Olen omadega ummikus ja enam ei tea mida mõelda. Tutvumisest on möödas 4 kuud. Alguses kohe oli meeletult hea klapp. Rääkisime täiesti ausalt ja vabalt nagu teaks mitu head aastat. Jututeemad ei lõppenud ega lõppenud. Hiliste öö tundideni sai vesteldud.Paar päeva hiljem otsustasime,et saame ka kokku. Ja nii me juba neli kuud tiksumegi. Saame nädalas paar korda kokku.(ööbime üksteise pool) Teeme koos süüa,vaatame filme,käime söömas väljas,kaisutame,räägime maast ja ilmast(ka väga isiklikel teemadel). Pea iga päev uurib kuidas päev möödus. Oleme suhtluses igapäev. Kokku saades on mees väga hell ja õrn. Alati kallistab pikalt,hoiab tugevalt enda vastas,kuulab alati suure tähelepanuga kui midagi seletan, vaatab sügavalt silma kõik see mida ilmselt normaalses paarisuhte tehakse? Aga peitub ainult selles,et ma ei saa aru kas me siis oleme koos või lihtsalt veedame aega koos? Mõlematel on omad sõbrad/sõbrannad. Küll aga olen aru saanud,et ta ei kohtu kellegi teisega olen nö ainus. Otse ka küsida ei taha,et kuule mis värk siis ikkagi on? Kuidas seda nagu veidi ümber nurga küsida? Või mida teie üldse arvate sellisest käitumisest? Kui justkui mees käitubki nagu teie kaaslane. Hoolitseb teie eest,tuleb tööle järgi. Tunneb alati huvi kuidas päev möödus. Koos olles on õrn ja soovib koguaeg füüsilist kontakti otsida(käest hoida,kaisutada,kallistada,loomulikult on meie vahel suur keemia kirglikud suudlused,väga hea seks). Lihtsalt tahaks pildist selgust saada. Kas olen niisama open variant seniks kuni ilmub mõni kaasa või tahab ta vaikselt kulgeda ja vaadata mis meist saab. Halvustavaid ja nõmedaid kommentaare ei oota. Võiksite lihtsalt avaldada oma arvamust mida selline mehe käitumine väljendada võib. Endal on tekkinud väga sügavad tunded tema vastu. Mehed teadu poolest ei avaldagi oma tundeid nii agaralt.
Teema: Mehe käitumine,kuidas tõlgendada?
mis siin tõlgendada on? kas peab igale nähtusele tingimata nime ja kategooria panema? on nagu on, tunne rõõmu.
mis siin tõlgendada on? kas peab igale nähtusele tingimata nime ja kategooria panema? on nagu on, tunne rõõmu.
Keppi teete. Kas on mõlemal tore. Kui sul kuskilt otsast “pitsitab” siis tasuks ikka suu lahti teha ja rääkida. Niikaua kuni tittesid taga pole, pole ju eriti hullu midagi. Suksutada on päris äge, aga kui ühel on titt taga ja tahab “pereelu” elada ja teine tahaks edasi suksutada, siis on probleem.
Ma ei saa aru, mis sinus kahtlusi tekitab? Seda nimetataksegi ju “käimsieks”. Või on probleem selles, et mees peale 4 kuud ei torma kooselu elama? Kas seda ootad?
Kõige lihtsam viis teada saad a- kustu ta mõnele üritusele, kus on sinu sõbrad ka. Kas tuleb? Kas osaled tema sõprade sünnipäeval või oled tutvunud mõnega neist? Ehk et kas tahab sind sõpradele tutvustada või mitte? seal tedasi oleks samm tutvustada pereliikmetele, kui vanemad tundub liiga suur samm, siis alustada õdedest-vendadest jne
No ja alati on variant ka konkreetselt küsida. Kuigi ise pean seda imelikuks. ma arvan, et meil ühiskonnas siiski on eelduseks monogaamia ja pigem peaksid küsima need, kes arvavavad, et polügaamia on ok, kas see teisele sobib 😀 Pole ma üheski suhtes küsinud, et “kas me oleme nüüd paar” vmt, kui ikka hoiame juba käest kinni, siis ilmselt oleme paar. No ja kui tegelikult on mehel veel keegi või ootab kedagi paremat, ega ilmselt ta seda ütle nagunii…
Kas ta on öelnud, et on armunud? Eks teod on tähtsamad kui sõnad, aga üldiselt mehed ütlevad need sõnad ruttu kui nad on.
