See, et Tuhkatriinu ema oli surnud, ei muuda asja.
Muudab. Sest
mees arvab et ma peaksin mingi kasuema rolli votma
Aga see mees ei ole eriti pädev tegelane.
Oksele ajavad need kärgpered.
Kummaline suhtumine – mehe laps ei kuulu perekonda ja ei ole mitte keegi, aga minu laps on pereliige ja mees peab otse loomulikult olema isa, või siis hea kasuisa. Naiste õelus on piiritu.
Mõtlesin just sama. Hiljuti oli siin vastupidine teema – kas mees peaks naise last hoidma kui naine tahab välja minna. Ja enamus kommentaare, et loomulikult peaks, te olete ju perekond, miks te muidu üldse koos olete, see on täiesti enesestmõistetav, ta võttis endale ju naise koos lapsega jne.
Väga meeldiv on lugeda, et oksendaja on ka kohal 😉 Tegelikult teema kiskuski juba igavaks.
Iga teemaga ma veendun üha enam, kuidas see 50:50 “lapsel on kaks kodu, hurraa” (tegelikkuses pole tal ühtegi kodu) sakib sajaga… Nagu lahutus ise poleks veel küllalt nõme eluseik. Lõpuks kasvab see väike 3aastane suureks ja metsa, sest kellelgi pole tegelikult ja järjepidevalt olnud südant teda kasvatada. Ja see pole mitte uue naise probleem, sest see pole tema laps ja pole tema vanemlik vastutus. Minu meelest on tema jutt täiesti mõistlik ja õigustatud, mees üritab oma vanemlikud kohustused tema õlgadele veeretada ja tema “kaitsepositsioonid”, kui naine üritab oma seisukohta selgitada, on puhas manipulatsioon.
(Uus naine, kes kasvatab mehe last nagu oma, sest ta on mulle armas).
Väga meeldiv on lugeda, et oksendaja on ka kohal ???? Tegelikult teema kiskuski juba igavaks.
Kas see idioot tegi sinu jaoks teema mingi huvitava mõtte lisamisega nüüd huvitavaks?
Ehk jagate neid “mõtteteri” kuskil omakeskis ja olete huvitavad vestluspartnerid teineteisele?
Mulle isiklikult näib, et kuigi nõuda muidugi lapsevanema elukaaslaselt midagi ei saa ja kindlasti peaks lõviosa kasvatusest jääma ikka lapsevanema rolliks, siis juhul kui nt mees käib regulaarselt üks või kaks korda nädalas 1,5 tundi trennis, ei tohiks normaalsete peresuhete juures olla see mõni tund nädalas üldjuhul elukaaslase jaoks nüüd nii megasuur probleem. Me kõik tuleme oma pereliikmetele ühes või teises natuke vastu. Iseasi, kui mees tõesti lapsega tegelemise ajal spontaanselt endale mingeid lapse kaasamist välistavaid tegevusi leiutab ja elukaaslase plaane seejuures miskiks ei pea. Minu jaoks teema algatusest päriselt ei selgu, kas mees tahaks mingit piiratud regulaarset lapsevaba aega on harrastuste jaoks ja selleks elukaaslase mõningat vastutulekut, või tõesti tahab end elukaaslase arvelt tunda kohustustevaba vallalise mehena.
See jutt, kuidas last hooldav vanem peaks absoluutselt iga minuti koos veedetud ajast lapsele pühendama, et laps vanemaga suhtlemisest maksimumi saaks, on pädev vaid siis, kui laps saab selle vanemaga tõesti ebaproportsionaalselt vähe aega veeta. Kui aga laps on kõnealuse vanemaga koos niikuinii 15 päeva kuus, siis paar tundi nädalas sellest ajast lapsevanema enda vajadustele võtta ei tundu just kirjeldamatult suur ohver lapse jaoks.
Ning viimaks, kui niikuinii on varsti plaan teise riiki kolida ja kogu elukorraldus muutub (vaene laps!), siis on minu arust eriti mõttetu praegusel momendil mingist kohe iseeneslikult lõppevast teemast suurt probleemi üles keerutada.
Sa oled veel noor naine ja ilmselt teil endal veel lapsi ei ole? Tead, mina arvan, et 50-50 lapsehoolduse korral peab lapse isa uus kaaslane olema selline, kes suudabki last võtta täiesti omana. Sest laps elabki poole ajast isa juures, ei ole normaalne elada isa ja mingi tädi juures, kes küll lapsesse viisakalt suhtub, aga last omana ei võta.
