Teema: Mehe naeruväärne kingitus

#3924529:

Mehed vihkavad kingitegemise kommet, kui nende arust kingisaaja ei vääri ühtegi kingitust.

Paljudel inimestel on rumal komme terve romaan ühe lause taha välja mõelda, mis algsest mõttest täiesti erinevaks lause sisu väänab. Selle lausega ütled sa ka, et mu mees vihkab oma ema ja vendasid ja sõpru, sest ka neile kingituste tegemine on miski, mida ta ei oska, ei taha ja sisimas peab asjatu raiskamiskultuuri osaks. Nii nagu kõik imimesed ei sobi müügimeheks, näiteks nagu mina, sest selleks peab siiralt uskuma, et inimestel on müüdavaid asju päriselt vaja, aga ei ole ju enamasti. Sama mõtlevad ka paljud mehed ja naised, et ükski kingitav asi ei ole ju miski, mida päriselt vaja on. Ja kui ise ei ole asjadeinimene, on väga raske ette kjutada, et keegi siiralt õnnelik kingi üle on, sest ise kingi üle mingeid sügavaid rõõmutundeid ei tunne, pigem teeskled rõõmu, et kinkijal hea meel oleks kuigi sisimas mõtled, et mu kodu on niigi asjadest üle kuhjatud.

#3924554:

ga paraku seda ma ikka välja mõelda ei suuda, mille üle nad kingi puhul rõõmustaksid, sest minu enda eelarvamus asjade osas segab vahele

No ja? Suru oma eelarvamus siis maha. Kuidas sinu arvanus on seotud sellega, kui sa teisele inimesele midagi kingid. Kingidki, mida sõbranna sooviks või.
Kui sa iseendast jagu ei saa, et end sel hetkel tahaplaanile jätta, siis on sinuga küll kurvad lood. Empaatiavõime taandub sul käpakil ja tagurpidi sinu ego ees.

#3924554:

Aga ehk nad siiralt naudivad liha ja autoga sõitmist aga nad ei naudi kingituste saamist. Meeste empaatiavõime ongi palju viletsam ja neil on raske end teistsuguse inimese nahka mõelda.

Loomaaed on tõesti suur ja lai – on olemas inimesi nii empaatiavõimetuid kui ka täitsa psühhopaate. Aga mis õnnetu inimene sellise endale kaaslaseks valib, kui on olemas palju toredaid ja südamlikke inimesi? Sellised, kes ei ole empaatiavõimetud ja enesekesksed (1 kingitus või lillekimp aastas on keskkonnale kohe ületamatu kahju, kohe on mees Greta Thunbergi suurim fänn, aga iga päev sinki ja liha nosida on ju mõnus, sest “MULLE meeldib”).

Kahju nendest elurõõmuta naistest selliste kõrval, kes end lohutavad igasuguste muinasjuttudega. Kui mees armastab, siis ausõna ei võta 1 kena kingitus ja lilleõis tükki küljest ära ega pane just sel hetkel pingsalt mõtlema osooniaukude peale.

#3924628:

Aga ma ei tea, mida sõbranna tegelikult sooviks, sest me oleme kõik iseseisvad, eluga hakkama saavad inimesed, tal ei ole probleeme sellega, et ta soovitud asja enesele osta ei suudaks.

Okei, su sõbranna pole sulle kunagi öelnud, et tahaks NOAsse sööma minna, aga pole jõudnud. Või pakkunud, et läheks koos Saaremaale. Või maininud, et pagan, äkki peaks ka ostma kuumaõhufritüüri, aga ei viitsi süveneda, milline suurim on. Või laksanud käega vastu laupa, et Sirp jäi taas tellimata. Või et tahaks miskit uut krimkat lugeda, aga pole aega tutvuda, mis müüa on.

Sa lihtsalt ei oska kuulata. Nii lihtne see ongi.

#3924799:

Sa lihtsalt ei oska kuulata. Nii lihtne see ongi

Ja tema ei oska kuulata mind. Mõlemad oleme samaväärsed. Kumbki ei ole parem ega halvem. Tema kingib mulle ju ka asju, mida ma ei soovi.

