Teema: Mehe lollid kobisemised

Sellega on nii, et sina oled mehe naine, mitte ema. Siin sa nagu võtad sisse mehe ema rolli, et küsid mitu muna tahab ja keedad-koorid talle mune ja pakid tema plätusid kilekottidesse. Suur täiskasvanud mees teeb seda kõike enda jaoks ise. Kui mehel munaisu, ei lähe sina neid talle keetma ega koorima vaid keetku ise. Tehku kõike ise. Kui vaja plätud kokku pakkida, pakib ise. Lapsega üksi ujuma minnes olgu mehe ülesanne jälgida last, sest see on tema laps ka. Kui sina lapsega üksi midagi toimetad, sa ju ka ise vastutad lapse eest.

Vigina osas ma oleks ammu juba öelnud, et kaua võib vinguda.

Konditsiooni pole. Ära lihtsalt tee enam tema eest asju ära. Inimesel peab kujunema vastutustunne, kuid seda ei saa kujuneda, kui tal ei lasta ise toimetada. Ütledki, et ei tee ja tehku ise.

Laps on beebi? Beebiga basseinis kui beebi õlad on vees, prab lapsevanem hoidma last veidi enda küljel, et näeks ise lapse nägu, kui vajub vee alla. Kui tagab täitsa enda ees hoida, siis näoga enda poole.

Keedad ja kooridki talle mune ja pakid plätusid …. Mnjaaaa

Mai teagi, ma nagu konstantselt neid mune ei koori ja plätusid ei paki. Aitan, kui palutakse kenasti ja ta ise teeb mulle pidevalt väikseid “teenindavaid” liigutusi. Siin ma juuksekarva lõhki ei ajaks, mil ma olen liiga ema või teen asjad eest ära. Plätusid pakkisin, sest nii saime kiiremini. Mune koorisin, sest ma teen tavaliselt hommikust süüa ja see on mulle ok.

Aga vahet pole, kas ma teen midagi eest ära või lihtsalt teen midagi, selliseid vigisevaid kommentaare tuleb ikka. Mitte koguaeg, aga kahe nädala peale üks pärl vähemalt.

Oskan ise seda praegu seostada ainult sellega, et ta on siuke siis, kui on halvasti maganud. Pluss viimasel ajal on tekkinud sisemine rahutus vanemaks saamise osas ja pole veel karjäärialast läbimurret toimunud. Keegi mainis seksuaalset rahuldamatust – no seda pole, ei hakka siit rohkem vastust otsima.

Ma ei viitsi muidugi neid vabandusi leida ja miski ei õigusta mu meelest seda viginat. Eks ilmselt varsti pakingi asjad. Ausalt, esimesed 6 aastat ta ei olnud selline. Või kui oli, siis nii harva, et ma unustasin ära.

#3961940:

Minu arust olete paar parajat ja ei tasu siin midagi kotte pakkida. Nagu tegelikult on kellegi SELLINE “probleem”? Tavaline pereelu ju, ikka juhtu igasuguseid asju, seda enam, et sa ütlesid, et x paari nädala tagant…No tule taevas appi! Kui hommikust õhtuni mingi vigin oleks,siis veel saaks aru. Võibolla ta ei olegi hommiku inimene ja on pahur,,mis siis? Sul on kindlasti omad kiiksud. Raske mure tõesti!

See oli värskendav kommentaar. Ega ma ju oma kodumullis olles ei tea enam, mis on “normaalne” ja mis mitte. Minul lihtsalt on kopp ees sellest viginast, aga kui paljud ütlevad, et taolised ütlemised on pereelus tavalised, siis mul ka lihtsam seda tolereerida. Ma ise olen raudselt tema meelest see tohlakas, kui ma plätusid valepidi kotti panen – sellega ma olen nõus. Ma usun, et ta teeks siia samma minu kohta postituse “Naise lollakas käitumine”.

#3961868:

Mind lausa psühholoogiliselt huvitab, kuidas mu elukaaslase “konditsiooni” nimetatakse. Manipulatsioon, harilik vigin…? Ma ei saaks öelda, et siin on asi selles, et mina käin närvidele. Ta on teistega ka selline.

