Oleme juba 2 aastat suhtes mehega olnud viimase piiri peal. Eriti hull on viimane pool aastat olnud, kus mina olen vaid üks eksisteeriv olend, kellel pole mingeid õigusi ega vajadusi. Nagu ma suu lahti teen, kasvõi millegi küsimiseks vms, saan õiendada. Olen lapsega 4 aastat kodus olnud, kuna pole lasteaia kohta seni olnud, nüüd sügisest saime, aga mees on juba viimased kuud nõudnud, et ma kohe tööle läheks- kuna kõik emad ju käivad ja miks mina ei käi? Olgu öeldud, et mul pole töökohta ootamas, ammugi veel tasuvat, nüüd tahab mees lapsele lapsehoidja palgata, ainult selle põhimõtte nimel, et mina tööle lähen. Kuna mina perele midagi sisse ei too, siis pole mul ka mingeid õigusi. Ta on korduvalt mulle näkku naernud, et sul ju pole kuhugi minna ja ilma temata ei saa ma üldse hakkama. Tõsi see on, aga ma lihtsalt ei suuda enam nii! Kõik tuttavad eemalt näevad asja ja imestavad kuidas ma seda terrorit välja kannatan. Isegi kui laps läheb sügisest lasteaeda ja me lahku läheme, on minul ikka kaks kohustust- laps ja töö, olgu mainitud, et autot mul pole ja lapse lasteaiast asub minu töökoht 60km kaugusel. Aga see on ju minu mure, kas tõesti poleks loogiline, et kuna see on meie ühine laps ikkagi, siis mees võiks ju mõista, et mina ei tule hetkel üksi hakkama majanduslikult enda ja lapsega. Ma isegi ei tea kui palju elatise suurus hetkel on, aga minu tööleminekuga ja lapse lasteaiaga tekivad igal juhul suured probleemid, ja neid mees ei huvita.
Hetkel ongi nii, et lihtsalt eksisteerima ühises majapidamises, ta saab aru, et nii edasi minna on vale, aga samas ei muuda ennnast ega otseselt lahku ka ei taha minna- vist lapse pärast või pole tal lihtsalt kuskile minna. Olen end juba kaua väga üksikuna tundnud- kui ma olen maininud vahest, et ma olen naine ja vajan ka hoolt ja tähelepanu, siis ta ainult naerab selle peale ja ütleb, et need ajad on möödas.
Ma ei suutnud enam nii ja tagajärjeks on nüüd see, et olen interneti kaudu 2 mehega tutvunud ja kokku saanud. Olen jälle nagu esimeses nooruses tagasi- kõik mehed polegi isekad egoistid nagu minu mees. Käsisime nädalavahetusel ühe mehega koos jälle väljas ja asi läks lõpuks väga kaugele. Naljakas, et ma ei tunne ka mingit süüd. Ise ta on mind nagu mingit asja kohelnud ja nagunii meil ju tulevikku pole- lõplik lahkuminek on vaid aja küsimus! Ma ei ütle, et see mu olukorda nüüd paremaks teeb- sest töö, lapse ja elukoha mure jääb ikka õhku, aga ma ei kahetse midagi ja ei jõua ära oodata ega, mil ma ei pea salaja kuskil käima.
Teema: Mehe käitumine ja tagajärg…
jäta laps mehele, mine tööle, maksa mehele elatist. leppige kokku lapsega kohtumise aegades, nt. laupäeva õhtust esmasp hommikuni, sest reede on ilmselt klubipäev.
Kallis inimene, sa hakkad ju jälle valest otsast peale. Kõigepealt pead saama iseseisvaks ja siis lood pere ja siis tulevad lapsed. Mehe leidmine ei ole ju mingi kunst. Kunst on selle mehega siis ka koos elada, rohkem kui 2-3 aastat.
Kes hoidis last sellel ajal kui väljas käisid ? Lapsehoidja on sul siis ju olemas.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sa oled ikka eriline teadja!?
Milline ema jätab mehele lapse, kelle ta on ise sünnitanud ja 4 aastat üski kasvatanud, välja arvata mehepoolne materiaalne toetus.[/tsitaat]
ega see jätmine või mittejätmine ei peakski olema ema ainuotsus. sa pole ju eriti hea ema, kui enda ja lapse elu tüürid nii, et väljapääsu pole. ja teadmiseks, et naistel on võimalik ka ilma meesteta ja oma keha rentimiseta täisväärtuslikult elada. hariduse omandamine ja tööturul konkurentsivõimelisus on märksõnad. aga lihtsam on ju titt ruttu teha ja siis loota, et elu lõpuni tore.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Last teevad ikka kaks inimest, mitte ainult ema!