#3924799:

Sa lihtsalt ei oska kuulata. Nii lihtne see ongi

Ja tema ei oska kuulata mind. Mõlemad oleme samaväärsed. Kumbki ei ole parem ega halvem. Tema kingib mulle ju ka asju, mida ma ei soovi.

#3924738:

Kingitust on lihtne teha, kui oskad inimest kuulata ja näha.

V.a. juhul kui see inimene ei tahagi kingitust. On tüüp inimesi, kes ei suuda lihtsalt uskuda, et inimene tõepoolest ei tahagi kingitust ja ei soovi ka ise kinkida sest sellist imelihtsat oskust “teist inimest lugeda” neil lihtsalt ei ole. Minul näiteks ei ole. Ma saan väga hästi aru, millised tundevarjundid inimese näos vilksatavad, kuidas mingi lihtne sõna võib neid haavata, mis on nende suured elulised (mittematerjaalsed) soovid. Aga selles osas, mis inimene kingiks soovib saada on minu empaatiavõime ja mälu null ja sõbrad paraku peavad sellega leppima või minuga sõprusest loobuma. Isegi kui kuulen mingist materjaalsest soovist, ununeb see mul kohe ära, kuna ma ei suuda materjaalseid asju enesele tähtsaks mõelda.

Igasugu seikluste, teatrietenduste jms. kinkimise kogemus on mul olemas. Mu oma vanemad lasevad aastas u. kümmekond sellist kingitust aeguda, sest üllatus- üllatus aga aktiivsed inimesed on enamasti oma elu juba aasta jagu ette seikluseid/reise/ teatrikülastusi täis plaaninud ja selline kingitus tekitab pigem peavalu, et kuhu oma niigi tihedas graafikus järjekordne teatrikülastus mahutada.

#3924853:

Mu oma vanemad lasevad aastas u. kümmekond sellist kingitust aeguda

Nad ei tunne ka kedagi teist, kes tunneks kedagi teist, kes tahaks neid elamusi kogeda, et ei peaks aeguda laskma? Kurvad siis lood teie peres, ise ei taha ja teistele ka ei oska mõelda.

#3924732:

Aga mis õnnetu inimene sellise endale kaaslaseks valib, kui on olemas palju toredaid ja südamlikke inimesi?

Kuidas küll üks empaatiline ja südamlik inimene ei suuda olla piisavalt empaatiline, et endale kallist inimst sellest kingituste tegemise vaevast vabastada? Kas see empaatilisus ei ole ehk vaid näiline, siis kui enee soovidega parasjagu sobib, siis oled empaatiline, aga kui teise soovid sulle ei sobi, siis eirad?

#3924901:

Tööl ei saa teadetetahvlile panna – kes soovib, see võtab?

Sa ilmselgelt ei oska seda ette kujutada inimesi, kelle jaoks selline tegevus on raske, tüütu ja soovimatu, selliseid on maailmas ja päris palju. Iga sekund, mil pead mõtted viima sellele, et nüüd tuleb need kinkekaardid kaasa võtta, siis tuleb kuulutus panna, inimestega kokkusaamiseks sobiv kellaaeg leida jne. on ülimalt tüütu ja vaimselt väaitav. Kujuta enesele ette introverti. Ei minu asutustes, ega ka paljudes teistes paraku ei ole sellist asja nagu füüsiline infotahvel või infolaud enam. Infotahvlid on digitaalsed. Lisaks pead jälgima, et sa ei riputaks kuulutust selle kinkekaardi teinud inimese nina alla, ta võib solvuda. Kolmandaks juba mõte sellest, et pead mingi järjekordse ebavajaliku kingi realiseerimisega tegelema väsitab. Milleks. Inimene valib, millega oma elu sisustada. Mina lasen ka kinkekaarte aeguda, sest mina pean eraldi meeldetuletuse sisestama telefoni, et mul üldse meelde tuleks see kinkekaart käekotist välja otsida ja kusagile riputada võu seda kasutada. Kindlasti on inimesi, kel kunagi ei jää miski oma käekotis märkamata, mina ei ole selline. Ma saan oma elu palju paremini elatud, kui mulle ei sunnita selliseid tegevusi peale. Seega lasen kinkekaardid lihtsalt aeguda, kui just mingi ime teda mulle õigel hetkel meelde ei tuleta. Vahel olen tööl välja hõiganud, kui juhtumisi meelde on tulnud, enamasti ei taha mitte keegi neid endale, sest kõigi elud on juba piisavalt kiireks planeetitud.

