Probleemiks siis mehe kummaline käitumine paari viimase kuu jooksul. Oleme abielus, vanust suts üle 40, viimase ajani väga lähedastes suhetes ja justkui õnnelikud, vähemalt minu poolt. Voodielu ja laste kasvatamine on olnud korras ja tülideks vaid pisinääklused. Nüüd paar kuud mees käitub kummaliselt. Esmaseks sümptomiks oli armukadedus mida pole meie vahel kunagi olnud. Nüüd muudkui protsessib, otsib põhjusi mind ärritada ja siis ongi tüli käes- väidetavalt mina süüdi. Algul ootasin, et ehk läheb üle- läks hullemaks. Nüüd olen hästi ennast kaitsval seisukohal, sest mehe põhirõhk pole küll minu halvustamisel otseselt, aga süüdistamisel milleski mida pole juhtunud. Mees omakorda süüdistab mind mitte hoolimises, sest ma kaitsen ennast. Segane jutt ja segane on minu jaoks olukordki. Kuna ma pole päris sinisilm, siis kahtlustasin teist naist. Vannub pisarsilmil, et seda pole ja ta ise ka ei tea mis toimub. Olen valmis juba kõigeks, kaasa arvates lahutuseks, ehkki seda ju tegelikult ei taha. Keskeakriis? Oskab keegi kommenteerida ja mu vaest vaevatud pead mõtlemises aidata?