Nii et minu arvates on parim, mis sa teha saad lahkuda sest suhtest ja leida endale mees, kel pole veel lapsi. Sa oled piisavalt noor, et endal uus normaalne suhe leida.
Laps ei ole süüdi, et te ema ja isa koos elada ei osanud ja nüüd teda kahe pere vahel rebivad. Laps ei pea sellele niigi stressavale olukorrale lisaks ka veel taluma isa naist, kes temaga küll viisakas on, aga kelle juures ennast ikka vabalt tunda ei saa, sest see naine peab last võõraks.
Minu probleem pole otseselt niivõrd selles, et ma vahel seda last hoidma peaksin vms. Kirjutasin ju et loomulikult ma aktsepteerin last ning suhtun temasse sõbralikult, ometigi ei pea ma teda oma perekonna liikmeks ning mul ei ole mingit isiklikku sidet temaga ja ma ei arva, et see ka tingimata peaks olema. Loogiline, et isa uue elukaaslase suhtumine peab olema sõbralik ning salliv, kuid enamat NÕUDA ei ole minu arvates väga mõistlik, eriti arvestades, et südant ei saa sundida. Seega ma kirjutangi, et minu arust on ok vahel tulla vastu palvele last hoida, kui on mingi erandkord või tööasi vms, kuid mul peab olema õigus keelduda ning põhjus selleks võib olla ka lihtsalt see, et tahan ise trenni/sõbrannadega välja vms minna. Laps pole minu kohustus vaid mehe oma ning mina saan öelda ei aga tema mitte. Me ei jaga seda kohustust. Mehe käitumine pigem ajab mind veelgi enam eemale ning ma ei tahagi tegeleda sellega. Lisaks on see laps nii väike(3) ning mul on keeruline temaga mingit sügavamat suhtlust või jumal teab mida arendada. Ma ei arva ka, et selle lapse koht meie kodu siseselt peaks olema minust kõrgemal – et ta võib mu asju lõhkuda, raisata jne ja kui midagi ütlen olen mina halb ja kuri. See pole kuidagi pidi ok. Lisaks minu arvamuse kohaselt on isa kohustus lapse järelt koristada jne.
Üllatav (negatiivselt üllatav tegelikult), et nii väikest last, 3-aastast, jagatakse 50/50. Mis ema see on, kes nii väikse lapse pooleks ajaks kodust ära annab? Lapsel ei tekigi ju arusaamist, mis on KODU, lisaks võib tal tekkida küsimus, miks ema teda ei tahtnud. Lapse emal on praeguseks uus mees ja uus laps ka kindlasti?
Kui kaua see nii olnud on, kui vana laps oli, kui niimoodi kahe vanema vahet liikuma hakkas? Kuna ta on nii pisike, siis ilmselt su mees arvabki, et pead talle ajal, mil isa juures viibib, ema eest olema. Püüab (alateadlikult) lapsele luua normaalset elu jne.
Vähemalt osades Skandinaavia riikides on täiesti tavaline praktika jagada lapsi 50/50, sealjuures isegi imikuid. Ema ja isa on seal absoluutselt võrdsed lapsevanemad. Seda 50/50 laste jagamise varianti võib muuta ainult mõlema vanema nõusolekul.
Väga meeldiv on lugeda, et oksendaja on ka kohal ???? Tegelikult teema kiskuski juba igavaks.
Kas see idioot tegi sinu jaoks teema mingi huvitava mõtte lisamisega nüüd huvitavaks?
Ehk jagate neid “mõtteteri” kuskil omakeskis ja olete huvitavad vestluspartnerid teineteisele?
Täpsustuseks tahan öelda, et ma pole kordagi kedagi idioodiks sõimanud.
Miks ma üldse kommenteerisin osendaja ilmumist, on see, et mitte keegi, absoluutselt mitte keegi pole 100%-liselt kaitstud kärgpere tekke eest. Abielus olevad inimesed võivad küll rusikaga rinnale taguda, et minuga nii ei juhtu, aga sa ei tea iial, mida homne päev toob. Alles vanana surivoodil võid sa öelda, et, näed, suutsin elada ühtse perena elu lõpuni.
Minu kommentaari täpsustatud moraal ongi see, et pole mõtet oksendada kärgperede peale, see võib meie igaühega juhtuda.
