Esileht Pereelu ja suhted Mehe laps

Näitan 29 postitust - vahemik 61 kuni 89 (kokku 89 )

Teema: Mehe laps

Postitas:
Kägu

Kui aga keeldun öeldakse mulle, et oleme ju perekond ning minu plaanid pole olulised – need saab ju ümber teha.

Halb ei ole see, et ta palub sul last hoida vaid halb on see, et sinu plaanid pole tema meelest tähtsad.
Sinu plaanid on täpselt sama tähtsad selles peres, kui mehe plaanid ja trenn ei ole asi, mille pärast peaks süsteemselt sina oma elust ja plaanidest loobuma.

Miks sa selle mehega koos oled? Ta ju ei armasta sind, ei hooli, kui ta nii väljendub.

Veel kord, on okei hoida kaaslase last, kui selleks on tõsine vajadus aga ei ole okei suhtuda kaaslasesse nii, et see peaks alati kõikidest oma plaanidest ja soovidest teise kasuks loobuma. Mis on see, millest mees sinu kasuks loobub?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No ma ei tea kas see ikka on normaalne et laps lööb teisi ja loobib toiduga + pissib/kakab põrandale 3 aastasena?? Minu arust annab edukalt ikkagi õpetada ja selgitada selles vanuses lapsele. 3 aastane käib ju juba lasteaias ja mingid normid peaksid olema.

Kui 3 aastast pole teisiti õpetatud, siis ta pissib ja kakabki põrandale. Kuigi ma ei saa eriti aru, kuidas on põrandale kakada võimalik. Aluspükse pole lapsel jalas või?
50 protsenti ajast on laps isa juures – seega võimalust õpetada on teil küll ja küll. No kui ka näiteks see lapse ema kodus paneb last järjepidevalt potile – siis teie oma nädalaga nullite selle töö niikuinii ära. Kui laps ei taipa ise potile minna, siis sa püüadki ju teda põhimõtteliselt iga poole tunni tagant potile meelitada. Või kuidas peaks last potile harjutama?
On selline mõiste “kohutav kahene”. Kui laps on no selline napilt kolm, ega ta on sama poolearuline enam-vähem kui see kahene. Üldiselt kolme aastaselt mingeid erilisi viisakaid kombeid oodata ei tasu. Ta ei mõtle nii nagu meie, et näe siit vannitoast seda pudelit võtta ei tohi – lähen vaatan parem raamatuid.
Selles vanuses lapsega sa oledki kogu tema ärkveloleku aja hõivatud. Arendad oskusi ja lihvid käitumist, elad üle kõik jõledad stseenid poes ja õues. Võtad külmalt kui sul kogu tapeet on ära kaunistatud. Ja nii edasi.
Omavahel lapsed selles vanuses eriti ei mängi, paigal nad eriti ei püsi, ja ründavad üsna kõike, mis võimalik. Pole mingi ime oma telefoni vannist leida eksju. Aga süüdistada saad vaid ennast. sest see laps on tegelikult ikkagi liiga väike veel, selleks et analüüsida ja tagajärgedele mõelda.

Kummaline olukord tundub. Kolmene, kellest sina aru ei saa ning temaga suhelda ei suuda. Siis isa,keda ei koti, mis laps teeb või millega tegeleb. Siis kakab-pissib laps pidevalt põrandale – nagu keegi ei tunnekski huvi, kas poleks äkki aeg teda potile panna. Ime, et veel tagumikku ise ei pea pühkima see muukeelne jubeda käitumisega laps.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu probleem pole otseselt niivõrd selles, et ma vahel seda last hoidma peaksin vms. Kirjutasin ju et loomulikult ma aktsepteerin last ning suhtun temasse sõbralikult, ometigi ei pea ma teda oma perekonna liikmeks ning mul ei ole mingit isiklikku sidet temaga ja ma ei arva, et see ka tingimata peaks olema. Loogiline, et isa uue elukaaslase suhtumine peab olema sõbralik ning salliv, kuid enamat NÕUDA ei ole minu arvates väga mõistlik, eriti arvestades, et südant ei saa sundida. Seega ma kirjutangi, et minu arust on ok vahel tulla vastu palvele last hoida, kui on mingi erandkord või tööasi vms, kuid mul peab olema õigus keelduda ning põhjus selleks võib olla ka lihtsalt see, et tahan ise trenni/sõbrannadega välja vms minna. Laps pole minu kohustus vaid mehe oma ning mina saan öelda ei aga tema mitte. Me ei jaga seda kohustust. Mehe käitumine pigem ajab mind veelgi enam eemale ning ma ei tahagi tegeleda sellega. Lisaks on see laps nii väike(3) ning mul on keeruline temaga mingit sügavamat suhtlust või jumal teab mida arendada. Ma ei arva ka, et selle lapse koht meie kodu siseselt peaks olema minust kõrgemal – et ta võib mu asju lõhkuda, raisata jne ja kui midagi ütlen olen mina halb ja kuri. See pole kuidagi pidi ok. Lisaks minu arvamuse kohaselt on isa kohustus lapse järelt koristada jne.

Kõik on õige, nii ongi. Ja kui isa hoole all olles lõhub laps midagi sinu asjadest ära, on isa kohustus sulle see kompenseerida. Kas ta uue arvuti ostis sulle vähemalt?
Iseasi muidugi, et haprad asjad võiks tõesti lapse käeulatusest kaugemale panna.