Muidu normaalne mees paneb vahest nii haigeid kommentaare maha või vingub nii lollide asjade kallal, et ma ise muigan nende peale. Natuke on aga hakanud juba üle viskama.

1. Keetsin 6 muna ja koorisin kõik ära. Ta sõi neist 4 ja ütles, et miks ma koorisin kõik ära – munad kuivavad ju ära. Järgmine kord, umbes kuu pärast keetsin uuesti 6 muna. Küsisin, mitu tk ta sööb. Ütles 3 ja ma koorisin 4, ühe igaks juhuks veel. Pärast kommenteeris õiendaval häälel, miks ma kõike ära ei koorinud. Sarnaseid olukordi veel, kus ühe korra tahab asja ühte moodi ja siis teistmoodi. Tegelikult saad aru, et inimene tahab vigiseda.

2. Lapsega basseinis. Laps on tal süles ja näoga minu poole. Lapse nägu läks korraks ninani vette. Ütlesin kohe, et oo kuule lapse nägu vees, võta välja. Ta võtab näo välja ja vaatab mulle otsa õiendava pilguga, et miks ma kohe ei öelnud. Wtf? Ma ütlesin esimesel sekundil või sa arvad, et ma vaatan natuke aega, kuidas mu laps upub ja siis alles ütlen?

3. Reisil. Palus, et paneksin ta plätud läbipaistvasse kilekotti. Panin tallad kokku, panin kotti ja andsin talle. Tema õiendab, et kuidas ma panin plätud valepidi. No see oli õige, et tallad kokku, aga et ma ei pannud küljega, vaid tald allapoole. Kuidas saab läbipaistvasse kilekotti midagi üldse valepidi panna? Ta ei saa siiani aru või ei tunnista, mis ta loogiliselt valesti ütles sel hetkel.

Ah neid on veel…halenaljakas on.

Täiesti tavaline käitumine, kui naine võtab mehe ema rolli. Lõpeta emmetamine ja lõpeb ka vigisemine.  Miks sa mehe ema olla tahad? Ta pole laps, täiskasvanud inimene, koorib ise nii mitu muna kui tahab. Kui sa ei lõpeta, läheb see ainult hullemaks.

#3961988:

Just selliste asjade pärast lapse esimesel eluaastal paljud paarid lahku lähevadki- MÕLEMAD harjuvad olukorraga, saavad vähe magada, on väsinud ja tusased ja näljased ja seksi võib-olla vähe jnejnejne. Ja siis saetakse üksteise kallal, “miks sa ei öeldnud” ja “mis sa näägutad, ma ju tean” vaheldumisi. Ja mul on raske uskuda, et sina ka mehele samasuguseid vinge ei korralda “korra paari nädala tagant”. Tavaline pereelu kurnatud lapsevanematega, ei mingit diagnoosi.

Ja kui teab ise paremini kuidas asju teha tuleb, siis TEEB paremini. Ise. Mis sa emmetsed täiskasvanud meest, siis hakkabki titelik viun.

Aitäh! Nõus, selline see eluke praegu ongi. Emmetsemist hakkan küll vähendama.

No kuulge, lahutuseni on siit ikka jupp maad minna. Eriti laisad, kes selliste takistuste peale juba püssi põõsasse viskavad. Abielu ja pereelu ei peagi 100% lihtne olema. Küllap igaüks meist tekitab kaaslasele mingil hetkel probleeme, peavalu ja halba meeleolu. Kohe peaks lahutama? Probleemid on selleks, et neid lahendada, eriti veel kui on ka võimalik aimata, mis põhjused taga on. Ma saan aru, kui 5-10 aastat samasugune jorin järjest on, siis aitab küll.

Aga mul tekkis nüüd küsimus, kuidas olla vähem emmetaja. Mulle tegelikult meeldib hoolitseda ja hommikusööki teha. Mulle meeldib korda hoida ja kuna mina olen see asjade ära panija kodus, siis “naine, kus mu sokid on” on mõnes mõttes loogiline küsimus, sest mina teangi seda.

