Teema: mehe (nais)sõbrad

#3019191:

12a elasid mehe kulul. Oma chatid ikka kõik alles sellest ajast või oli ka suhtlemiskeeld vastassooga? Uskumatu…

Kuskohast sul on andmed, et see naine elas 12 a mehe kulul ja pealekauba tšättis mitmete võõraste meestega?
Teemalagatajal on kaks varianti, kas anda mehele ultimaatum või kui ta suudab, siis viia läbi õigus ka omale samad võimalused suhtlemisel teiste meestega.Kui mees ei taha naise samasugusest suhtest teiste meestega KUULDAGI, siis on õige aeg ja viimane aeg mehele öelda- ka mina tunnen sinu nn sõbrannade suhtes täpselt sama suurt vastumeelsust, et enam ei suuda, kõik.

Mul läheks küll närv punaseks, kui selline mees oleks, aga ma pole ka depressioonis inimesega koos elanud.

See laste juuresolekul pidevalt telefonis olemine on kohutav! Missiis, et teil lastele kindlad reeglid praegu, lapsed õpivad eeskujust. Lisaks ei ole ju niimoodi võimalikki, et lastel tekkiks oma isaga minginegi suhe, ühised mälestused, ühised toredad hetked…

Mind häiris teemaalgatuse juures see lause: “Selle peale vastas ta, et lapsed on väiksed ja kus meil ikka minna ning minuga kahekesi räägib ta ju ka igapäevaselt ja mis meil siis õhtuti koos (kui lapsed magavad) nii väga rääkida ja teha on?”

Väikeste lastega saab väga palju koos teha! Võimalusi on nii palju – looduses, mängutubades, muuseumites, parkides… Lase aga fantaasial lennata! Ja nii see tore lapsepõlv tekkibki ja nii õpivadki lapsed om aisa armastama – ta laseb sel rongil lihtsalt minema sõita praegu…

Samuti solvuksin ma hingepõhjani, kui mu abikaasa mulle ütleks, et “mis meil siis õhtuti koos rääkida või teha on…” Sada asja on ju võimalik koos teha. Rääkida, lugeda, koos filmi vaadata, päevapoliitikat arutada (aga sellega kursis olemiseks pole mehem vist chattimise kõrvalt aega), ühistest tuttavatest rääkida, tulevasi tegevusi planeerida, seksida, nalja visata, üksteisele üllatusi teha… Lihtsalt koos olla. Ei, ei, ei, mina ei lepiks küll, kui mehel teistega on rääkida, aga minuga enam mitte. Se tähendab, et muidugi ma ei keelaks teistega suhtlemise, aga kui see takistab kuidagigi minuga suhtlemist ja mind seetõttu vlditakse ja labaseks peetakse, siis tõepoolest, koligu välja oma huvitavamate sõprade juurde!

Mehele ütleks, et väga tore küll, et MINA ei pea muretsema, et oma mehest võiksin ilma jääda, aga mees peaks küll valvel olema, sest sellise käitumisega jääb ta varsti oma naisest (minust) ilma.

#3019184:

Mu meelest, kui on nii pikk suhe ja kaks väikest last, ei tasu sõbrannadega suhtlemisest probleemi teha. Naisena loomulikult see häirib ja teeb armukadetaks,aga proovi mitte välja teha. Mina usun, et mees lihtsalt suhtleb nendega, kuigi alati on võimalus, et tekib ahvatlus ja asi võib minna pikemale suhtlusest.

Jaa, muidugi proovi mitte välja teha, kannata veel, siis on ju veel pikem suhe ja ehk mõni laps ka veel juures. 😀

#3019301:

Tõsi ta on!!! Olengi ise möku,kes on algusest peale suht kõike ise teinud. Miks ma siis siia “halama” tulin?! Sest mulle tundub see kõik nii lapsik,aga temaga seda rääkides ei näe tema probleemi. Tahtsingi kinnitust kas ainult mind häirib või on ka teiste silmade läbi see ebanormaalne.
Kuidas seda muuta,kui õli tulle valada ei taha,sest see teeks olukorra hullemaks ja vana koera haukuma ei õpeta. Lihtsalt leppida ja loota,et keskeakriis möödub peale “puhkust” (uuesti tööle minemisega)?!