Aga ikkagi, miks sa selle mehega koos oled?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui mees läheb vesteldes kaitsepositsiooni, siis usu mind, sinu suhtumine – kasvõi alateadlikult, on last tõrjuv. Ma usun, et su mees on selle pärast väga õnnetu.

Mees ju ise tõrjub last, sokutab uue elukaaslase kaela ära teda, ei täida oma isakohustusi, eelistab lapsega koos olemisele lõbutsemist. Miks teemaalgataja peab mehe kohustused enda kaela võtma ja mehe laiskust lapse ees hüvitama?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

nt mees käib regulaarselt üks või kaks korda nädalas 1,5 tundi trennis, ei tohiks normaalsete peresuhete juures olla see mõni tund nädalas üldjuhul elukaaslase jaoks nüüd nii megasuur probleem

Normaalsete peresuhete juures ei olegi see probleem, aga teemaalgatajal ei ole normaalne peresuhe.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Selles probleem ongi, et mina pole arvestanud sellise asjaga ning ütlen ausalt, et mul pole ka tahtmist ning see pole minu kohustus. Kui aga keeldun öeldakse mulle, et oleme ju perekond ning minu plaanid pole olulised – need saab ju ümber teha. Lisaks öeldakse, et mul läheb kohe nägu vingu kui ta oma palve esitab ning hakkan uurima kui kaua jne. Minu arust jallegi taiesti normaalne kysida hoidmise kestust et saaksin oma plaane teha…

Eksole. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi.

Minu mehel on ka varasemast laps. Variant 50/50 ei tule meie pere puhul isegi mitte arutlusele, mulle ei sobi. Meie pere, meie kodu. Mehe laps elab oma ema juures. Ei pea teda meie pere liikmeks. Käib külas ja läheb tagasi.

See sinu teema. See 50/50 oli juba siis kui mehega koos elama hakkasid? Kui oli, siis mees vast vaatabki asja nii, et tema ja laps oli pere ja siis tulid sina (nende juurde) ja pere lihtsalt kasvas. Ulmehea inimene oled kui sulle on selline elu sobinud.

Mulle kui lapsega mahajäetud emale väga meeldib see kommentaar. Ei ole vaja suruda peale mingit “issi pere on ka sinu pere” teemat lapsele või et “sinu jaoks on kõik endine”. Tänulik olin/olen ka oma sõbrannadele, kes on koos meestega, kel varasemast kooselust laps/lapsed. Tänu nende otsekohestele sõnadele ajal, kui ma ise veel mehega koos elasin, teadsin üsna täpselt, mil moel see issi uus pere ikka ei ole mahajäetud pere lapse uus pere ja uus kodu. Päris palju paksu verd ja põrnitsemist on sellega kindlasti ära hoitud. Õnneks on minu vanemad ja eksmehe vanemad tingimusteta väga head vanavanemad ning tänu neile pole mina nt oma erialasel tööl millestki ilma jäänud ja lapsel on mõlemate vanavanemate paariga head suhted (mõlemapoolsete tädi-onudega ka). Kõigi nende juurde on ta alati oodatud ja arvestatud. “Kasuemaga” kohtub ta praeguseks (u 12 aastat hiljem) paar korda aastas isa vanemate juures (tegelikult ma ei tea, kas kohtub, me ei räägi sellest), isa ja poolõega paar korda kuus paar tundi korraga kuskil avalikus kohas ja pikemalt isapoolsete sugulaste juures. Ilmselt mõlema soovil ja tahtel. Kuni teismeeani oli kohtumiste pikkus kuni 8 tundi ja siis ta ikka sattus isa koju. Mina pole nende omavahelisse suhtlusse sekkunud alates sellest, kui laps sai 8. Isa uue perega pole isegi kohtunud.

Ja mulle meeldib, et vastasid. Aitäh.

Loen välja, et Sind ja last jäeti maha. Olen uus naine, aga ei ole peret lõhkunud. Mees ise ka ei ole oma eelmist peret lõhkunud. Ühel hetkel oli laps piisavalt suur, remont tehtud ja elamine sisustatud, kui naine arvas, et võiksid nüüd minema hakata. Elab siiani oma lapsega, ei ole ühtegi uut meest. Ilmselt ei tule ka, sest lesbikalduvuse julges selle kooselu lõpus üles tunnistada.

Jah, ei ole vaja peale suruda arvamust, et isa uus pere on ka lapse pere ja kõik on endine. Ei ole. Isegi kui uues peres võetakse last avasüli vastu, ei ole midagi endine.

Ma saan aru, et lapsed ei ole toimunus süüdi. Aga oma last võiks käituma õpetada küll ja sellest tuli meie pere puhul suur probleem. Ma ei suutnud näha, kuidas mu pedantsuseni läikima küüritud kodus jäetakse asjad põrandale vedelema, soritakse sahtlites jne. Ma ei räägi siinjuures mingist titest, vaid 7 aastat vanast tütarlapsest. Keelamise ja suunamise peale tuli ainult ebasündsate sõnadega vastulauseid. Ütlesingi lapse emale, et kui külas olles käituda ei oska, siis ei ole vaja oma last enam meile saata. Ei ole ka enam saadetud, viiakse mehe vanemate juurde.