Enne last mul oli töö, olin paar aastat tagasi kooli lõpetanud, aga kahjuks peale majanduslangust ei ole see amet enam eriti tasuv. Samuti oli meil siis armastus ja kõik korras. Meie laps oli väga oodatud. Kuigi jah, mul pole kõrgharidust ja ei tahagi seda. Miskipärast on nii, et inimesed, kellel on kõrgharidus tähtsustavad seda üle ja arvavad, et inimesed, kellel kõrgharidust pole, ei ole inimesed…
Mul on väga palju tuttavaid, kes peale kõrgkooli lõppu, pole viimaste aastate jooksul soovitus erialal tööd saanud. Neid majandus ja ärijuhte on meil juba liiga palju.
[/tsitaat]
no kui last teevad kaks inimest, siis miks peaks laps ilmtingimata emale jääma?
ja ma ei rääkinud midagi kõrgharidusest.
kuna sinu mees on eluga järje peal ja sina mitte, siis võiks tema last seni kasvatada, kui sina ka järjele saad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ma pole elu sees nõmedamat juttu kuulnud. Miks peaks ema oma lapse isale andma? Lihtsalt sellepärast, et mina lahkumineku ajal tööl ei käi? Kas mina peaksin lihtsalt sellepärast oma lapse ära andma kuna esimesed eluaastad olin lapsega kodune ja mees sai sellel ajal oma elutagust kindlustada. Kõik ongi nii lihtne, et anname lapse ära ja kõik?[/tsitaat]
on jah nii lihtne. mis inimene kasvab lapsest, kelle ema nii suss on? kes poogib end meeste külge nii rahalises kui emotsionaalses plaanis?
no ja mis see petmine sulle andis? kas tegi elu lihtsamaks ja paremaks? paistab, et natuke ikka kripeldab sul see süütunne.
lõpeta enne üks suhe ära, kui uut alustad.
eesti küla moodi lahendus oleks ikka see, et sa poogid nüüd end uue mehe külge, kolid kiirelt tema juurde sisse, võtad lapse kaasa ja paned paralleelselt uue mehega uue lapse hakkama, et elukoht oleks prii. vanale mehele alimendid peale ja uue lapse eest hakkad varsti dekreedirahasid ja vanemahüvitist saama. siis on jälle aasta-kaks muretut elu. küll edasi saab riiki kiruda lastetoetuste väiksuse osas ja selles, et üksikemasid keegi ei mõista.
Minu andmetel on riigil plaanis üksikemad kokku koguda, nad inimese moodi riidesse panna, laulma ja tantsima õpetada ning siis ühine rongkäik korraldada, et ka tavalised eesti inimesed näeksid milline ikkagi see kangelasüksikema välja näeb. Paralleeelselt toimub sõjamasinate paraad.
Ei tea mida need kanad kõik kaagutama kukkusid?
Tundub, et elu pole neist targutajatest kellelgi.
Loodan igatahes, et teemaalgataja oma asjad korda saab. Edu!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oleme juba 2 aastat suhtes mehega olnud viimase piiri peal. Eriti hull on viimane pool aastat olnud, kus mina olen vaid üks eksisteeriv olend, kellel pole mingeid õigusi ega vajadusi. Nagu ma suu lahti teen, kasvõi millegi küsimiseks vms, saan õiendada. Olen lapsega 4 aastat kodus olnud, kuna pole lasteaia kohta seni olnud, nüüd sügisest saime, aga mees on juba viimased kuud nõudnud, et ma kohe tööle läheks- kuna kõik emad ju käivad ja miks mina ei käi? Olgu öeldud, et mul pole töökohta ootamas, ammugi veel tasuvat, nüüd tahab mees lapsele lapsehoidja palgata, ainult selle põhimõtte nimel, et mina tööle lähen. Kuna mina perele midagi sisse ei too, siis pole mul ka mingeid õigusi. Ta on korduvalt mulle näkku naernud, et sul ju pole kuhugi minna ja ilma temata ei saa ma üldse hakkama. Tõsi see on, aga ma lihtsalt ei suuda enam nii! Kõik tuttavad eemalt näevad asja ja imestavad kuidas ma seda terrorit välja kannatan. Isegi kui laps läheb sügisest lasteaeda ja me lahku läheme, on minul ikka kaks kohustust- laps ja töö, olgu mainitud, et autot mul pole ja lapse lasteaiast asub minu töökoht 60km kaugusel. Aga see on ju minu mure, kas tõesti poleks loogiline, et kuna see on meie ühine laps ikkagi, siis mees võiks ju mõista, et mina ei tule hetkel üksi hakkama majanduslikult enda ja lapsega. Ma isegi ei tea kui palju elatise suurus hetkel on, aga minu tööleminekuga ja lapse lasteaiaga tekivad igal juhul suured probleemid, ja neid mees ei huvita.