#3924928:

#3924920:

#3924901:

Tööl ei saa teadetetahvlile panna – kes soovib, see võtab?

Sa ilmselgelt ei oska seda ette kujutada inimesi, kelle jaoks selline tegevus on raske, tüütu ja soovimatu, selliseid on maailmas ja päris palju. Iga sekund, mil pead mõtted viima sellele, et nüüd tuleb need kinkekaardid kaasa võtta, siis tuleb kuulutus panna, inimestega kokkusaamiseks sobiv kellaaeg leida jne. on ülimalt tüütu ja vaimselt väaitav. Kujuta enesele ette introverti. Ei minu asutustes, ega ka paljudes teistes paraku ei ole sellist asja nagu füüsiline infotahvel või infolaud enam. Infotahvlid on digitaalsed. Lisaks pead jälgima, et sa ei riputaks kuulutust selle kinkekaardi teinud inimese nina alla, ta võib solvuda. Kolmandaks juba mõte sellest, et pead mingi järjekordse ebavajaliku kingi realiseerimisega tegelema väsitab. Milleks. Inimene valib, millega oma elu sisustada. Mina lasen ka kinkekaarte aeguda, sest mina pean eraldi meeldetuletuse sisestama telefoni, et mul üldse meelde tuleks see kinkekaart käekotist välja otsida ja kusagile riputada võu seda kasutada. Kindlasti on inimesi, kel kunagi ei jää miski oma käekotis märkamata, mina ei ole selline. Ma saan oma elu palju paremini elatud, kui mulle ei sunnita selliseid tegevusi peale. Seega lasen kinkekaardid lihtsalt aeguda, kui just mingi ime teda mulle õigel hetkel meelde ei tuleta. Vahel olen tööl välja hõiganud, kui juhtumisi meelde on tulnud, enamasti ei taha mitte keegi neid endale, sest kõigi elud on juba piisavalt kiireks planeetitud.

Siis oleks viisakas see kinkekeert KOHE kinkijale tagasi anda ja ausalt öelda, et sa ei taha tema raha raisata – kasutagu ise või andku kellelegi edai ja paluda, et inimesed sulle edaspidi enam kingitusi ei teeks. Enne tähtpäevi oleks hea neile seda meenutada – et sinu kingisoov on, et sa EI TAHA mitte mingisuguseid kingitusi. Võid anda inimestele loomade varjupaiga kontonubri – et kui nemad end kingitust tegemata halvasti tunnevad, siis tehku sinu kingitusena varjupaigale ülekanne. Aga lasta inimestel lihtsalt raha pm prügikasti visata, sest sa oled liiga möku, et öelda, et sa ei taga, sa ei kasuta ja sa lihtsalt lased aeguda – no see on ikka saamatuse tipp.

Need inimesed teavad väga hästi, et ma ei pea kinke oluliseks, seda on neile öeldud korduvalt. Kas nad ainult soovivad seda uskuda on teine asi. Igal aastal ütlen, et ärge tooge midagi, mida ise kohe ära ei söö. Nemad tunnevad rõõmu traditsiooni täitmisest, las siis tunnevad. Mina tunnen rõõmu sellest, et ei ole kohustatud kingi orjaks hakkama ja võin rahumeeli kingil lasta aeguda. Kui ma kingi tagasi lükkan jääb kinkijale halb maitse suhu, pidumeeleolu on rikutud, komme midagi kinkida on ikka täitmata. Passiivagressiivsel moel heategevuse pealesurumist mina ei poolda ning kui inimesel on tungiv soov kinki teha, ja kommet täita, las teeb ja tunneb rõõmu. Ükski minu tuttavaist ei ole nii naiivne, et arvaks, et neid kinke mul ülimalt vaja oleks. See on puhtalt kombe täitmine valdava enamuse inimeste jaoks.