Vot just – nüüd sa tegid küll puust ja punaseks kõigile selgeks, miks 50/50 on väga kehv elukorraldus ja et parem on oma lapsi mitte isa uude perekonda saata. Kõigil rahulikum, privaatsem ja närvid paremas korras. Eriti, kui isal uues peres eriti sõnaõigust pole või puudub tal tahtmine sõna võtta. Aga vahet pole – kui ka oleks, jääks uus naine just niimoodi aastateks ussitama. Ja siin pole vahet, miks ja kuidas on lapse vanemad lahku läinud, kui vanad on lapsed ja kuidas nad käituvad. Üldse pole. Täiesti ebaolulised asjad – sellest ei sõltu uute perede kaaslaste suhtumises midagi. Asi on kinni inimestes – suurte südametega ja ennast ohverdavaid inimesi on meie ümber haruldaselt vähe.

Ei plaaninud enam kaasa rääkida, aga no vastan siiski.
Ära valesti aru saa, mu abikaasal on meie pereelus sõnaõigust küll, võtab ka sõna ja kaitseb last kui vaja. Puutume lapsega kokku harva, elab kaugemal. Arvan ka seda, et selle lapse elu on tänasel päeval parem kui mõned aastad tagasi, ei pea kasvama keskkonnas, kus kaks ühe katuse all elavat inimest pidevalt üksteise peale karjuvad. Jah, ma suhtun nii, et neil on oma kodu ja oma pere, meil oma. Kui üks naisterahvas muretseb salalapse, st kui suhte eesmärk tema jaoks oligi saada laps ja oma lapsele isa, siis palju õnne oma lapse kasvatamisel. Kõik kondoomipropageerijad pangu siinjuures suukene kinni- oli püsisuhe, naine väitis, et võtab vastutuse endale, ärgu muretsetagu, ja siis oli tulemus käes. Mina samuti eeldan, et püsisuhtes saab teist inimest usalada. Siingi võib näha inimeste erinevust- see naine tegi nii, teda ei vaeva tema omavoliline tegu sugugi. Minu jaoks on selline tegu arusaamatu, laps peab siiski olema kahe poole ühine soov ja teostus. Aga no mis teha, lesbid tahavad ka lapsi. Ja oma lastele isa, aga sellega PÄRIS nii ei läinud nagu tal plaanitud oli.
50/50 on enam kui halb elukorraldus küll. Ma ei kujuta ette, kui mu vanemad oleks läinud lahku ja ma oleks pidanud sedasi kahe elamise vahet rändama. Arvan, et mu ema ei oleks sellisel asjal iial juhtuda lasknud (ja ma ise ei oleks sellist elu ka soovinud), meid on kasvatatud teadmisega, et iga naine saab nii mitu last kui suudab ise üles kasvatada. Oleks, poleks. Minu vanemad õnneks elavad siiamaani koos.
Ütled “ussitama”. Jah, ma arvan küll, et ma ussitan. Olen ka lapse emale otse öelnud- ise tegid, kanna välja. Rikkusid mehe elu, meie pere elu sa rikkuma ei tule.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
4554

Käitumise kohapealt on pigem mees see, kes teda rohkem õpetab kui ema, vähemalt sellistes asjades nagu potil käimine, ise söömine(õppis kuskil 2 aastaselt ise lusikaga toitu suhu tõstma) jne. Aga ta ei saa nagu aru et sellist väikest last on pidevalt vaja jälgida ja valvata, et ta mingeid lollusi ei teeks ja sp juhtuvadki sellised asjad nagu millegi lõhkumine, maha pissimine jne. Mees teeb nt tööd teises toas ja ei saa aru, et nii väikest last peabki pm koguaeg passima ja meelde tuletama et mine potile vms. Siis tekivadki probleemid, kus midagi on lõhutud, vaip pissine ja mida kõike veel. Loomulikult kui ma olen kodus ja näen midagi sellist juhtumas siis ei vaata vaikselt pealt, vaid ikka sekkun aga ma ei hakka pahandama v kasvatama vms.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Selles probleem ongi, et mina pole arvestanud sellise asjaga ning ütlen ausalt, et mul pole ka tahtmist ning see pole minu kohustus. Kui aga keeldun öeldakse mulle, et oleme ju perekond ning minu plaanid pole olulised – need saab ju ümber teha. Lisaks öeldakse, et mul läheb kohe nägu vingu kui ta oma palve esitab ning hakkan uurima kui kaua jne. Minu arust jallegi taiesti normaalne kysida hoidmise kestust et saaksin oma plaane teha…

Eksole. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi.

Minu mehel on ka varasemast laps. Variant 50/50 ei tule meie pere puhul isegi mitte arutlusele, mulle ei sobi. Meie pere, meie kodu. Mehe laps elab oma ema juures. Ei pea teda meie pere liikmeks. Käib külas ja läheb tagasi.

See sinu teema. See 50/50 oli juba siis kui mehega koos elama hakkasid? Kui oli, siis mees vast vaatabki asja nii, et tema ja laps oli pere ja siis tulid sina (nende juurde) ja pere lihtsalt kasvas. Ulmehea inimene oled kui sulle on selline elu sobinud.