Ei, mitte leppida, sest mida rohkem sa lepid, seda rohke mkasutab tema seda ära. Meie eesmärk oma vastustega siin ongi sind üles kütta, me oleme nagu ergutuskoor. Muidugi võib keegi siis sisse hüpata ja öelda saatuslikud sõnad – aga mehel on kindlasti midagi kodus puudu, muidu ta nii ei teeks….seda ajupesu peab ignoreerima. Meil kõigil on palju asju pidevalt puudu.
Aga mehega ei juhtu midagi, kui ta sellise jura päevapealt lõpetab. Ok, kui sa suudad sellise asjaga leppida, no ei tea jah. Aga isegi siis, kui sa laseks mis iganes põhjusel sellel asjal edasi kesta, siis ainumas asi, mis seda vähegi õigustaks, oleks see, et see TEGEVUS ei mõjuta mitte ühelgi moel teie suhet, teie pereelu, mees oleks hea koduperemees, kes teeb inimesena kodusseda, mida sina kodus olles, lisaks tegeleb lastega, millega hakkama kohe ei saam, siis harjutab ja käib lastega väljas, matkab, mängib, teeb asju, teie mehega veedate ühist aega, käite koos vabadel päevadel kus tahes, mees on pigem innustatud ja elevil, teiega koos olemisest ja teda ei pea sundima. …aga kahjuks see variant ei tule arvesse, ta ei teinud seda ja ei usu kohe üldse, et ta homsest selliseks hakkaks, seega null suhtlust. Sest kui selline nö kõrvaltegevus innustaks meest ja mõjuks positiivselt, aga temal on ju vastupidi.
Sulle teeb ajupesu ja kui sa kaalud vähegi talle järgi andmist, oledki seda pesu juba saanud.Tema peab praegu sind nuiama, et sa annaks talle võimaluse heastada tema sh.itt ja hoolimatus perekonna vastu sellel ajaperioodil, kus tal oleks võimalus koos olla ja anda oma panus kodusena, saada lastega lähedaseks ja pakkuda perele hetki, mis jäävad. Tema annab need hetked võõrastele piigadele.

#3019301:

Kuidas seda muuta,kui õli tulle valada ei taha,sest see teeks olukorra hullemaks ja vana koera haukuma ei õpeta. Lihtsalt leppida ja loota,et keskeakriis möödub peale “puhkust” (uuesti tööle minemisega)?!

Aga kas sul pole olemas siis seda viimast piiri, mille ületamine sul nö karika ära täidab? Et olen vaikne inimene, püüan olla mõistev ja rahulik, aga ka mul on oma piir, mis sellistel kannatlikel on täiesti olemas. Ja nagu ma tean, on see teinekord palju võimsam, kui neil, kes igapäevased ninnakargajad on, et plahvatab pidevalt, aga kohe päike paistab jälle, nagu pikselöögid, mis tulevad, aga hajuvad ruttu. Kaua kannatajatel on sageli nii, et on tasa, väga kaua, aga siis lööb õhu ikka täiesti puhtaks. Seda raputust oleksi vaja.

#3018967:

ma ei saa aru nendest naissõpradest, sul on pere. Suhtle meestega, ma ei käi meestega kuskil nn. kohtamas ja mul ausalt pole ka sellised kirjasõpru. Minu jaoks tunduvad sellised suhted alati kahtlased ja alandavad, minuga pole midagi rääkida ja nende sõbrannadega on.

Miks sa siis üldse minuga elad ja oled, kui mehena tunned ainult ennast oma sõbrannadega?

Noo? Kus siis nüüd see meeste ja naiste võrdsus jääb – sugu pole oluline jne.

#3018957:

Olen küll 36-aastane, 2 lapse ema (3a, 7a), 15-aastat kooselu ja tunnen oma meest läbi ja lõhki, kuid ometi häirivad mind tema 2-3 (nais)sõpra.

Mees on 14 aastat käinud soome-eesti vahet tööl, algusaastad ja peale laste sündi nägimegi üksteist korra kuus. 2 aastat tagasi tegin mina otsuse, et lähen mehe juurde Soome. Pereelu toimis kenasti: töö, kodu, lasteaed…

Umbes aasta tagasi teatas mees, et tal on siiber (tal on diagnoositud depressioon ja seega on tema meeleolu muutused sagedased). Ütles, et tahab puhkust ja tööle ei lähe. Olen väga mõistev ja leplik naine, tema oli ju pikalt pere toitja kui mina lastega kodune jne. Nüüd töötan ise ja mul pole selle vastu midagi, et ta puhkab.