Vähemalt osades Skandinaavia riikides on täiesti tavaline praktika jagada lapsi 50/50, sealjuures isegi imikuid. Ema ja isa on seal absoluutselt võrdsed lapsevanemad. Seda 50/50 laste jagamise varianti võib muuta ainult mõlema vanema nõusolekul.
Jah on. Ja see on tegelikult väga kurb. Laps ei saa rinnapiima seepärast, et ta on 50-50 jagatud? Lapse peaks tulema toime pidevalt muutuva koduga. Last jagatakse nagu mingit asja, mitte ei lähtuta sellest, kuidas lapsel antud olukorras parim on. Lapsele on kindlasti kõige parem toit rinnapiim, nii et vähemalt esimene eluaasta ei ole hea last emast lahutada. Lapsele on kindlasti parim stabiilne üks kodu, nii et kui 50-50 hooldus, peaks laps elama ühes kodus ning vanemad siis liikuma sinna koju ja sealt ära vastavalt graafikule.
50-50 hooldus paneb tegelikult väga suured nõudmised ka vanematele. Nad peavad sabiiilselt elama lähestikku, ei saa kolida nt teise linna või riiki. Nende uued kaaslased peavad arvestama sellega, et see laps on olemas ja pool ajast elab nendega. Ning võtmagi last nagu oma last ühe perena.
Selles probleem ongi, et mina pole arvestanud sellise asjaga ning ütlen ausalt, et mul pole ka tahtmist ning see pole minu kohustus. Kui aga keeldun öeldakse mulle, et oleme ju perekond ning minu plaanid pole olulised – need saab ju ümber teha. Lisaks öeldakse, et mul läheb kohe nägu vingu kui ta oma palve esitab ning hakkan uurima kui kaua jne. Minu arust jallegi taiesti normaalne kysida hoidmise kestust et saaksin oma plaane teha…
Eksole. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi.
Minu mehel on ka varasemast laps. Variant 50/50 ei tule meie pere puhul isegi mitte arutlusele, mulle ei sobi. Meie pere, meie kodu. Mehe laps elab oma ema juures. Ei pea teda meie pere liikmeks. Käib külas ja läheb tagasi.
See sinu teema. See 50/50 oli juba siis kui mehega koos elama hakkasid? Kui oli, siis mees vast vaatabki asja nii, et tema ja laps oli pere ja siis tulid sina (nende juurde) ja pere lihtsalt kasvas. Ulmehea inimene oled kui sulle on selline elu sobinud.
Mulle kui lapsega mahajäetud emale väga meeldib see kommentaar. Ei ole vaja suruda peale mingit “issi pere on ka sinu pere” teemat lapsele või et “sinu jaoks on kõik endine”. Tänulik olin/olen ka oma sõbrannadele, kes on koos meestega, kel varasemast kooselust laps/lapsed. Tänu nende otsekohestele sõnadele ajal, kui ma ise veel mehega koos elasin, teadsin üsna täpselt, mil moel see issi uus pere ikka ei ole mahajäetud pere lapse uus pere ja uus kodu. Päris palju paksu verd ja põrnitsemist on sellega kindlasti ära hoitud. Õnneks on minu vanemad ja eksmehe vanemad tingimusteta väga head vanavanemad ning tänu neile pole mina nt oma erialasel tööl millestki ilma jäänud ja lapsel on mõlemate vanavanemate paariga head suhted (mõlemapoolsete tädi-onudega ka). Kõigi nende juurde on ta alati oodatud ja arvestatud. “Kasuemaga” kohtub ta praeguseks (u 12 aastat hiljem) paar korda aastas isa vanemate juures (tegelikult ma ei tea, kas kohtub, me ei räägi sellest), isa ja poolõega paar korda kuus paar tundi korraga kuskil avalikus kohas ja pikemalt isapoolsete sugulaste juures. Ilmselt mõlema soovil ja tahtel. Kuni teismeeani oli kohtumiste pikkus kuni 8 tundi ja siis ta ikka sattus isa koju. Mina pole nende omavahelisse suhtlusse sekkunud alates sellest, kui laps sai 8. Isa uue perega pole isegi kohtunud.
Ja mulle meeldib, et vastasid. Aitäh.
Loen välja, et Sind ja last jäeti maha. Olen uus naine, aga ei ole peret lõhkunud. Mees ise ka ei ole oma eelmist peret lõhkunud. Ühel hetkel oli laps piisavalt suur, remont tehtud ja elamine sisustatud, kui naine arvas, et võiksid nüüd minema hakata. Elab siiani oma lapsega, ei ole ühtegi uut meest. Ilmselt ei tule ka, sest lesbikalduvuse julges selle kooselu lõpus üles tunnistada.