Mulle kui lapsega mahajäetud emale väga meeldib see kommentaar. Ei ole vaja suruda peale mingit “issi pere on ka sinu pere” teemat lapsele või et “sinu jaoks on kõik endine”. Tänulik olin/olen ka oma sõbrannadele, kes on koos meestega, kel varasemast kooselust laps/lapsed. Tänu nende otsekohestele sõnadele ajal, kui ma ise veel mehega koos elasin, teadsin üsna täpselt, mil moel see issi uus pere ikka ei ole mahajäetud pere lapse uus pere ja uus kodu. Päris palju paksu verd ja põrnitsemist on sellega kindlasti ära hoitud. Õnneks on minu vanemad ja eksmehe vanemad tingimusteta väga head vanavanemad ning tänu neile pole mina nt oma erialasel tööl millestki ilma jäänud ja lapsel on mõlemate vanavanemate paariga head suhted (mõlemapoolsete tädi-onudega ka). Kõigi nende juurde on ta alati oodatud ja arvestatud. “Kasuemaga” kohtub ta praeguseks (u 12 aastat hiljem) paar korda aastas isa vanemate juures (tegelikult ma ei tea, kas kohtub, me ei räägi sellest), isa ja poolõega paar korda kuus paar tundi korraga kuskil avalikus kohas ja pikemalt isapoolsete sugulaste juures. Ilmselt mõlema soovil ja tahtel. Kuni teismeeani oli kohtumiste pikkus kuni 8 tundi ja siis ta ikka sattus isa koju. Mina pole nende omavahelisse suhtlusse sekkunud alates sellest, kui laps sai 8. Isa uue perega pole isegi kohtunud.

Ja mulle meeldib, et vastasid. Aitäh.

Loen välja, et Sind ja last jäeti maha. Olen uus naine, aga ei ole peret lõhkunud. Mees ise ka ei ole oma eelmist peret lõhkunud. Ühel hetkel oli laps piisavalt suur, remont tehtud ja elamine sisustatud, kui naine arvas, et võiksid nüüd minema hakata. Elab siiani oma lapsega, ei ole ühtegi uut meest. Ilmselt ei tule ka, sest lesbikalduvuse julges selle kooselu lõpus üles tunnistada.

Jah, ei ole vaja peale suruda arvamust, et isa uus pere on ka lapse pere ja kõik on endine. Ei ole. Isegi kui uues peres võetakse last avasüli vastu, ei ole midagi endine.

Ma saan aru, et lapsed ei ole toimunus süüdi. Aga oma last võiks käituma õpetada küll ja sellest tuli meie pere puhul suur probleem. Ma ei suutnud näha, kuidas mu pedantsuseni läikima küüritud kodus jäetakse asjad põrandale vedelema, soritakse sahtlites jne. Ma ei räägi siinjuures mingist titest, vaid 7 aastat vanast tütarlapsest. Keelamise ja suunamise peale tuli ainult ebasündsate sõnadega vastulauseid. Ütlesingi lapse emale, et kui külas olles käituda ei oska, siis ei ole vaja oma last enam meile saata. Ei ole ka enam saadetud, viiakse mehe vanemate juurde.

Oot, last peaks käituma õpetama ainult ema? Miks ometi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No ma ei tea kas see ikka on normaalne et laps lööb teisi ja loobib toiduga + pissib/kakab põrandale 3 aastasena?? Minu arust annab edukalt ikkagi õpetada ja selgitada selles vanuses lapsele. 3 aastane käib ju juba lasteaias ja mingid normid peaksid olema.

Loomulikult tuleb last õpetada. Isa on ju lapsevanem, tema õpetabki.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei plaaninud enam kaasa rääkida, aga no vastan siiski.

Ära valesti aru saa, mu abikaasal on meie pereelus sõnaõigust küll, võtab ka sõna ja kaitseb last kui vaja. Puutume lapsega kokku harva, elab kaugemal. Arvan ka seda, et selle lapse elu on tänasel päeval parem kui mõned aastad tagasi, ei pea kasvama keskkonnas, kus kaks ühe katuse all elavat inimest pidevalt üksteise peale karjuvad. Jah, ma suhtun nii, et neil on oma kodu ja oma pere, meil oma. Kui üks naisterahvas muretseb salalapse, st kui suhte eesmärk tema jaoks oligi saada laps ja oma lapsele isa, siis palju õnne oma lapse kasvatamisel. Kõik kondoomipropageerijad pangu siinjuures suukene kinni- oli püsisuhe, naine väitis, et võtab vastutuse endale, ärgu muretsetagu, ja siis oli tulemus käes. Mina samuti eeldan, et püsisuhtes saab teist inimest usalada. Siingi võib näha inimeste erinevust- see naine tegi nii, teda ei vaeva tema omavoliline tegu sugugi. Minu jaoks on selline tegu arusaamatu, laps peab siiski olema kahe poole ühine soov ja teostus. Aga no mis teha, lesbid tahavad ka lapsi. Ja oma lastele isa, aga sellega PÄRIS nii ei läinud nagu tal plaanitud oli.

50/50 on enam kui halb elukorraldus küll. Ma ei kujuta ette, kui mu vanemad oleks läinud lahku ja ma oleks pidanud sedasi kahe elamise vahet rändama. Arvan, et mu ema ei oleks sellisel asjal iial juhtuda lasknud (ja ma ise ei oleks sellist elu ka soovinud), meid on kasvatatud teadmisega, et iga naine saab nii mitu last kui suudab ise üles kasvatada. Oleks, poleks. Minu vanemad õnneks elavad siiamaani koos.

Ütled “ussitama”. Jah, ma arvan küll, et ma ussitan. Olen ka lapse emale otse öelnud- ise tegid, kanna välja. Rikkusid mehe elu, meie pere elu sa rikkuma ei tule.

