
Aga jah, eelkõige rääkiga ja arutage seda asja. Ei pruugi ju sugugi nii olla, et meeskond talle ka tegelikult tähtsam, mehed on vahel listsalt sellised natuke totud :).
nädalas on 7 päeva, kui mees neist 3 õhtut trennis ja 1p nädalavahetusel, jääks sulle ju nädala keskel 2 õhtut+ 1 ndlvahetuse päev. Kasuta, kuidas tahad aga kasuta ja ole rõõmus 🙂
Mina olen jälle vahel mõelnud, et tõelistel tegijatel meestel peavad ikka head naised kodus olema, kes seal majandavad. Näiteks tippsportlased, kes pidevalt kodust ära, teadlased, kes kogu aeg mõtetega oma asja juures, igasugused muud lõpuni pühendumist nõudvad ametid ja erialad, mis ilmselgelt ei jäta võimalust kodus just liiga tihti \”pisiasjades\” osaleda.
Teemaalgataja mees tundub lihtsalt tavaline huvidega inimene olema, mitte mingi ülipühenduja, sellest nüüd probleemi teha, et mehel teatud ajal need tegemised on, tundub ikka liigne norimine. Mees viibib ju ikka kodus ka ega keeldu lastega tegelemast, lihtsalt naine on vist natuke iseseisvusetu selline, tahaks, et tal ikka kogu aeg kõrval kätt hoitaks.
Soeta endale ka hobi. Siis saate lapsevalvamise ära jagada.
Miks sa trenniskäimise ära jätsid?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina olen jälle vahel mõelnud, et tõelistel tegijatel meestel peavad ikka head naised kodus olema, kes seal majandavad. Näiteks tippsportlased, kes pidevalt kodust ära, teadlased, kes kogu aeg mõtetega oma asja juures, igasugused muud lõpuni pühendumist nõudvad ametid ja erialad, mis ilmselgelt ei jäta võimalust kodus just liiga tihti \”pisiasjades\” osaleda.
Teemaalgataja mees tundub lihtsalt tavaline huvidega inimene olema, mitte mingi ülipühenduja, sellest nüüd probleemi teha, et mehel teatud ajal need tegemised on, tundub ikka liigne norimine. Mees viibib ju ikka kodus ka ega keeldu lastega tegelemast, lihtsalt naine on vist natuke iseseisvusetu selline, tahaks, et tal ikka kogu aeg kõrval kätt hoitaks. [/tsitaat]
100% nõus, naine käigu sama palju oma asjadega tegelemas!
Kui mõlemad 3+1 päeva nädalas erinevatel aegadel oma hobiga tegelevad, siis teineteist ju ei näegi. Hoidja palkamine oma käikude ajaks tundub hea lahendus, siis jääb koos aja veetmiseks ka ikka aega.
Meie peres käib meespool suisa 5x nädalas trennis. See tegevus aga pärast põhjalikku \”arenguvestlust\” pereelu enam ei sega, kuna nüüd kõik trennid ja muud mehe lõbustused toimuvad tööajal. Hiljemalt kl 6 igal õhtul on terve pere kenasti kodus ja kodurahu tagatud.
Soovitan kiiremas korras alustada perekonnas enesekehtestamistoimingutega 🙂
see ei päästa suurt olukorda, kui naine ka hakkab trennis käima. siis on mõlemad palju kodust ära ja laps ei näe kumbagi vanemat, lapsed hoidjaga. tundub, et mees ühiseid ettevõtmisi suurt ei tähtsusta, peamine, et oma käigud käidud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]see ei päästa suurt olukorda, kui naine ka hakkab trennis käima. siis on mõlemad palju kodust ära ja laps ei näe kumbagi vanemat, lapsed hoidjaga. tundub, et mees ühiseid ettevõtmisi suurt ei tähtsusta, peamine, et oma käigud käidud.