Mu mees on suht kinnine inimene ja väga oma tunnetest ja elust ei räägi. Ta ei usalda kedagi ja meessoost sõpru polegi (mõni üksik hea tuttav). Kuna ta on kodune ja suhtleb palju internetis, siis ühes grupis tutvus ta paari neiuga (temast 10-13 aastat nooremad). Olen nendest teadlik ja mees on kinnitanud, et mul pole muretsemiseks põhjust, see on ainult meelelahutus, kuid siiski mind häirib see. Kui talle ütlesin, et ma mõistan, sa oled praegu kodune ja teistega suhtlemine on ajaviide,kuid ma tunnen ennast kõrvale jäetuna ja et nemad suudavad tema tuju rohkem üleval hoida kui mina, siis vastas, et kas tõesti ta peab ainult minu ja lastega tegelema. Ok, ei pea, kuid tema suhtlemised on muutunud juba 24/7. Mõistan, et päeval, kui mina tööl ja lapsed lasteaias, kuid õhtuti/nädalavahetused võiks ju siiski vähem chattida. Selle peale vastas ta, et lapsed on väiksed ja kus meil ikka minna ning minuga kahekesi räägib ta ju ka igapäevaselt ja mis meil siis õhtuti koos (kui lapsed magavad) nii väga rääkida ja teha on?

viimasel ajal on ta hakanud ka tihedalt Eesti vahet käima. Ütles, et kodus istumine nüristab ja ta tahab ringi liikuda ja lihtsalt olla. Jah, ta teatab mulle kus ja kellega on või kui kohtub oma (nais)sõbraga, kuid mind siiski häirib see. No miks? Nad on ju minust üle 10 aastat nooremad ja ikka sellised lapsemeelsed vms. (seda mees isegi öelnud, et no vahel annab jutt soovida).

Asi on vist tõesti minu luulutamises…tal pole kunagi niiöelda sõpru olnud, siis ongi raske leppida tema (nais)sõpradega.

…..

Ma ei lugenud kõiki postitusi ja vastan teemaalgatusele:
Ei, see ei ole normaalne täiskasvanud mehe ja pereisa käitumine. Ta tahab tõesti põgeneda ja (taas)leida oma kadunud noorust…või on see keskeakriis, mine tea. Normaalne pereisa peaks ikka oma perele elatist teenima ja pühenduma oma perele mitte noortele naistele.

Mina igatahes sellist meest enda kõrval ei taluks. Ütleme nii, et ei austaks. Ja mis suhe see on kui ma oma meest ei austa?

Igatahes…ma esiti hakkaks oma välismusele suurt rõhku panema – trenn, dieet, juuksur, kui vaja siis rinnaop (kasvõi laenuga). Otsiks tegevusi väljaspool kodu – nö sunniks teda lastega tegelema. Oleks konkreetsem oma nõudmistes – nt kodutööd. Paneks paika aja millal ta tööle läheb uuesti või kuidas kavatseb deprekast võitu saada nt terapeut antidepressandid vms.
Annaks üheselt mõista, et see olukord pole ok ja asjad peavad taas normaalseks saama..

Peaaegu et läbikäidud tee – mees chattis teistega. Esiteks tegin suurt kisa ja siis pakkisin mehe 10asja ja viskasin kodust välja. Möödus ca 2 kuud, kui tuli saba jalge vahel tagasi, palus vabandust ja ütles, et lõpetas kõik suhtlemised juba välja kolimise päeval. Järgnev aasta oli selline ääri-veeri suhtlemine, mina ikka ei teadnud kas tahaks koos olla, tema ikka tõi kingitusi ja kutsus kohtama. Nüüd sest ajast möödas oma 4a, mees tubli ja kodune, diivanisse enam juuri ei kasvata, telefon enam iminappadega käte küljes ei ole. Parem mees kui varem.
Ise küll nii sinisilmne ei oleks, kui teemaalgataja. Ei ole küll hirmus temperamentne, aga teada saades loopisin ikka veeklaasi näkku ja riided laiali, tagantjärgi muidugi piinlik, aga ei kahetse. Tunnistasin muidugi seda ka, et mees ei saanud minult suurt tähelepanu, sest noh, lapsed, töö ja kodutööd, aga samas sai mees ka aru, et kui tema osa enda kanda ei võta, siis ega mul ei jagugi energiat talle, seega nüüd on kodutööd varasema 30/70 asemel 50/50. Edu!