Jah, ei ole vaja peale suruda arvamust, et isa uus pere on ka lapse pere ja kõik on endine. Ei ole. Isegi kui uues peres võetakse last avasüli vastu, ei ole midagi endine.
Ma saan aru, et lapsed ei ole toimunus süüdi. Aga oma last võiks käituma õpetada küll ja sellest tuli meie pere puhul suur probleem. Ma ei suutnud näha, kuidas mu pedantsuseni läikima küüritud kodus jäetakse asjad põrandale vedelema, soritakse sahtlites jne. Ma ei räägi siinjuures mingist titest, vaid 7 aastat vanast tütarlapsest. Keelamise ja suunamise peale tuli ainult ebasündsate sõnadega vastulauseid. Ütlesingi lapse emale, et kui külas olles käituda ei oska, siis ei ole vaja oma last enam meile saata. Ei ole ka enam saadetud, viiakse mehe vanemate juurde.
Kummalised kooselud. Mina jälle arvan, et nii ei saa teemaalgataja küll öelda, et see laps pole tema mure üldse. Küll aga saab elukaaslasega rääkida, et kui laps on nädal aega nende pool, siis peab mees igati panustama lapsega koos olemisse ning teemaalgataja saab selles teda toetada lihtsalt. Päris välja lülitada lapsest sa ennast ei saa, sest sa oled valinud sellise mehe, kellel on laps.
Ma ei suutnud näha, kuidas mu pedantsuseni läikima küüritud kodus jäetakse asjad põrandale vedelema, soritakse sahtlites jne.
Ja sellise asja pärast rikud lapse ja isa suhted igaveseks ära. Häbi võiks olla. Kui ise lapse saad, eks siis näed, mis su pedantsuseni läikima küüritud kodust järgi jääb siis ja õpid ehk asju tähtsuse järjekorda panema.
Ma ei suutnud näha, kuidas mu pedantsuseni läikima küüritud kodus jäetakse asjad põrandale vedelema, soritakse sahtlites jne.
Ja sellise asja pärast rikud lapse ja isa suhted igaveseks ära. Häbi võiks olla. Kui ise lapse saad, eks siis näed, mis su pedantsuseni läikima küüritud kodust järgi jääb siis ja õpid ehk asju tähtsuse järjekorda panema.
Ei ole asi ainult asjade vedelemajätmises ja sorimises. Pikem jutt.
Laps meil on. Väike alles. Aga pedantsuseni läigib meie kodu sellest hoolimata.
Ma ei suutnud näha, kuidas mu pedantsuseni läikima küüritud kodus jäetakse asjad põrandale vedelema, soritakse sahtlites jne. Ma ei räägi siinjuures mingist titest, vaid 7 aastat vanast tütarlapsest. Keelamise ja suunamise peale tuli ainult ebasündsate sõnadega vastulauseid. Ütlesingi lapse emale, et kui külas olles käituda ei oska, siis ei ole vaja oma last enam meile saata. Ei ole ka enam saadetud, viiakse mehe vanemate juurde.[/quoJ.
Jama lugu jah. Kahju, et eesti mehed üldiselt ei viitsi ka tegeleda probleemiga, mõista, et uuel naisel oleks palju kergem, kui ka isa nõuaks oma lapselt korda ja viisakat käitumist. Isiklikult arvan, et mingi aasta-paariga peaks korda saama piirid. Kahjuks ei aidata ka uusi naisi üldse selles situatsioonis.
Minu arvates see ”peaksid võtma last nagu enda oma” on selline nn sõnakõlks, sest ei tahaks uskuda, et kõik selle arvamuse esindajad reaalselt ka seda teha suudaksid. Vb oleks see mulle vastuvõetavam mõte kui oleksin 30-40 vanuses ning oleks ka endal juba lapsed. Praegu aga olen ise nii noor, et ma ei suuda ilmselt isegi mõista korralikult, mida tähendab olla lapsevanem. Minu elus olen esimesel kohal mina ja ma arvan, et selles vanuses see nii olema peabki. Mu huvide hulka kuuluvadki sõbrannad, kool, karjäär ja minu mees, mitte aga mõtlemine sellele, kuidas kellegi teise last omaks võtta. Ja nendele, kes targutavad, et miks siis võtsin sellise mehe – ütlesin, et olin siis 18 ja ei saanud aru, mida selline asi kaasa tuua võib. Lisaks polnud laps veel sündinudki ning sellest 50/50 asjast ei osanud ma undki näha. Olgu öeldud, et mina ei pea seda õigeks elukorralduse viisiks just LAPSE seisukohast. Täpselt ei mäleta aga arvan, et selline elukorraldus algas umbes 1,5-2 aastaselt lapse jaoks.