Kas ta on öelnud, et on armunud? Eks teod on tähtsamad kui sõnad, aga üldiselt mehed ütlevad need sõnad ruttu kui nad on.
Muidugi-muidugi. Eriti just eesti mehed, eks. Muudkui söögi alla ja söögi peale.
Mis selles nagu vahet on, kas inimesed on koos või veedavad koos aega? Sel ajal kui olete koos, veedate ju koos aega. Minu seisukoht on, et niikaua kui inimestel ühist elukohta ei ole, veedavad nad koos aega. Ühine elukoht ja ühised tuleviku plaanid on märk selle kohta, et MÕLEMAD!!! mõtlevad ühise tuleviku peale. Nii et soovitan olla armunud ,aga mitte midagi sellest suhtest loota. Kohe mitte midagi. Teadvusta oma tundeid, hoia neid, naudi koos oldud aega, kuid arvestada, et “küsimise” ja “Jõuga” armsaks ei saa. Ehk siis kui teisel tekivad tunded ja mõtted tuleviku suhtes, küll ta neid siis ka avaldab. Aga hetkel lähtu sellest mis on. On koos veedetud aeg ja sina oled armunud. Jäta teisele vabadus, et ta enam ei taha kohtuda.
Aru ma ei saa, miks ei julge küsida nii olulist küsimust, et kas me oleme paar või mitte.
Kui sa midagi kindlat ei otsi, siis see küsimus pole ju oluline.
Kui aga ikkagi kripeldab ja tahad noormehega ametlikult paar olla, siis miks mitte küsida. Ei pea ju kohe “võtad ära või ei võta” stiilis küsima. Uuri, kuidas ta enda elu viie aasta pärast ette kujutab, kus ta tahab olla, mida saavutada. Võid ju öelda, et noormees meeldib sulle väga ja sind huvitab, mis ta teie suhtest arvab. Muidu eeldad ja loodad midagi, armud veelgi sügavamalt, kaotad aega ja lõpuks jääd murtud südamega. Kuid kui tuleb välja, et noormehe jaoks on see niisama fun, siis oskad sellega arvestada ja silmad lahti hoida teiste kandidaatide osas.
Üks elutarkus: Ära eeldada, küsi.
Ja nii me juba neli kuud tiksumegi. Saame nädalas paar korda kokku.
Sa ju ise selgitasid, mis teil seal toimub.
“Tiksutegi” paar korda nädalas, sest igav on ja kedagi teist hetkel ei ole.
Seda, et mees pärast neljakuulist tutvust peaks põlvele laskuma ja sõrmust pakkuma, seda kujutad ainult sina ette.
Ja loomulikult ka seda, et mees on samuti hullult sisse võetud, aga ainult ei julge öelda…
Julgeb muidugi, aga lihtsalt ta on aus ja ei ütle. Milleks valetada?
Põhiline on muidugi see, et kui naine saab kokku meeldiva mehega, siis ta on hoobilt “ummikus”.
Kui mehega poleks kokku saanud, poleks ka mingit ummikut. Järelikult, ummikust pääsemiseks on tee olemas.
Minu kogemus on, et kui mehel on tõsised tunded, siis väljendamata ta neid ei jäta. Ja kui tahaks sind endale, siis ütleks seda ka.
See, et ei ütle tähendab enamasti seda, et tal ikkagi ei ole neid tõsisemaid plaane vähemalt hetkel. Nüüd on sinu enda asi otsustada, kas tahad lihtsalt oodata ja vaadata, kuidas kõik edasi areneb, või ei taha. Võib juhtuda, et aja jooksul ta otsustab ikka, et sina oled see nö. Õige (või siis et oled piisavalt hea, et kõlbab küll). Võib ka juhtuda, et ei otsusta.