Ma teeks ausalt öeldes sellele mehele väljakutse:

Kui ta suudab nädal aega chattida nii, et ei tee seda laste ega sinu juuresolekul vaid suhtleks teiega normaalnselt ja elaks pereelu, siis lepiks olukorraga ja “lubaks” sellel edasi kesta. Kui ta ei suuda, siis tegelikult peaks ta vist esmajoones sõltuvusravile saatma – depressiooni pärast ta vast psühholoogi/terapeudi juures juba käib (?), siis oleks lihtsalt üks teema juures. Või sisi tuleb tal tööle tagasi minna /töö leida, sest sellist hoolimatut inimest ülal pidada ei kavatseks..

Teemaalgataja, alati ei ole õige käituda nii nagu kass, kes kõnnib ümber palava pudru. Eriti inimestega, kellel on mingi sõltuvus – toetavad ja mõistvad pereliikmed on sageli kaassõltlased ja pigem takistavad tervenemisprotsessi.

Minu seisukoht, mida väljendasin mehele juba suhte alguses: vastassoost sõbrad võivad olla inimesel pärast abiellumist vaid sellised, keda tunneb oma kaaslane. Ja ilma oma kaaslaseta vastassoost sõbraga ajaveetmine tuleb kõne alla vaid ühise hobi raames.

Võibolla olen range ja jäik, kuid nii mina kui minu mees arvame, et see on õige. Sama kehtib loomulikult ka mulle- mul ei ole ühtegi meessoost sõpra, kellega ilma oma meheta aega veedaksin. Nagu minu mees ütleb- milleks tekitada ebamugavaid situatsioone ja libedat teed?

Sellises situatsioonis, sõltuvalt mehe intelligentsustasemest:
a) räägiksin talle, miks selline käitumine on ohtlik
b) läheksin lahku
c) hakkaksin samamoodi käituma

Sa ei oska keppida, arvan 🙂

#3022010:

#3020009:

#3019660:

Kui su mees on mölakas, maksab muidui kahtlustada ja ka kuri olla. Kuri, et miks need teised naised on mehele huvitavad ja sina ei ole.

Kui aga su mees ei ole mölakas, siis mis vahet on, mis soost on ta sõbrad? Kas sina mõtled iga inimesega vesteldes läbi, et mis soost ta on ja mis täpselt tal püksis on? Kui inimesega jutt klapib, huvid on sarnased, aga intiimset tõmmet pole, miks taeva pärast peaksid sa abielus olles lülitama välja kõik need sõbrad, kel on pükstes noku? Kardad, et ei suuda vastu pidada ja ükspäev tabab sind kohuav kiim? Ja mees siis vastupidi.

Pole sellest elus aru saanud. Mina olen täiesti kindel, et oma sõpradega suheldes ei taba mind petmishoog – ja mõned meessõbrad on mul juba 35 aastat iganädalaselt menüüs – kas käime koos söömas, lobiseme niisama, kirjutame.

Minu mehel on ka 3-4 naissõpra, kellega mõned korrad kuus vahetatakse uudiseid, käiakse sünnipäevadel (ma olen alati kutsutud, kuid enamasti ei lähe – nende ühised 20-aasta tagused ülikooli- või töömälestusted mind ei puuduta ja mis ma teiste inimeste sõbrasuhte vahele ennast ikka viiendaks rattaks topin). Olen 100% kindel, et neis suhetes pole kunagi olnud, ei ole ega tule midagi seksuaalset.

Seda seepärast, et mul on normaalne mees, mitte mölakas. Ka tema teab mõnusa vestluse ja hariva jutuajamise väärtust, on siis vestluspartneriks nokuga või nokuta olevus. Aga need, kellel on kodus liikuv riist, kes aga varitseb, kus ja keda saaks voodisse vedada, need naised seda muidugi ei mõista.