Arusaadav. Sa ei ole veel valmis olema lapsevanem. Seega sa ei peakski veel olema lapsevanem. Sa oled selleks liiga noor ja ei ole veel valmis. Muud varianti ei olegi, kui sellest suhtest välja astuda ja elada tavalist noore inimese elu. küll see õige mees ka tuleb, kellega koos lapsevanemaks kasvate.
Praeguses olukorras oled sa ise hädas ja lapsel on väga paha. Seega lõpeta see olukord, laps seda olukorda lõpetada ju ei saa, tema eest otsustavad vanemad. Aga sina saad otsustada ja lahkuda.
Ma ei suutnud näha, kuidas mu pedantsuseni läikima küüritud kodus jäetakse asjad põrandale vedelema, soritakse sahtlites jne. Ma ei räägi siinjuures mingist titest, vaid 7 aastat vanast tütarlapsest. Keelamise ja suunamise peale tuli ainult ebasündsate sõnadega vastulauseid. Ütlesingi lapse emale, et kui külas olles käituda ei oska, siis ei ole vaja oma last enam meile saata. Ei ole ka enam saadetud, viiakse mehe vanemate juurde.[/quoJ.
Jama lugu jah. Kahju, et eesti mehed üldiselt ei viitsi ka tegeleda probleemiga, mõista, et uuel naisel oleks palju kergem, kui ka isa nõuaks oma lapselt korda ja viisakat käitumist. Isiklikult arvan, et mingi aasta-paariga peaks korda saama piirid. Kahjuks ei aidata ka uusi naisi üldse selles situatsioonis.
Ma ei saa mehe kohta halvasti öelda. Tegeles probleemiga, keelas (mina keelasin alles siis kui nägi, et ta meest ei kuulanud), aga eks me kõik tule oma kodust. Äkki kui oled aastaid näinud, kuidas su ema isa peale karjub ja halvustab, siis tuled sama suhtumisega ja käitudki külas nii? Sest sa oledki juba väiksest peale kasvanud ema poolt tuleva teadmisega, et su isa on tühi koht.
Oleme kodus ju rääkinud, mees ütleb ka, et kui selle naise ellu tuleks mees, kes oleks lapsele isa eest ja sooviks teda lapsendada, tema ei keelaks. Laps saaks vähemalt normaalse elu. Mitte et ta sellest lapsest ei hooli. Hoolib ikka ja et ta oleks valmis temast loobuma, on minu arvates suurim hoolimine üldse. Ei ole normaalne see kärgperendus. Kes ütles, et see on okse, sellel oli õigus. Meie vanaemad ja vanaisad said koos elatud ja lapsed kasvatatud, meie põlvkond mõtleb aga ainult iseenda õnnele. Kohutav aeg.
Ma ei saa mehe kohta halvasti öelda. Tegeles probleemiga, keelas (mina keelasin alles siis kui nägi, et ta meest ei kuulanud), aga eks me kõik tule oma kodust. Äkki kui oled aastaid näinud, kuidas su ema isa peale karjub ja halvustab, siis tuled sama suhtumisega ja käitudki külas nii? Sest sa oledki juba väiksest peale kasvanud ema poolt tuleva teadmisega, et su isa on tühi koht.