Samas lahku lähevad ka need, kes esimese kahe nädalaga igavest armastust vannuvad. Garantiisid ei ole niikuinii.
Mul oli ka üks selline ebamäärane kogemus, kus üks härra ei suutnud ära otsustada, et mis ta siis tahab minust. Seitse kuud mängisime mingit ootame ja vaatame mängu, sest tema ei tahtnud asjale silti külge panna. Sai siiber ja jätsin ta sinnapaika. Kui siis pärast teda enda praeguse mehega suhet alustasin, siis küsisin pärast kahte kuud otse, et mis värk on ja sain otse vastuse. Kusjuures tema veel arvas, et see et me koos oleme ongi iseeenesest mõistetav ja ei pidanud seepärast vajalikuks seda ise teemaks võtta. Parimal juhul on ka sinul nii, et mees arvabki et oletegi koos aga et sellest ei pea ju rääkima. Aga ka siin aitab ainult see, kui sa otse küsid.
Tahtsin lisada veel seda ka, et kui see teie suhe on nii õrn, et see sinu otsene küsimine selle rikuks, siis ei olesee suhe tõenäoliselt üldse nii tugev kui sa loota tahaks ja tulevikku sel ka ei oleks. Väidad, et saate kõigest südamest südamesse rääkida ja samas kardad rääkida millestki, mis sind vaevab. See ei käi tegelikult väga hästi kokku. Jätab mulje, et kas see teie suhe ei ole tegelikult nii lähedane ja aus kui sulle mõelda meeldiks.
Te olete olnud koos neli kuud…mitte neli aastat. Siin on mitmed naised kirjutanud, kuidas neil läheb mehega seksimiseks vaja aega…et teda ikka tundma õppida ja usaldama õppida jne. No juu siis sellel mehel on ka samamoodi aega vaja, et naist tundma ja usaldama õppida, et temasse korralikult ära armuda ja ennast avada. Neli kuud on veel täiesti paras aeg, et seda tiksumist mõnusalt nautida…ja nagu eespool anti nõu, siis sellised pisikesed sammud, nagu sõpradele tutvustamine, näitavad ka ära, kas mehel on tõsisemaid plaane.
Selle asemel, et mehelt otse küsida, tundus targem mõte siit uurida?
Selle asemel, et mehelt otse küsida, tundus targem mõte siit uurida?
No tegelt oleks mehelt seda veel pisut vara küsida.
Isegi ahistav, ma pakuks.
Keegi Agnes von Mönnikhusen, kes küsib mehe käest kohe pärast esimest ööd, et “Mis meist saab”, ok, see on film, aga tänapäeval kooselu ikkagi vist võidujooks ei ole.
Seega, ma soovitaks (mehena) teemaalgatajale oma “ummikut” isegi ehk varjata; see on muidugi vana ja klišeelik, aga siiski rohkem toimiv, kui see, et kogu tundetulv mehele pähe valada.
Millega ta vblla ei oskagi kohe midagi tarka peale hakata.
Võta rahulikult, tiksuge edasi, eks varsti selgub see nagunii, kas kellelgi on huvi pikemalt suhelda või ootab mingit uut ja punasemat trammi.
Aga see, et suhte tundepoolt ainult naine üksinda veab, ei toimi nagunii.
Seega, ma soovitaks (mehena) teemaalgatajale oma “ummikut” isegi ehk varjata; see on muidugi vana ja klišeelik, aga siiski rohkem toimiv, kui see, et kogu tundetulv mehele pähe valada.
100%. Muidu oled pärast süüdi, et panid mehe otsustama ja tema tegi vale valiku, sest tundis end surve all olevat. Lahutate 10 aastat hiljem ja siis kuuled, kuidas sa sundisid teda endaga suhtesse astuma.
Usu, mees ütleb, kui mees sind päriselt endale tahab. Kui minu tagasihoidlik mees sai hakkama, saab sinu oma ka.