Samas ma näen, et see kõik hakkab iseenesest mõistetavaks muutuma ning juurde on siis lisandunud see näägutamine. Astungi enda tahtmisele vastu ja ei tee vägisi neid asju enam? Mõne teise inimesega suhtes olles võib-olla saaksin anda enda maksimumi suurima hea meelega, mitte ei pea laveerima, kas ma olen teise inimese eest hoolitsedes hooliv naine või emme…

Sa juba tegid temaga lapse ja enne olid temaga 6a enne koos, mis nüüd enam siin vinguda, et äkki mõne teisega oleksid vähem emme! Pane oma pea nüüd korda ja tite kõrvalt pole mõtet mingeid lahkuminemise mõttemänge ajus haududa, tuleb hakkama saada, ise tegite, ise vastutate oma lapse ja pere eest.

#3962022:

Aga mul tekkis nüüd küsimus, kuidas olla vähem emmetaja. Mulle tegelikult meeldib hoolitseda ja hommikusööki teha. Mulle meeldib korda hoida ja kuna mina olen see asjade ära panija kodus, siis “naine, kus mu sokid on” on mõnes mõttes loogiline küsimus, sest mina teangi seda.

Minu arvates on see normaalne. Kui mul on vaja näiteks…metallist mõõdulinti, ma ei hakka mööda sahtleid kolistama ja töötoa vahet jooksma ja seda otsima. Oluliselt lihtsam on öelda mehele, kes seda 99% kordadest kasutab ja meie tööriistu korrastab, et ole hea, palun too mulle mõõdulint. Ja mees eelistab kindlasti seda toomist sellele, kui ma pool tundi tema töötoas asju segi keeran. Meil teab kumbki oma osa asjadest. Muidugi ta oskab pesumasinast sokke kuivama panna ja siis kappi ja siis jalga. Aga pesen ja kappi panen neid siiski mina. Samal ajal näiteks ma ei tegele ealeski nõudepesumasinast asjade väljavõtmisega (muidugi oskan 🙂 ) ega lumerookimisega (ka vägagi oskan). Tööd on jaotatud. Minu arvates on selline võrdsusetaotlus perekonnas idiootne, et kõik peavad tegema igast kodutööst poole või hoolitsema ise isiklikult endale vajaliku pärast. Kuramus, ega see mingi exceli koolitus ei ole. Oleme ju perekond ja perekonnas on normaalne minul paluda tema abi ja temal minu abi. Nii abitu ei ole ka kirjeldatud mees, et ta ise oma sokke kätte ei saa, eeldan. Aga ka minu mees küsib minult, et ega sa ei tea, kus mu uus helesinine triiksärk on ja mina küsin tema käest, et ega sa ei märganud, kuhu ma oma telefoni pistsin.

#3962034:

Depressioon

Keskeakriis

Armuke

Ei tunne ennast peres/tööl piisavalt mehena, ainus enesekehtestuse võimalus on lollides kobisemistes, mitte suurtes asjades

On sunnitud sinuga suhtes olema, laps tuli kogemata

Rahaprobleemid, täitmata unistused

Depressioon – krt, kahtlen.

Keskeakriis – vanus 32.

Armuke – vat ei tea.

Ei tunne ennast peres/tööl piisavalt mehena, ainus enesekehtestuse võimalus on lollides kobisemistes, mitte suurtes asjades – väga võimalik!

On sunnitud sinuga suhtes olema, laps tuli kogemata – ivf.

Rahaprobleemid, täitmata unistused – väga võimalik!

Noh ja kuidas siis nüüd hea kaaslasena toeks olla, kui unistused täitmata, ambitsioone rohkem kui päevas tunde.

Ma olen pea 20 aastat abielus ja ei suudaks isegi ette kujutada, et mees mingi minu tegevuse peale heast peast vigisema kukuks. Vigisegu kellega tahab, maailm on lolle täis, kelle peal seda praktiseerida saaks, miks seda teha inimesega, kellest sõltub tema otsene heaolu ja pereõnn. Väga loll mees võis siis naine ongi ise see loll, kes maanduseks välja valitud.  Aga võibolla olete lihtsalt hästi sobiv paar.