Oleme kodus ju rääkinud, mees ütleb ka, et kui selle naise ellu tuleks mees, kes oleks lapsele isa eest ja sooviks teda lapsendada, tema ei keelaks. Laps saaks vähemalt normaalse elu. Mitte et ta sellest lapsest ei hooli. Hoolib ikka ja et ta oleks valmis temast loobuma, on minu arvates suurim hoolimine üldse. Ei ole normaalne see kärgperendus. Kes ütles, et see on okse, sellel oli õigus. Meie vanaemad ja vanaisad said koos elatud ja lapsed kasvatatud, meie põlvkond mõtleb aga ainult iseenda õnnele. Kohutav aeg.[/quote]
Teemaalgataja, sa olid 18,kui abiellusid või hakkasid koos elama mehega, kelle naine alles temalt last ootas. Seega olid noor ja rumal, ega teadnud, kuhu kohta sa oma nina pistsid. Ei ole mõtet mehe eksi süüdistada, vaevalt et tema üksi see fuuria oli, see on tüüpiline eksmeeste jutt, kuidas nende eelmine naine nii jube oli, aga last talle teha kõlbas. Aga siis suht kohe ka minema tõmbas. Eriline nahhaalsus minu arust. Kas sa pole selle 3aasta jooskul selgeks saanud, et sulle selline kärgperendus ei sobi???? Sa pole mingi keskeas tädike, kellele paremat võimalust tulemas võibolla pole. Sa oled noor ja elu alles ees, leia selline suhe, kus ka sina end hästi tunned!!! Muidu rikud oma parimad aastad suhtele, mis sind õnnelikuks ei tee.
Ei ole normaalne see kärgperendus. Kes ütles, et see on okse, sellel oli õigus. Meie vanaemad ja vanaisad said koos elatud ja lapsed kasvatatud, meie põlvkond mõtleb aga ainult iseenda õnnele. Kohutav aeg.
ehk seepärast mõtlevadki vaid iseenda õnnele, et on pidanud noorena koos elama tülitsevate ja teineteist vihkavate vanematega, kes “laste pärast” ei lahutanud? ja siis endale vandunud, et pigem elada üksi kui sellises sõjas?
Ei ole normaalne see kärgperendus. Kes ütles, et see on okse, sellel oli õigus. Meie vanaemad ja vanaisad said koos elatud ja lapsed kasvatatud, meie põlvkond mõtleb aga ainult iseenda õnnele. Kohutav aeg.
ehk seepärast mõtlevadki vaid iseenda õnnele, et on pidanud noorena koos elama tülitsevate ja teineteist vihkavate vanematega, kes “laste pärast” ei lahutanud? ja siis endale vandunud, et pigem elada üksi kui sellises sõjas?
Ma usun, et nn omal ajal oli põhjuseid peale laste veelgi. Ehitati nt koos maja, see sidus. Lapsed kindlasti ka. Üksteisele antud lubadused. Kombed, harjumused. Vaated ja aated olid selgemad ja keegi ei jooksnud ära. Minu vanaisa ja vanaema ka vahel omavahel riidlesid, aga äike läks üle ja keegi ei tulnud selle pealegi, et minema joosta. Lastena meil olid vanaemad ja vanaisad (koos!) ja supervahva lapsepõlv. Mäletan nende sünnipäevi, kuhu tulid mõlema poole sugulased ja kui tore see oli. Minu õemehe vanemad aga on lahutatud (märksa uuem põlvkond ja kombed) ja kuna mehe vanemad ei mahu siiani ühte ruumi ära, siis registeerisid õde ja õemees oma abielu vaid kahekesi, tunnistajateta. Mingit pidu ei tulnud. Mehe ema hakkab siiani nutma kui meenutab, kuidas mees uue naise juurde minema jooksis ja õemees ütles selgelt, et seda naist ta oma pulmas näha ei taha. Ehk siis inimesed lahutades (õnn!!! ikka esmalt see) ei mõtle oma lastele. Lastel on elu elu lõpuni rikutud. Ei ole ilusaid sünnipäevi ega pulmi, pole lastelastel aega vanaema ja vanaisaga, vaid mingi kärg…
Lapsed ja lapsed… Mõni oma elu ka enam märkab elada?
Lapsed ja lapsed… Mõni oma elu ka enam märkab elada?
No ega seda olemasolevat last enam tagasi toppida ei saa. Kui laps juba olemas, on ta oma vanemate elu osa kogu ülejäänud eluks. Nii on ja sinna ei anna midagi parata.
Aga laps lööb teisi, pissib põrandale, loobib toitu jne. Lisaks suhtleb ta teises keeles kui mina ning mul on väga raske teda mõista.
Mis keeles sa siis mehega suhtled ja mis keeles mees lapsega? Mingi ühine keel peaks teil ikka olema ju.
Tükk aega pole siin niisugust klassikat lugenud.
Naine jääb rasedaks, mees leiab omale uue 18-aastase, rase naine jäetakse kus see ja teine.
Nüüd see endine 18-aastane imestab ja minestab.
Üldiselt tited ongi sellised – löövad teisi, loobivad asju maha, pissivad põrandale, käperdavad ja määrivad asju, loobivad toitu, ei saa keelamisest aru.
