Selles probleem ongi, et mina pole arvestanud sellise asjaga ning ütlen ausalt, et mul pole ka tahtmist ning see pole minu kohustus. Kui aga keeldun öeldakse mulle, et oleme ju perekond ning minu plaanid pole olulised – need saab ju ümber teha. Lisaks öeldakse, et mul läheb kohe nägu vingu kui ta oma palve esitab ning hakkan uurima kui kaua jne. Minu arust jallegi taiesti normaalne kysida hoidmise kestust et saaksin oma plaane teha…
Eksole. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi.
Minu mehel on ka varasemast laps. Variant 50/50 ei tule meie pere puhul isegi mitte arutlusele, mulle ei sobi. Meie pere, meie kodu. Mehe laps elab oma ema juures. Ei pea teda meie pere liikmeks. Käib külas ja läheb tagasi.
See sinu teema. See 50/50 oli juba siis kui mehega koos elama hakkasid? Kui oli, siis mees vast vaatabki asja nii, et tema ja laps oli pere ja siis tulid sina (nende juurde) ja pere lihtsalt kasvas. Ulmehea inimene oled kui sulle on selline elu sobinud.
Mulle kui lapsega mahajäetud emale väga meeldib see kommentaar. Ei ole vaja suruda peale mingit “issi pere on ka sinu pere” teemat lapsele või et “sinu jaoks on kõik endine”. Tänulik olin/olen ka oma sõbrannadele, kes on koos meestega, kel varasemast kooselust laps/lapsed. Tänu nende otsekohestele sõnadele ajal, kui ma ise veel mehega koos elasin, teadsin üsna täpselt, mil moel see issi uus pere ikka ei ole mahajäetud pere lapse uus pere ja uus kodu. Päris palju paksu verd ja põrnitsemist on sellega kindlasti ära hoitud. Õnneks on minu vanemad ja eksmehe vanemad tingimusteta väga head vanavanemad ning tänu neile pole mina nt oma erialasel tööl millestki ilma jäänud ja lapsel on mõlemate vanavanemate paariga head suhted (mõlemapoolsete tädi-onudega ka). Kõigi nende juurde on ta alati oodatud ja arvestatud. “Kasuemaga” kohtub ta praeguseks (u 12 aastat hiljem) paar korda aastas isa vanemate juures (tegelikult ma ei tea, kas kohtub, me ei räägi sellest), isa ja poolõega paar korda kuus paar tundi korraga kuskil avalikus kohas ja pikemalt isapoolsete sugulaste juures. Ilmselt mõlema soovil ja tahtel. Kuni teismeeani oli kohtumiste pikkus kuni 8 tundi ja siis ta ikka sattus isa koju. Mina pole nende omavahelisse suhtlusse sekkunud alates sellest, kui laps sai 8. Isa uue perega pole isegi kohtunud.
Ja mulle meeldib, et vastasid. Aitäh.
Loen välja, et Sind ja last jäeti maha. Olen uus naine, aga ei ole peret lõhkunud. Mees ise ka ei ole oma eelmist peret lõhkunud. Ühel hetkel oli laps piisavalt suur, remont tehtud ja elamine sisustatud, kui naine arvas, et võiksid nüüd minema hakata. Elab siiani oma lapsega, ei ole ühtegi uut meest. Ilmselt ei tule ka, sest lesbikalduvuse julges selle kooselu lõpus üles tunnistada.
Jah, ei ole vaja peale suruda arvamust, et isa uus pere on ka lapse pere ja kõik on endine. Ei ole. Isegi kui uues peres võetakse last avasüli vastu, ei ole midagi endine.
Ma saan aru, et lapsed ei ole toimunus süüdi. Aga oma last võiks käituma õpetada küll ja sellest tuli meie pere puhul suur probleem. Ma ei suutnud näha, kuidas mu pedantsuseni läikima küüritud kodus jäetakse asjad põrandale vedelema, soritakse sahtlites jne. Ma ei räägi siinjuures mingist titest, vaid 7 aastat vanast tütarlapsest. Keelamise ja suunamise peale tuli ainult ebasündsate sõnadega vastulauseid. Ütlesingi lapse emale, et kui külas olles käituda ei oska, siis ei ole vaja oma last enam meile saata. Ei ole ka enam saadetud, viiakse mehe vanemate juurde.
Vot just – nüüd sa tegid küll puust ja punaseks kõigile selgeks, miks 50/50 on väga kehv elukorraldus ja et parem on oma lapsi mitte isa uude perekonda saata. Kõigil rahulikum, privaatsem ja närvid paremas korras. Eriti, kui isal uues peres eriti sõnaõigust pole või puudub tal tahtmine sõna võtta. Aga vahet pole – kui ka oleks, jääks uus naine just niimoodi aastateks ussitama. Ja siin pole vahet, miks ja kuidas on lapse vanemad lahku läinud, kui vanad on lapsed ja kuidas nad käituvad. Üldse pole. Täiesti ebaolulised asjad – sellest ei sõltu uute perede kaaslaste suhtumises midagi. Asi on kinni inimestes – suurte südametega ja ennast ohverdavaid inimesi on meie ümber haruldaselt vähe.
Ei plaaninud enam kaasa rääkida, aga no vastan siiski.
Ära valesti aru saa, mu abikaasal on meie pereelus sõnaõigust küll, võtab ka sõna ja kaitseb last kui vaja. Puutume lapsega kokku harva, elab kaugemal. Arvan ka seda, et selle lapse elu on tänasel päeval parem kui mõned aastad tagasi, ei pea kasvama keskkonnas, kus kaks ühe katuse all elavat inimest pidevalt üksteise peale karjuvad. Jah, ma suhtun nii, et neil on oma kodu ja oma pere, meil oma. Kui üks naisterahvas muretseb salalapse, st kui suhte eesmärk tema jaoks oligi saada laps ja oma lapsele isa, siis palju õnne oma lapse kasvatamisel. Kõik kondoomipropageerijad pangu siinjuures suukene kinni- oli püsisuhe, naine väitis, et võtab vastutuse endale, ärgu muretsetagu, ja siis oli tulemus käes. Mina samuti eeldan, et püsisuhtes saab teist inimest usalada. Siingi võib näha inimeste erinevust- see naine tegi nii, teda ei vaeva tema omavoliline tegu sugugi. Minu jaoks on selline tegu arusaamatu, laps peab siiski olema kahe poole ühine soov ja teostus. Aga no mis teha, lesbid tahavad ka lapsi. Ja oma lastele isa, aga sellega PÄRIS nii ei läinud nagu tal plaanitud oli.
50/50 on enam kui halb elukorraldus küll. Ma ei kujuta ette, kui mu vanemad oleks läinud lahku ja ma oleks pidanud sedasi kahe elamise vahet rändama. Arvan, et mu ema ei oleks sellisel asjal iial juhtuda lasknud (ja ma ise ei oleks sellist elu ka soovinud), meid on kasvatatud teadmisega, et iga naine saab nii mitu last kui suudab ise üles kasvatada. Oleks, poleks. Minu vanemad õnneks elavad siiamaani koos.
Ütled “ussitama”. Jah, ma arvan küll, et ma ussitan. Olen ka lapse emale otse öelnud- ise tegid, kanna välja. Rikkusid mehe elu, meie pere elu sa rikkuma ei tule.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt 08.06 17:46; 08.06 18:09; 09.06 10:21; 09.06 11:21; 09.06 11:58; 09.06 12:34; 09.06 15:26; 09.06 18:46; 09.06 20:42; 12.06 14:59; 12.06 18:07;