Püha jumal. Seda kõike infot on mees sulle pläkutanud? Et mis kokkulepped neil vana naisega olid jms? Eriline mees ikka, kes kõik oma vana elu ette kannab.
Normaalne oleks kui mees oma vana elu uuele elukaaslasele ei kommenteeri. Eriti jäle kui vana elu kommenteeritakse veel negatiivses võtmes.
Mees räägibki kodus seda, kuidas lapse ema vanas elus tema peale karjus? Ja mees ise oli muidugi puhas kullatükk?

Kuigi, sa sobiks jällegi ideaalselt mu eksmehe uueks naiseks. Mina näiteks unistan, et see uus naine mitte kuidagi minu ja laste ellu ei sekkuks. Aga ei. Temal on vaja näidata, milline lahke ja hea tädi tema on. Soovib kohvikus käia ja pereelu etendada. Tahab, et lapsed läheks kaasa sugulaste sünnipäevadele. Väidab, et temal on õigus normaalsele pereelule. Ma ütlesin talle kah, et ma tegin ikka lapsed endale. Et ärgu elagu mu pereelu. Püsigu laste osas tagaplaanil nagu eelnevatel armukeseks olemise aastatel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Laps ei pea sellele niigi stressavale olukorrale lisaks ka veel taluma isa naist, kes temaga küll viisakas on, aga kelle juures ennast ikka vabalt tunda ei saa, sest see naine peab last võõraks

Peab ikka. Lapsed peavad vanemate õnne nimel kõike taluma. Seda näevad õpetajad koolis ja lasteaias, vanemad ise ei näe oma suures õnnes oma last üldse.
Muide, kas see tüüp, kellega teemaalgataja elab, on vägivaldne, et naine otsustas suhtest lahkuda, et lapsel oleks parem elu?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Laps ei pea sellele niigi stressavale olukorrale lisaks ka veel taluma isa naist, kes temaga küll viisakas on, aga kelle juures ennast ikka vabalt tunda ei saa, sest see naine peab last võõraks

Peab ikka. Lapsed peavad vanemate õnne nimel kõike taluma. Seda näevad õpetajad koolis ja lasteaias, vanemad ise ei näe oma suures õnnes oma last üldse.

Muide, kas see tüüp, kellega teemaalgataja elab, on vägivaldne, et naine otsustas suhtest lahkuda, et lapsel oleks parem elu?

Suhtest väljus mees, (eks)naine oleks ilmselt tänaseni nõus kõik andestama ja õnnelikult edasi koos elama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No ma ei tea kas see ikka on normaalne et laps lööb teisi ja loobib toiduga + pissib/kakab põrandale 3 aastasena?? Minu arust annab edukalt ikkagi õpetada ja selgitada selles vanuses lapsele. 3 aastane käib ju juba lasteaias ja mingid normid peaksid olema.

Ilmselge stress. Sellel lapsel on juba selge, mis tulevik toob. Ma ei hakka kirjeldama.

No kui endine naine lesbi on, siis on ta ju praktiliselt püha. Lesbid on õilsad inimesed, nad armastavad palju rohkem kui heterod ja kel õnnestub lesbi või homo laps olla, sel on täielik õnneloos. Me kõik teame ju seda.
Või ajan ma siin nüüd kõik käod segamini ja lesbi on siin hoopis keegi teine.
Kes iganes ta pole, lesbi on õige inimene. Tema armastab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et teemaalgataja ise pole ka reaalselt läbi mõelnud, mis tähendab 3-aastast last omava lapsevanemaga pere loomine. 3-aastane võibki kogemata midagi ka lõhkuda, sest kodus üldjuhul päris kõrval kogu aeg ei ole, 3-aastane võib olla ka stressis, sest kahe kodu vahel pendeldamine ei ole just lihtne jne. Äkki peaks pere looma inimesega, kel pole lapsi või kelle lapsed on juba suuremad ja ei vaja nii palju koosolemist, tegutsemist ja järelvalvet ehk abistavat tuge ka teise lapsevanema/uue elukaaslase poolt. Ei kujuta ette, et perena koos elades ei eksisteeri elukaaslase poolt abistamisi, kompromisse, samas muidugi ei tohiks lapse vaba aeg mööduda ainult nö mehe uue elukaaslasega. Mees peaks aduma (äkki mees loobki ka pere eeldusel, et siis saab natuke lapsevaba aega, mitte armastusest, milleks selline kooselu), et need nädalad, kus laps on tema juures, ei saa tema ka kohstustevaba inimese kombel planeerida trenne ja kalastusi (või muid väljasõite, üritusi), vaid nii väikese lapse vanemana tulebki ka palju oma vabast ajast veetagi lapsega. Aga perena koos elades tulekski koos planeerida ja arutada, mitte panna emmalt kummalt poolt fakti ette, et mina lähen, sina oled lapsega või mina mingil tingimusel sulle vaba hetke õhtust ei anna.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ei saa aru, mis inimene see on, kes hakkab sebima mehega, kellel on rase naine kodus. Mis nüüd halada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei saa aru, mis inimene see on, kes hakkab sebima mehega, kellel on rase naine kodus. Mis nüüd halada.

100% minu mõtted. Ja mis mees see selline on, kes jätab oma beebiootel naise maha, uskumatult vastutustundetu. Ilmselt on tekkinud süümepiinad ja nüüd muidugi krotiseerib ka uut naist kõiges. See on ju kaugele näha, et mees ei ole õnnelik. Samuti ei ole ka teemaalgataja õnnelik, lapsest rääkimata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Samuti ei ole ka teemaalgataja õnnelik, lapsest rääkimata.