Kust tuleb üldse mõte, et kuna laps pissib põrandale, siis ta ei oska käituda? Sellisel juhul on täiskasvanud olnud saamatud või mitte piisavalt järjepidevad.
No mis õnne oli oodata, kui saad mehe, kes raseda naise jätnud?
Tegelikult on nii, et ükskõik kui suured süümekad sul ka pole – ma sinu asemel peaks plaani see jama ära lõpetada.
Sa oled sellises vanuses, et suurem osa sinuealisi ei mõtle veel üldse mehega kokku elamise peale. No mis sa olla saad, mingi 21? 22?
Püha taevas, naudi elu ja omaette olemist.
Mis hull himu on sul koduperenaist mängida ja meest ilmtingimata omada?
Juhin teemaalgataja tähelepanu sellele, et teise riiki kolimine ei lahenda tegelikult midagi. Ega laps kuhugi ära ei kao! Olemas on ta ikkagi. Lihtsalt kohtumised on harvemad, kuid võivad olla pikemad. Kõik vaheajad, pühad, nädalalõpud, mehe puhkused võib ta teiega veeta. Suvel nt 2 kuud jutti. Oled sa selleks ikkagi päriselt valmis? Teie elukorralduse juures ei ole võimalik last aktsepteerida, sul tuleb temaga ikkagi suhe luua, sest ta jääb su ellu sama pikaks ajaks kui su peika.
Siin ei saa sulle keegi nõu anda, kuidas käituda või mis teha. Kõigepealt tuleb sul ära otsustada, kas sa üldse tahad selles kompotis osaline olla. Laps peres, olgu oma või võõras, tähendab kõigi osaliste jaoks järelandmisi, toetamist, kompromisse, enda tahtmistest loobumist või edasi lükkamist. Oma ego allasurumist. On olukorrad, kus laps ja tema heaolu tuleb panna esimesele kohale!
Sa oled nii noor, et usu, väga paljud meist ei pane sulle pahaks, kui otsustad sellest olukorrast välja astuda 🙂 oled iseenda vastu aus! Sa võidki olla praegu täiesti isekas ja käituda vastavalt. Kuna siis veel?
Kui otsustada jätkata, tubli. Kuid oma peas pead korrektiivid tegema! Mehel on ka õigus trennis käia ning sina toetad teda selles. Teil tuleb siis õppida aega planeerida. Sinul ka, mitte ainult temal. Veel tuleb sul kodu sellise pilguga üle vaadata, et kas see on eluks väikelapsega kohane st väärtuslikumad asjad käeulatusest ära. Ohtlike asjade panipaigale paariks aastaks lapselukud. Üle võlli ei pea selle teemaga minema. Peaasi, et noad oleks peidus/ luku taga ning kogu keemia kättesaamatu.
Lisaks veel, et sa ei ole halb inimene. Hüppasid lihtsalt tundmatus kohas pea ees vette ja nüüd jõudis reaalsus kätte. Laps on sellises vanuses, et teda lihtsalt aktsepteerida ja ignoreerida pole enam võimalik.
Kas lööd käed külge või astud välja?
No ma ei tea kas see ikka on normaalne et laps lööb teisi ja loobib toiduga + pissib/kakab põrandale 3 aastasena?? Minu arust annab edukalt ikkagi õpetada ja selgitada selles vanuses lapsele. 3 aastane käib ju juba lasteaias ja mingid normid peaksid olema.
Muidugi ei ole normaalne. Aga tal võib ka mingi psüühhiline probleem olla- 50/50, laps ei tea ise ka, kes ta on või kus ta koht on, kelle poole hoida või kellele loota.
Selles probleem ongi, et mina pole arvestanud sellise asjaga ning ütlen ausalt, et mul pole ka tahtmist ning see pole minu kohustus. Kui aga keeldun öeldakse mulle, et oleme ju perekond ning minu plaanid pole olulised – need saab ju ümber teha. Lisaks öeldakse, et mul läheb kohe nägu vingu kui ta oma palve esitab ning hakkan uurima kui kaua jne. Minu arust jallegi taiesti normaalne kysida hoidmise kestust et saaksin oma plaane teha…
Eksole. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi.
Minu mehel on ka varasemast laps. Variant 50/50 ei tule meie pere puhul isegi mitte arutlusele, mulle ei sobi. Meie pere, meie kodu. Mehe laps elab oma ema juures. Ei pea teda meie pere liikmeks. Käib külas ja läheb tagasi.