Hetkel ongi nii, et lihtsalt eksisteerima ühises majapidamises, ta saab aru, et nii edasi minna on vale, aga samas ei muuda ennnast ega otseselt lahku ka ei taha minna- vist lapse pärast või pole tal lihtsalt kuskile minna. Olen end juba kaua väga üksikuna tundnud- kui ma olen maininud vahest, et ma olen naine ja vajan ka hoolt ja tähelepanu, siis ta ainult naerab selle peale ja ütleb, et need ajad on möödas.
Ma ei suutnud enam nii ja tagajärjeks on nüüd see, et olen interneti kaudu 2 mehega tutvunud ja kokku saanud. Olen jälle nagu esimeses nooruses tagasi- kõik mehed polegi isekad egoistid nagu minu mees. Käsisime nädalavahetusel ühe mehega koos jälle väljas ja asi läks lõpuks väga kaugele. Naljakas, et ma ei tunne ka mingit süüd. Ise ta on mind nagu mingit asja kohelnud ja nagunii meil ju tulevikku pole- lõplik lahkuminek on vaid aja küsimus! Ma ei ütle, et see mu olukorda nüüd paremaks teeb- sest töö, lapse ja elukoha mure jääb ikka õhku, aga ma ei kahetse midagi ja ei jõua ära oodata ega, mil ma ei pea salaja kuskil käima. [/tsitaat]
no kurat! kui kaugele asi läks? võpsikusse ikka jõudsite või?
Sul on 2 varianti:
Kolid selle mõnitaja juurest ära ja hakkad ennast ise elatama, mees lapse jaoks ehk kopika leiab ja toetab
Jääd mehe juurde
See variant, et mehe raha sobib ja mees ise mitte – see ei ole lahendus. Tuleb ikka ise hakkama saada ykspäev.
Ei noh.. Milles sul probleem on. Endal juba uus mees v2lja valitud sinna l2hed. Arvad, et su petmine j22b saladuseks, kindlasti saab su mees teada ja siis teie suhtega on k6ik.
Oehh, teed valesti! Aga kui sul on nt uus tõsine suhe tekkinud, äkki tema aitab sind sealt minema. Saate äkki isegi koos ühist elu elama hakata ilusamat. No vähamalt alguses on kindlasti ilusam kui praegu:)
Ühesõnaga sinu praegune mees ei taha sind, ei vaja sind. Muidu ta nii sinuga ei käituks!
2.5a oled juba mehe seljas liugu lasknud, mees ei ole ka masin, et peab ja suudab üksi kogu putkat üleval pidada.
Ema on tuulelipp, laps peaks jääma isaga.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
no kui last teevad kaks inimest, siis miks peaks laps ilmtingimata emale jääma?
ja ma ei rääkinud midagi kõrgharidusest.
kuna sinu mees on eluga järje peal ja sina mitte, siis võiks tema last seni kasvatada, kui sina ka järjele saad. [/tsitaat]
Niisuguse suhtumisega mees nüüd küll mingi hea lapsekasvataja ei ole. Ükskõik, kummast soost laps siis olema juhtub. Tüdruku enesehinnagnu osakb selline isa ilmselt eos maha tampida, poiss kasvab aga samasuguseks idioodiks.
Väga suur viltuvedamine see mees sul.
Kui suhet nagunii ei ole, siis ennast \”turgutada\” on OK, aga katsu ikka iseseisvaks saada – et kohe uut last ei saa ja uue tundmatu mehega kodu ei hakka mängima.
Katsu igaljuhul iseseisvaks saada. Kasvõi kuhugi teise piirkonda, 60 km lasteaia ja kodu vahel ikka natuke liiga suur vahemaa nii bussiga kui ka autoga sõitmiseks. Autoga läheb ka ikka päris kalliks ju igapäev 120km sõita. Sellise mehega ei elaks ise küll päevagi koos, ta kasutab ju sind täiega ära ja sa lepid sellega. Loomulikult lähed koos lapsega. Seda kõrgharidus ära küll põe, mine kasvõi Selverisse müüjaks/kassapidajaks. Tegutse.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