Lapsest on muidugi veel kõige rohkem kahju. Laps on ju alles väga pisike, teda nüüd siis solgutatakse ühe kaelast teise kaela. Pool aega peab olema perekonnas, kus teda ei soovita.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Üks suur põhjus, miks mina kärgperendusse ei sobitu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Selles probleem ongi, et mina pole arvestanud sellise asjaga ning ütlen ausalt, et mul pole ka tahtmist ning see pole minu kohustus. Kui aga keeldun öeldakse mulle, et oleme ju perekond ning minu plaanid pole olulised – need saab ju ümber teha. Lisaks öeldakse, et mul läheb kohe nägu vingu kui ta oma palve esitab ning hakkan uurima kui kaua jne. Minu arust jallegi taiesti normaalne kysida hoidmise kestust et saaksin oma plaane teha…

Eksole. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi.

Minu mehel on ka varasemast laps. Variant 50/50 ei tule meie pere puhul isegi mitte arutlusele, mulle ei sobi. Meie pere, meie kodu. Mehe laps elab oma ema juures. Ei pea teda meie pere liikmeks. Käib külas ja läheb tagasi.

See sinu teema. See 50/50 oli juba siis kui mehega koos elama hakkasid? Kui oli, siis mees vast vaatabki asja nii, et tema ja laps oli pere ja siis tulid sina (nende juurde) ja pere lihtsalt kasvas. Ulmehea inimene oled kui sulle on selline elu sobinud.

Mulle kui lapsega mahajäetud emale väga meeldib see kommentaar. Ei ole vaja suruda peale mingit “issi pere on ka sinu pere” teemat lapsele või et “sinu jaoks on kõik endine”. Tänulik olin/olen ka oma sõbrannadele, kes on koos meestega, kel varasemast kooselust laps/lapsed. Tänu nende otsekohestele sõnadele ajal, kui ma ise veel mehega koos elasin, teadsin üsna täpselt, mil moel see issi uus pere ikka ei ole mahajäetud pere lapse uus pere ja uus kodu. Päris palju paksu verd ja põrnitsemist on sellega kindlasti ära hoitud. Õnneks on minu vanemad ja eksmehe vanemad tingimusteta väga head vanavanemad ning tänu neile pole mina nt oma erialasel tööl millestki ilma jäänud ja lapsel on mõlemate vanavanemate paariga head suhted (mõlemapoolsete tädi-onudega ka). Kõigi nende juurde on ta alati oodatud ja arvestatud. “Kasuemaga” kohtub ta praeguseks (u 12 aastat hiljem) paar korda aastas isa vanemate juures (tegelikult ma ei tea, kas kohtub, me ei räägi sellest), isa ja poolõega paar korda kuus paar tundi korraga kuskil avalikus kohas ja pikemalt isapoolsete sugulaste juures. Ilmselt mõlema soovil ja tahtel. Kuni teismeeani oli kohtumiste pikkus kuni 8 tundi ja siis ta ikka sattus isa koju. Mina pole nende omavahelisse suhtlusse sekkunud alates sellest, kui laps sai 8. Isa uue perega pole isegi kohtunud.

Ja mulle meeldib, et vastasid. Aitäh.

Loen välja, et Sind ja last jäeti maha. Olen uus naine, aga ei ole peret lõhkunud. Mees ise ka ei ole oma eelmist peret lõhkunud. Ühel hetkel oli laps piisavalt suur, remont tehtud ja elamine sisustatud, kui naine arvas, et võiksid nüüd minema hakata. Elab siiani oma lapsega, ei ole ühtegi uut meest. Ilmselt ei tule ka, sest lesbikalduvuse julges selle kooselu lõpus üles tunnistada.

Jah, ei ole vaja peale suruda arvamust, et isa uus pere on ka lapse pere ja kõik on endine. Ei ole. Isegi kui uues peres võetakse last avasüli vastu, ei ole midagi endine.

Ma saan aru, et lapsed ei ole toimunus süüdi. Aga oma last võiks käituma õpetada küll ja sellest tuli meie pere puhul suur probleem. Ma ei suutnud näha, kuidas mu pedantsuseni läikima küüritud kodus jäetakse asjad põrandale vedelema, soritakse sahtlites jne. Ma ei räägi siinjuures mingist titest, vaid 7 aastat vanast tütarlapsest. Keelamise ja suunamise peale tuli ainult ebasündsate sõnadega vastulauseid. Ütlesingi lapse emale, et kui külas olles käituda ei oska, siis ei ole vaja oma last enam meile saata. Ei ole ka enam saadetud, viiakse mehe vanemate juurde.

Vot just – nüüd sa tegid küll puust ja punaseks kõigile selgeks, miks 50/50 on väga kehv elukorraldus ja et parem on oma lapsi mitte isa uude perekonda saata. Kõigil rahulikum, privaatsem ja närvid paremas korras. Eriti, kui isal uues peres eriti sõnaõigust pole või puudub tal tahtmine sõna võtta. Aga vahet pole – kui ka oleks, jääks uus naine just niimoodi aastateks ussitama. Ja siin pole vahet, miks ja kuidas on lapse vanemad lahku läinud, kui vanad on lapsed ja kuidas nad käituvad. Üldse pole. Täiesti ebaolulised asjad – sellest ei sõltu uute perede kaaslaste suhtumises midagi. Asi on kinni inimestes – suurte südametega ja ennast ohverdavaid inimesi on meie ümber haruldaselt vähe.