Sinu kogemus on selline nende vastassoost sõpradega. Minu kogemus, aga paraku vastupidine. Alguses oli minu eksabikaasa samasugune tore mees, kellel oli töökaaslane, kellega 10 aastat mingit seksuaalset tõmmet ei olnud, lihtsalt jutt klappis imehästi ja mind ka üldse ei häirinud. Aga, näed ühel hetkel tekkis ei tea kust ka seksuaalne tõmme ja tore eksabikaasa muutus selleks nokuga olevuseks, kes petma hakkas. Elus ei saa kahjuks kunagi kindel olla. Mina olen nüüd küll üsna veendunud, et vastassoost sõpruse puhul on palju suurem oht muutuda reetmiseks. Sageli, kui ühel pooltest tundeid ei pruugi tekkida, siis see ei välista, et teisel tundeid ei teki ja veab selle teise raudselt enda tunnetega kaasa. Uskuge mind. Kusjuures, minul abielu jooksul vastassoost sõpru ei olnud, sest juba siis ei uskunud ma nende siirusesse.

Esmalt küsin, kas see sinu mehe armumine teisesse oleks jäänud olemata, kui sa oleksid keelanud tal selle naisega sõbrustada?

Kindel ei saa muidugi olla 100%. Kindel ei saa olla, et ei peta või armu kellessegi isegi siis, kui mees läheb postkastist ajalehte tooma.

Ilmselge on aga, et keelamine, kurvastamine, pahandamine, solvumine, halvustamine, pirtsutamine, kaeblemine, virisemine mehe (nais)sõprade üle ei ole abistav tegevus. Mees (ja ka naine) võib põhimütteliselt armuda ka maksimarketis ja petta bensiinijaamas, kõike ja kogu aeg piirata-kontrollida niikuinii ei saa. Milleks ennast siis lolliks teha ja meest oma kontrolli, kriitika ja kiunumisega eemale peletada?

Milleks siis valida käitumisviisidest just see, mis mehe tõenäolisemalt petma ajab – mehe suhtlusringkonna ja liikumisvabaduse piiramine, suhete halvustamine ja kritiseerimine, kahtlustamine, ahistamine, lauskontrollimine? Kui petab, siis petab ju seda tõenäolisemalt, mida rohkem teda kodus raamidesse surutakse, vingutakse, kahtlustatakse ja soiutakse.

Loomulikult olen ma nõus et ei kahtlustamine ja piiramine ega ka mittekahtlustamine ei taga truudust. Kahtlustamine ja piiramine lihtsalt tekitavad tõenäolisemalt soovi “vabana lenneldaa”. Olles terve elu töötanud meestekollektiivides näen ju väga selgelt (ja seda tegelikult näevad ka kõik naised, kes oskavad vaadata), et rohkem lasevad ringi need mehed, kel kodus on piirav, etteheiteid tegev, solvuv, kahtlustav, armukade, kurvastav, ahistav, soiguv ja keelav naine. Need mehed, kes rahus südamega saabuvad igale firmapeole ja kelle naist teatakse kui sõbrakikku, rahulikku normaalset inimest, ei peta, sest neil pole vaja “ahelatest end vabaks murda”.

Ilmselgelt ei saanud sa minu tekstist aru ja samuti ka teemaalgataja murest. Vastasl juhul sa siin ei targutaks oma must valget juttu. Ainult, mina, mina, mina. Sul on sellised kogemused, kus need mehed petavad, kelle naine piirab. Minul on just vastupidised näited. Kasvõi teemaalgatajagi. Teised pigem annavad talle nõu, et oleks veidigi piire kehtestav. Ilmselgelt on tegemist vaikse ja tagasihoidliku naisega, ometi käitub ta mees nagu viimane jobu. Mina olen ka oma elu jooksul väga paljude abielupaaridega kokku puutunud ja mehele piire seadvad abielud on püsinud aastakümneid, lahku lähevad just tagasihoidlikud ja toredad inimesed. Ja sinu üles loetletud iseloomujooned ei kuulu mitte kunagi ühele isikule. Ühesõnaga, väga must valge jutt. Ei ole vaja siin neid petjatest mehi kaitsta, leides nendele vabandusi.