[/tsitaat]
Oh, päästab ikka, kui naine paar tundi nädalas oma \”karikat täitvateks\” tegevusteks aega võtab. Kahjuks ei selgu teemaalgataja jutust, kui vanad on lapsed. Kui noorem juba aasta kanti, siis ei tohiks hoidja võtmine sugugi probleem olla. Kui lapsel nädalas 2×2 tundi hoidjaga on, siis sellest küll ei saa järeldada, et nüüd üldse kumbagi vanemat piisavalt ei eraldi ega koos ei näe :). Ja kui õhtul isa trenni ajal ei taha ema seda aega võtta, siis võib ju laste lõunauinaku ajaks võtta! Nii ei kaota lapsed sisuliselt üldse vanematega koos veedetud ajas. Hoidja tuleb, ema saab lapsed isegi ise magama panna, kui see peaks võõrama inimese jaoks keerulisem olema ja 2 tunniga jõuab juba igasugu asju ära teha. Hoidja siis võtakski lapsed lihtsalt magamast, hakkaksid sööma ja emme juba kodus 🙂 Ühe trenni saab teha ka nädalavahetusel ja ühe nädala sees oleva lõunauneaja saab siis näiteks kulutada vajadusel juuksuris või vanade sõbrannade või töökaaslastega lõunal käimiseks vms. Variante on tegelikult palju, kättevõtmise asi!
Tuttav teema, olen olnud sarnases olukorras, ainult selle vahega, et see aeganõudev hobi oli minu oma ning elukaaslast ei huvitanud. Ega ta otseselt vastu polnud, küll aga tahtis edaspidi abielu ja perekonda, ning siis poleks mul kõige jaoks aega kuidagi jätkunud. Olid ka trennid, võistlused (ning reisimised sellega seoses), klubikoosolekud jne. Teemaalgatajale kahjuks ei oska eriti midagi soovitada, sest ise lahendasin olukorra otsustavalt lahku minnes ja see oli õige samm meie mõlema jaoks. Ega mullegi ei meeldiks, kui mu abikaasa kulutaks suurema osa ajast hobile, mis mind üldse ei huvita.
Algatasin peaaegu sama teema ja nüüd kustutasin ära, sest märkasin seda teemat siin.
Minuarust on ikka laialt levinud arusaam, et lapsed on naise \”asi\”. Need on äärmiselt läbimõtlematud soovitused kodu külge ahendatud emadele, et minge ka trenni ja tehte mis huvitab jne. Naised hoiavad peale tehnilise lastehoiu ka kodu harmooniat ja ma arvan et paljude mure pole see, et ei saa ise trenni, vaid see, et pere kvaliteetaega jääb väheseks. Naised ei taha ju ära minna, vaid et pere oleks rohkem koos.
Minu mees tegeleb ka meekonnaalaga ja üsna kompromissitult. Lapsed võivad paduhaiged olla, aga ta läheb ikka, sest muidu veab teisi alt ( nb! peret ta alt ei vea).
See on meie perre palju pingeid kuhjanud, sest lisaks hobile, käib ta ka kaugel tööl ja jõuab koju 19 paiku ja siis trenni.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]see ei päästa suurt olukorda, kui naine ka hakkab trennis käima. siis on mõlemad palju kodust ära ja laps ei näe kumbagi vanemat, lapsed hoidjaga. tundub, et mees ühiseid ettevõtmisi suurt ei tähtsusta, peamine, et oma käigud käidud.
[/tsitaat]
just! no mida ja kuidas see päästab? me trenni ei tee. sellega pole probleeme. aga me käime tööl. mees 4p ja mina 3päeva nädalas. meil on üks meist alati lastega. aga kas me ka koos midagi teeme? no kuidas siis, kui me käime tööl niimoodi, graafiku alusel. kella 20-ni. sisuliselt tuleb see sama välja, kui naine ka endale mingi hobi või klubi leiutab, et mõned päevad on ära mees, mõned päevad naine. ja nii nad koos polegi. vaid lastega on koos.