Ei plaaninud enam kaasa rääkida, aga no vastan siiski.

Ära valesti aru saa, mu abikaasal on meie pereelus sõnaõigust küll, võtab ka sõna ja kaitseb last kui vaja. Puutume lapsega kokku harva, elab kaugemal. Arvan ka seda, et selle lapse elu on tänasel päeval parem kui mõned aastad tagasi, ei pea kasvama keskkonnas, kus kaks ühe katuse all elavat inimest pidevalt üksteise peale karjuvad. Jah, ma suhtun nii, et neil on oma kodu ja oma pere, meil oma. Kui üks naisterahvas muretseb salalapse, st kui suhte eesmärk tema jaoks oligi saada laps ja oma lapsele isa, siis palju õnne oma lapse kasvatamisel. Kõik kondoomipropageerijad pangu siinjuures suukene kinni- oli püsisuhe, naine väitis, et võtab vastutuse endale, ärgu muretsetagu, ja siis oli tulemus käes. Mina samuti eeldan, et püsisuhtes saab teist inimest usalada. Siingi võib näha inimeste erinevust- see naine tegi nii, teda ei vaeva tema omavoliline tegu sugugi. Minu jaoks on selline tegu arusaamatu, laps peab siiski olema kahe poole ühine soov ja teostus. Aga no mis teha, lesbid tahavad ka lapsi. Ja oma lastele isa, aga sellega PÄRIS nii ei läinud nagu tal plaanitud oli.

50/50 on enam kui halb elukorraldus küll. Ma ei kujuta ette, kui mu vanemad oleks läinud lahku ja ma oleks pidanud sedasi kahe elamise vahet rändama. Arvan, et mu ema ei oleks sellisel asjal iial juhtuda lasknud (ja ma ise ei oleks sellist elu ka soovinud), meid on kasvatatud teadmisega, et iga naine saab nii mitu last kui suudab ise üles kasvatada. Oleks, poleks. Minu vanemad õnneks elavad siiamaani koos.

Ütled “ussitama”. Jah, ma arvan küll, et ma ussitan. Olen ka lapse emale otse öelnud- ise tegid, kanna välja. Rikkusid mehe elu, meie pere elu sa rikkuma ei tule.

Kui õel ja kuri naine. Õiged naised kaitsevad teisi naisi ja armastavad lapsi (ka mehe omi). Sina usud ainult oma meest. Tal on samasugune vastutus. Miks ta seksis naisega, kellega last ei taha?!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui laps ei taipa ise potile minna, siis sa püüadki ju teda põhimõtteliselt iga poole tunni tagant potile meelitada. Või kuidas peaks last potile harjutama?

Isa peaks seda harjutamise tööd tegema, mitte eluvõõras uus naine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mees peaks aduma (äkki mees loobki ka pere eeldusel, et siis saab natuke lapsevaba aega, mitte armastusest, milleks selline kooselu), et need nädalad, kus laps on tema juures, ei saa tema ka kohstustevaba inimese kombel planeerida trenne ja kalastusi (või muid väljasõite, üritusi), vaid nii väikese lapse vanemana tulebki ka palju oma vabast ajast veetagi lapsega

Mitte “peaks” vaid “peab”. Ei harrasta siin midagi tingivat kõneviisi!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina mõistan teemaalgatajat.
Olen ise 2 lapse ema, ja jumaldan neid. Kunagi tuleb kindlasti ka kolmas.
Aga ma tean, et ma ilmselt ei suudaks mitte kunagi omaks võtta võõrast last. Kindlasti Sellepärast ei tule minu ellu ka kunagi lapsega meest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu probleem pole otseselt niivõrd selles, et ma vahel seda last hoidma peaksin vms. Kirjutasin ju et loomulikult ma aktsepteerin last ning suhtun temasse sõbralikult, ometigi ei pea ma teda oma perekonna liikmeks ning mul ei ole mingit isiklikku sidet temaga ja ma ei arva, et see ka tingimata peaks olema. Loogiline, et isa uue elukaaslase suhtumine peab olema sõbralik ning salliv, kuid enamat NÕUDA ei ole minu arvates väga mõistlik, eriti arvestades, et südant ei saa sundida. Seega ma kirjutangi, et minu arust on ok vahel tulla vastu palvele last hoida, kui on mingi erandkord või tööasi vms, kuid mul peab olema õigus keelduda ning põhjus selleks võib olla ka lihtsalt see, et tahan ise trenni/sõbrannadega välja vms minna. Laps pole minu kohustus vaid mehe oma ning mina saan öelda ei aga tema mitte. Me ei jaga seda kohustust. Mehe käitumine pigem ajab mind veelgi enam eemale ning ma ei tahagi tegeleda sellega. Lisaks on see laps nii väike(3) ning mul on keeruline temaga mingit sügavamat suhtlust või jumal teab mida arendada. Ma ei arva ka, et selle lapse koht meie kodu siseselt peaks olema minust kõrgemal – et ta võib mu asju lõhkuda, raisata jne ja kui midagi ütlen olen mina halb ja kuri. See pole kuidagi pidi ok. Lisaks minu arvamuse kohaselt on isa kohustus lapse järelt koristada jne.

