Aga kui kaine peaga ette võtad ja räägid kõike seda, mida tunned? Kuidas ta siis käitub?
Kui te üle 20 asta koos olete, siis peaks ju lapsed juba päris suured olema? Mis lapsevargusest siin saab juttu olla.
Ma pean ütlema, et minul on õnnestunud enda mehest kõik analoogid välja juurida just kaine peaga arutelude käigus. Neid pean ma siis, kui ta ei saa kusagile põgeneda – näiteks pikal autosõidul.
Täiesti konkreetselt: ma ei maga su kõrval, kui sa oled purjus. Kõik. Esiteks ta norskab, teiseks ajab sind muul põhjusel üles. Kui ma tahan magada, siis ma pean magada saama!
Läks aastaid, aga nüüd magab vabatahtlikult teises toas (no meil ka lapsed suured, vabu tube leidub)
Siis oli tal mossitamist ja õiendamist, kui ma sõbrannadega reisil käin ja tema koju jätan. No ja muidugi hakkas jauramine just vindisena. Ka selle juurisin välja.
Selle lastega maalt äratuleku teema ma võtaks kaine peaga täiesti pilbasteks. No see on absoluutselt haige käitumine. Mis tal siis konkreetselt vaja on? Tahab rinda anda neile? Ei oska üksinda kodus olla? Kardab vms? Iga normaalne inimene naudiks iseendaga olemist.
Olen kasutanud ka seda, et poetan mõne teema sõprade juuresolekul, nii et tal on häbi. Näiteks küsin mõnelt tema sõbralt mehe kuuldes: kas sulle meeldib üksinda olla? Ja arutleks mehe kuuldes, et no ei tea, minu Mati helistab mulle 27 korda, kui üksinda kodus on. Normaalselt mehel võiks küll piinlik olla oma sõprade ees.
Olen kasutanud ka seda, et lindistan ja filmin teda ja sunnin kaine peaga vaatama. “Näe, see on see, mida ma pean nägema!”
Tema on kõva kivi, aga ma olen tiba kõvemgi veel.
Kordan siin eelpoolkommenteerija küsimust: aga mida ta kaine peaga ütleb? Kuidas kommenteerib? Ma ei annaks üldse asu ja lahkaks neid teemasid kaine peaga kuni selgeks saab.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 05.04 22:23; 08.04 09:59;