Minu mees küsis minult, kas sooviksin temaga suhtes olla (olime 19a) ja ainult selline otsekohesus mulle meeldibki.
Kes siis lõpuks küsis, sina või mees? Selles iva ongi, et mehel tuleb lasta ise see otsus teha, et tema nüüd tahab sinuga olla.
Teeksin seda oma südamerahu pärast, sest ei suudaks seda aega piisavalt nautida, kui kahtlus on õhus – ikkagi tõenäosus jääda murtud südamega, kuna mingit “kokkulepet” pole olnud.
Selle vastu, et süda võib murtud saada, ei ole garantiid ühel ega teisel juhul. Alati ei ole vaja silte panna, võib lihtsalt nautida ja vaadata, mis saab. Tõenäosus, et läheb üha paremaks ja paremaks ning varsti tulevad “kokkulepped” ja muud asjad iseenesest, on väga suur.
Olin paar aastat tagasi samas olukorras ja lõpuks lihtsalt küsisin peale musitamist, et noh kas ma olen nüüd su pruut vä. Mees vastas, et ta loodab küll :). Oleme siiani õnnelikult koos, nüüd juba elukaaslastena.
Ise olen elus seda meelt olnud, et pikema suhte pidamiseks peavad poolte ootused suhtele olema sarnased ja ühtlasi, iseenesest mõistetavalt midagi ei võta.
s.t. Eksklusiivsuse kokkulepe tuleb selgelt sõnastada, mitte seda lihtsalt eeldada seepärast, et endal selline tahtmine on. Ei mõtle, et nelja kuu järel peaks kooselu lepingut kinnitama minema, toodud näide “pruudiks” olemise küsimus ja kinnitus sellele on piisav sõnastus.
Niisiis teemaalgataja, ega kõrvalt ei saa kuidagi tõlgendada, kõike võib olla. Neli kuud on muidugi lühike aeg, aga kui tunned, et ilma suhet defineerimata ei saa, pole keelatud juttu teha ootuste teemal. Samas praegu on just hea aeg oodata, sest suvel tulevad ehk mõned suuremad üritused pere või sõpradega, kuhu ka kaaslased oodatud ja saab kohe näha, kas sinu noormes paluks sind kaasa. Või kas sa ise teda kutsuks?
Selle aja peale peaks olema ammu läbi räägitud, kas eesmärk on abielu, arutatud laste arvu, võimalikku elukohta. Kui seda pole, on tegemist tavalise käimisega, ajutise armumisega, enda raiskamisega. Kurb. Mõlemad kasutavad teineteist ära lihtsalt.
Selle aja peale peaks olema ammu läbi räägitud, kas eesmärk on abielu, arutatud laste arvu, võimalikku elukohta. Kui seda pole, on tegemist tavalise käimisega, ajutise armumisega, enda raiskamisega. Kurb. Mõlemad kasutavad teineteist ära lihtsalt.
Kasutavad teineteist ära?! Kui mõlemal on teinteisega hea olla, siis kuidas see ära kasutamine on? Siin on nagu mingid maniakid koos, et nelja kuuga peab lõplik otsus teada olema, kas hakatakse kodu mängima või minnakse laiali. Jeerum küll!
Selle aja peale peaks olema ammu läbi räägitud, kas eesmärk on abielu, arutatud laste arvu, võimalikku elukohta. Kui seda pole, on tegemist tavalise käimisega, ajutise armumisega, enda raiskamisega. Kurb. Mõlemad kasutavad teineteist ära lihtsalt.
Ma just mõtlesin, et kõigest neli kuud, no kuhu kiiret nende pulmade, laste ja kodulaenuga. Kas bioloogiline kell heliseb nii kõrvulukustavalt, et ei malda olemist nautida, võtta aega ka mõnd keerulisemat olukorda kogeda, oodata ära ka ehk esimene tüli. Ei mina usu, et nelja kuuga tunned juba teist nõndapalju,et öelda, jah, sinuga tahan pikemalt koos olla.