#3924935:

Sa ilmselt ei tea, mida passiiv-agressiivne tähendab. Arg mömm oled.

Ma saan aru, et sina pead end väga empaatiliseks ja heatahtlikuks inimeseks, kes siiski sildistab teisi sildiga “arg mömm”?

Mis sa arvad, mida inimesed teevad siis, kui ma annan teada, et kes tahab teha kingitust, tehku ülekanne heategevusse? Siis teevad kõik, ka need, kes ei plaaninud midagi kinkida, sest justkui piinlik on mitte ülekannet teha. Aga mina ei soovi kellelegi kingi tegemist peale suruda. Mina leian, et tänapäeval võiks olla igal inimesel välja arvestatud see summa, mille ta on nõus heategevusse panustama ja see summa võiks automaatselt ilma kihutuskõnedeta heategevusse minna. Minul näiteks läheb igal kuul pangaarvelt kindel summa erinevatele heategevusorganisatsioonidele ja rohkem ma ei soovi heategevust teha. Ülejäänud vaba raha kulutaksin näiteks omaenese laste tuleviku kindlustamisse. Mind ajab lausa pahaseks kui ma pean end halvasti tundma, et miks ma tuttava soovil veel üht ülekannet kusagile abiks ei tee või miks lasen kusagil üritusel annetuskübara täitmata mööda minna. No ei soovi rohkem head teha, olen oma valuläve ülempiirini juba niikuinii annetanud ilma kusagil seda reklaamimata.

#3924945:

Ma saan aru, et sina pead end väga empaatiliseks ja heatahtlikuks inimeseks, kes siiski sildistab teisi sildiga “arg mömm”?

Valesti saad aru, ma pole kordagi väitnud, et ma väga empaatiline ja heatahtlik oleks. Pigem vastupidi, mul puudub igasugune empaatia inimeste vastu, kes on nii äpud, et ei suuda selgelt oma soove väljendada – eriti kui nende soov on, et “ärge kinkige mulle midagi”.

#3924952:

kes on nii äpud, et ei suuda selgelt oma soove väljendada

Ma väljendan väga selgelt, ütlen lause “ärge tooge midagi”. Kuidas see ebaselgelt öeldud on? Aga ma annan inimesele õiguse otsustada, kas ta seda soovitust kasutab ja ei löö teda häbiposti kui ta minu soovi ei täida ja ikka kingi toob. See on minule kultuuritaustaga sisse söödetud, et külaliste suhtes ei olda ebaviisakas.

Oled sa mõelnud, miks nad toovad kingi? See on nende kultuuritaust, mis selleks sunnib. Ilma kingita külla minek oli varem ebaviisakas. See on inimestesse nii sügavasti sisse kasvatatud, et ei ole minu asi hakata täiskasvanuid ümber kasvatama.

Heategevuslikust ülekandest saadavad kingitegijad minu kogemuse järgi tavaliselt väljavõtte ülekandest, seepärast ei ole see nii, et kingi soovija ei tea, kas tegid ülekande või mitte.

#3924959:

Heategevuslikust ülekandest saadavad kingitegijad minu kogemuse järgi tavaliselt väljavõtte ülekandest, seepärast ei ole see nii, et kingi soovija ei tea, kas tegid ülekande või mitte.

Ma ei ole sellist kohustust kohanud, pole ise eeldanud ega pole ka kunagi kinnitust saatnud, et näe, ma tegin.

#3924967:

#3924959:

Oled sa mõelnud, miks nad toovad kingi? See on nende kultuuritaust, mis selleks sunnib. Ilma kingita külla minek oli varem ebaviisakas.

Mis kultuurist nad siis pärit on, et ilma kingita ei saa? Eestis pole kombeks tühja käega minna, see pole päris sama, kui “kingita”.

Minu jaoks ei ole seal erinevust, täis käsi on minu jaoks sama, mis kink. Need mitu juuatukuninga juustu, mis mu kapi juustuvarud märtsi lõpuni täidavad, ilma, et mul oleks põhjust oma maitse järgi juustu osta, ei ole ka päriselt vajalikud. Aga jällegi, armsad inimesed kinkisid, eks peab siis neid sööma.