See sinu teema. See 50/50 oli juba siis kui mehega koos elama hakkasid? Kui oli, siis mees vast vaatabki asja nii, et tema ja laps oli pere ja siis tulid sina (nende juurde) ja pere lihtsalt kasvas. Ulmehea inimene oled kui sulle on selline elu sobinud.
Mulle kui lapsega mahajäetud emale väga meeldib see kommentaar. Ei ole vaja suruda peale mingit “issi pere on ka sinu pere” teemat lapsele või et “sinu jaoks on kõik endine”. Tänulik olin/olen ka oma sõbrannadele, kes on koos meestega, kel varasemast kooselust laps/lapsed. Tänu nende otsekohestele sõnadele ajal, kui ma ise veel mehega koos elasin, teadsin üsna täpselt, mil moel see issi uus pere ikka ei ole mahajäetud pere lapse uus pere ja uus kodu. Päris palju paksu verd ja põrnitsemist on sellega kindlasti ära hoitud. Õnneks on minu vanemad ja eksmehe vanemad tingimusteta väga head vanavanemad ning tänu neile pole mina nt oma erialasel tööl millestki ilma jäänud ja lapsel on mõlemate vanavanemate paariga head suhted (mõlemapoolsete tädi-onudega ka). Kõigi nende juurde on ta alati oodatud ja arvestatud. “Kasuemaga” kohtub ta praeguseks (u 12 aastat hiljem) paar korda aastas isa vanemate juures (tegelikult ma ei tea, kas kohtub, me ei räägi sellest), isa ja poolõega paar korda kuus paar tundi korraga kuskil avalikus kohas ja pikemalt isapoolsete sugulaste juures. Ilmselt mõlema soovil ja tahtel. Kuni teismeeani oli kohtumiste pikkus kuni 8 tundi ja siis ta ikka sattus isa koju. Mina pole nende omavahelisse suhtlusse sekkunud alates sellest, kui laps sai 8. Isa uue perega pole isegi kohtunud.
Ja mulle meeldib, et vastasid. Aitäh.
Loen välja, et Sind ja last jäeti maha. Olen uus naine, aga ei ole peret lõhkunud. Mees ise ka ei ole oma eelmist peret lõhkunud. Ühel hetkel oli laps piisavalt suur, remont tehtud ja elamine sisustatud, kui naine arvas, et võiksid nüüd minema hakata. Elab siiani oma lapsega, ei ole ühtegi uut meest. Ilmselt ei tule ka, sest lesbikalduvuse julges selle kooselu lõpus üles tunnistada.
Jah, ei ole vaja peale suruda arvamust, et isa uus pere on ka lapse pere ja kõik on endine. Ei ole. Isegi kui uues peres võetakse last avasüli vastu, ei ole midagi endine.
Ma saan aru, et lapsed ei ole toimunus süüdi. Aga oma last võiks käituma õpetada küll ja sellest tuli meie pere puhul suur probleem. Ma ei suutnud näha, kuidas mu pedantsuseni läikima küüritud kodus jäetakse asjad põrandale vedelema, soritakse sahtlites jne. Ma ei räägi siinjuures mingist titest, vaid 7 aastat vanast tütarlapsest. Keelamise ja suunamise peale tuli ainult ebasündsate sõnadega vastulauseid. Ütlesingi lapse emale, et kui külas olles käituda ei oska, siis ei ole vaja oma last enam meile saata. Ei ole ka enam saadetud, viiakse mehe vanemate juurde.
Vot just – nüüd sa tegid küll puust ja punaseks kõigile selgeks, miks 50/50 on väga kehv elukorraldus ja et parem on oma lapsi mitte isa uude perekonda saata. Kõigil rahulikum, privaatsem ja närvid paremas korras. Eriti, kui isal uues peres eriti sõnaõigust pole või puudub tal tahtmine sõna võtta. Aga vahet pole – kui ka oleks, jääks uus naine just niimoodi aastateks ussitama. Ja siin pole vahet, miks ja kuidas on lapse vanemad lahku läinud, kui vanad on lapsed ja kuidas nad käituvad. Üldse pole. Täiesti ebaolulised asjad – sellest ei sõltu uute perede kaaslaste suhtumises midagi. Asi on kinni inimestes – suurte südametega ja ennast ohverdavaid inimesi on meie ümber haruldaselt vähe.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