Elu on õpetanud: ära iial planeeri yhist tulevikku inimesega, kellega Sa pole vähemalt aasta aega koos elanud.
Neli kuud on väga napp aeg. Naudi, kuni saad, edasi on ysna võrdsed variandid lahknemine või pereelu argipäev.
Tahtsin veel seda öelda, et mind on ajaga hakanud hämmastama see mingi hirm suhete defineerimise ees. No, et ongi tavaline see, et inimesed veedavad koos kuid aega, aga ikka on jutt, et ootame ja vaatame ning ärme silte külge pane. Miks ometi. Otsus, et ollakse suhtes ei ole ju mingi abielu (kuigi ka see enam tänapäeval jäädavalt ei seo alati). Samamoodi nagu saab otsustada suhtes olla, saab ka otsustada suhtes mitte olla. Ja kui juba ollagi paar kuud suhelnud, siis sellest nö lahkuminekust ei pääse ka niikuinii enam, isegi kui pole otseselt koos. Nojah, muidugi võib ka niisama ära kaduda, aga normaalne on ka siis ju omavahel vestelda. Ja ei tähenda see ka seda, et peab jooksma kokku kolima või lapsi saama või mida iganes. See on lihtsalt ju ainult otsus, et ollakse vaid teineteisega ning märk siirast tahtest teineteist tundma õppida ja olla osa teineteise elust. Miks see otsuse tegemine nii keeruline siis on ja miks sellest rääkimist peab kartma või kartma et selle teemaga hirmutad teise ära jne.
Nagu eespool rääkisin, siis me mehega otsustasime suhtes olla pärast kahte kuud. Aga see ei tähendanud, et me oleks siis sellel hetkel otsustanud ka, et nüüd see ongi elu lõpuni nii. Me sel hetkel ei olnud ka armastust avaldanud. See tähendaski lihtsalt seda, et otsustasime, et oleme teineteisel ainsad. Miks see otsus peaks nii keeruline olema.
No, et ongi tavaline see, et inimesed veedavad koos kuid aega, aga ikka on jutt, et ootame ja vaatame ning ärme silte külge pane
Kui oled näiteks mõne kolleegi, trennikaaslase, naabrinaisega tihedalt suhtlema hakanud, kas ütled selle inimese kohta mõne kuu pärast sõber? Ega vist. Ometi suhe, mis peaks ju ka sõprust sisaldama, tuleks nagu paugust kohe otsustada. Miks?
No, et ongi tavaline see, et inimesed veedavad koos kuid aega, aga ikka on jutt, et ootame ja vaatame ning ärme silte külge pane
Kui oled näiteks mõne kolleegi, trennikaaslase, naabrinaisega tihedalt suhtlema hakanud, kas ütled selle inimese kohta mõne kuu pärast sõber? Ega vist. Ometi suhe, mis peaks ju ka sõprust sisaldama, tuleks nagu paugust kohe otsustada. Miks?
Kui ma tunnen selle inimesega head klappi ja sidet, siis muidugi nimetan teda sõbraks. Aga sõpradega on selles mõttes lihtsam, et sõpru võib korraga palju olla. Aga kui jah tahta korraga mitut pruuti pidada, siis tuleb jahuda midagi siltide mitte külge kleepimisest jne.
Nii äge, selline tiksumine ongi ju parim. Pole kunagi aru saanud neist kähkukokkukolijatest alati nautinud sellist olemist kus ongi minu aeg ja meie aeg. Eraldi hobid, kodud, sõbrad. Mis see staatus “paar” annab? Kui hetkel on tunne suurepärane milleks olukorda ajada keeruliseks. Aeg annab arutust. Kõik loksub lõpuks paika või saab ühel hetkel villand. Võid otse muidugi kysida mind alati selline sildistamise vajadus ärritab ja tekib tunnen distanseeruda. Inimesed on erinevad.
Kuidagi väga tuttav olukord ja mees kirjelduse järgi..muudkui otsib ja proovib..nagu üks noormees nimega Tanel.
Kas ta on öelnud, et on armunud? Eks teod on tähtsamad kui sõnad, aga üldiselt mehed ütlevad need sõnad ruttu kui nad on.