Väga õige arusaam. Nii ongi. Ja su mees lihtsalt tahab sinust üle sõita ja manipuleerib ka veel. Selg sirgu ja pane asjad paika, mitte ära lase sel rogaisal oma lapse hoidmisest trenni ettekäändel ära viilida! Lapsevanem on TEMA mitte sina.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See 50:50 on kõige ebanormaalsem lahendus, lapsele sisuliselt puudub kodu ja oma kodu tunne. Kui tahate teada, mis tunne sel lapsel on, siis jätke lapsele kodu ja ise kolige iga kahe nädala tagant oma asjadega sisse ja välja. Seda süsteemi taunivad ka lastepsühholoogid, kelle sõnul on selle süsteemi tagasilöögid juba näiteks Rootsis näha. Kasvavadki pidetud, kindal koduta lapsed.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See 50:50 on kõige ebanormaalsem lahendus, lapsele sisuliselt puudub kodu ja oma kodu tunne. Kui tahate teada, mis tunne sel lapsel on, siis jätke lapsele kodu ja ise kolige iga kahe nädala tagant oma asjadega sisse ja välja. Seda süsteemi taunivad ka lastepsühholoogid, kelle sõnul on selle süsteemi tagasilöögid juba näiteks Rootsis näha. Kasvavadki pidetud, kindal koduta lapsed.

Aga Eestis see alles hakkab levima. Sest naistel on ka õigused ja nemad peavad ka saama ilma lapseta vaba elu elada jne. Praegu on järjest rohkem lapsi, kes jooksevad kahe kodu vahet.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgatajale.

Ma tervet arutelu ei lugenud läbi, aga kuna me oleme umbes samas vanuses ja ma just mõtlesin hiljuti selle teema peale, siis vastan ka.
Kui ma satuksin kokku kellegagi, kellel on laps, siis ma võiksin ju niisama väljas käia. Aga kindlasti ma ei koliks inimesega kokku, sest minu ellu praegusel hetkel ei mahu mingisugune pereelu. Ja kui laps terve aja või poole ajast või isegi vähem teiega elab, siis seda see ju on – täiesti tavaline pereelu. Väikelapsega. Tema kodu on teie juures täpselt sama palju kui oma ema juures. Ta elabki teie juures pool ajast. Ma ise arvan, et 50% päevadest ei ole selline aeg, mida ei sina ega laps peaksite lihtsalt “välja kannatama”. Minu jaoks oleks see liiga suur osa elust, et kedagi tolereerida ja ennast panna sellisesse rolli, mille jaoks ma valmis ei ole.
Sellise jaotuse ja nii väikse lapse korral ei saa sa olla “isa sõbranna”, vaid keegi, kes poole ajast lapsega koos elab, ja lapse vanust arvesse võttes, tema eest paratamatult ka hoolitseb. Praktikas täidad ju vanema ülesandeid. Teedki süüa, panedki riidesse, viid lasteaeda ja õpetad. Karm on muidugi, kui ise seda teha ei taha. Tegelikult ma natuke imetlen su julgust sellise eluga kaasa minna, mina 18-aastaselt oleksin elu eest minema jooksnud.

Nii et minu arvates on normaalne, et mees hoolitseb ja sina hoolitsed ka.
Ehk keegi protesteerib, et “mis mõttes, mees sai lapse ja nüüd on ta elu läbi?” Ee… natuke küll, ta on ju nüüd lapsevanem. Ja on ainult õiglane, et temaga elab koos inimene, kes samuti on nõus igapäevaelus seda rolli täitma. Kui sa seda olla ei taha(ja selles ei saa sind süüdistada, sest mina ei tahaks), siis tasuks ehk läbi mõelda, kas asjal üldse on mõtet.

Please wait...
Postitas:
Kägu

üritasin korra seda teemat vastupidi ette kujutada: “mees ei taha üldse mu lapsi hoida” ning vaimusilmas näen vastuseid stiilis: “no on siga, võttis sind ju koos su lastega”

Please wait...
Postitas:
Kägu

Samuti ei ole ka teemaalgataja õnnelik, lapsest rääkimata.

Lapsest on muidugi veel kõige rohkem kahju. Laps on ju alles väga pisike, teda nüüd siis solgutatakse ühe kaelast teise kaela. Pool aega peab olema perekonnas, kus teda ei soovita.

Mitte pool aega, vaid kogu aeg. Kui ema on olnud nõus nii väikse lapse puhul 50/50 hooldusega, siis ema teda ju ka ei taha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See 50:50 on kõige ebanormaalsem lahendus, lapsele sisuliselt puudub kodu ja oma kodu tunne. Kui tahate teada, mis tunne sel lapsel on, siis jätke lapsele kodu ja ise kolige iga kahe nädala tagant oma asjadega sisse ja välja. Seda süsteemi taunivad ka lastepsühholoogid, kelle sõnul on selle süsteemi tagasilöögid juba näiteks Rootsis näha. Kasvavadki pidetud, kindal koduta lapsed.

Aga Eestis see alles hakkab levima. Sest naistel on ka õigused ja nemad peavad ka saama ilma lapseta vaba elu elada jne. Praegu on järjest rohkem lapsi, kes jooksevad kahe kodu vahet.

Just, õigused. Õigus joosta rikkamate ja ilusamate meeste järel, õigus lõhkuda peresid (nii iseenda kui nende meeste omi) ja õigus oma lapsed maha jätta. Ja siis kesk seda lõbu ja lustipidu on lapsed üleliigsed nii ema kui uue mehe silmis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Näitan 29 postitust - vahemik 61 kuni 89 (kokku 89 )


Esileht Pereelu ja suhted Mehe laps