See on see,kui valitakse mees kellel on hobid.Ilma hobideta mees tuleb valida,sest nagunäha ei ole hobid boonuseks vaid hoopis puuduseks.Samasuguseks puuduseks nagu lapsed,kes koosellu kaasa ei tule.Sest samamoodi hõivavad mehe aja- ja raha ressursse.
mniu laulab mees meeskooris, on proovid, esienemised, ringreisid, laulupeod ning käib veel jahil ka. ei tule selle pealegi, et nina vingu tõmmata. Peaks mees siis oma harrastuse nurka viskama ja 24/7 perega olema?
Ise käin ka 2x nädalas trennis – siis on mees lastega ju ja koos jõuame küll olla.
Abielus oleme 18.a.
mul on täpselt samasugune mees nagu teemaalgatajal. Lõpuks läksingi trenni, lihtsalt et vaba aega saada. Ja väga palju aitas. Esiteks mõistan meest palju paremini, teiseks saan välja lülituda lastest, kolmandaks on jututeemasid mehega rohkem. Väga ilusti töötab ja suhe on kindlasti parem kui enne. Mees arvestsab väga ilusti mu trennigraafikuga. Nüüd on mul endal ka võistlused ja iga uue kuu alguses paneme graafikut kokku, kes on millal kus ja teeme kompromisse või otsime lapsehoidja kui vaja.
Kasuta iga võimalust, kui ta pakub, et hoiab lapsi ja võta endale aega.
Mul läheb mees kohe peale tööd trenni ja kui koju jõuab, olen ise juba rampväsinud. Ennem oma hobi (rattasõit) ta aga jõi selle asemel ja siis ei saanud ma isegi magada. Raha läheb mõlemal juhul ropult. Proovisin ka ise rattasõiduga tegeleda aga siis läks elu hulluks kätte, sest süüa ei teinud enam keegi ja spordimees nõuab ju erisööke ja erikohtlemist koguaeg. Enne igat võistlust ja peale trenni peab keegi ju pudrukese keetma jne. Lisaks on rattasõit selline asi, et pidevalt läheb rehv vm jupp kuskil väga kaugel puru ja siis on vaja autoga vastu minna. Kui ise kuskil rattaga oleksin, ei saaks ma aidata ja ka mulle ei saaks keegi appi tulla, kui tee peale jään. Olen niigi ise topeltrakkes ja enda trenni jaoks polegi varianti aga lepin sellega, kuigi vahel nutan ka.
Sama teema. Mehel on oma hobi 2-3x nädalas + 1-2 nädalavahetust kuus ja kuni 2 nädalat suvel. Enne laste sündi ei häirinud – mul oli oma hobi ja koos käisime matkadel (mis minu jauks olulisemad).
Lapse sünniga jäi minul oma hobi ära alguses ja ma nautisin pere koos viibitud aega, samuti eeldasin, et võiks rohkem suvel lastega koos reisida. Mees vaatamata omavahelistele kõnelustele oma trennikoormust ei vähendanud ja suviti lastele puhkuseaega praktiliselt ei jätnud. Puhkus kulus trennilaagrile + mõnikord kahekesi matk kuhugi. Ülejäänud suve pidin mina praktiliselt nuputama kuhu, millal ja kellega lapsi sokutada. Ja praeguseks oleme lahutamas – kummagil oma hobid, natukene timmime graafikuid kes millal lapsi hoiab, omavahel pole kõnelda enam suurt millestki ja ega me kokku palju puutugi.
Jah hobid olid enne lastesaamist , aga mina küll ei tulnud selle peale, et lapsed on vaid ühe pereliikme mure, liiati, kui mõlemad enne olid suhteliselt aktiivse eluviisiga.
Ideaalne on muidugi variant, kus mõlemad sama hobiga tegelevad. Meil ongi praegu abikaasaga nii – hobi on ühine, tegeleme sellega koos ja võistlustel oleme üks meeskond.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