Muidugi-muidugi. Eriti just eesti mehed, eks. Muudkui söögi alla ja söögi peale.
Jah. Kui nad on südamepõhjani armunud, siis nad ütlevad. Ju sa pole seda kogenud.
No kuidagi imelik, neli kuud ja ei tohigi konkreetselt küsida inimeselt, et kas sa tahad suhet või niisama voodi soojendamist ja käe hoidmist. Küll need tänapäeva mehed hirmuvad kiiresti ja iga asja peale tekib neil pinge nagu mingid eided kohe. Miks inimesed ei saa lihtsalt konkreetselt väljendada end, milleks raisata teise inimese aega, kui ühel hetkel ilmneb, et tahate erinevaid asju, aus võiks üksteise vastu ikka olla, eks siis mõlemad saavad otsustada, kas neile selliste väljavaadetega suhtlus sobib. No ma küll ei kujuta ette, et 4 kuud olen kellegiga ja siis veel paar kuud ja veel ja veel ning lõpuks olen üksik vanamutt. See on litutavatele meestele jumalast hea variant ju, naine ei julge küsida, et millises formaadis mees suhet tahab, sest ei taha meest ära “hirmutada” ja mees saab rahulikul mitmel rindel panna 😀 Tase omaette. Enamasti on selle ajaga ikka selge, kas inimene tahab sinuga olla või mitte, kui seksida sobib ja koos käia igal pool, siis on 4 kuud küll piisav aeg, et vähemalt proovidagi olla nagu paar või nii või kaua siis ootama peab aasta aega, et siis pärast mees tuleb jutuga, et me ju tegelikult olime vabas suhtes ju, sest ega sa küsinud ka midagi.
Huvitav on see eluke ikka, ei taheta üksteise suhtes mingit vastutust võtta aga seksida ikka sobib eksole.
No kuidagi imelik, neli kuud ja ei tohigi konkreetselt küsida inimeselt, et kas sa tahad suhet või niisama voodi soojendamist ja käe hoidmist. Küll need tänapäeva mehed hirmuvad kiiresti ja iga asja peale tekib neil pinge nagu mingid eided kohe. Miks inimesed ei saa lihtsalt konkreetselt väljendada end, milleks raisata teise inimese aega, kui ühel hetkel ilmneb, et tahate erinevaid asju, aus võiks üksteise vastu ikka olla, eks siis mõlemad saavad otsustada, kas neile selliste väljavaadetega suhtlus sobib. No ma küll ei kujuta ette, et 4 kuud olen kellegiga ja siis veel paar kuud ja veel ja veel ning lõpuks olen üksik vanamutt. See on litutavatele meestele jumalast hea variant ju, naine ei julge küsida, et millises formaadis mees suhet tahab, sest ei taha meest ära “hirmutada” ja mees saab rahulikul mitmel rindel panna ???? Tase omaette. Enamasti on selle ajaga ikka selge, kas inimene tahab sinuga olla või mitte, kui seksida sobib ja koos käia igal pool, siis on 4 kuud küll piisav aeg, et vähemalt proovidagi olla nagu paar või nii või kaua siis ootama peab aasta aega, et siis pärast mees tuleb jutuga, et me ju tegelikult olime vabas suhtes ju, sest ega sa küsinud ka midagi.
Huvitav on see eluke ikka, ei taheta üksteise suhtes mingit vastutust võtta aga seksida ikka sobib eksole.
Mina naisterahvana poleks nelja kuu möödumisel sugugi veel kindel, kas tahan päris nn suhtes olla. See ei tähenda, et ma kellegi teisega samal ajal sebiksin, aga põhjendamatult kõrgeid ootusi ja kooselulootusi küll anda ei tahaks. Võtaksin seda kui üht toredat eluetappi, mis ei tähenda, et kui me kahe aasta pärast veel koos oleme ja ikka teineteisest käsi eemal hoida ei suuda, siis vast hakkaks millegi püsivama peale ka mõtlema.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
